Läti 24h rogaini MV. 4.-5.6.2016. "Seiklusjutte võsast ja võsast"

Jutt tuleb pikk, sissejuhatust ja eellugu ei hakka ma seega kirjutama. Läksime Kairega Lätti rogainile. Rogain toimus Kosas, Amata piirkonnas.


Nööri tegin meile 80 llkm peale. Tundideks jagada oli lihtsam 3,5cm kaupa, seega lõpuks tuli 84. Kuna midagi sellist oleme me Tsehhis ja Oraval läbinud, siis ei näinud põhjust ennast alahinnata. Oraval alahindasime ja ainult tänu heale õnnele tekkis teel juurdevõtmiskohti.


Kaarti kätte saades ja nööri sellele paigutama asudes selgus, et selle nööriga saab võtta suurema osa punkte. Huvitaval kombel ei tekitanud see minus mõtet, et järelikult on läbitavusega mingi jama vaid tekitas mõtte, et äkki lätlased on teinud lihtsa rogaini. Et võitjad tulevad tõenäoliselt 20h pealt täispagasiga finišisse. Kolm plaani tegime, arvestades kenasti, kus me tahaks öösel olla ja kuhu punkti võiks olla kustpoolt parem läheneda. Kolmanda planeeringuga saime kokku 328. Jäime selle juurde, sest aeg kippus otsa saama.


Stardialas oodates kohtusin Sulev Kuiviga, kes edastas lätlastelt saadud info – hirmus võsa. Kuna ma pole varem Lätis rogaininud ei osanud ma ikkagi eriti karta. Mõtlesin, et meil oli ka sees selliseid punkte, mida siit-sealt saab vajadusel ära jätta.


S-37-21-22.  

Mida varem see esimene viga ära teha, seda parem – raputab mõistuse tööle ja saab suuremast inim-massist lahti. Meie esimene viga tuli esimesse punkti minnes. Plaan nägi ette 21, me keerasime üks tee liiga vara ja läksime 37 peale. Aru saime sel hetkel, kui tagasi joosta polnud enam mõtet. No mis seals ikka, 3p nagu maast leitud ja 21 jõudes poole tunniga graafikust maas, mis tundus tühitähi. 21 oli ilus maha jäetud kirik, aga meil fotokat polnud kaasas. Ma oleks ju võinud oma möllukamera taskusse panna... 21-22 mööda teed kagusse järvekese äärde, lihtne.


83-90-50.

