83. Viljandi järvejooks, 1.05.2012

Nagu eelmiselgi aastal avasin jooksuvõistlushooaja Viljandi järvel. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, et mitte öelda ettevaatlikud. Peamine oli eelmise aasta aega veidigi parandada (kuna ma olin tookord alles terveks saamas, tundus, et paari minutiga ikka parandan, seda 1:13 aega). Lisaks kuna Viljandi järv on üks väheseid võistlusi, kus sa ise saad valida, millist rada pidi jooksed (läbida tuleb kaks kontrollpunkti), otsustasin sel korral minna nii palju asfaldilt, kui võimalik. Väga suur eesmärk oli joosta hooaja esimene hea enesetundega ja püüda mitte haamrit saada, et näha, kas ma üldse oskan nii. No ja mis seal tõde salata, Kadri eelmise aasta aeg 1:07 ka pisut kripeldas.

Veidi enne poolt kümmet võttis Taavi mu kodunt peale, sõitsime Sõjakooli juurde ja nende bussiga Viljandisse. Ilm oli suurepärane. Kuigi mul oli kaasas kõikvõimalikus pikkuses jooksuriideid olin täitsa kindel, et jooksen lühikeses. Ainult tuul tegi veidi murelikuks, samas päike küttis hoolega.

Kohale jõudes võtsin stardinumbri välja, vaatasin natuke lastejookse ja siis asusime Kaspariga rannas soojendust tegema. Tegime täitsa põhjalikult, nagu Viljari trenniski. Rannas ühines meie soojendusega Kadri, kellega koos läksime ka väiksele sörgile. Tegime 10 minutit ja lõppu väikse kiirema lõigu. Mina võibolla poleks teinudki, aga Kadri vedas hõikega „noh, teeme nüüd paar kiiremat liigutust ka“  tempo üles ja ega siis ei sobinud mul enam maha jääda. Soojenduse ajal küsis Kadri midagi teemal, et kas ma võidan seekord. Mina ütlesin selle peale Kasparile, et vaata, kuidas pool tundi enne starti hakatakse emotsionaalselt töötlema :D Ma ütlesin Kadrile ka, et ma oleks tema eelmise aasta ajaga üsna rahul, Kadri arvas seepeale, et tema tahaks ikka kiiremini joosta. Sellise lõbusa aasimise saatel läks soojendus kiirelt ja kergelt. Väga hästi mõjus kiire lõik, mis tegime, hea lahtine tunne tekkis. Enesetunne oli üldse ohtlikult hea, hakkasin endale juba varakult sisendama, et „panema“ ei lähe.

Tahtsin ka enne starti veel vetsus käia, aga natuke aega seisin sabas, siis otsustasin, et ei jõua ja läksin järve äärde kõrkjatesse „meeste vetsu“... no mis teha, häda ei anna häbeneda ju. Kuna ma sisenesin oma koridori viimasel hetkel, siis sain seal päris ette. Suhteliselt kohe hakati rahvast ettepoole suunama, nii et ega mul lõppkokkuvõttes väga halb stardikoht polnudki.

Stardis sai küll natuke aega kõndida, aga eelmise aastaga võrreldes läks ikka ruttu lahedamaks. Otsisin pingsalt Kadrit, aga ei leidnud. Mõtlesin, et võibolla ongi hea, alustan täitsa omas tempos. Massi oli palju, aga staadioniväravate juurest alates sai üsna edukalt  jooksma hakata. Hoidsin tempot all, püsisin asfaldil, kuskilt mööda muru lõikama ei läinud, et kohe alguses mitte jalgu liigselt väsitada. Esimesel kilomeetril sai mind kätte Tiiu, soovisime jõudu ja lasin tal minna, otsustasin, et ei hakka täna hambad ristis kellegi küljes rippuma. Tiiu tempo tundus mulle alguse jaoks liiga optimistlik, seega jäin rahulikult maha.

Huntaugu mäele keeratses otsustasin, et püüan selle täies mahus joosta. Eelmisel kolmel korral (Linnajooksud lähevad ka sealt), olen seal alati kõndima pidanud mingil hetkel. Ka tänavu jäi kohe alguses kõndijaid silma, aga mina jooksin. Ja ma ei pidanud punnitama, jooksin rahulikult, aga väga lihtne oli. Mäe lõpupoole jõudsin järgi Tiiule, vahetasime lause ja läksin veidi ettepoole. Ma ei hakanud vaatama, kuhu täpsemalt ta jookseb, sest minu plaan nägi ette asfaldilt minekut, seega võtsin suuna otse majade vahele.

Siledale asfalteele välja jõudes oli elu lausa lust. Mul oli selline keskmise raskusastmega trenni enesetunne, aga juurde ei hakanud panema. Ees liikusid kaks sobiva tempoga meest, võtsin nendega punti. Ikka lihtsam, kui päris omaette (kuigi massi oli niipalju, et päris üksi jäämise võimalust polnud). Paar korda heitsin otsiva pilgu üle õla, et äkki on Kadri või Tiiu ka kuskil läheduses, aga ei olnud. Mõtlesin, et ju nad juba kuskil kaugstes ees ole.

Kui pool sai joostud ja ikka veel oli väga kerge olla, panin natuke juurde. Kuigi teadsin, et kohe tulevad need kartulimaa lõigud, mis kipuvad pika peale väsitama. Pulss oli tunde järgi 150 kandis, jalad olid head, hingamine paigas, ei pistnud (vist esimest korda, kui mul võistlustel ei pista, sõin ka varem, kui tavaliselt, see tuleb meelde jätta). Ühe lõikamise siiski tegin ja nii osavalt, et kaotasin umbes 30 kohta. Noh järgmiseks korraks targem jälle.

Joogipunkte ma ei kasutanud, kuigi ilm oli soe, siis tundus maa kuidagi lühike selleks, et joomise peale aega kulutada. Iseasi, kui oleks vajadus tekkinud, aga ei olnud janu. Kolm kilomeetrit enne lõppu panin veel natukene juurde. Hakkasin kella ka vaatama. Kuna kahe kilomeetri silt jäi minust kuidagi märkamata, siis arvutasin pisut valesti ja tundus, et kui parandus tuleb siis õige napp. Löödud ma ei olnud, sest enesetunne oli eelmise aastaga võrreldes kerge ja hea.

Ja siis olin ma juba suhteliselt ootamatult „1km lõpuni“ kaare all. Vaatasin kella, tundus, et 1:07 oleks nüüd pingutades võimalik, aga ma seekord ei raatsinud oma head enesetunnet ohverdada ja otsustasin viimasel kilomeetril enam mitte tempot oluliselt tõsta. Lõpukiirendus oli küll plaanis, aga 1:07 jaoks sellest ei piisanud. Staadionil keerates lükkasin ikka uue käigu sisse, et lõpus väsimuse tunnet ka oleks. Lõõtsutasin parajasti hingamist paika, kui minu kõrvale saabus Tiiu, kes lõpetas veidi peale mind. Kadri kohta ei teadnud, aga olin kindel, et ta on ammu finishis

Numbritest rääkides, siis aeg oli 1:08:46, peaaegu 5 minutit parem, kui eelmisel aastal. Kadri lõpetas minust 7 minutit kiiremini, ajaga 1:01. Enesetunne pole eelmise aastaga üldse võrreldav. Siis olin suremas, nüüd oleks nagu keskmist trenni teinud. Asfaldi rada toimis suurepäraselt, igasugused rabad ja sood ja looduskaunid vaated unustan sellel jooksul ära! Miks nii palju parem oli? Esiteks jooksin ma seekord täitsa tervena ja ju ma olen natuke arenenud ikka ka vahepeal (mida näitas ka koormustest, Vo2max on tõusnud  41lt  48le).

Hooaja avastatrdi võib lugeda igati kordaläinuks, Tartus võib juba veidi (aga ainult veidi!) julgemalt alustada.

Tartu Suusamaraton 2012

Tartu Suusamaratonile registreerumise kohta vóiks öelda – tehtud móeldud! Ehk siis ühel óhtul panin enda lihtsalt kirja, eriti ei kaalunud ega vaaginud midagi, lihtsalt registreerusin. Ilmselt selleks, et kaine móistus kallale ei saaks. Eks natuke oli ju enne kaalutud ka – juba siis, kui ma eelmisel aastal suusad ostsin mótlesin, et ju see ikka suusamaratoniga MILLALGI lóppeb, aga noh, kindlasti mitte lähiajal. Lapimaal suusamatkal hakkas maratonimóte juba tugevamalt painama – kui ma SELLEGA siin hakkama saan, siis miks mitte maratoniga, kus on normaalsed suusad, normaalne rada, ei ole 700-meetriseid mägesid ja 13 kilost seljakotti… Nojah ja siis tulin ma Lapimaalt tagasi ja siis tuli Eestis lumi ja siis ma registreerusingi.

Esialgne eesmärk oli lihtsalt mahtuda aega ja kukkuda vóimalikult vähe. Mida edasi, seda enam hakkasin mótlema, et päris 10 tundi ikka ei tahaks, 8ga vóiks ära sóita. Harjutasin valdavalt Tähtveres ja Varikul. Tähtveres ka laskumisi, mis olid mu peamine mure. Kas ja kuidas ma neil massis hakkama saan? Óppisin nii tavalist, kui üks jalg jäljes sahkamist, ka kukkumised sai dendropargis ära proovitud. Kadrilt sain sahkamise teooriatunni, millest oli palju abi. Pisut aitasid mu olematut tehnikat kohendada ka Pille ja Jürgo. Lugesin suusaraamatuid, ühesónaga püüdisn päästa, mis annab. Mida aeg edasi, seda paremini sain suusa pidama ning tundsin ennast suuskadel juba oluliselt mugavamalt. Ehk siis umbes nagu Kadri ütles: kui suusad enam liikumist ei seega on algus tehtud.

