Põltsamaa Lossijooks, 28. juuni 2014

Põltsamaa Lossijooksu eel oli mul jooksutrenni vahele jäänud umbes kuu. 7.-8. juunil toimus rogain, nädal enne seda läks koormus maha. Peale rogaini sõitsin Lätti, kus paar 30minutilist jooksu isegi tegin, Lätist tulles tegin ühe ratas-kajak-ratas ürituse ja siis sõitsin kümneks päevaks Islandi mägismaale matkale. Ühesõnaga minu jooksuvorm oli äärmiselt kahtlase väärtusega.


Jooksueelsel õhtul saabus Põltsamaale ka Hannes, korra mõtlesime, et lähme sörgime õhtul osa rajast läbi, aga olime mõlemad piisavalt väsinud, et see hommikusse lükata. Hommikul jalutasime raja lõpuosa koeraga, esimesed jooksusammud tegin ma tund enne jooksu, soojenduse ajal. Sörk oli kuidagi imelik, lõigud tundusid päris mõnusad.


Hannesega olime eelnevalt planeerinud, et sel jooksul võiks ju tulla esikolmikusse, mina ideaaljuhul ka võita. Hannese võit oli vähemtõenäoline, sest reeglina osaleb sel jooksul ka Allar Soo. Veidi enne jooksu oligi selge, et nii Allar, kui veel üks kõvem vend on kohal, Hannes arvas, et vaat kui läheb esikümnessegi rebimiseks. Naisi oli stardis üsna vähe, nendest kaks suusaklubide tüdrukud, kelle mina enda peamisteks konkurentideks liigitasin. Otsustasin, et võimalusel lähen esimesega kaasa, aga püüan mõistusega võtta. Stardi eel arutasid jooksjad omavahel raja pikkust. Kuigi ametlikult on nüüd jooksu pikkuseks panud 7,5, siis gepsud näitavad kolm-nelisada meetrit rohkem. Korraldus on jooksul üldiselt hea, aga raja võiks täpselt ära mõõta, see ei tohiks tänapäeva tehnikaga raketiteadus olla. Selge on see, et ta on rohkem, kui 7,5 ja vähem, kui 8.


Stardist sain naistest esimesena minema, poole kilomeetri peal läks üks suusatüdruk mööda ja teine jäi minu kõrvale. Algusest peale oli küllaltki raske – ilm oli palavavõitu ning jalad ei saanud eriti aru, mis ma neist saada tahan. Võhm oli ok, pulss püsis normaalne, lihtsalt jalad olid nagu puust. Jäingi kolmesesse gruppi, mille moodustasid peale minu veel üks meesveteran ja noor suusataja. Juba teise kilomeetri pööretes oli näha, et meestest on kaks esimest läinud, Hannes püsis teises grupis.

Raja ainukese tõusu järel eemaldasin peast buffi – liiga kuum hakkas. Enesetunne polnud kaugeltki hea, aga tempo oli mõistlik, kannatas joosta küll. Justnimelt kannatas, sest ega mingit erilist naudingut polnud. Püüdsin mõelda nii, et see on üle pika aja esimene korralik tempotrenn, olgu pealegi, et on raskevõitu. Pealegi näis, et ka naistest on esikolmik üsna kindel. Ühes pöördes nii 2.-3. km vahel nägin seljataha, et järgmised naised on turvaliselt eemal.


Oli selge, et ka mu kaaslastel pole elu lihstaim jooks. Tüdruk hingeldas juba üsna alguses korralikult ja härral käis jalg raskelt vastu maad. Ma püüdsin oma hingamist kontrolli all hoida, samm oli nii nagu ta oli – ka mitte eriti kerge ja lennukas. Kuid õnneks oli tunda, et ega mu enesetunne hullemaks ka ei lähe. Sain aru, et seda tempot suudan hoida küll. Kuigi km. tähiseid polnud ja ma oma kiirust ei tea, tundus, et ma jooksin ta üsna ühtlaselt läbi, algus ja lõpp võibolla veidi kiiremad.


Poole maa peal hakkas suusataja maha jääma, meesterahvas püsis tempos. Ühes veidi segases pöördes küsisn, et kuhu nüüd. Härra viipas, et vasakule. Tänasin, tema tänas vastu, et ma teda päästan rajal praegu. Minu jaoks veidi olulisem sündmus poole maa peal oli see, et esikohal olev suusatüdruk tegi ootamatult jooksu sisse esimesed kõnnisammud. Vahe oli meil veel pikk, aga ilmselgelt oli tal raskem, kui minul. Püüdsin oma jahiinstinkti kontrolli all hoida ja veensin ennast jätkama omas tempos, mitte kohe püüdma minema, sest joosta oli veel küll. Arvasin, et ju ta ennast liiga kiire algusega kokku jooksis ja sel juhul kõnnib ta varsti uuesti. Täpselt nii ka läks, iga kõnnitsükliga sain ma natuke lähemale.


Kaks kilomeetrit enne lõppu läks minuga koos joosknud veteran veidi kiiremasse temposse, ma panin ka juurde ja sain eesoleva tüdruku kätte. Olin üsna kindel, et nüüd tal enam motti mulle järgi tulla ei ole – tean seda tunnet, kui nagunii on raske ja siis veel koha ka kaotad, see on paras haamer. Igaks juhuks püüdsin natuke tempot tõsta, aga ega see lihtne olnud. Hannes sörkis lõdvestusjooksu tehes vastu ja ergutas lõpuni töötama. Pool kilomeetrit enne lõppu jooksin taas oma endise veterankaaslasega kõrvuti, kes kiitis, et tubli jooks mul. Ma vastasin samaga. Lõpuspurti ei hakanud tegema, mul polnud oluline kumb meist eespool on, naiste esikoha olin ma omale kindlustanud.