Minekut alustasime teekeselt, metsas läksime päris kenasti suunaga kuni sattusime langile, mida kaardilt ei leidnud. Jupp teed, mis kaardile kantud, oli tegelikult olemas, aga me enam ei uskunud, et me tõesti seal oleme. Langiga künka alt jooksis tee, liiksuime mööda seda põhjasuunda, et aru saada, kus me oleme. Kui majad vastu tulid, oli selge, et see saab olla ainult seesama tee, mis kaardil ära lõppeb ja päriselus mitte. Teelt tagasi liikudes tuli meile vastu läti naisveternide tiim, kes olid ka üsna nõutus olukorras. Seletasime neile, kus me meie arust asume ja läksime koos punkti otsima. Veidi liiga vara ronisime künkast üles, aga siis tekkis juba lootus, et ju me oleme ikka õigel seljandikul, tuleb lihtsalt rohkem läänesuunda hoida. Meist jooksis mööda meestetiim, kellel 83 oli käes. Kui mööda reljeefijoont liikudes künka lõpuni jõudsime, pöörasin otsa ringi ja veidi koba peale saime oma 83 kätte. Etapp 55min. Hõikasime tädid ka sinna ja hakkasime koos 90 peale liikuma. Püüdsime hoida suunda, aga see läks ikka ühel hetkel kaotsi. Leidsime suure kurrulise reljeefi, mis sel hetkel ei tundundu klappivat, kodus kaarti vaadates suutsime Kairega konsensusele jõuda, et see reljeef on seal ikkagi olemas (kuigi alguses kahtlustasime erinevaid kohti). Lõbustasime seal ennast mööda reljeefi ronimisega ja kui meile tekkis sinna ka kolmas ringi uitav tiim tegime (või tegin ainult mina, ma pole Kaire käest küsinud, miks me täpselt läksime sinna, kuhu läksime) lubamatu otsuse ja võtsime suuna nende kannule. Sel hetkel, kui aru saime, et me oleme vales kohas, ei saanud me enam suurt midagi aru. Nagu kaks ülejäänud võistkondagi. Otsustasime siiski niipalju, et me nende kamraadide teenetest edaspidi loobume ja üldsegi elame oma elu (kui rammusad lohad välja arvata, sest nende eiramine oleks üsna tobe). Ainus mõistlik otsus, mida me suutsime vastu võtta oli, et me läheme nüüd otse lõunasse seni kui mingi konkreetse orientiiri otsa komistme. Kõndisime mõnda aega kuni leidsime nii uhke loha, et oli selge – see peab kuhugi viima. Alguses jätkasime lõuna suunas, aga seal jäi loha väiksemaks, keerasime otsa ümber ning saime koba peale kätte oma planeeritud 90. etapp 1h 12min
Edasi hakkasime minema 69 peale. Ühest metsas kargasid välja meile juba tuttav läti naistiim, kes küsis, kuidas meil 90ga seis on. Näitasime neile suuna kätte, tahtsime öelda, et mingi mööda loha, aga ei tea vene keeles sellist sõna. Käte-jalgade abiga vist suutsime ennast arusaadavaks teha. Jõudisme jõekeseni, mina käisin enne veel kopral urus külas, õnneks ainult ühte jalga pidi. Tundus, et oleme täitsa õiges kohas, arvasime, et kaardile märgitus ületus ongi see kopratamm, mida mööda me üle tulime, reljeef oli ka nagu enamvähem. Lank päris enamvähem polnud, aga see juba hakkas selgeks saama, et nend värvidega on nii ja naa – mummuline kollane võis tähendada nii kahe puuga lagedat kui pisut teist tüüpi võsa. Kammisime jõge ühtpidi ja teistpidi, nii tädid kui segatiim, kellega 90sse minnes hävisime, kammisid samas piirkonnas. Kõigil sama jutt, asi klapib, punkti pole. Lõpuks loobusime ja hakkasime ära tulema. Jõudsime välja varedeni, kust olnuks võimalik ennast paika panna ja punkt ikkagi võtta, aga mina ütlesin, et minumeelest on siit juba targem 50 võtta. Kodus kaarti vaadates on tundub loll otsus, aga kui sa juba oled tund aega kakerdanud piirkonnas punkti leidmata, siis sa enam ei usu, et sa selle punkti tõesti võiks leida, sest enne ju tundus ka, et ma saan üsna hästi aru, kus oleme. 50 ma suurt ei mälet, aga ju sellega mingeid teravaid emotsioone ei kaasnenud. Etapp 1h 19min.