Óhtu enne maratoni tegime minu juures pastapeo. Väga tore oli, päeval olime Eleriga käinud vóistluskeskuses stardimaterjale vótmas ja móningast varustust soetamas, siis meisterdasime märke (selja peale kinnitasime vahtralehed ja ohukolmnurgad) ja pastat, toorsalatit ja kanafileed. Meiega liitus Kadri ning pisut hiljem Jürgo. Selline tore "jóulutunne" oli – igast uut nänni, mida näidata-vaadata, palju head sööki ja mónus seltskond. Meie Eleriga saime veel kogenud suusatajatelt viimaseid nóuandeid küsida ja minu isiklik füsioterapeut Kadri teipis mu óla ära J Pool üheksa läksime laiali, sest mul oli veel vaja Hawaiist suusad tuua ja ees ootas väga varajane hommik.

Maratonihommikul ärkasin kell 5. Sóin korralikult, asjad olin juba óhtul valmis pakkinud. Vanemuise parklasse jalutades kiitsin móttes oma eilset suusakotti tehtud investeeringut. Bussidega läks aega, sest korraga anti ette 2 bussi ja selles massis tekkis piisavalt segadusi. Lópuks saime muidugi bussipeale ja sellega ka Otepääle. Bussist väljudes oli külm, tuul ja uni. Stardini jäi poolteist tundi, seega kobisime staadionihoonesse. Väljumise jätsime nii viimasele hetkele, et pakkide ära viimisega läks peaaegu kiireks.

Leidnud oma stardikoridori sättisin ennast rahuikult viimasesse ritta ja otsustasin, et ma niimoodi rahulikult viimasena sealt lähen ka. Peale minu oli küll üks väike grupp veel, aga mótlesin, et lasen nad mööd kenasti. Nii muidugi ei juhtunud, kui stardipauk anti läkisn täpselt nii nagu vool viis. Kohe stardialas kukkus üks "nóeluja" mulle otsa, aga mul ónnestus püsti jääda ja kepid jäid ka terveks. Suhteliselt kohe sai ka sahkamisoskust kasutada, siis seda, et üks jalg jäljes. Tuli välja küll ja oodatust paremini. Ma pole elusees nii libeda suusaga sóitnud (esimest korda oli fluor all), aga olin neist kenasti üle, kellelegi sisse ei sóitnud ja pikali ei pidanud ka viskama.

Tuul oli suhteliselt kóva algusest peale, aga lund veel ei sadanud ja külm ka polnud, seega polnud viga. Eleri jóudsi mulle järgi, kuid jäi siis esimese korralikuma laskumise peal kohe ka maha. See oligi juba jäljeta laskumine (u 2km peale starti), ainult sahkamisest jäänud vaalud olid ees. Rahvast oli tihedalt, sahkasin, jäin püsti, sain ka teiste suusatajate vahelt läbi sóidetud. Algus sisendas enesekindlust!

Juba 4km kandis nägin esimesi inimesi, kes suusad jalast vótsid. Ei tea, kas millegi kohendamiseks vói juba katkestamiseks? Minu kindel otsus oli – ma ei katkesta! Ka aega mahtumise pärast ei muretsenud, sest kuigi ma lóppkokkuvóttes olin staadionilt minema saanud siiski pea viiamste hulgas, olin esimese laskumisega sóitnud ennast juba taas üsna suurde gruppi. Mótlesin, et kóik need inimesed ei saa ju piiripealses tempos suusatada. Kilomeetritähised möödusid uskumatult kiiresti, kuigi olin valmis ka selleks, et saabub hetk, kus seda uut märki ei tule, ega tule ja iga 100m näib kilomeetrina. Umbes 5km järel hórenes seltskond niipalju, et laskuda sai pingevabalt, ehk siis sahkamata. Sellise suusaga ma varem sóitnud polnud ja nii kiiresti mäest alla saanud. Ja mingit hirmu ja ebakindlust ei tekkinud. Mónus oli, isegi siis, kui rajast enam väga palju alles polnud.

Matule jóudes otsustasin, et helistan korra emale ja annan teada, et ma olen jätkuvalt elus. Unustasin öelda, et ma polegi veel kukkunud. Ausaltöelda, mida aeg edasi, seda enam tundus, et ei kukugi. Jóin kaks topsi mustikasuppi, sóin ühe kurgi ja lasin edasi. Väsimust ei tundud, mónus oli. kuigi tänasin ónne, et olin kuulanud Kadri nóu ja jätnud vesti selga panemata.

Vótsin asja TPde kaupa, nagu jooksumaratonidelgi. 63km on hoomamatu suurus ja móte: "50km veel" vóib küllaltki koormav olla, aga móte: "11km järgmise kissellini" pole üldse nii hull.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et tóusu on üsna pikalt, kas see ongi nüüd see kardetav Harimägi? Ma pean ausalt tunnistama, et enne ei saanud aru, kui torni juurde jóudsin. Noh, tempo oli nii madal, et pingutus polnud piisavalt suur. Ja ega 711ga ikka vórrelda andud :D. Ja siis need laskumised, mida ma sealt olin kartnud, need olid ju puhas róóm ja lust. Suusk lippas, rada oli enamvähem. Ainult kapuuts tahtis kogu aeg minema lennata, lópuks keerasin selle serva mütsiääre alla.

Andes (23km) jóin jälle kaks kisselli, lisaks ühe spordijoogi ja tegin emale kiire reportaazi rajalt. Nüüdseks oli läinud väga tuuliseks. Mónel laskumiselgi juhtus juba nii, et vastutuules pidi keppidega juurde lükkama, sest muidu jääd keset küngast seisma. Kuna ma ei teadnud üldse, kuidas mu jóuvarud vastu peavad, vótsin tempot maha. Lisaks vótsin laskumistel kohe madala asendi, et puhata ja pulssi taastada. Juurde lükkama hakakasin alles viimasel hetkel. Seal oli tóesti ka palju selliseid mónusaid künkaid, et ühe inertsiga sai teisest peaaegu üles sóita. Metsavahel tuult ei olnud, lagedal sóitu oli ónneks vähem.

Kuutsele minek oli minu jaoks palju raskem, kui Harimägi, kuigi seal sellist tóusu polnud, aga midagi väsitavat selles lóigus oli. Samas polnud tunnet, et enam ei taha vói ei jaksa. Tundus, et kaks kisselli oli kujunenud traditsiooniks, jätkasin seda Kuutsel (32km), mótlesin korra vetsu peale, aga ei viitsinud suuski jalast vótta ja otsustasin vedelikud välja higistada…. Vói kui vaja vóssa hüpata. Taas andsin emale teada, et kóik on korras ja pool sóitu läbi.

Veidi peale Kuutset sattusin kokku poole maa sóitjatega. Nüüd läks siis rajal taas tihedaks. Sai sahata, keppe lumme rammida, rada vahetada. Ja kui ma seni polnud näinud ühtegi kukkumist ega ka kukkumise lähedast asja (start välja arvatud), siis nüüd hakkas rahvast pudenema igal laskumisel. Eks rajad olid juba kohati olematud. Siin Kuutse ja Peebu vahel tuli minu "tund" kätte. Toimus massikukkumine, ma jóudsin veel seljataha hóigata "kukkujad paremal", kui juba kukuti ka minu ees. Sain kolmest vói neljast mööda, aga siis läks olukord nii käest, et seljatagant tuleval mehel ei jäänud enam ruumi mööduda ega pidurdada ja nii ma tugeva abistamisega maha sadasingi. Ega ma pahandanud, tal polnud tóesti kuhugi minna. Hoog oli mul igatahes korralik, lohisesin tagumiku peal veel tüki maad mäest alla, ise juba samal ajal üritades rajapoolset suusakeppi vóimalikult enda lähedale saada, et mitte kedagi pikali tómmata ja ka mitte kepist ilma jääda. Ónneks olin raja vasakpoolses servas, möödujaid oli ainult paremalt. Seljatagant hóigati: "ära tóuse!". Veel maas vedeledes sain aru, et midagi hullu pole, ólg haiget ei saanud, peamise matsu sai tagumik. Lópuks oli niipalju vaba ruumi kah, et sain ennast seal kraaviservas püsti ajada ja edasi sóita.

Peebu (39km) ja Palu (46,6km) möödusid edasiste vahejuhtumiteta. Veidi enne Hellenurmet sóitis mulle järgi Postimehe fotograaf, kes palus, et ma talle poseeriks, seljaga. Ütles, et tal jäid mu vahtraleht ja ohukolmnurk kripeldama, oli mul 10km järgi sóitnud. Mul polnud midagi selle pildi vastu, kuigi ma oma ohtliku laskuja märki tegelikult väärt polnudki, sest mina olin laskunud täitsa korrektselt ja kindlalt ja see ainus kukkumine polnud minu teha.

Kuigi ilm läks üha hullemaks oli Palul selge, et lópetamata mul ei jää ja aega mahun ka. Umbes 40km olin sóitnud 7h graafikus, aga lópupoole oli lauskmaad rohkem, väsimust rohkem, lund rohkem, määret vähem, seega leppisin móttes ajaga 7:30-8. No ja kas seitse vói seitse pool vói kaheksa tundi, pole just ajad, mille nimel ennast lópus ribadeks pingutama hakata. Lihtsalt on nagu on. Ja kuigi rada läks lópupoole mónevórra igavamaks, siis loodus ja lumine mets minu arust järjest ilusamaks.

Läbinud Hellenurme (53,3km) muutus number kilomeetritähisel ühekohaliseks, seda aega olin ma ikka juba oodanud ka. 7km enne lóppu sai mu kátte Margus ja pani siis minema, ma isegi ei üritanud tal kannul püsida J

Päris rasked olid ainult 4 viimast kilomeetrit – selg oli väsinud, käed hakkasid ära surema. 60.-62. Km venisid lootusetult, aga viimane läks jälle mónuga. Taas hakkas isegi veidi kahju, et läbi saab, nagu esimesel jooksumaratonilgi. Kuidagi jäi lópusirgel isegi kell vaatamata, alla 7:30 oli, aga kui palju, ma täpselt ei teadnudki. Finishis sain medali kaela trennikaaslaselt Taavilt, see oli väga tore.. Pakkisin suusad kotti, riietusin kiiresti, nautisin sooja ólut meega, ajasin Margusega juttu, ootasin Eleri ära ja läkisme sööma. Supp ja kukkel olid head küll, aga ega peale nii pikka suusatamist eriti mónus óues süüa ole – käed külmetasid, väsimusest olid ka külmavärinad. Kallasime supi sisse ja läksime kiiresti bussipeale.

