Jutt tuleb pikk, sissejuhatust ja eellugu ei hakka ma seega
kirjutama. Läksime Kairega Lätti rogainile. Rogain toimus Kosas,
Amata piirkonnas.
Nööri tegin meile 80 llkm peale. Tundideks jagada oli lihtsam
3,5cm kaupa, seega lõpuks tuli 84. Kuna midagi sellist oleme me
Tsehhis ja Oraval läbinud, siis ei näinud põhjust ennast
alahinnata. Oraval alahindasime ja ainult tänu heale õnnele tekkis
teel juurdevõtmiskohti.
Kaarti kätte saades ja nööri sellele paigutama asudes selgus,
et selle nööriga saab võtta suurema osa punkte. Huvitaval kombel
ei tekitanud see minus mõtet, et järelikult on läbitavusega mingi
jama vaid tekitas mõtte, et äkki lätlased on teinud lihtsa
rogaini. Et võitjad tulevad tõenäoliselt 20h pealt täispagasiga
finišisse. Kolm plaani tegime, arvestades kenasti, kus me tahaks
öösel olla ja kuhu punkti võiks olla kustpoolt parem läheneda.
Kolmanda planeeringuga saime kokku 328. Jäime selle juurde, sest aeg
kippus otsa saama.
Stardialas oodates kohtusin Sulev Kuiviga, kes edastas lätlastelt
saadud info – hirmus võsa. Kuna ma pole varem Lätis rogaininud ei
osanud ma ikkagi eriti karta. Mõtlesin, et meil oli ka sees
selliseid punkte, mida siit-sealt saab vajadusel ära jätta.
S-37-21-22.
Mida varem see esimene viga ära teha, seda parem – raputab
mõistuse tööle ja saab suuremast inim-massist lahti. Meie esimene
viga tuli esimesse punkti minnes. Plaan nägi ette 21, me keerasime
üks tee liiga vara ja läksime 37 peale. Aru saime sel hetkel, kui
tagasi joosta polnud enam mõtet. No mis seals ikka, 3p nagu maast
leitud ja 21 jõudes poole tunniga graafikust maas, mis tundus
tühitähi. 21 oli ilus maha jäetud kirik, aga meil fotokat polnud
kaasas. Ma oleks ju võinud oma möllukamera taskusse panna... 21-22
mööda teed kagusse järvekese äärde, lihtne.
83-90-50.
Minekut alustasime teekeselt, metsas läksime päris kenasti
suunaga kuni sattusime langile, mida kaardilt ei leidnud. Jupp teed,
mis kaardile kantud, oli tegelikult olemas, aga me enam ei uskunud,
et me tõesti seal oleme. Langiga künka alt jooksis tee, liiksuime
mööda seda põhjasuunda, et aru saada, kus me oleme. Kui majad
vastu tulid, oli selge, et see saab olla ainult seesama tee, mis
kaardil ära lõppeb ja päriselus mitte. Teelt tagasi liikudes tuli
meile vastu läti naisveternide tiim, kes olid ka üsna nõutus
olukorras. Seletasime neile, kus me meie arust asume ja läksime koos
punkti otsima. Veidi liiga vara ronisime künkast üles, aga siis
tekkis juba lootus, et ju me oleme ikka õigel seljandikul, tuleb
lihtsalt rohkem läänesuunda hoida. Meist jooksis mööda
meestetiim, kellel 83 oli käes. Kui mööda reljeefijoont liikudes
künka lõpuni jõudsime, pöörasin otsa ringi ja veidi koba peale
saime oma 83 kätte. Etapp 55min. Hõikasime tädid ka sinna ja
hakkasime koos 90 peale liikuma. Püüdsime hoida suunda, aga see
läks ikka ühel hetkel kaotsi. Leidsime suure kurrulise reljeefi,
mis sel hetkel ei tundundu klappivat, kodus kaarti vaadates suutsime
Kairega konsensusele jõuda, et see reljeef on seal ikkagi olemas
(kuigi alguses kahtlustasime erinevaid kohti). Lõbustasime seal
ennast mööda reljeefi ronimisega ja kui meile tekkis sinna ka
kolmas ringi uitav tiim tegime (või tegin ainult mina, ma pole Kaire
käest küsinud, miks me täpselt läksime sinna, kuhu läksime)
lubamatu otsuse ja võtsime suuna nende kannule. Sel hetkel, kui aru
saime, et me oleme vales kohas, ei saanud me enam suurt midagi aru.