62-92-80

Esimene minek oli lihtne – mööda teid järve äärde, punkt suure puu juures. Edasi läksime mitte päris otse läbi soo vaid väikse ringiga mööda lanke. 92 oli ka orienteerumise mõttes ok, liikumiskiirus langes viimased 300m enne punkti tuulemurrus jälle väga tagasihoidlikuks. 80sse tundus eelnevalt vaadates, et tasuks minan mööda teid ringiga ent 92st väljudes tundus, et see on ikka liiga pikk ring. Otsustasime, et proovime veel korra otse minekut. Soodeni läks täitsa hästi – esimene neist tundus leebem, aga välja nägi päris hirmuäratav, õnneks oli seal üks ületuskoht, ei saanudki aru, kas inimtekkeline või kobraste kujundatud. Teisest soost tahtsime mööda teed ümber minna, aga selle tee me kaotasime jalge alt. Leidsime hoopis vist esimese sihi rogaini jooksul, arvasime selle olevat kaardile märgitud kollase triibu. See arvamine tekitas segaduse, et mis sood need siis ikka olid. Natuke otsisime oma teed taga, siis ei tulnud targemat plaani, kui loodetavasti õiges suunas minema hakkama. Leidsime uue soolaadse asja, mis kaardi järgi võinuks olla väga kole, aga reaalsuses oli nii kinni kasvanud, et seal isegi ei kõikunud. Päris kindel polnud, et me asjadest õigetsi aru oleme saanud. Peagi sattusime elektriliini alla, oli juba tahtmine kiruda, et ei või nad siis seda liini peale panna kaardile. Taamal paistis maja, siis plahvatas, et see kollane triip kaardil on ju hoopis liin. Sukeldusime liinilt metsa ja kolmest pätsikesest sattusime esimese hooga küll vale peale, aga kuna pätsid olid siiski selgelt nähtavad polnud kõigi kolme läbi vaatamine eriline vaev.


64-99-77

64 oli mööda teid minek mäeni, vist oli lihtne, sest ma ei mäleta suurt midagi. Väga ilus lage küngas oli. 99 tundus ka lihtne, jaluta mööda teed enamvähem punktini, mis see lõpu 300m üle langi siis ikka on. No ei olnud päris nii. See, mida meie siin Eestis oleme harjunud langiks pidama, seal ei kehti. Ma juba selle mummulise kohta enne avaldasin arvamust ka. Kaldusime itta, jõudisme kraavideni. Vähemalt sellest saime aru, et olemegi nendel kraavidel, mis kaardil. Siis hakasime suunaga minema, jõudsime langile, tekkis juba tunne, et ega see ju nagunii see lank ole, mida meil vaja. Kaire ronis kännu otsa, et paremini näha. Selline toominga-vaarika lank oli, üsna nähtavusevaba. Minule tundus, et kui see nüüd on õige lank, siis ma vist umbes saaks aru, kus see punkt on. Esimene katse kohe ei õnnestunud, teisel saime kätte. See oli küllaltki frustratsioonirohke etapp. Peamiselt seetõttu, et me olime kaarti vaadates ette kujutanud, et ta on lihtne. Punktist välja minnes saime teeotsale pihta ka, poleks seda mingil hetkel kaotanud, olekski ta lihtne olnud. 77 läksime ringiga mööda teid, polnud hullu. See oli vist see koht, kus möödusime majast ja seal oli avatud gurmee-laud, pakuti vett, praeleiba ja kärjemett! Super! Punkt ise oli puu otsas :)


91-74-79-96

91 läks mööda teid ja üsna kergelt punkti. Juba oli hirm, et kindlasti kaob see kaduv rada meil ka käest, aga seekord läks õnneks. 74 oli ka kerge, suunag minek, aga õnnestus mitte kalduda. Kõigepelt joogipunkt ja siis 74. järgmisel etapil saime vist ka kõik teed ja langid kätte, igatahes selle 79ga mulle suuremt jama ei meenu. Graafikust olime kõige eelnevaga maas üle 4h, juba ammu oli selge, et oma plaaniga pole meil midagi teha ja tuli hakata vaatama, kuidas öösel ellu jääda, sest meie hoole ja armastusega öösse planeeritud kerge osa teedega jäi meil alles hommikusse. 96 oli suuremate eksimusteta, muidu noh nagu ikka... võsa, raske läbitavusega langid, veel natuke võsa ja nii edasi. Lankidel oli üks positiive asi ka – noored kuused ja kuusevõrsed. Gurmeerogain! Ostsustasime Kairega hommikul, et selle orienteerumisega läks nagu läks, aga gurmee tuli meil väga hästi välja.