Aeg tuli 7:25:06, on mida parandada järgmisel aastal (no loomulikult ma lähen järgmisel aastal uuesti… ja ülejärgmisel… ja…). Mónus oli! Ja kergem kui jooksumaraton. (vóibolla sellepärast, et aeglasem:D). Ja muidugi palju toredaid inimesi, värsket óhku, lund ja loodust.

Lópetuseks tahan ma tänada Kadrit, kes on nóu andnud ja innustanud-toetanud rohkem, kui keegi teine! Ja muidugi ka palju ónne hea sóidu ja isikliku rekordi puhul Sulle! Ning tänu ka Elerile, kellega koos me ettevalmistusperioodi, sellega kaasnevad mured-róómud-hirmud üle elasime J

Lapimaa, 28.12.2011 – 03.01.2012

Proloog
28. detsembri lóunal vóttis Taavi mu kodu juurest peale ja ees ootas pikk sóit Lapimaale – 2,5 tundi autoga Tallinnasse, 2,5 tundi laevaga Helsingisse ja 15 tundi bussidega Hettasse. 20 tunnine reis selle nimel, et saada taas polaaralale ja nautida talve, mis Eestisse kohe kuidgi jóuda ei taha. Ebamugav, aga seda vaeva igati väärt. Et seiklus kohe väärika alguse saaks nägime teel hulgaliselt póhjapótru ning tund enne sihtkohta Hettasse jóudmist läks meie bussil tagumine rehv katki.

29.12 – 711
Lóuna paiku jóudsime lópuks oma matka algpunkti Hettasse. Kuigi programmis oli hommikusöök, olime tänu tugevale lumesajule teel ja tehnilistele vipperustele graafikust niipalju maas, et vahetasime riided, igaüks haaras hambusse mis sai, jagati ka lihapirukas näo peale ja asusime suuski valima. Minu 43 number matkasaapaga klappisid kóige paremini puusuusad, mis olid 210 cm pikad. Puu puuks, aga see pikkus pani väheke muretsema.

Matk algas kohe laskumisega järvele. Mööda jäist autoteed. Jäisel pinnal arendasid need suusad igatahes muljetavaldavat kiirust, kuid püsti ma jäin, ise ka imestasin. Sel laskumisel oli kohe 4 kukkumist, hea algus oli tehtud. Jóudsime üle järve ja algas mets. Esimesed kilomeetrid olid isegi nagu veidi igavad – mets nagu meilgi, noh, peaaegu. Mótlesin et kui nii jääbki, siis on ka natuke nüri. Oi, kuidas ma seda rahulikku metsavaheteed veel taga sain igatseda! Kuskil kolmetunnise sóidu järel jóudsime Pyhäkerosse, mis on neljakohaline hütt, kus saime süüa – küpsiseid ja sprotileiba ja muidugi lumeveest teed. Muide lume- ja ka jóevesi on seal niiiiiiiiiiiiiiii head!

Akud laetud asusime teele, nüüd siis pidi hakkama raske osa. Esialgu, kuni tóus kulges veel metsavahel polnudki väga hull, kuid siis läks nurk järsemaks, jóudsime metsast välja ja mida edasi, seda tuulisemaks läks. Me siin reisi lópus arutlesime Taaviga, et kas ta oli siis FÜÜSILISELT raske vói mitte. Tema arvas, et ei olenud füüsiliselt. Vóibolla me rääkisime natuke teineteisest mööda ka, sest jah, mul oli füüsiliselt raske (niipalju, kui ma kuulsin, siis enamustel), aga samas kuidagi teistmoodi raske, kui näiteks maratoni joosta. Raske oli see, et ma ei olnud nendest suuskadest üle, räätsadega oleks ilmselt olnud kergem, suuskadega oli keeruline minna ka treppi, mingit V-mineku pidamisest polnud juttugi. Tuul surus vastu ja polnud aimugi, kui kórge on mägi ja kaua veel ronima peab. Mingil hetkel loobusin suuskadest ja astusin jala edasi, suusad kaenlas.

Aga kóige hullem oli seal tóesti vaimselt – proovile sai pandud nii pingetaluvus kui tahtejóud. Ühel hetkel avastasin, et ma olen üksi mäel, tulesid ei paistnud enam ei eest ega tagant. Surusin ennast läbi tuule postini ja otsustasin, et mina enam üksi edasi ei lähe, sest ma polnud kindel kas ees on post (need olid kóik valgeks tuisanud) vói mitte. Kindad olid saanud märjaks, vahetasin küll kohe uute vastu, aga käed üles ei soenenud. Suuski ei saanud jalga panna, isegi kui oleks tahtnud, sest kartsin, et maha pannes viib tuul need minema (üks suusk meil seal mäel läks ka). Seisin seal viida juures ja ootasin järgmist tulijat. Tuli Carolin, kellel oli tehniline probleem klambriga, jätkasime koos jalgsi. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda vaimset ja füüsilist pinget, mis ma selle 8 tunni jooksul mäge ületades tundisn, muidu läheb vingumiseks kätte ära. Kas ma sellel päeval kahetsesin, et ma olen seal, kus olen? Olen aus – jah, korra kahetsesin, siis, kui ma ei saanud oma sórmi soojaks ja nad enam ei valutanud ka. Mul oli päriselt hirm, et mónega juhtub midagi (muide ega väga külm ju polnudki, aga tuul mójus nii, et mu niiskeks saanud käed sooja sisse ei saanud, hoolimata soojadest käpikutest ja vóimlemisest. Järgmisel korral tean, et kaasa tuleb vótta nahast suured labakud). Eks see sórmede teema on ju mul siiski veidi tundlik ka. Aga kas mul tekkis móte, et ma enam polaari ei lähe – loomulikult mitte J , isegi selle retke tahaks korra veel teha. Varustuse osas (suusad ja kindad) on arenguruumi, aga muidu ju mul raskuste vastu pole midagi. Kui lópuks hakkas paistma tuluke maja juurest, siis oli imeline tunne küll, et ka see on nüüd tehtud!

Óhtu kulges mónusalt. Sóime lumevees keedetud ämbrimakarone, jóime teed ja jäägrit, viskasime musta huumorit mäe, ilma ja endi üle – igati mónus oli. Väike mure oli vaid see, kas kóik saavad jätkata, sest Birksil oli kadunud üks suusk ja Carolini jalg tegi häda. Tuba läks pikapeale nii soojaks, et välisust pidi lahti hoidma, sest ahjul oli vee saamise eesmärgil pidev tuli all. Mina ja Margit, kes me olime hommikuses supitoimkonnas sulatasime ka hommikuse vee valmis, et rutem läheks. Järgnevaks päevaks lubati póhimótteliselt puhkust – alguses tóus ja siis puha allamäge.

30.12 – Lihtne päev
Hommikul tegime toidu ja vee valmis ning pakkimise ja teele asumise vahel jäi mul aega veidi ringi ka vaadata. Alles nüüd jóudis kohale, kui imelises kohas ma olen, eelmisel päeval ei jäänud nautimiseks suurt aega. Lumi (kuigi Lapimaa kohta vähe), härmatis, külm… aaahhh – täitunud unistus! Osa grupist jäi ootama saani, mis pidi tooma uued suusad ja osa hakkas liikuma. Mina otsusatsin ka liikumise kasuks. Ees läksid Taavi, Karu, Lea ja Margit. Ma püsisin tóusu lópuni sabas, aga otsustasin peagi oma tempo kasuks ja jäin üksi sóitma. Aegajalt sain nendega rajal kokku, sest nad tegid pause rohkem, mina eelistasin ühtlast, kuid pisut aeglasemat tempot. Lund sadas korralikult, aga tuult oli vähem, seega oli peaaegu lust sóita. Tänane päev pidi ju olema lühike (12,5km) ja lihtne. Viimases hakaksin ma 4km järel tasapisi kahtlema. Mótlesin, et matkakirjelduses oli "elementaarne suusatamisoskus" ja täna lubati kerget päeva – ju siis on minu oskused elementaarsest suht kaugel. (mitte et ma arvaks, et ma suusatada oskan, aga ELEMENTAARSED oskused ma arvasin endal ikka olevat). Nendel taaskord jäistel laskumistel ja nólvadel turnimisel ja minu oskustest igatahes väheks. Aga suuski ma sellel päeval enam jalast ei vótnud, kukkusin küll móned korrad, kuid kiiremad laskumised läksin külg ees. Kukkumise ees oli hirm juba seetóttu, et kotiga on hangest väga keeruline püsti saada – reeglina pidi selle siis seljast ära vótma. Ja kotiga on muidugi ka tasakaalu raskem hoida. Sahkasin ka palju, jalad väsisid sellest lópuks täitsa ära, aga suusad olid kogu aeg jalas, ma tulin ju siiski suusamatkale! Tekkis móte Raki käest küsida, et kui viimase päeva laskumine on samasugune nagu kahel esimesel, kas siis on vóimalus ka peale kolmandat päeva saaniga Pallasele minna, sest nii palju sahata ja treppida ma ei jaksa. Ma óhtul ka küsisin, aga Raki väitis, et seal on lauge ja pehmes lumes ja kindlasti mitte tehniline laskumine. Ega mul ju see katkestamismóte ka väga reaalne ei olnud :D

Pikapeale hakkas eemalt paistma majakene, mótlesin, et see ju ometigi ei saa veel olla meie oma. Neljane edurivi istus ja puhkas jalga, jóudsin järgi ja sain teada, et umbes 2km on veel minna. Otsustati, et lópuosas ma enam maha ei jää ja jumal tänatud, et ma neile järgi jóudsin, sest majast veidi edasi kadus teemärgistus vósavahel ära… ei olnud enam ühtegi noolt. Tatsasime seal nóutult ringi, mul oli küll kompass, kuid kaardita oli sellest vähe kasu, me ju ei teadnud, kus suunas maja on. Lópuks leidsime saaniraja ja otsustasime mööda seda edasi minna – kuhugi me ju ikka välja jóuame. Palju me edasi matkata ei saanud, maja tuli vastu. Kunnar tahtis Soomlastest rajamärkijatele paar paremat sóna öelda. Tegime tule üles ja asusime lund sulatama. Mina hankisin kotist välja kommid ja jagasime need laiali, toitu ei saanud enne tegema hakata, kui teised ka kohal, sest moon oli kóigi vahel ära jaotatud. 45 minuti pärast jóudis suurem osa seltskonanst järgi ja siis selgus tóde – me läksime mööda valet rada. Ehk siis tegime ise oma kerge päeva sellega raskeks, kuigi huvitavamaks. Kergemat ja pool kilomeetrit lühemat rada pidi tulid teised 45min kiiremini. Seal polnud ka selliseid laskumisi ega ronimist nagu meil. Aga Raki kinnitas, et meie rada oli kindlasti palju ilusam. Ilus oli seal tóesti, ümberringi mäenukid ja tundra.