Nagu kaks ülejäänud võistkondagi. Otsustasime siiski niipalju, et
me nende kamraadide teenetest edaspidi loobume ja üldsegi elame oma
elu (kui rammusad lohad välja arvata, sest nende eiramine oleks üsna
tobe). Ainus mõistlik otsus, mida me suutsime vastu võtta oli, et
me läheme nüüd otse lõunasse seni kui mingi konkreetse orientiiri
otsa komistme. Kõndisime mõnda aega kuni leidsime nii uhke loha, et
oli selge – see peab kuhugi viima. Alguses jätkasime lõuna
suunas, aga seal jäi loha väiksemaks, keerasime otsa ümber ning
saime koba peale kätte oma planeeritud 90. etapp 1h 12min
Edasi hakkasime minema 69 peale. Ühest metsas kargasid välja
meile juba tuttav läti naistiim, kes küsis, kuidas meil 90ga seis
on. Näitasime neile suuna kätte, tahtsime öelda, et mingi mööda
loha, aga ei tea vene keeles sellist sõna. Käte-jalgade abiga vist
suutsime ennast arusaadavaks teha. Jõudisme jõekeseni, mina käisin
enne veel kopral urus külas, õnneks ainult ühte jalga pidi.
Tundus, et oleme täitsa õiges kohas, arvasime, et kaardile märgitus
ületus ongi see kopratamm, mida mööda me üle tulime, reljeef oli
ka nagu enamvähem. Lank päris enamvähem polnud, aga see juba
hakkas selgeks saama, et nend värvidega on nii ja naa – mummuline
kollane võis tähendada nii kahe puuga lagedat kui pisut teist tüüpi
võsa. Kammisime jõge ühtpidi ja teistpidi, nii tädid kui
segatiim, kellega 90sse minnes hävisime, kammisid samas piirkonnas.
Kõigil sama jutt, asi klapib, punkti pole. Lõpuks loobusime ja
hakkasime ära tulema. Jõudsime välja varedeni, kust olnuks
võimalik ennast paika panna ja punkt ikkagi võtta, aga mina
ütlesin, et minumeelest on siit juba targem 50 võtta. Kodus kaarti
vaadates on tundub loll otsus, aga kui sa juba oled tund aega
kakerdanud piirkonnas punkti leidmata, siis sa enam ei usu, et sa
selle punkti tõesti võiks leida, sest enne ju tundus ka, et ma saan
üsna hästi aru, kus oleme. 50 ma suurt ei mälet, aga ju sellega
mingeid teravaid emotsioone ei kaasnenud. Etapp 1h 19min.
62-92-80
Esimene minek oli lihtne – mööda teid järve äärde, punkt
suure puu juures. Edasi läksime mitte päris otse läbi soo vaid
väikse ringiga mööda lanke. 92 oli ka orienteerumise mõttes ok,
liikumiskiirus langes viimased 300m enne punkti tuulemurrus jälle
väga tagasihoidlikuks. 80sse tundus eelnevalt vaadates, et tasuks
minan mööda teid ringiga ent 92st väljudes tundus, et see on ikka
liiga pikk ring. Otsustasime, et proovime veel korra otse minekut.
Soodeni läks täitsa hästi – esimene neist tundus leebem, aga
välja nägi päris hirmuäratav, õnneks oli seal üks ületuskoht,
ei saanudki aru, kas inimtekkeline või kobraste kujundatud. Teisest
soost tahtsime mööda teed ümber minna, aga selle tee me kaotasime
jalge alt. Leidsime hoopis vist esimese sihi rogaini jooksul,
arvasime selle olevat kaardile märgitud kollase triibu. See arvamine
tekitas segaduse, et mis sood need siis ikka olid. Natuke otsisime
oma teed taga, siis ei tulnud targemat plaani, kui loodetavasti õiges
suunas minema hakkama. Leidsime uue soolaadse asja, mis kaardi järgi
võinuks olla väga kole, aga reaalsuses oli nii kinni kasvanud, et
seal isegi ei kõikunud. Päris kindel polnud, et me asjadest õigetsi
aru oleme saanud. Peagi sattusime elektriliini alla, oli juba
tahtmine kiruda, et ei või nad siis seda liini peale panna kaardile.
Taamal paistis maja, siis plahvatas, et see kollane triip kaardil on
ju hoopis liin. Sukeldusime liinilt metsa ja kolmest pätsikesest
sattusime esimese hooga küll vale peale, aga kuna pätsid olid
siiski selgelt nähtavad polnud kõigi kolme läbi vaatamine eriline
vaev.
