Saku Trailrun, 8.5.16

Sel kevadel olen hakanud tundma, et võiks jälle mõnest jooksust osa võtta (eelmine hooaeg jäi selles osas suhteliselt vahele). Kuna suured rahvamassid praegu ei tõmba leidsin endale 8. maiks Saku Trailruni. Eriti hästi klappis arvestades seda, et ma tahtnsin nagunii 7. mail Tallinnasse "Rigolettot" vaatama minna. Ühesõnaga, tehtud-mõeldud nagu tavaliselt. Tundsin, et enne eksamite-arvestuste-klassikontserdi möllu on vaja nädalavahetust, kus mul õpilaste peale mõtlemiseks aega ei jää.


Laupäeva õhtupoolikul sõitsin Tallinnasse ja see oli väga tore õhtu – käisin Sigridiga kohvikus ja ooperis ning pärast läksin öömajale Eva-Liisa juurde. 8. hommikul oli mul mõtteid, et ma enam ei oska seda jooksuks valmistumise asja. Nagu ma kunagi varemgi olen kirjutanud, siis on mul natukene raske kui on palju emotsioone üksteise otsas, see tekitab tunde, et ma mõnd asja enam ei taha teha või ei tule kõigega toime. Nii ka seekord – äärmiselt tore ooperiõhtu ja head sõbrad laupäeval, õpilase lõpueksam esmaspäeval... Pühapäevane Sakku jooksma sõitmine tundus selle tausal õudselt keeruline. Siiski otsusatsin, et päris kohe hommikul alla ei anna ja minemata ei jäta.


Eks ma pean täitsa ausalt tunnistama, et alates rongipeale minekust kuni stardiala leidmiseni olid emotsioonid sellised, et "ah, on kuidas on", kui jõuan õigel ajal õigesse kohta siis jõuan, ei jõua – äkki on paremgi. Samas otsest vastumeelsust jooksmise osas ka polnud. Ilm oli ilus, mõtlesin, et tore oleks niisama seal Saku metsas sörkida. Kui ma juba õiges kohas olin, siis asi muutus. Tuli tunne, et võib ka teistega koos ja number küljes joosta.


Piidlesin kaasvõistlejaid (8 ja 16km startisid kõik koos), tundusid kuidagi hirmus keskendunud ja täis võitlustahet. Panin ennast mõttes valmis olukorraks, kus ma lõpetan pikalt viimasena. Kuna tundus, et kellegagi tahaks koos joosta, lootsin, et ehk on mõni mulle sobiva tempoga inimene ka. Esimest korda kasutasin võistlusel GPSiga kella, ehk siis olin oma tempost teadlik. Päris tore oli. Trennide põhjal ja rajainfot lugedes (rabametsa singlid) arvestasin, et lõpuaeg tuleb vast sinna 1:50 kanti, alustaks 6:30km ja äkki ei jõua sedagi lõpuni hoida.


Esimesed paarsada meetrit stardist läksid siiski 4:50ga, aga siis tempo rahunes, sest singlitele jõudes polnud väga kuskilt mööda minna. Ma võtsin ühe punases särgis naisterahva sappa, sammu järgi vaadates tundus, et ta võiks umbes minu masti jooksja olla. Enesetunne ütles, et võiks ka kiiremini, tempo oli vahemikus 6:10-6:20, aga ma ei usaldanud praegu enesetunnet ja pealegi oleks sellest hanereast möödumine küllalt "kulukaks" osutunud.


Ega nüüd olegi tükk aega kirjutada muust, kui ilm oli mõnusalt soe, mets ilus, singlid üsna tehnilised (küllaltki slaalomjooks, kerge üles-alla lainetusega) ja see punase särgiga naine läks eest ära. Õnneks sain ma kohe ühe teise naistetandemi omale. Mul oli raske kah, 3.-6. kilomeetri vahel mõtlesin üsna tõsiselt ühe ringi jooskmise peale, et ega ei PEA ju 16 jooksma... Samas tempo vaikselt tõusis, olles 6 +/- 5 sekundit. Väike kruusatee lõik (paarsada meetrit) oli tüütu, aga varsti peale seda sai juua. Joogipunktis jäid jällegi need naisterahvad minust maha, sest hoolimata sellest, et ma panema ei läinud, ma eriline joogipunktis uimerdaja pole. Lasin korraks sörgitempo alla, jõin paar lonksu ja edasi.


Kuuendal kilomeetril sain punases särgis naisterahva taas kätte. Küsisin, kas tal on 16 või 8 kilomeetrit. Oli ka 16. Ajasime natuke juttu, selge oli see, et meil kummalgi polnud väga kerge, sest hirmus palav oli, aga tempo tõusis temaga stabiilse 5:55 peale ja mul hakkas parem. Rääkisime, et veri ninast väljas pole mõtet panna, ma veel tegin nalja, et poodium on nagunii läinud ka. Saime veel ühel ees jooksvale naisel kätte. Uuele ringile minnes võtsin mina jooksu ainsa teravama tõusu sörgiga, kaaslased käies ning kuna mul taaskord joogipunktis aega ei kulunud jäid teised minust maha. Korra mõtlesin, et äkki ootaks järgi, koos joosta oli hea, aga tundisn, et ma olin nagu just enamvähem rütmi paika saanud ja ei tahaks seda kaotada. Nii ma üksi jätkasingi.


Teine ring oli iseenesest kergem, alguse jooksin kiiremini kui esimesel ringil, mõned singliosad veidi aeglasemalt. Poole ringi peal otsustasin, et ma keskmist kiirust, mis oli selleks hetkeks 6:06 enam allapoole ei lase, kannatan lõpuni ära küll. Mis siis, et ilm on palav ja pole harjunud jooksma ja rada on raske ja muud sada häda. Peale joogipunkti 12,5 kilomeetril hakkasin vaikselt tempot tõstma. Tundsin, et kannatan välja küll, vabalt kannatan. Lihtsamad rajaosad läbisin juba 5:30, ise mõtleisn, et ma olen ju maratoni läbinud keskmisega 5:20, aga noh, teised olud, teine rada, teine treenitus. Viimane kilomeeter oli jälle natuke raske ja kippus venima, aga seal ma ei andnud tempos enam põhimõtteliselt järgi. Mäe võtsin ikka sörgiga ja mäest alla, finishisirgele joostes hõikas teadustaja, et "Tulemas on järjekordne lõpetaja ja kas meil on tegemist...", ma mõtlesin, et ta otsib mu nime protokollist, aga siis: "jah, tegemist on kolmanda naisega!". :D Säh sulle poodium läinud! Ma kellalt polnud aega näindu, ainult keskmist ja arvutada ma isegi ei üritanud seega aeg, 1:34:57 oli mulle üllatuseks.


Ringiajad: 1. 47:33, 2. 47:20. Üks väheseid negative splite seni :)



Ühesõnaga täitsa tore oli, jooksen teinekordki! Positiivne laine jätkus ka esmaspäevasel lõpueksamil. Ja nüüd ma ootan juba Läti Rogaini meistrikaid, aga sellest tuleb loodetavasti üks teine jutt.