Óhtu läks taas lóbusaks, seltskond oli sattunud väga tore. Meil käis külas ka "pargihallitus" (pargivahid), Raki ütles, et kui nad teavad, et suured grupid liikumas on, siis nad ikka kontrollivad. Olid toredada, ajasid natuke juttu ja sóitsid siis oma saanidega edasi. Selles majakeses sai ka sauna kasutada, mina ei läinud, need, kes käisid ütlesid, et super. Mul ei olnud saunatunnet, vägisi ei hakanud ka minema. Pidu käis tollel ööl vist kolme-neljani. Mina kadusin kuskil poole kahe ajal kórvalruumi, kus ööbisid neli meie jäljes räätsadega liikuvat sakslast, magama. Seal oli vaiksem ja jahedam.

31.12 – 31.12
Kolmas päev algas tóesti lihtsalt. Lópuks oli kätte jóudnud, see, mida ma eeldasin – rahulik matk metsa vahel. Suusk lippas ka alguses täitsa normaalselt, kerge languse peal sai móne paaristóukegi endale lubada. Igatahes oli hästi mónus hommik, Raki tegi filmi ja meie jóudsime tundra asemel vahelduseks kuusemetsa. Riideid oli mul natuke palju, sest oli soojem, kui eelndevatel päevadel, aga isegi see ei seganud. Teadaolevalt oligi selle päeva programmis lihtne metsavaheline minek ja siis 4 viimasel kilomeetril tóus 662 meetri peale. Ei tundunud väga hirmus ja etteruttavalt vóin öelda, et ega ta polnudki. Ainuke mure oli, et metsavahel oli veel soojem ja lumi muutus juba kergelt vesiseks – ehk siis oli tunne nagu sóidaks määrimata puusuusaga sulalumes, "natuke" hakkas pakkima. See kui palju erinevaid tehnikaid ma kahel viimasel matkapäeval pakkide eemaldamiseks kasutasin näitab juba teatavat leidlikust – oma suusaküljega nühkimine, kaaslase suusakandist üle sóitmine, klambririhmaga nühkimine, kui oli viitsimist suusad jalast vótta siis suusakepiga nühkimine, jope varrukaga nühkimine jne… teiste "arsenalist"on veel vótta pussnoa ja kruusiga kraapinime.

Kuna suusad ei libisenud, siis ei näinud mótet esimestega kaasa minna ja ennas seebiks sóita, nende tempo oli eile mulle libiseva suusagagi ju liig, kogemuste ja oskuste vahe siiski. Jäin grupist maha, nautisin loodust ja värsket óhku. Tundsin kerget kahetsust, et eile olin liigselt kiirustanud ja sellega imelist ümbrust vóibolla vähem märganud. Olles sóitnud planeeritud 16 kilomeetrist 11, otsustasin pidada tee- ja pildistamispausi ning móne tagumise pundi järele oodata. Absoluutses vaikuses hakkab hääli kostma väga pika maa pealt, nii et ma sain enne oma 15 minutit móistatada, keda ma kuulen, kui minuni jóudsid Birks ja Kall. Ootasin nende pausi lópuni ja siis lasime kolmekesi edasi.

Algas tóus. Nüüd oli siis saabunud puusuusa tähetund, erinevalt mu kahest kaaslasest ei pidanud mina peaaegu kordagi kääris minema. Birksil sai lópuks kórini ja ta kinnitas kuuseoksad suuskade alla. Natuke vist aitas. Kui lagedale nólvale jóudsime ründas taas tuul, küll mitte midagi sellist nagu esimesel päeval. Jäime lópuosas taas pimedale, aga seal tipus oli pimedas päris sürreaalne tunne – nagu poolusel oleks, ainult lumi ja lumi ja lumi ja viidad. Kilomeeter enne meie maja oli neljane hütt, kust meid tervitasid mees, naine ja koer, kes meile head vana aasta lóppu soovisid. Ja kohe algas ka laskumine. Seekord pehmes lumes. Tipus oli niipalju külmem, et pakid kadusid alt ja ma sain kenasti libisema. Nii oli mónus. Kukkusin muidugi pikali ka korra, aga pehmesse lumme. Pool kilomeetritr enne maja algas järsem langus, sain sealt kenasti alla, aga et mitte Tannarile sisse sóita viskasin enda hange külili, selline pidurdus toimis ideaalselt. Suusad alt ja tuppa riideid kuivatama. Avastasin oma kurvastuseks, et üks mu ilus lilledega kinnas on kadunud, kuid mingil hetkel rippus see nööril kuivamas, Marko ledis selle hangest – aitäh J

Aastavahetuseni oli veel kóvasti aega, aga asuti pidusööki valmistama – kartulipuder verivorstidega. Lisaks tóid kóik välja üht-teist oma varudest, magusa osas sai meie laud rikkalik. Nahka pandi kóik – isegi minu Hello Kitty glükoos. Selles majakeses oli teine tuba suletud seega oli selge, et peame oma 10 ruutmeetrit ka nelja sakslasega jagama. Enne meid oli majas juba neli soomlannat, kes meie 16 liikmelise ekspeditsiooni sisse sadades otsustasid edasi liikuda. Meiega samal ajal jóudsid kaks kelguvedajat, aga ka nemad liikusid edasi – huvitav kas kóik sinna neljakohalisse majja? Broneerisin endale kiirelt koha pórandale laua alla, seal oli lootust jahedamale kliimale.

Mängisime Towerit ja kaarte, ajasime juttu, veidi enne südaööd läksime óue uut aastat vastu vótma. Virmalisi ei olnud, ilm oli pilvine, aga säraküünlad, mis minul koju jäid olid siiski kamba peale olemas. Keskööl süütasime küünlad, soovisime head uut, tegime grupipilti. Elu parim aastavahetus siiani! Ja parim uni sellel matkal siiani, seda tänu heale kohavalikule, pórandal oli nii óhku kui jahedust.

01.01 - laskumine
Raki väljakuulutatud laskumisvóistlusest alapealkirjaga "kes jääb püsti" ei tulnud minu puhul midagi välja, ma sain selles esimesest järsakust täitsa rahulikud suuskadel alla jalutada… kes arvab, miks? Kuna eilne väga rahulik tempo sobis mulle ideaalselt jäin täna teadlikult ja kohe alguses lópugruppi. Üritasin enne liikuma hakkamist suusad puhatks saada, esimesed 5km oli allamäge, pikapeale ónnestus klots alt ära sóita ja suusad hakkasid minema. Läks veel soojemaks ja pidamine ka paremaks, samas laskumine oli läbi kah selleks korraks.

Sóitsime kaheksases huumorigrupis. Oleks ma teadnud, et taga nii lóbus on, ma poleks esimestel päevadel isegi mitte üritanud "sporti" teha. Täna polnud eriti mótet kuhugi kiirustada, sest mólemad juhid, kelle käes olid Pallasel asuvate busside vótmed, tulid koos meiega. Igaljuhul tundus etem sóita aeglasemalt, nautida rada, seltskonda ja huumorit, kui kükitada Pallasel. Läbi sai arutatud suurem osa Eesti filme, tsiteeritud suurem osa Kreisiraadio sketse, lauldud rivilaulu, selgeks tehtud, kes mis aastal sündinud on ja nii edasi. Óngitsesime suusakepi otsa kinnitatud kruusiga jóest ülipuhast vett ja seisime oma 5 minutit lihtsalt keset kuusemetsa, sest: "aaaaaaaaaaaahhhhhhhhh, kui ilus!". Esimene grupp sai meid Pallasel poolteist tundin oodata, aga kes selles süüdi on? J

Pallaselt sóitis üks buss otse Levile, teine tegi ringi läbi Hetta, sest pidime tagasi viima sealt renditud asendus-suusad. Mina sóitsin Hetta bussis, selgus, et taaskord hea valik, sest suur osa "huumorikoolist" oli sinna koondunud. Esimese asjana tegime peatuse bensukas – ostsime pirukaid, kommi ja külmkapi óllest tühjaks :D Levile jóudsime paari tunniga. Saun oli soe, söök valmis, mis nii viga!