64-99-77
64 oli mööda teid minek mäeni, vist oli lihtne, sest ma ei
mäleta suurt midagi. Väga ilus lage küngas oli. 99 tundus ka
lihtne, jaluta mööda teed enamvähem punktini, mis see lõpu 300m
üle langi siis ikka on. No ei olnud päris nii. See, mida meie siin
Eestis oleme harjunud langiks pidama, seal ei kehti. Ma juba selle
mummulise kohta enne avaldasin arvamust ka. Kaldusime itta, jõudisme
kraavideni. Vähemalt sellest saime aru, et olemegi nendel kraavidel,
mis kaardil. Siis hakasime suunaga minema, jõudsime langile, tekkis
juba tunne, et ega see ju nagunii see lank ole, mida meil vaja. Kaire
ronis kännu otsa, et paremini näha. Selline toominga-vaarika lank
oli, üsna nähtavusevaba. Minule tundus, et kui see nüüd on õige
lank, siis ma vist umbes saaks aru, kus see punkt on. Esimene katse
kohe ei õnnestunud, teisel saime kätte. See oli küllaltki
frustratsioonirohke etapp. Peamiselt seetõttu, et me olime kaarti
vaadates ette kujutanud, et ta on lihtne. Punktist välja minnes
saime teeotsale pihta ka, poleks seda mingil hetkel kaotanud, olekski
ta lihtne olnud. 77 läksime ringiga mööda teid, polnud hullu. See
oli vist see koht, kus möödusime majast ja seal oli avatud
gurmee-laud, pakuti vett, praeleiba ja kärjemett! Super! Punkt ise
oli puu otsas :)
91-74-79-96
91 läks mööda teid ja üsna kergelt punkti. Juba oli hirm, et
kindlasti kaob see kaduv rada meil ka käest, aga seekord läks
õnneks. 74 oli ka kerge, suunag minek, aga õnnestus mitte kalduda.
Kõigepelt joogipunkt ja siis 74. järgmisel etapil saime vist ka
kõik teed ja langid kätte, igatahes selle 79ga mulle suuremt jama
ei meenu. Graafikust olime kõige eelnevaga maas üle 4h, juba ammu
oli selge, et oma plaaniga pole meil midagi teha ja tuli hakata
vaatama, kuidas öösel ellu jääda, sest meie hoole ja armastusega
öösse planeeritud kerge osa teedega jäi meil alles hommikusse. 96
oli suuremate eksimusteta, muidu noh nagu ikka... võsa, raske
läbitavusega langid, veel natuke võsa ja nii edasi. Lankidel oli
üks positiive asi ka – noored kuused ja kuusevõrsed.
Gurmeerogain! Ostsustasime Kairega hommikul, et selle
orienteerumisega läks nagu läks, aga gurmee tuli meil väga hästi
välja.
82-60-32
Hakkas tugevalt hämarduma. Plaan nägi ette punkti 29, kuhu
tahtsime minna kraavidelt. Kui põhjapool olid kraavid vaevu
aimatavad nired kui sedagi, siis selles nurgas laiad ja ületamatud.