82-60-32

Hakkas tugevalt hämarduma. Plaan nägi ette punkti 29, kuhu tahtsime minna kraavidelt. Kui põhjapool olid kraavid vaevu aimatavad nired kui sedagi, siis selles nurgas laiad ja ületamatud. Sooja ilmaga päevasel ajal vette ju võinuks minnagi, aga sellised laiad sogakraavid on reeglina ilma põhjata. Liikusime mööda suure kraavi kallast lääne suunas kuni jõudsime risti, millest üle ei saanud. Keerasime ristist põhja, ületasim väiksema kraavi, jätkaisme loodesse ja leidsime üle kraavi langetatud... noh, jämedama oksa. Õnneks ta kandis ja ma pean tunnistama, et minu tasakaal üllatas mind juba mitmendat korda. Jõudisme välja langile ja tegime sellise mineku, mis mind kodus ikka tõsiselt kukalt kratsima pani. Lank, 600m pikk ja 50m lai, langi põhjaservas küll kraav, aga teispool kraavi lage. Mid meie tegime? Kas me läksime vaatama, et ehk saab üle kraavi lagedale? Või et ehk on kraavi servas kergem kõndida? Või et kui kohe ei saa üle, äkki millalgi saab? Ei, me murdsime kangelaslikult mööda seda rõvedat läbimatut lanki. Läbimatu mitte võsa vaid igasuguste juurikate ja mahalangenud okste, pehkinud puurisu ja kändude tõttu. No kes on vastikul langil kõndinud, see suudab ette kujutada. Umbes poole langi peal ma lihtsalt röögatasin: "aaaahhh! See ei saa MITTE KUNAGI läbi!". Kairel olid vist umbes sarnased emotsioonid. Kui ta siis lõpuks ikkagi sai läbi, ületasime kraavi, mis oli lai, aga osalt kinni kasvanud – natuke otsimist, nuputamist, väga lahedalt kõikuvat soiset pinnast, üks märg jalg ja tehtud ta oligi. 29 jaoks oli plaan võtta kraavikaldalt tee, aga olime kaldunud diagonaalkraavile, kraavi suunda millegipärast ka ei vaadanud ja teed polnud (ei saanudki olla), ilma teeta polnud mingil juhul nõus 29 võtma. Kui õigele kraavile ja teele jõudsime näis igatahes targem tegu minna 82 peale. Siin tuli veel ületada üks lai kraav, mis tegelikult osutus Amata jõeks. Märgitud koolmekoht polnud kuiv, aga peale kraavikäänakut olid üle kraavi visatud mõned oksad. Kui me eemalt nägime üht meestetiimi seda ületamas, tundus ta ebakindel, aga tegelikult polnud hullu. Enne 82 panime pähe lambid ja selga soojemad riided. 82 saime väikse ekslemise järel suht normaalselt kätte, aga oli selge, et sellises võsas pimedas küll midagi ei näe, ega aru saa, ühesõnaga tuli oma plaan teha ümber vastavalt lagedtele ja teedele. Etteruttavalt võin öelda, et ega see ümbertegemine ülemäära hästi õnnestunud, Kaire leidis järgmisel päeval variandi, mis olnuks ööks tunduvalt parem.


O-mõttes polnud 60 viga, mööda teid ja üle lageda, kust läks ka rammus loha, lagedal polnud isegi lampi vaja, kuigi kell oli südaöö ligi. Ütlesin Kairele, et oli see enne, mis ta oli, aga nüüd alles õige lõbu algab, eelnev oli kõik väike sissejuhatus öistele etappidele. Ja mul hakkas kohutavalt külm. Ma polnud arvestanud, et öösel võiks nii külmaks minna. Mul olid seljas ISCi 3/4 o-püksid, säärised, t-särk, jooksujakk, kilekas, buff, müts, kindad. Liikudes oli juba nii külm, et hambad plagisesid, rääkimata sellest, kui oli vaja mõttepausiks seisma jääda. 32 ei mäleta, eks ta mingi võsa oli.