02.01 – Levi
Oma vaba päva Levil veetsin ringi jalutades ja shopates. Kuigi suurem jagu seltskonnast suundus mäele, tundsin mina, et ma selleks korraks olen oma mäespordi kuhjaga kätte saanud. Pealegi Levi mäepileti ja varustuse rendihinnad tundusid sellised, et pole just parim koht esmatutvuseks mäesuuatamisega. Alustasin spordipoest, sest millegipärast tundus mulle tsivilisatsiooni jóudes, et nüüd pole enam vaja sooje riideid kanda, mis sellest, et külma oli sama palju, kui "heki vahel". Seega oli mul vaja soetada fliis ja väike seljakott poleks ka paha teinud. Mitte sellepärast, et ma ei osanud enam seljakotita kóndida vaid kuna mul oli plaanis soetada suveniire ja bussisóiduks toitu, siis ei tahtnud kilekotimajandusega sahmida.

Levisse armusin ma esimesest silmapilgust – kaunis loodus, armsad majakesed ja sportlikud inimesed. Ja muide fliisi ja seljakoti leidsin soodsamate hindadega, kui Eestist. Levi keskusest! Óhtu kulges suhteliselt rahuliult, valmistasime Margitiga óhtusöögi, vaatasime "Tujurikkujat" ja reisipilte-videosid. Magama sain pool üks, et nelja tunni pärast ärgata ja asuda 1300 kilomeetrisele tagasiteele Tartusse.

Epiloog
Tegelikult sai selle hiiglasliku psotitusega pea kóik öeldud. Aitäh korraldajatele ja toredatele seikluskaaslastele. Meie vesisesse talve tagasipöördumine oli kergelt nukker, aga ma ei kaota lootust, et ka Eestis on seal aastal vóimalus külma ja lund nautida!

2012/2013 plaanid

Sai lubatud uue hooaja "aruannet", siin ta nüüd siis jóudumööda on. Nagu juba mainisin näib, et ega ma selle hooaja lópust suurt midagi ei óppinud, aga loodan, et saan talvega niipalju tugevamaks, et on siiski veidi lihtsam.

2012/13 hooaja märksónaks vóiks panna "ultrajooks". Ehk siis tahaks joosta oma esimesed ultrad. Millegipärast tundub móistlik ja reaalne, eks näis. Pealegi tundus, et 4-5 maratoni aastas on vóimalik, noh, lihtsalt kaks nendest on ultrad. Aga alustagem algusest siiski…

Hooaega tahaks alustada Viljandi järvekaga esimesel mail. Kindlasti hakkab kiskuma ka varakevadise Otepää-Tartu maratoni poole, aga ma ju TEAN, et kevadel oleks see mulle suures osas piin. Loodan, et märtsikuuks ei ole jooksunälg móistusest üle kasvanud. Viljandi järveka esmane eesmärk on joosta sel aastal tervelt ja kiiremini, kui eelmisel. (1:12:58). Kavas on valida ülemine rada, eks näis, kas on parem.

Kuna Järvejooksudel sai ka sel aastal kóik joostud ja need mulle meeldivad, siis kavasse jäävad nad kóik. Juunikuine Harku vóiks tulla 30 minutiga (sel aastal 34:44), see oli ka 2011 hästi ónnestunud jooks. Pühajärvel tahaks joosta 55ga, aga vóimalik, et 4 minutit parandust loota on seal palju, ka kaks oleks tore! Sest 59 oli sel aastal joostud üsna viimasel piiril. Ülemiste… üks eesmärk on – paremini! Mitte ilmtingimata kiiremini, aga PAREMINI. Ilmselt tuleb ta siis ka kiiremini.

Lühikestest on plaanis veel 8km Póltsamaa lossijooks (41min), mida tahaks teha alla 40. Vóimalik, et kevadisel Tartu jooskul vótan sel aastal 10km, aga see pole veel kindlalt otsustatud. Teised lühemad (mólemad Pärnud, Saadjärve, Elva sari, Ihaste) jäävad viimase hetke otsusteks, kui tunne tuleb siis lähen, kui ei, siis mitte.

Poolmaratonidest on hetkeseisuga plaanis vaid Narva, sest seal pole pikemat distantsi valida. Pealegi mulle see rada iseenesest väga meeldis. Eesmärk? Selle aasta 39 sekundit ära parandada ehk siis joosta alla kahe tunni. Tartu kevadise osas pole kindlat otsust, kas 10 vói 23. Praegu tundub, et pigem 10, aga otsustan kevadel.

Maratonid: peamine eesmärk on selle aasta lolluse nahka läinud 4:30 ära teha. Esimene vóimalus on selleks septembris Tallinnas. Seal saab üldse palju vigu parandada – joosta grupis (óiges!), valida óige tempo… Teine maraton oleks siis see salapärane Tartu linnamaraton 6. oktoobril. Kuna sellest jooksust mingit infot peale kuupäeva ei tea, siis eks ta selline tutvumisüritus saabki olema. No ja pealegi, kui kodulinnas korraldatakse maratoni, siis see lihtsalt tuleb ära joosta! Saaremaa kolmepäevane on hetkel siiski "in the maybe file", peab kuupäevad üle vaatama-mótlema. Kui midagi suurtest jooksudes tundub olema liiast, siis Saaremaa on see, mis vóib ka ära jääda.

Nii, ja lópuks siis ultratest. Elu esimene saab olema 14. juulil Laugavegur Ultramarathon Islandil. 55km imekaunist ja ilmselgelt väga rasket (mägist)b rada. Limiit on 10h, loodan jóuda. Kuna Polar Circle elasin üle, siis on lootust. No ja Haanja 100. Kas eesmärk ka on? Jah, joosta kas 100km vói 15 tundi J

Puhkus ja pidu läbi. (FB Tartu hooajalópupidu Otepääl)

Kuigi Polar Circle Marathoni järel tegein veel ühe trenni tundus móistlik siiski paarinädalasele puhkusele asuda. Lisaks tuli "appi" töögraafik, mis kóik FB trennióhtud kinni pani. Otsus seega tehtud, oktoobri viimastel päevadel asusin puhkusele, mis pidi lóppema meie hooajalópupeoga. Iseenesest ideaalne, sest aasta sai seltskonnas ära vahetatud ja uuele hooajale lóógastava ürituse pealt vastu mindud. Pean ausalt tunnistama, et eks see hooaja viimane osa (PCM välja arvatud) läks minu jaoks pisut raskeks ka, vóibolla siiski kasvas vósitluskoormus sel aastal liiga kiiresti. Samas oma uue hooaja plaane vaadates ma palju sellest óppinud pole. Aga see on juba uue jutu teema.

Pidu oli meil planeeritud 12.-13. Novembriks. Algselt arvestasime 14 inimesega. Kuna me hakkasime pidu korraldama juba septembris, siis sai "valik" tehtud toonaste stabiilsemate trenniskäijate hulgas, seega vabandan igaks juhuks nende ees, kes seekord kórvale jäid, aga viimane üritus see meil kindlasti ei ole! 14 inimesest sai lópuks kaheksa, aga eks see teatav loomulik kadu on asi, millega tuleb arvestada.
Peopaigaks olime valinud Lombi puhkemaja Otepääl, póhilise korraldamise vóttis enda peale Riinu, natuke aitasime meie Meriliga toitlustuse ja muu planeerimise osas ka kaasa.

Laupäeva hommikul pakkisime endid koos Eleri, Merili ja Riinuga Pille auto peale ja kokkulepitud kella 13ks olime kenasti Lombil. Taavi ja Merle olid jóudnud pisut varem, Alo tuli veidi hiljem. Maja oli väga ilus. Ma ei hakanud pikalt valima ja vaeva nägema, vótsin esimese toa, mis ette sattus, ainukese alumisel korrusel. Toanaaber oli mul Pille, ülemise korruse toad vaatasime ikka üle ka, aga otsustasime, et siin vóib natuke palav hakata ja olime minu valikuga rahul. Kui alguses oli oht, et osad inimesed peavad madratsil magama, siis reaalsus oli see, et móni voodikoht jäi ülegi.

Pakkisime asjad lahti, panime matkariided selga ja asusime väikse Munamäe poole teele. See osa oli iseenesest lihtne – Munamäele, torni, tornist alla, mäest alla. Vahepeal leidsime óunapuu, mis kasvatas imehäid óunu. Siis jóudsime maanteele tagasi, aga kuna matkanud olime vaid napi poolteist tundi tundus kuidagi nadi tagasi minna. Plaanisime naasta ümber järve ja Merili aktiivsetest protestidest hoolimata läbi metsa. Taavi suutis teda veenda, et ainult NATUKE peab läbi metsa minema. Minule muidugi see metsavariant istus. Üle póllu metsa poole jalutades hindasime Merili ja Riinuga ümber menüü, otsustades ära jätta supi ja minna ainult salati ja vorsti peale välja. Etteruttavalt vóin öelda, et sellestki sai end peaaegu vigaseks süüa.

Väga natuke seda metsa muidugi polnud… ja ega see polnud ka mingi metsatee vaid täitsa konkreetne offroad, kohati vósas. Mulle jätkuvalt väga meeldis, aga oli ka eriarvamusi. Paraku mingil hetkel tekkis meil kórvalekaldumine… ma ei saanudki lóplikult aru miks ja kogu ürituse tulemus oli see, et tegime ringi, müdistasime tunnikese metsas ja olime samas kohas maanteel tagasi. Teist korda katsetama ei hakanud ja naasime "tsiviliseeritult".

Kuna värske óhk mójub söögiisule hästi asusime kohe salatit valmistama. Seltskond oli sattunud kolm inimest, kes on tähtkujult neitsid (ehk siis pedandidJ ), tänu sellele sain mina uusi teadmisi, ma sain teada, et ma ei oska kurki hakkida. Mina hakkisin kurgid omaarust täitsa normaalseks ja siis Pille hakkis pooled tükid ükshaaval üle, sest need polnud piisavalt väiksed :D Te oleks pidanud Alo nägu nägema, kui Pille seda tegema hakaks. "Pille, see salat oli móeldud óhtu-, mitte hommikusöögiks…".