Sooja ilmaga päevasel ajal vette ju võinuks minnagi, aga sellised
laiad sogakraavid on reeglina ilma põhjata. Liikusime mööda suure
kraavi kallast lääne suunas kuni jõudsime risti, millest üle ei
saanud. Keerasime ristist põhja, ületasim väiksema kraavi,
jätkaisme loodesse ja leidsime üle kraavi langetatud... noh,
jämedama oksa. Õnneks ta kandis ja ma pean tunnistama, et minu
tasakaal üllatas mind juba mitmendat korda. Jõudisme välja langile
ja tegime sellise mineku, mis mind kodus ikka tõsiselt kukalt
kratsima pani. Lank, 600m pikk ja 50m lai, langi põhjaservas küll
kraav, aga teispool kraavi lage. Mid meie tegime? Kas me läksime
vaatama, et ehk saab üle kraavi lagedale? Või et ehk on kraavi
servas kergem kõndida? Või et kui kohe ei saa üle, äkki millalgi
saab? Ei, me murdsime kangelaslikult mööda seda rõvedat läbimatut
lanki. Läbimatu mitte võsa vaid igasuguste juurikate ja
mahalangenud okste, pehkinud puurisu ja kändude tõttu. No kes on
vastikul langil kõndinud, see suudab ette kujutada. Umbes poole
langi peal ma lihtsalt röögatasin: "aaaahhh! See ei saa MITTE
KUNAGI läbi!". Kairel olid vist umbes sarnased emotsioonid. Kui
ta siis lõpuks ikkagi sai läbi, ületasime kraavi, mis oli lai, aga
osalt kinni kasvanud – natuke otsimist, nuputamist, väga lahedalt
kõikuvat soiset pinnast, üks märg jalg ja tehtud ta oligi. 29
jaoks oli plaan võtta kraavikaldalt tee, aga olime kaldunud
diagonaalkraavile, kraavi suunda millegipärast ka ei vaadanud ja
teed polnud (ei saanudki olla), ilma teeta polnud mingil juhul nõus
29 võtma. Kui õigele kraavile ja teele jõudsime näis igatahes
targem tegu minna 82 peale. Siin tuli veel ületada üks lai kraav,
mis tegelikult osutus Amata jõeks. Märgitud koolmekoht polnud kuiv,
aga peale kraavikäänakut olid üle kraavi visatud mõned oksad. Kui
me eemalt nägime üht meestetiimi seda ületamas, tundus ta
ebakindel, aga tegelikult polnud hullu. Enne 82 panime pähe lambid
ja selga soojemad riided. 82 saime väikse ekslemise järel suht
normaalselt kätte, aga oli selge, et sellises võsas pimedas küll
midagi ei näe, ega aru saa, ühesõnaga tuli oma plaan teha ümber
vastavalt lagedtele ja teedele. Etteruttavalt võin öelda, et ega
see ümbertegemine ülemäära hästi õnnestunud, Kaire leidis
järgmisel päeval variandi, mis olnuks ööks tunduvalt parem.
O-mõttes polnud 60 viga, mööda teid ja üle lageda, kust läks
ka rammus loha, lagedal polnud isegi lampi vaja, kuigi kell oli
südaöö ligi. Ütlesin Kairele, et oli see enne, mis ta oli, aga
nüüd alles õige lõbu algab, eelnev oli kõik väike sissejuhatus
öistele etappidele. Ja mul hakkas kohutavalt külm. Ma polnud
arvestanud, et öösel võiks nii külmaks minna. Mul olid seljas
ISCi 3/4 o-püksid, säärised, t-särk, jooksujakk, kilekas, buff,
müts, kindad. Liikudes oli juba nii külm, et hambad plagisesid,
rääkimata sellest, kui oli vaja mõttepausiks seisma jääda. 32 ei
mäleta, eks ta mingi võsa oli.
46-53-27
32st tulime ilusti põhjasuunas kraavile välja, 44 võtmiseks
täista õigesse kohta, aga... sinna minekuks oleks tulnud ületada
kraav ilma purdeta. Kuigi lambigagi oli näha, et tal on kõva põhi,
siis vette minek ei tulnud antud olukorras kõne alla. Mul olid
seljas kõikvõimalikud riided, ma värisesin ja esimest korda elus
tundsin, et mul läheb külamst süda pahaks. Võtsime suuna itta,
asula peale, et saada 81. Hakkasime liikuma mööda mäekülge ja see
oli selline võsa, et see ei ajanud enam närvi, see ajas naerma.
Liikumistempo oli "aktiivne paigalseismine", arvatavasti
alla 0,5 km/h, võsa ainus pluss oli see, et seal on soojem kui
lagedal. Lagedad olid enamasti ka üle põlve heinased, seega ka
kastemärjad, võiboll see kraav polekski väga palju hullem olnud.
Jõudsime lõpuks siiski asulasse, esmalt sürrealistlike
laudavaredeni ja siis teedele. Otsustsin esimest korda elus võtt
kasutusele ellujäämiskile. Alguses keerasin selle endale ümber
nagu seeliku, sest kõige hullemini külmetasid reied. 81-le
planeerisime algselt lähededa maja tagant, ent kraavi kartes
otsustsime (vist rohkem otsustasin mina) teha ringi mööda teid ja
võtta ta üle soise lageda. Arvestades, et kaardi lõunaosas olid
sood vaevu aimatavad lootsin, et ehk on siin sama. Loomulikult ei
olnud. Soine lage tähendas siin vööni pokusid, vulisevaid kraave,
lahtist vett... Iseenesest oli ta ületatav, aga minek oli nii
vaevaline. Tudnus, et aitäh, aga meie rohem selle SPA teenuseid
kasutada ei soovi ja pöörasime tagasi. Kodus kaarti vaadates
leidsin parema mineku läbi metsa. Läksime mööda teid 46 peale.