46-53-27

32st tulime ilusti põhjasuunas kraavile välja, 44 võtmiseks täista õigesse kohta, aga... sinna minekuks oleks tulnud ületada kraav ilma purdeta. Kuigi lambigagi oli näha, et tal on kõva põhi, siis vette minek ei tulnud antud olukorras kõne alla. Mul olid seljas kõikvõimalikud riided, ma värisesin ja esimest korda elus tundsin, et mul läheb külamst süda pahaks. Võtsime suuna itta, asula peale, et saada 81. Hakkasime liikuma mööda mäekülge ja see oli selline võsa, et see ei ajanud enam närvi, see ajas naerma. Liikumistempo oli "aktiivne paigalseismine", arvatavasti alla 0,5 km/h, võsa ainus pluss oli see, et seal on soojem kui lagedal. Lagedad olid enamasti ka üle põlve heinased, seega ka kastemärjad, võiboll see kraav polekski väga palju hullem olnud. Jõudsime lõpuks siiski asulasse, esmalt sürrealistlike laudavaredeni ja siis teedele. Otsustsin esimest korda elus võtt kasutusele ellujäämiskile. Alguses keerasin selle endale ümber nagu seeliku, sest kõige hullemini külmetasid reied. 81-le planeerisime algselt lähededa maja tagant, ent kraavi kartes otsustsime (vist rohkem otsustasin mina) teha ringi mööda teid ja võtta ta üle soise lageda. Arvestades, et kaardi lõunaosas olid sood vaevu aimatavad lootsin, et ehk on siin sama. Loomulikult ei olnud. Soine lage tähendas siin vööni pokusid, vulisevaid kraave, lahtist vett... Iseenesest oli ta ületatav, aga minek oli nii vaevaline. Tudnus, et aitäh, aga meie rohem selle SPA teenuseid kasutada ei soovi ja pöörasime tagasi. Kodus kaarti vaadates leidsin parema mineku läbi metsa. Läksime mööda teid 46 peale. Etapp 32-46 2 tundi ja 31 minutit, võimas! Sellised hetked on koolitus teemal "oska hinnata seda, mis sul on" – fantaseerisime teemadel oma kodu, oma voodi, oma tekk... Soojast teest ja vannist poleks ka ära öelnud.


53 oli "veeussi" keskel, otstest kuskil kuiva jalaga sisse ei saanud, tuli mööda mättaid nikerdada. Ütlesin Kairele, et kui ma sisse käin on meil edasi ainult üks variant – võistluskeskusesse magamiskotti. Tagasi tulles hüppasin üle märja osa põlvega mahalangenud puusse. Silme eest läks mustaks ja süda pahaks ja üldse ei saanud enam aru, et külm on. Ja hakkas minema valgeks! Kell oli natuke 3 läbi, seega soojaks minemist veel loota ei saanud, aga valge andis siiski juba lootust. 53-27 mööda teid, jõe ääres väike otsimine, aga suht kerge punkt.


85-47-55-25

Esimene etapp oli jeebo. Jõeni jõudisme, aga ei saanud aru, mis kääru, kammisime seal ja püüdsime aru saada. Kaire püüdis rohkem kui mina, mul oli külm ja aju kippus ennast välja lülitama. Ellujäämiskile olin juba tükk aega tagasi võtnud ümber õlgade, aga ikkagi oli üle mõistuse külm. Edasi tuli see osa, mille me olime planeerinud ööks – teede kõrvalt noppimised. Kui külm välja arvata, siis muidu oli enesetunne uskumatult hea, jalad olid korras, erilist väsimust polnud.