Pikapeale saime selle salati siiski valmis ja tuleb tunnistada, et see tuli imehea! Laud oli üldse nagu äke – lisaks veel verivorstid, erinevad konservsalatid, kook (Merili tehtud, super!). Toidu kórvale tegime ka tutvustusvoorud ära, kes mida teeb ja nii edasi. Igaüks rääkis natuke vabas vormis ja teised küsisid, kui tahtsid. Olles korralikult söönud tundus, et päris nii ikka sauna minna ei saa, tuleb salat veidi allapoole jalutada. Otsustasime Tehvandi staadionile minna. Apteekrimägi jäi ka teele, aga enam metsa ei läinud J Energiasammast külastasime, Pille proovis, aga ma ei tea, kas toimis vói ei.

Tehvandile jóudes jalutasime (khm… jalutasime) suusahüppe mäe juurde. Leidsime torede seina, kuhu tekkisid hea kontrastiga varjud. Tegime veidi varjuteatrit – ikka vähe on ónneks vaja. See kuue käega inimene tuli küll nii naljakas, et mul lópuks kóht valutas.

Óues oli juba täitsa pime, aga ónneks Pillel oli "kükloop" kaasas, saime valgust ja maanteel turvalisust. See, kuidas jooksuinimesed jalutamas käivad oli omaette teema, päris naljakas oli. Kokku kóndidime kahe matka peale Taavi andmetel umbes 15km. Mulle isegi tundus, et rohkem, aga ajaliselt näib reaalne, sest aega läks 4 tundi, milles oli ka üksjagu seisakuid (vaatetorn, suusahüppemägi jm). Tempol polnud väga vigagi.

"Kodus" ootas soe saun ja muu sellega kaasnev. Minu puhul ka lubatud ujumine. Tegelikult oli ikka väga mónus, kuigi mul "jalutuskäigu" ajal tekkis teatavaid kahtlusi, aga üsna tobe oleks olnud sellest loobuda, kui sellised vóimalused olid olemas – tiik otse maja kórval, sealjuures väga hea sisseminekuga tiik. Hüppaja ma ei ole, isegi soojas mitte, külma seda enam – kardan, et organism saab liiga hullu shoki. Tasapisi sisse minna polnud igatahes viga, hinge lói hetkeks kinni, aga see on mul talisupluse aastast veel meeles, et nii ongi.

Teise saunaringi järel avasin veini, midagi paremat ei teagi tahta – füüsiliselt aktiivne päev, imeilus loodus, hea toit, suurepärane seltskond, kuum saun, külm tiik ja hea vein…. Aaahhhhh!

Kóigele sellele lisandusid peale sauna Merle toodud lauamängud. Arvata vóib, et kui tuju on niikuinii laes, siis erinevad "móttemängud" aitavad ainult kaasa veel. Ma pole elus sees Eestit nii halvasti mänginud, aga mul oli nii lóbus, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku vótta ja mótlema hakata :D Samas – ma teadsin kóiki kultuuriküsimusi! "Oma" valdkonnas jäi häbi olemata. Ja mulle jäi meelde, et vaskuss elab 30 aastaseks. Ja noh… Marko Albert muidugi… aga selle märgusóna lahtiseletamine vótaks kohutavalt palju aega, las selles kohas naeravad need, kes teavad!

Kell 12 soovisime head uut aastat, kuigi ilma shampuseta. Magama kobisin pool kaks. Ma olin tegelikult juba varem natuke väsinud, aga pingutasin ikka edasi, kuid siis teatas Pille, et tema läheb magama ja siis otsustasin, et teen sama. Eks selle magamisega oli muidugi nii, et lobisesime Pillega veel vist ligi tunni.

Hommikuks oli igasuguseid huvitavaid plaane – kes pidi kell 8 jooksma, kes oli "üldse väga hommikune inimene" ja nii edasi. Reaalsus oli selline, et 7.30 läks minul uni ära, majas oli absoluutne vaikus, kaheksani suutsin vedeleda, majas oli jätkuvalt absoluutne vaikus, siis kannatasin veel veerand üheksani ja läksin jalutama. Ilm oli ilus, mónusalt króbe ja härmas. Jalutasin natuke mööda teed, mis veel eile uurimata jäi. Üheksa paiku jóudsin tagasi, otsustasin, et kui praegu ka kedagi ärkvel pole on kaks varianti, kas ma lähen üles ja teen üleüldise äratuse vói siis vähemalt teatan Pillele: "tóuse üles, mul on igav". Siiski Riinu oli juba tóusnud ja Taavi oli veidi peale mind jooksma läinud. Asusime köögis demonstratiivselt kolistama ja suht ruttu olid kóigil jalad all. Toitu oli jätkuvalt külluses, asi lóppes sellega, et igaüks sai endale üsna korraliku toidupaki kaasa. Lisaks sai Merili koer väga ónnelikuks, sest need verivorstid, mis üle jäid, sai ta omale.

Tagasiteed alustasime umbes 10:30. Autode komplekteerimine oli ainuke asi, mis meil eriti välja ei tulnud, aga seda vóibolla ka móneti ootamatu ridade hórenemise tóttu.

Poole kaheteistkümne ajal olime Tartus, uues hooajas ja mis seal salata ka uute peoplaanidega. Aitäh sóbrad, tore oli!

Polar Circle Marathon Gröönimaal kangerlussuaq'is. 22.10.2011

Alguses oli plaanis kirjutada siia kogu Gröönimaa reisist, aga ilmselge, et see jutt tuleks siis paar meetrit pikk, seega piirdun peamiselt maratoniga.

Paar päeva enne minekut avastasin, et ma polegi ainus eestlasest mineja. Palju on küsitud, kas see oli pigem pettumus vói róóm. No ikka róóm ja kohapeal oli hea emakeeles muljeid vahetada. Lisaks on nüüd Mardi näol üks jooksututtav juures jälle, pealegi samasugune "polarhullar"nagu mina.

Päev enne jooksu viid meid maratonirajaga tutvuma. Ma ei teagi kas see oli móeldud ópetuseks-hoiatuseks vói lihtsalt toreda ekskursioonipäevana. Pigem tundus küll esimene variant olevat. Kui ma Eestis olin planeerinud ajaks 6h (no et naudin ja vótan rahulikult ja ei pinguta hullult), siis rada nähes hakkas mul selle 6h osas teatavaid kahtlusi tekkima. Ilm oli küll sel päeval suhteliselt pehme (-10) ja tuulevaikne, aga frajaprofiil iseenesest oli mulle midagi uut. Mis sellel rajal siis "viga" oli? Ma ei ole jooksnud mägimaratoni ja ma arvan, et päris selleks seda nimetada ei saa ka, aga kilomeetri kestvaid tóuse oli küll. Ja mitte lihtsalt laugeid minekuid, mida tunned ainult natuke jalas vaid ikka silmaga nähtavaid päris tóuse. Liustikuosa kujutas endast 10km pikkust ringi – alustsime enne liustikku, tóusime 5km vältel ja siis laskusime stardipunkti tagasi. Liustikku ennast oli 2,5km. Lumeolud on sel aastal Gröönimaa kohta haruldaselt rikkalikud, mis iseenesest mind väga róómustas, kuid liustikul "jooksurajal" pólvini lumes sumades siiski ka veidi muretsema pani. Hakkas tekkima móte, et 6 tunniga ma seda rada ei läbi, hea kui limiiti (7h) jóuan. Ilm oli küll sel päeval lausa imeline – päike, lumi, mäed, liustik… Ka suurem jagu kaasjooksjaid korrigeeris oma ajad planeeritust tagasihoidlikumaks. Ja siis me ju veel ei teadnud, mis ilmal meile järgmisel päeval pakkuda on…

Pastaparty oli rikkalik. Sellele eelnenud briefingul hoiatati, et oodata on väga külma ilma ja kui hommikul aknast vaadates on näha selget taevast on eeldatav temperatuur miinus 15 kuni miinus 20. Sóin ennast pastast oimetuks ja kobisin magama. Ajavahe andis tunda ja hommikul kippus uni 5 paiku lahkuma.

Ärkamise osas polnud erand ka maratonihommik. 4:50 oli uni läinud, mis läinud. Pikutasin veel natuke ja kuna hommikusöögini oli tund aega, asusin asju valmis pakkima. Kiikasin ka aknast válja… jah, selge. Eile olin otsustanud, et liustikuosal on rassimist nii palju, et peaks selle läbima óhemates riietes. Proovisin, kas paksem jakk kotti mahub, aga enne starti plaanisin seda siiski seljas hoida. Riietus sai lóppkokkuvóttes järgmine (vóin varakult ära mainida – toimis suurepäraselt!): óhemad K2 rulluisusokid, peale salomoni matkapólvikud, alla fliispesu, peale NB soojemad jooksupüksid, alla Five spordipesusärk, vahele swixi pika varukaga suusasärk, óhem jakk, softhell vest ja peale killtecki tuule ja vihmakindel jakk. Kindaid kaks paari, alumised óhukesed jookukindad, pealmised nahast peopesa ja fliisist kattega murdmaasuusakindad. Lisaks isc fliis-sisuga müts ja ferrino mask. Pólvikud panin pükste peale, et lumi säärde ei tuleks. Vähemalt üks jooksja kasutas ka bahille. Jalas olid mul tavalised gel kayanod, aga nende alla kinnitasin kummidega naelad, oli vajalik ja toimis hästi.

Hommikusöökm oli traditsiooniline, sóin korralikult, tavapärasest pisut rohkemgi, sest teadsin, et rajal olen ka tavapärasest kauem. Kell 8 ronisime autodesse ja meie karavan alustas stardipaiga poole liikumist. Juba linnavahel oli tunda kerget tuult ning öösel oli sadanud värsket lund. Eile olid korraldajad lubanud vóimalusel lumesaaniga liustikul paar tiiru teha, et rada sisse sóita. 40 kilomeetri läbimine vótab seal autoga aega umbes tunni, tee on väga kurviline ja nagu juba mainitud tóusu-languse rohke.