Etapp 32-46 2 tundi ja 31 minutit, võimas! Sellised hetked on
koolitus teemal "oska hinnata seda, mis sul on" –
fantaseerisime teemadel oma kodu, oma voodi, oma tekk... Soojast
teest ja vannist poleks ka ära öelnud.
53 oli "veeussi" keskel, otstest kuskil kuiva jalaga
sisse ei saanud, tuli mööda mättaid nikerdada. Ütlesin Kairele,
et kui ma sisse käin on meil edasi ainult üks variant –
võistluskeskusesse magamiskotti. Tagasi tulles hüppasin üle märja
osa põlvega mahalangenud puusse. Silme eest läks mustaks ja süda
pahaks ja üldse ei saanud enam aru, et külm on. Ja hakkas minema
valgeks! Kell oli natuke 3 läbi, seega soojaks minemist veel loota
ei saanud, aga valge andis siiski juba lootust. 53-27 mööda teid,
jõe ääres väike otsimine, aga suht kerge punkt.
85-47-55-25
Esimene etapp oli jeebo. Jõeni jõudisme, aga ei saanud aru, mis
kääru, kammisime seal ja püüdsime aru saada. Kaire püüdis
rohkem kui mina, mul oli külm ja aju kippus ennast välja lülitama.
Ellujäämiskile olin juba tükk aega tagasi võtnud ümber õlgade,
aga ikkagi oli üle mõistuse külm. Edasi tuli see osa, mille me
olime planeerinud ööks – teede kõrvalt noppimised. Kui külm
välja arvata, siis muidu oli enesetunne uskumatult hea, jalad olid
korras, erilist väsimust polnud.
88-51-48-72
Poole kaheks paiku, punktide 88 ja 51 vahel pakkisin
ellujäämsikile kotti, ligi 8 tundi külmetamist oli läbi. Olime
mõlemad täitsa reipad, hakkasime siin-seal teedel sörki laskma,
fotograafile tegin 20. tunnil teel kitsehüppeid. Esimene rogain, kus
teise päeva hommikuks on sellised energiaülejäägid. Ju see
esimese päeva aeglane tempo võsades selles osas säästis. Nendest
teedelt võetud punktidest pole midagi kirjutada, 48 läks veidi
viltu, olin valel langil kui arvasin, et tuleks metsa keerata,
kammisime vales metsas, tulime välja, kohtusime Made ja Mariga, neil
oli vist ka korraks tahtmine sama metsa kammima hakata. Uuesti kaarti
vaadates sain aru, et me oleme üks lage liiga vara sisse keeranud.
72 minnes leidsime langilt teekese, mis kergendas liikumist,
kaldusime pisut lõunasse, aga suurt jama ei tulnud. Tagasi sama
teekesega. Kruusakal laskumisi sörkisime, tõuse kõndisime
kiiresti.
89-66-52
Kalkuleerisime, peale igat punkti, mis edasi teha, kui palju veel
jõuab, mida oleks hea võtta ja kust hea edasi minna. 89 oli lihtne
punkt mööda teid vare juurde. Viimaste punktidega ei teinud me vigu
enam kuskil (ainult päris viimasega). Aga kuna ma aega ja
liikumiskiirust lõputundidel arvestada ei oska ja eksimatuses kunagi
kindel pole, siis lähevad need lõpud ikka veidi stressirohkeks.
1,5h enne lõppu tundsin ma mõningast väsimust ning jalad nõudsid
puhtaid ja kuivi sokke. Otsustasin, et tasub see 5min sokivahetuseks
ohverdada mitte jalad puruks joosta. Villid võivad tekkida
minutitega ja tõmmata tempo kõvasti aeglasemaks. Näis, et ehk
jõuab mööda teid veel 54 ka, aga see oleks eeldanud pidevat
jooksmist, jätsime ära.
43-20-F
43 oli tegelikult lihtne, mul oli lihtsalt väike ajahirm. Korra
vist natuke ekslesime, aga saime suuremate kadudeta. Lohad muidugi
läksid ka, aga kogu eelnev kogemus (mitte ainult sellelt rogainilt)
näitas seda, et loha võib teha mida iganes: võib su viia otse
punkti, aga võib ka suvalisel hetkel kaduda või hargneda. 20 tundus
imelihtne, aga mingitel põhjustel me seda kohe ei saanud. Mul tekkis
juba väike ahastusehetk, siis saabus Eesti toetusmeeskond Villu ja
Matise näol ning nendega koos saime punkti ka ning liikusime finishi
suunas. Tavaliselt on need hommikud liikumise osas vaevalised, aga
nii Kadri kui Kairega rogainides on tavaks see, et viimane jupp
joostakse, olenemta sellest kui vaevaline ta on. Seekord polnud jooks
finishisse mingi katsumus ega piin. Slallinõlvast finishisse oleks
tõenäolislet suurema hooga alla lidunud, aga rong oli ees ja mööda
joosta näis ka tobe.
