Rogainidest üldisemalt ja pisut konkreetsemalt Nõva 8h-st 3.10.2015.

On inimesi, kes küsivad, kas ma enam ei spordigi – blogisse midagi ei kirjuta, jooksudel ei osale. Blogisse tõesti pole ammu midagi tekkinud, polnud vahepeal blogimotti. Olen keskendunud (valdavalt) rahulikkudele (valdavalt) pikkadele (valdavalt) metsas liikumistele – rogainid, päevakud, matkad, kõnni-jooksu tiirud erinevates kohtades. 

Rogainihooaeg algas Tallinna linnakaga (3h), kus käisin Taaviga. Nägin Tallinna seda osa, kuhu muidu ei satu, võibolla ei tahagi sattuda, aga rogainiolukorras on huvitav. Järgnes Tartu linnakas (3h) Kadriga, ka Tartust õnnestus näha "eksklusiivsemaid" piirkondi – Raadi lennuväli, Hiinalinna aiandus (ja vist ka elamise) piirkond... Hoolimata rahulikust liikumisest (välja arvatud lõpp, kui läks kiireks), olime NN 4. Siis tuli vahele 3 nädalat Islandi loodust ja kohe Eestisse jõudes XT suverogain Hatikul (6h) koos Hannesega. Selle järel otsustasime proovida koos  üht veidi pikemat milleks oli Orioni Kaberneeme (8h). Nii Hatikul kui Kaberneemes tegime eelneval päeval väikse matka ja telkisime imeilusates kohtades (Saesaare ja Kaberneeme rand). Suve lõppu jäi Ihaste päev koos 2km jooksu ja Ihaste rogainiga (1h). Mõlemal üritusel osalesime samuti Hannesega, läks hästi, jooksus Hannes meestest 3. ja mina naistest 3., rogaini võitsime. Taaviga käisime veel Elva linnakal (3h), mina ei jaksanud, sest 5 päeva enne olin küll pingevabalt, aga siiski läbinud Tallinna maratoni, sealjuures suvel jooksutrenni tegemata, seega võtsime vabalt ja mõnusalt.


Nüüd siis lubatud pikem jutuke TAOK Nõva 8h kohta.


Mingil hetkel hakkas tunduma, et ma ei saa endale Nõva jaoks tiimi, tugevalt segas Tartu linnamaraton ja paljudel olid juba tiimid moodustatud. Lõpuks tegin "pakkumise, millest ei saa keelduda" Miinale, kes minu suureks rõõmuks ja mõnevõrra üllatuseks sellest ka kinni haaras. Miina sportliku poole kohta polnud mul muud infot kui et ta matkab omajagu palju ja tõenäoliselt minuga rappa ja võssa ronida ei pelga. Vastupidavuse ja liikumiskiiruse osas oli asi nii minu kui Miina enda jaoks must maa. Ehk siis asusin 8h rogaini rõõme tutvustama inimesele, kes polnud kunagi(?) süstemaatilist vastupidavustrenni teinud, kunagi nii pikalt järjest liikunud, kunagi varem kaardiga metsas käinud ja kompassi hoidis käes esimest korda. Igal juhul tundus see kõik oluliselt ägedam variant, kui rogainile mitte minna ehkki vastutusekoorem oli suur – orienteerumine ainult minu peal, korralduslik osa samuti, liikumiskiiruse valik, planeerimine... ega ma teisele tempo või muuga kuidagi liiga tee? Kas ma oskan nõu ja jõuga piisavalt toeks ja abiks olla? Mõnevõrra on need küsimused õhus siiani. Kui ma planeerimise ja orienteerumise osas üllatasin ennast positiivselt, siis tiimikaaslasena tundus endale, et pigem vastupidi. Liiga palju liikusin vist liiga pikalt ees, kuigi sel hetkel näis, et sellega meie liikumiskiirus veidi suureneb, aga ma olin ju algusest peale rääkinud, kuidas tempo pole ÜLDSE oluline ja me läheme lihtsalt loodust nautima... Paraku kui endal satub olema see mitte väga väsinud (loe: hea) päev ja sel päeval antakse sulle kätte kaart, kompass ja üsna joostav mets kaob enesekontroll kergesti.


Plaani olin ma teinud selle mõttega, et suurema osa kõnnime, aga arvestasin enda kõnnitempoga. Llkm/h 4,5. Seega läks nii, et plaan tuli meil ilus – 96 punkti. Kes lõpuni lugeda ei viitsi, siis sellest realiseerisime 2/3, 64. Tundsin ennast planeerides väga hästi. Väga hästi jooksis kõik, üsna ilmselge tundus kuhu minna ja mis välja jätta. Võibolla oli hea  kaart, võibolla olen ma arenenud, võibolla nii ühte kui teist. Variante tuli päris mitu, lõpuks kohendasin ühte 93st varianti nii, et lihtsamate minekutega sain 3p juurde ja nii ta jäi. Nööri jäi veel natuke ülegi, tundus täitsa tehtav.


Stardist läksime vooluga kaasa ja päris kiires tempos.Esimesed kahesed punktid tulid sujuvalt. Olid mõned toredad kraaviületused mööda erinevatses stiilides purdeid. 53 tundus keeruline punkt, aga õnnestus väga hästi, olin endaga rahul, samas teadsin, et seda ei saa endale rogaini esimesel tunnil lubada. Kuigi ma olin tunnid kaardile märkida unustanud, tundus, et esimesega oleme graafikus ja asi sujub hästi.