Stardipaigas autost välja astudes oli esmane emotsioon – sa kurat, KUI külm! Jah, mulle meeldib talv ja meeldib külmas, aga see ehmatas alguses pisut ära. Enam polnud mótetki, et jookseks liustikul óhema jakiga. Lisaks olid spaigid tossude all harjumatud ja kergelt pigistasid, seega hakkasid jalad külmetama. Ónneks polnud stardini kaua jäänud, aga see sajapealine hüplev mass nägi üsna naljakas välja. Olime veel niimoodi mäe varjus, et tuul oli küll tuntavalt tugev, aga ei midagi eriliselt hullu.

9:30 anti start, esimesed rebisid kohe minema, hoolimata tuulest, külmast ja 5km tóusust. Mina jooksin esimese laugema jupi ja siis olime me täielikult tuulte meelevallas. See polnud enam tavaline tugevam tuuleke, see oli konkreetselt torm. Polnud enam aega ja vóimalust vaadata, kes su kórval on, kogu energia läks enda tuulest läbi pressimisele. Lund otseselt näkku ei lennanud, tuisk toimus maapinnal, aga liivasemas kohas enne liustiku sain korraliku peotäie liiva ja kiviklibu küll vastu silmi. Jooksmisest polnud enam juttugi, kóndides tóusis pulss 178ni. Mart arvas pärast, et ilmselt oleks ta pulssi suutnud 145 peal hoida ainult siis, kui oleks paigal seisnud ja püüdnud mitte pikali kukkuda. Lisaks óhema jaki kapuustile kiskusin endale pähe ka paksema. Selleks oli vaja ennast seljaga tuule suunas keerata, sest muidu kapuutsi pähe ei saanud.
Esimese kilomeetri läbimisele oli kulunud 10 minutit… jóudsin väiksele laskumisele ja orukesse. Seal oli selline tuulekoridor, mis oli jooksu ilmselt ekstreemseim koht. Iilid muutusid nii tugevaks, et mul oli tunne - mind puhutakse pikali. Kuna tuul oli paremalt ja minust 2m vasakule jäi kuristik, surusin ennast lihtsalt selles kohas kükakile ja läbisin kümmekond meetrit peaaegu roomates. Ilmselt oli mu hirm póhjendamatu, sest libe ju ei olnud, aga sellel hetkel tundus móistlik tegutsemine.

Liustikule välja jóudes olid tuuleolud samad, kuid tóusunurk oli väiksem. Samas lund oli jätkuvalt palju. Siiski oli tuulest meile móneti abi ka, oli kohti, kus liustikul oli ta jää välja puhunud, tänu naeltele tossude all kasutasin need lumeta lapikesed alati ära. Muidugi raja piires. Sellel osal oli märgitud rajalt kórvale astumine rangelt keelatud – liustikulóhede tóttu. Teinud tiiru liustikul jóudsin taas mägede vahele, aga nüüd oli tuul juba tagant. Mis tähendab seda, et ühest künkast sain tuule toel üles pulsiga 158 J

Esimese 6km läbimisele kulus tund aega. Ma olin selleks ajaks täiesti veendunud, et ma lópetan peale 7h, aga otsustasin, et jooksen igal juhul lópuni, ka siis, kui ametlikku aega kirja ei saa. Peale 7km sai tóesti ka jooksma hakata. Senini oli see asi näinud välja umbes selline nagu dokkfilmides Arktika ekspeditsioonid, kus inimesed ennast läbi tuule edasi suruvad, lihtsalt meie nimetasime seda JOOKSUmaratoniks.
10km järel oli tuul vaibunud. Tähendab mina olin jóudnud kohta, kus enam tuult polnud, liustikul möllas ta ilmselt edasi. Kasutasin ära móned pikemad langused ja arendasin antud olude kohta täitsa korralikku tempot. 10km aeg muide oli 1:27. Vaated ümberringi olid kirjeldamatud – päike, mäed ja lumi, lumi, lumi! Kuigi jooksin prillideta (ei saa maske ja prille koos kasutada, isegi Igancio antud sprei ei aidanud), siis üldplaani nägin hästi.

Tee käis kogu aeg üles-alla, aga 21 peal oli esimene pikem tóus, kestis umbes 700-800m. ónneks oli seal poolepeal joogipunkt, kus sai kuuma jooki ja natuke puhata. Ma olin algusest peale otsustanud, et ma tóues ei sunni ennast jooksma, vähemalt pikki mitte, enamasti ei jooksnud ka. Kóndisin siiski kiiresti, mitte ei lonkinud mäest üles. Lühematest móned siiski jooksin, jällegi – aitäh Viljar, ilma sinu tóusutrennideta, ma oleks sellel rajal maha surnud! Muide rajal oli üks briti naisterahvas, kes läbis terve tee kiirkónniga ja kaotas mulle vaid pool tundi!

Poolmaratoni aeg 2:50, naiste poolmaratonis oleks selle ajaga saanud teise koha. Aga ma ei läinud ju sinna poolikut maratoni jooksma!

Peale 21 oli rajast jäänud mälestus, et siis läheb lihtsamaks, tóesti kuni 30ni oligi üllatavalt lihtne. Algus oli mu küll ära kurnanud, aga selles vahemikus kulusid kilomeetrid kuidagi hästi kiiresti.

Hetkekski ei tekkinud katkestamismótteid, isegi kui füüsiliselt oli üliraske, siis emotsioon kompenseeris selle kóik. 30km ajaks 4:11. Selles punktis sain kokku ühe briti meesterahvaga, kes tavapäraselt jookseb maratone 3poolega. Kurtis väsimust ja dehüdrokat. Gröönimaa ülikuiva óhku arvetstades olin ma joonud igas punktis korralikult, veepuudust küll polnud. Jooksime natuke koos, aga rääkimisenergiat ei olnud eriti. Vahelduva eduga olime siiski teineteisel silmapiiril peaaegu lópuni. 34. Kilomeetri juures hakkasin mingitel arusaamatutel póhjustel Eesti hümni laulma. Ma TÓESTI ei tea miks, tähendab mul tuli lauluisu, aga mul ei tulnud meelde ÜHTEGI muud laulu… laulsin kolm korda läbi, siis läkisd mótted mujale.

No ja siis see 39 kilomeetri tóus… mina ei tea, kuidas see mul rajaga tutvumisel nii kahesilmavahele jäi! Lühidalt – tóus algas 39 märgi juures ja lóppes peale 40! Ja see oli selline tóeline nähtav, mitte ainult tuntav tóus. Aga 40 kilomeetri TPs oli mul vastas Mart, kes julgustas mind: "Ma tean, et see on jube, aga see on viimane, ausóna!". Tegin kiire joogi ja Mardi kórval laskumisel jaksasin isegi sörkida. Lisaks tóusudele hakkas lópupoole jalgu kurnama ka see poolpudruks sóidetud lumi. Rajal liikusid küll ainult meie autod, TPd ja arst. Arst sóitis pidevalt edasi-tagasi, viimase vóistlejani ja siis esimeseni jne. Iga kord möödudes küsiti, et kas kóik on ikka korras.

41km märgist alates oli rada kóva ja jäine, see sobis mulle imehästi! Hóikasin Mardile, et ma nüüd lähen ja möödusin ühest meesterahvast, ees jooksnud inglise tüdrukule järgi ei saanud, aga see polnud ka oluline. Lópus oli mónus ka kiiret minekut nautida ja finisheeruda siiski jooksusammul. Sain medali kaela, pilti tehti ja siis vankusin hotelli ja vajusin koridoris nahkdiivanile, esialgu kaugemale ei jaksanud. Hingamisteed olid veidi külmunud, paar tunnikest ragistasin korralikult köhida, aga jóin sooja vett ja kuuma teed peale, midagi edasi sellest ónneks ei tulnud.

Vóitis taanlane Torben Dahl, müstilise 3:02 ajaga, naiste vóitja Leah Glass, aeg 4:18. Mina pressisin ennast siiski kuue tunni sisse, aeg 5:59:00, koht 61 lópetaja seas 59. Ma ei läinud sellele jooksule püüdma ei kohta ega aega, ma läksin saama emotsiooni ja selle sain ma sealt kogu raha eest!

Hiljem selgus, et temperatuur oli stardis -20 ringis, tuulefaktoriga liustikul –40, ülejäänud distantsil (10km kuni lópuni) –15. Katkeatajaid sealjuures oli vaid üks.

Maratonijärgsel päeval toimus mägimatk, kuhu ilmus kohale tublisti üle 30 inimese, kes kóik vapralt linna kohale umbes 400 meetrise künka otsa ronisid, móned küll veidi vähem, ka mina pöördusin pisut enne lóppu tagasi. Jalgadele mójus see vist isegi hästi, erilisi valusid järgnevatel päevadel ei tulnudki.

Kokkuvóte – ma armastan Gröönimaad!

Tallinna maraton, 2011

Nagu juba traditsiooniks saamas, teen kokkuvótte alguses ära, kes pikalt lugeda ei viitsi, saab peamise info kätte. Kui ajaliselt vótta, siis jah, ei tulnud välja, aeg 4:47:22 on isiklikust rekordist 3 minutit aeglasem, eesmärgile kaotasin 17 minutiga, Kadrile 22-ga. Kui taktikaliselt vótta, siis ei tulnud välja, teine pool oli esimesest 35 minutit aeglasem. Kui füüsiliselt vótta, siis ka ei tulnud välja, jalad läksid krampi 15 kilomeetri peal (lópupoole hakkas parem). Ja emotsionaalselt on kóik hästi, pettumust ei ole, tore oli ja on olla. Head emotsiooni lisas Kadri, kelle suurepärasest jooksust on mul nii hea meel!

Aga nüüd alustan algusest vói óigemini natukene enne seda. Eelmisel óhtul oli meil Jóhvis kontsert, kust jóudsime Tallinnasse südaöö kandis. Ööbisime Kadriga tema ema juures. Magasin ma igatahes hästi, nagu omas kodus täitsa! Kuigi uneaeg oli 5 tunni ringis, oli hommikul hea puhanud tunne.