Mis ma oskan selle rogaini kohta kokkuvõtteks öelda... Tulemus
oli nagu ta oli. Täitsime umbes kolmandiku plaanist, saime 202
punkti ja olime 20 naiskonna arvestuses 10. Mingil hetkel oli
emotsioon, et kõik läheb kogu aeg pekki, aga päris nii ta vist
ikka ei olnud. Arvutasin huvipärast välja protsendid võrdluses
Orava rogainiga. Oraval, kus tundus, et kõik läheb kogu aeg
suurepäraselt saime üldvõitjate punktisummast 48%, Lätis, kus
tundus, et kõik läheb pekki 43%. Kummagi rogaini võitjad polnud
minumeelest erakordselt erineva kaliibriga tiimid. Rogaini juures on
üks huvitv asi, isegi kui läheb pekki on lõppkokkuvõttes ikka
tore. Seda me Kairega arutasime ka, et on kuis on, aga 24h metsas
olla on ju igal juhul äge. Ja midagi selles 24-tunnises liikumises
on, ma ei oska kirjeldada, mis täpselt, aga millegipärast see mind
võlub.
Aitäh Kaire, Sa oled super-tiimikaaslane! Sinu positiivsust ja
vastupidavust ei suuda vist keegi ületada :)
Küll tuleb see jutu algus tuttav ette. Kohe niivõrd, et tekkis tahtmine meie reite võrrelda. Seda enam, et lätlased on tulemused esitatud seda suhteliselt kergesti võimaldaval kujul:
ReplyDeleteKoopaorav Novaator RSK
Punkt Kell Aeg Punkte Kell Aeg Punkte
37 12:13:13 0:13:17 3
21 12:28:29 0:15:13 5 12:15:22 0:15:22 2
22 12:40:31 0:12:03 7 12:30:10 0:14:48 4
83 13:35:38 0:55:10 15 12:59:47 0:29:39 12
90 14:48:17 1:12:38 24 13:32:26 0:32:40 21
69 14:44:10 1:11:44 27
50 16:08:12 1:19:53 29 15:07:58 0:23:48 32
62 16:25:05 0:16:51 35 15:29:27 0:21:36 38
92 17:07:14 0:42:09 44 16:13:42 0:44:11 47
80 18:06:26 0:59:22 52 16:55:01 0:41:13 55
64 18:28:40 0:22:07 58 17:26:11 0:31:10 61
99 19:12:56 0:44:17 67 18:03:04 0:36:58 70
77 19:46:05 0:33:12 74 18:37:34 0:34:25 77
91 20:18:24 0:32:18 83 19:08:18 0:30:44 86
74 20:44:43 0:26:13 90 19:51:21 0:43:05 93
79 21:14:31 0:29:48 97 20:20:02 0:28:44 100
96 21:41:28 0:26:57 106 20:47:19 0:27:12 109
82 22:57:50 1:16:22 114 21:44:56 0:57:40 117
Õhtu lähenedes tundus üha selgemini, et me ei jaksa, teeme pidevalt rumalaid vigu ja üleüldse oleme selles selles maanurgas ainukesed elusolendid peale üha agressiivsemaks muutuvate sääskede. Tühjad joogiveekanistrid 74-s, oli kui punkt I peal motivatsiooni allatõmbamiseks. Õnneks tuli üsna peatselt auto veega ja matk jätkus.
Selgub tõsiasi, et KP-sse 82, kus meie lõplikult pimedusele ja mürgistele sooaurudele alla vandusime, jõudite Teie alles siis kui meie külmast värisedes Hash house’s kohvi ja rummi jõime. Kanged naised. Respekt!
Sääski ma eriti ei märganudki, ju oli muude asjdega rohkem tegemist. Ma ei teagi, mille peal see ära kanntamine meil tuleb, aga seni pole ühelgi 24h üritusel tekkinud vajadust hash house´i külastada. Ja nii tugev ma ei ole, et peale magamist taas rajale minna.
Delete