Kaardi idaosas olid väga selged, aga liivased sihid, mis kipuvad olema kurnavad. Lisaks olid etapid pikad. 48 saime hästi, aga 54st panin mööda (kuuldatavasti polnud ainus). Järgmiselt sihilt tagasi tulles tundus, et kuna punkt on teest 40m kaugusel tasub kõndida metsas ja parallelselt väikse vahega (nagu ahelikus maastikuotsing). Nõnda Miina selle punkti leidiski. Edasi mõni üsna kerge viiekas, joogipunkt ja imeilus raba.


Umbes seal 2-3tunni vahepeal hakkasin tunnetama, et minu tiimikaaslane on väsinud. Graafikust olime eeldatavasti maas juba 54 otsimisega, nüüd hakkasin vaatama, kuhu üldse selles kaardi osas veel tasub minna. Liikusin suurema osa ajast mõõduka (aga võibolla liiga suure) vahega eespool, mõtlesin, kalkuleerisin, planeerisin ümber, utsitasin aegajalt meid kergele sörgile (mul omal kippus põlv valutama ning nendel liivastel sihtidel oli sörk kergem variant). 56st väljudes oli selge, et pooleteistkilomeetrine minek mööda märga rabasihti 58sse ei ole hetkel valikutes. Liikusime 36 peale (ka mööda raba, aga sealt edasi tuli juba mets), korra tekkis tunne, et ma päris täpselt ei saa oma asukohast aru, aga kiiresti õnnestus paika saada. Kogemata komistasin vajalikule kaduvale rajale ka otsa. Miina arvas üsna kindlalt, et enam raba ei taha. Olin päri, et liigume keskuse ja sealt kaardi lääneosa poole.


Edasi tulid üsna hästi läbitavad metsasihid, kuigi paar neist läksid soiseks ja suutsin ühel isegi astuda lompi, millel ühe jalaga põhja ei tundudki ja vajusin külili vette. Ma ei hakanud esitama küsimust, kas oleks vaja katkestada. Mõtlesin selle peale korra, aga otstasin, et ise seda ettepanekut ei tee. Teedel ikka innustasin meid ka veidi sörkima, peas oli tekkinud uus plaan, aga näis, et ainult jalutamisega seda ei realiseeri. Miina sörgitempo mulle enamuse ajast suurt alla ei jäänudki. Vahed tekkisid kõnniosadel. Ju see maastikul ja üldse kiiresti kõndimine vajab ka trenni. Teedel olen ma sel suvel näiteks kõndinud 15km keskmisega 7,5km/h, aga ma olen selle kiire kõndimisega sel aastal ikka palju tegelenud (sest joosta pigem ei taha ;) ).


39 punkt oli kõige suurem viga. Ju ma keerasin valelt sihilt läände. Punkt pidi olema soo kirdenurk. Mingi märjema metsa leidsin, istutasin Miina kännule ja kammisin arvatavat sood, punkti pole. Siis avastasin, et lagedad peavad ju ka olema. Suundusime läbi metsa põhja, leidisn langi, leidsin soo, aga paraku mitte punkti. Ka kodus ei ole veel suutnud välja mõelda, kus me siis tegelikult olime. Sain aru, et selles võssis murdmine on kolmese punkti jaoks liiga energiamahukas ja loobusin.


Ilm oli imeline, loodus ilus, tiksusime vaikselt lõpu suunas. Rändrahnud keset metsa näisid esmapilgul raske punktina, aga osutusid tänu mugavale suunahoidmisele (karjamaal asuvalt rahnult otse põhja) ja märkimisväärsele lohale kergeks. Leidisme veel ühe huvitava järvekese ja siis oli kolm sihtidelt mineku punkti. Tundus, et jõuab küll. Minekud olid küll mööda rabasihte, aga Miina pidas vapralt vastu. 57 oli kõige ägedam punkt – kaardil oli lomp, legendis oli lomp ja punkt oligi konkreetselt lombis. Ehk siis keset väikest sood õõtsikul, mis õõtsus ikka korralikult ja kuhu vajus põlveni sisse. Sealt edasi ületasime taaskord ühe toreda palgi (tasakaal üllatas mind ka seekord psoitiivselt, kust see areng tulnud on?), Miina ületas jõe, mis oli poole sääreni ja kõva põhjaga, ma puhtalt väljakutse mõttes läksin üle palgi. Sealt edasi oli ainult vormistada. Pealegi liikus ees omajagu koju suunduvaid "ronge". Jõudsime väikse varuga finishisse.



Miina pidas vapralt ja tublilt vastu, kannatas ära väsimuse (vist juba esimese poole lõpust), valutavad jalad, millega ta ju pole harjunud, minu mõningase surumise liikumiskiiruse osas, pidas suurema osa ajast kaardil kenasti järge, ei virisenud kordagi. Aitäh, et sa minuga rogainisid Miina, loodan, et emotsioon jäi positiivne! Ilm ja loodus olid üle igasuguste ootuste, peaks sinna rappa kunagi matkama minema.