Hommikul keetis Kadri traditsioonilise pudru, Mina lisasin sellele 2 lihapirukat ja natuke müslibatooni. Stardipaika jóudsime paraja varuga, sai ringi käia ja natuke vóimelda-venitada. Pakihoius oli küll nii pikk järjekord, et selles seisma ei hakanud, kotid jäid Kadri ema kätte, kes nagunii pidi meile finishisse vastu tulema.

Stardist oli minek hea, nagu ikka see maratonistardi emotsioon – kui lahe, ma TEGELIKULT ka olen siin! Vaatasin enda ümber olevaid róómsaid inimesi ja veel toredam hakkas, sest neil tundus ka mónus olevat. Alguses püüdsin ennast vóimalikult tagasi hoida, kuigi mass läks hooga mööda. Esimesel kilomeetril selgus, et kuigi tundus, et jooksen aeglaselt, siis aeg oli ikka alla 6. Hakkasin maha vótma. 4:00 grupp läks mööda umbes 3km juures, nende tempo oli selgelt liig. Otsisin ikka oma sobivat minekut, hakkas nagu klappima.
Peagi kuulsin seljatagant müdinat, sain aru, et järgmine grupp tuleb peale. Selles, 4:15, pundis oli ka Valdek. Lasin nad mööda, aga jäin mónemeetrise vahega sappa, sest näis, et nüüd olen lópuks leidnud oma tempo ja mineku. Mis siis, et 15min planeeritud lópuajast kiirema. Aga no tóesti, nii superhea minek ja samm oli, et otsustasin riskile minna. Teadsin kohe, et ma vóin sellega ka ebaónnestuda, aga tundsin, et tahangi sellel korral riskida.

10km peal hakkasid tulema krambid. Püüdsin tempot alla lasta, aga tundsin, et aeglasemalt joostes lähevad jalad veel kangemaks. Jóin küll korralikult igas joogipunktis, kuigi eriti ei kóndinud. Vótsin ka oma magneesiumi sisse, aga see enam ei päästnud. Sain aru, et maksan juba lóivu oma algtempole, aga ónneks ei kulgenud 30km maratonist pettumust tundes. Esimese ringi lópuni oli tegelikult ju veel enamvähem ka. Nautisin bände, vaadet, kaasvóistlejaid ning publikut. Publik oli küll taaskord suurepärane. Kuna rinnasilt on nimeline, siis ergutati ka täitsa palju nimeliselt. Väiksed poisid küsisid 17km juures rajal plaksu, ega ma kade ei olnud ka. Andsin.

Toompeale tóus oli seekord raske, kuigi ma rajal jóudsin hakata tóusudest ka puudust tundma. Esimesel korral sain selle vanalinna mineku siiski suhteliselt korralikult joostud. Selle suve kogemus on näidanud, et mulle tegelikult täitsa meeldib raskeid radu joosta. Teinekord aitab see rütmivahetus ikka väga palju.
Ringivahetusel polnud ka veel suurt viga, seekord liidriga koos ei saanud sealt punktist läbi minna, vóitja lópetas pisut peale minu ringivahetust, ajaga 2:12. Rahvast oli seal igatahes palju ergutamas ja hetkeks hakkas mul isegi parem.

Viru hotelli juurde jóudes nägin Marget, kes läks proovi. No váhemalt nägi ta mu maratonijooksu ikka ära, kuigi mitte kóige helgemal momendil. Sealt edasi tulidki kóige raskemad hetked. Veidi peale Metodisti kirikut jóudis mulle järgi 4:30 grupp, kus oli Kadri, kes mind nendega kaasa kutsus, neil oli tore seal. Oleks tahtnud küll, aga kurstin, et krambid on nii hullult, et ma ei saa. Kadri soovitas venitada natuke.

Russalka juures (23km umbes) hakkas mul tekkima mure, et kas mul ei oleks targem tegu sellel korral siiski katkestada. Asi polnudki niivórd enesetundes aga ma hakkasin kartma, et kui mu tempo vajub selliseks, et jooksen üle 5h, siis läheb kiireks, sest proov algas juba 16:30. Kuna minu järgi pidi ootama ka Kadri pani see mind üha enam muretsema. Korra astusin rajalt kórvale, venitasin ja olin sisuliselt tagasi keeramas, aga ei suutnud. Ma lihtsalt ei katkesta! Ja pealegi kóigest hoolimata oli mul ju ikkagi tore, ma sain vahelduva eduga ka veel joosta ja ma kuidagi ei raatsinud katkestada lihtsalt seetóttu, et äkki läheb pärast kiireks. Vótsin vastu kaks otsust, esiteks püüda veidi kiiremini edasi liikuda ja 4:40 ajal helistada Kadrile, kes selleks ajaks on lópetanud ja anda teada, kaugel ma olen ja siis otsustame, kas nad jóuavad mu ära oodata vói sóidan taksoga järgi. Esimene kord, kui mul rajal telefon kaasas oli ja kohe oli see mulle suureks moraalseks toeks.

25km kandis hakkas kónnipause tulema, aga tegin need jälle kiire kónniga ja jalad hakkasid siiski veidi paremaks minema. Oli selge, et sel korral saan ma joosta vähem, kui Mulgis, aga ma olin juba vaimselt valmis ka selleks, et vóibolla tuleb kóik viimased 10km kóndida. Ónneks nii ei läinud. Stabiilsed jooksupausid olid abiks, sain ikka joosta ka.

Kiiremad poolmaratonijooksjad olid minust möödunud juba varem, 31 kilomeetri juures jóudsid järgi Riinu ja veidi aja pärast Merili. Nende ergutused ja toetus andsid kohe ka kóvasti jóudu juurde.

Suhteliselt móistlikust ilmast ja korralikust joomisest hoolimata tekkis mul dehüdrokas. Joogipunktide vahed näisid üha pikemaks venivat. Üle jooma siiski ei hakanud. Jóin igas punktis topsi spordijooki ja topsi vett. 37km juures jóudis järele 4:45 grupp, selles ka Marii, kes oli sinnani suutnud stabiilselt joosta, sealt läks ta ka kónnipausidele. Loodan, et minu kóndimine seda ei póhjustanud J Igatahes jätkasime mónda aega koos, aga Marii tahtis teha kilomeetri jooksu ja kilomeetri kóndi, mulle sobisid veidi lühemad tsüklid. Suurt vahet meil ei tekkinud, vaheldumisi olime üksteise ees vói taga.

39km peal sain kätte Valdeku, kes oli ka móningates jalgadega seotud raskustes. Marii püsis veidi eespool, vótsin Valdekuga móneks ajaks punti. Jälle oli kergem, ikka oma inimene kórval ja nii. Püüdsime üksteisele toeks olla. Kahjuks kui kónnile läksime oli minu tempo pisut kiirem, seega jäin järjekordsest toredast kaaslasest ilma.

Mariiga vótsime lóputóusu taas koos ja jóudsime otsusele, et ikkagi on tore ja me oleme tublid! J Ja 40km märgi juures hakkas mul jälle kahju, et läbi saab. Ka nii raskel vóistlusel… Ma ei tea, no mulle lihtsalt meeldib joosta noh, isegi kui on raske ja päris hästi välja ei tule ja vahepeal teed valesid otsuseid ja pettud pisut, aga üldine emotsioon jääb siiski positiivne.

Kadrile ei hakanud helistama, sest 4:40 peal olin ma jóudnud viimasele kilomeetrile nii lähedale, et sain aru, üle viie ma ei jookse.

Kaarli kiriku juures märkasin, et osa meie orkestrist on juba kohal, üle heki paistis Kristel, kes oli parajasti seljaga: "Kristel, Kristeeeeel!" karjusin ma nii nagu kopsud vótsid. Nii tore oli sel hetkel teatri inimesi näha, ega ma väga avalikult ei kuulutanud, et ma kontserdi hommikul maratoni jooksen, aga otsest saladust ka sellest ei teinud. Igaljuhul Kristel kuulis mind, lehvitas ja ergutas. Ma hóikasin, et viimane pool kilti on minna veel ja nüüd oli juba väga mónus joosta ka, sest rada kulges allamäge ja finishiemotsioon oli käes.

Keerasin lópusirgele, väga sel korral enam ei kiirendanud, isiklik rekord oli läinud nagunii, 3 minutit jäin alla sel korral. Sain oma ilusa medali kaela ja nägin Miinat, kes siiski oli tulnud vaatama. Nii tore! Kinkisin talle oma auhinnashokolaadi. Varsti helistas Kadri, kes andis oma täpsed kordinaadid. Ma tegelikult olin neid finisheerudes näinud, aga nemad mind mitte, ma küll hóikasin korra, aga seal oli piisavalt melu, et seda mitte kuulda.

Leidsin esmalt Kadri ema, sest Kadri oli läinud kiipi ära viima. Need trepid tuli ka minul läbida… nojah… Avastasin, et mu valge botas on pealt ja küljelt roosa, arutlesime Kadriga auto juurde jalutades, et kas see on veri vói spordijook, arvasin, et vast ikka jook. Kivimäel botast jalast vóttes selgus, et ei olnud spordijook, sokk oli poole jalalabani verine. Verisena nägi jalg kole välja, pestes selgus, et pole viga móned väiksed haavad ja villid.

Pesime, sóime kadri ema tehtud vasikaliha suppi, Kadri palun ütle oma emale veelkord aitäh, see oli JUST see, mida peale maratoni vaja ja saime pisut isegi puhata enne proovi ja kontserti. Kontsert muide läks ka väga hästi, ainult pea hakkas mul valutama.

Sellel maratonil jóudsin taas ühe "jooksufilosoofilise tóeni" – ma ikka peamiselt jooksen sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib joosta! Eesmärgid muidugi peavad olema ja need jäävad ka ja aja parandamine on tore ja ma loodan, et see jääb ka, aga see polegi siiski absoluutselt peamine. Peamine on jooksuróóm, nauding, ilusad rajad, toredad inimesed, kes armastavad sama asja kui mina… Aitäh teile kóikidele!