88-51-48-72


Poole kaheks paiku, punktide 88 ja 51 vahel pakkisin ellujäämsikile kotti, ligi 8 tundi külmetamist oli läbi. Olime mõlemad täitsa reipad, hakkasime siin-seal teedel sörki laskma, fotograafile tegin 20. tunnil teel kitsehüppeid. Esimene rogain, kus teise päeva hommikuks on sellised energiaülejäägid. Ju see esimese päeva aeglane tempo võsades selles osas säästis. Nendest teedelt võetud punktidest pole midagi kirjutada, 48 läks veidi viltu, olin valel langil kui arvasin, et tuleks metsa keerata, kammisime vales metsas, tulime välja, kohtusime Made ja Mariga, neil oli vist ka korraks tahtmine sama metsa kammima hakata. Uuesti kaarti vaadates sain aru, et me oleme üks lage liiga vara sisse keeranud. 72 minnes leidsime langilt teekese, mis kergendas liikumist, kaldusime pisut lõunasse, aga suurt jama ei tulnud. Tagasi sama teekesega. Kruusakal laskumisi sörkisime, tõuse kõndisime kiiresti.


89-66-52

Kalkuleerisime, peale igat punkti, mis edasi teha, kui palju veel jõuab, mida oleks hea võtta ja kust hea edasi minna. 89 oli lihtne punkt mööda teid vare juurde. Viimaste punktidega ei teinud me vigu enam kuskil (ainult päris viimasega). Aga kuna ma aega ja liikumiskiirust lõputundidel arvestada ei oska ja eksimatuses kunagi kindel pole, siis lähevad need lõpud ikka veidi stressirohkeks. 1,5h enne lõppu tundsin ma mõningast väsimust ning jalad nõudsid puhtaid ja kuivi sokke. Otsustasin, et tasub see 5min sokivahetuseks ohverdada mitte jalad puruks joosta. Villid võivad tekkida minutitega ja tõmmata tempo kõvasti aeglasemaks. Näis, et ehk jõuab mööda teid veel 54 ka, aga see oleks eeldanud pidevat jooksmist, jätsime ära.


43-20-F

43 oli tegelikult lihtne, mul oli lihtsalt väike ajahirm. Korra vist natuke ekslesime, aga saime suuremate kadudeta. Lohad muidugi läksid ka, aga kogu eelnev kogemus (mitte ainult sellelt rogainilt) näitas seda, et loha võib teha mida iganes: võib su viia otse punkti, aga võib ka suvalisel hetkel kaduda või hargneda. 20 tundus imelihtne, aga mingitel põhjustel me seda kohe ei saanud. Mul tekkis juba väike ahastusehetk, siis saabus Eesti toetusmeeskond Villu ja Matise näol ning nendega koos saime punkti ka ning liikusime finishi suunas. Tavaliselt on need hommikud liikumise osas vaevalised, aga nii Kadri kui Kairega rogainides on tavaks see, et viimane jupp joostakse, olenemta sellest kui vaevaline ta on. Seekord polnud jooks finishisse mingi katsumus ega piin. Slallinõlvast finishisse oleks tõenäolislet suurema hooga alla lidunud, aga rong oli ees ja mööda joosta näis ka tobe.


Mis ma oskan selle rogaini kohta kokkuvõtteks öelda... Tulemus oli nagu ta oli. Täitsime umbes kolmandiku plaanist, saime 202 punkti ja olime 20 naiskonna arvestuses 10. Mingil hetkel oli emotsioon, et kõik läheb kogu aeg pekki, aga päris nii ta vist ikka ei olnud. Arvutasin huvipärast välja protsendid võrdluses Orava rogainiga. Oraval, kus tundus, et kõik läheb kogu aeg suurepäraselt saime üldvõitjate punktisummast 48%, Lätis, kus tundus, et kõik läheb pekki 43%. Kummagi rogaini võitjad polnud minumeelest erakordselt erineva kaliibriga tiimid. Rogaini juures on üks huvitv asi, isegi kui läheb pekki on lõppkokkuvõttes ikka tore. Seda me Kairega arutasime ka, et on kuis on, aga 24h metsas olla on ju igal juhul äge. Ja midagi selles 24-tunnises liikumises on, ma ei oska kirjeldada, mis täpselt, aga millegipärast see mind võlub.


Aitäh Kaire, Sa oled super-tiimikaaslane! Sinu positiivsust ja vastupidavust ei suuda vist keegi ületada :)