Ütlesin küll kohe finishis vastas olnud emale, et see sprint pole ikka minu ala, aga tegelikult oli ju siiski tore. Et pikas maas areneda, tuleb minuarust neid sutsakaid teha. Auhind oli ka meeldiv – selles mõttes korda läinud üritus. Ega ma aja üle ka nuriseda ei saa, hetkel lihtsalt ei ole väga head jooksuvormi, aga küll see lähiajal taastub. Kogemus on näidanud, et 24h üritusest täielik taastumine võtab ligemale kuu, Vooremäe 1000+ ajaks olen tõenäoliselt juba vormis, sest nüüd saan hakata jälle korralikult trenni ka tegema.

Hannes sai meestest 3. koha - veini ja juustu meil nüüd mõneks ajaks jätkub :)

Rogaini EM 7.-8. juuni 2014

Rogaini EM Oraval oli minu kolmas ööpäevane rogain. Kõigil kolmel korral on tiim olnud mõnevõrra erinev - esimesel aastal Tsehhi MM Kadriga, siis Venemaa MM Kadri ja Kairega ning seekord Põlvamaal Kairega. Loomulikult oli ilma Kadrita ööpäevasele rogainile minek seotud mõningaste kõhklustega, kuid mina usaldasin Kairet küll – olin üsna veendunud, et vastupidavus on tal parem kui minul, orienteerumisoskus enamvähem sama, aga kaks pead on ikka kaks pead.


Ettevalmistustest ma siia pikemalt kirjutama ei hakka, sest jutt tuleb nagunii pikk. Niipalju ainult, et suurim ebaõnn tabas meid enne võistlust, kui Kaire autol genekarihm veidi peale Põlvat katki läks. Õnneks on maailmas tohutult häid inimesi – kohalik tädi, kes lahkelt lubas auto oma maja juurde jätta ning lippas veel lähedaloleva töökoja lahtiolekuaegasid vaatama, Marga ja Meelis, kes meid peale korjasid ja Oravale toimetasid ning loomulikult Pille, kes ajas välja Elmo, et rihm võistlusjärgselt vahetatud ja meie koju tagasi saaks. Aitäh teile kõikidele!


Võistluskeskusesse jõudsime 9.30. Kogemus on näidanud, et kohal peab olema varakult, seekord me ei olnud, kuid eestlaste korraldust võib usaldada – kaarte sai näiteks kuuest erinevast järjekorrast ja see läks küll väga ladusalt. Hoolimata hilisest jõudmisest olin ma oma rivis ikka esimeste hulgas, seega meil oli kaart juba minut peale kümmet käes ja võis plaani tegema asuda.

Olin teinud meile nööri, mis kattis linnulennult 60 kilomeetrit. Tundub vähe, aga võtsin selle järgi, mis me läbisime Venemaal. Arvestasin nii, et maastik on lihtsam, aga Kadrit meil pole, seega jätsin kilometraazi enamvähem samaks. Mulle tundus, et ei olnudki väga hull planeerida, tegelikult täitsa meeldis. Otsustasime võimalusel välja jätta metsase ja soise piirkonna Meenikunno rabast põhja ja ida suunas. Kaire tahtnuks minna Meenikunnosse, aga selle planeeringuga tuli meil väiksem punktisumma. Tegime neli erinevat plaani, millest teisena tehtu oli kõige rammusam – 158 punkti.

Stardialas otsustasime, et meie kuhugi ette küll ei trügi – 24h on aega, stardikiirendus ei määra siinjuures mitte midagi. Nagunii olime otsustanud, et me rohkem kõnnime, et vältida suuri vigu ning oma vaimu ja füüsise liigvarajast ärakurnamist. Alguse jooskime, kuna see oli selge teedejooksu etapp.


501-402-202-301-208-201-401-302

501. Esimesse punkti oli pikk teedejooks, aga tahtsimegi alustuseks sellist punkti, mida võimalikult kindla peale võtta, et kohe ei tekiks segadust ja tunnet, et mitte midagi ei saa aru. Liikusime mööda asfaltteed keelualadest kirdes. Algne plaan oli võtta keelualade vaheline tee, aga natuke mõjutas see, et keegi teine seda ei teinud ja hiljem kaarti vaadates näib, et tegime õige otsuse. Eriti kuna seal talu juures oli kaks lahtist koera, kes meile mitte just väga sõbralikult klähvides sappa võtsid, mine tea, mis nad siis oleks teinud, kui me hoovist läbi jooksnuks. Punkt oli teelt näha, seega kergelt käes ja edasi.


402 minnes meil enam keegi ees ei liikunud. Mõtlesime, et tõenäoliselt oleme seal esimesed võtjad. Etapp oli pikk, aga mööda teid. Sörkisime ja kõndisime vahelduva eduga. Ilm oli ideaalne, nii lihtsal minekul ei pidanud vajalikuks ka lobisemist vältida – ühesõnaga mõnus oli olla. Keerasime peale lageda lõppu metsateele. Punkti juurde minevat teekest ei tuvastanud, aga talu juurde minev tee oli arusaadav, sealt läksime metsa. Ühed jäljed läksid ka, mina arvasin, et äkki need on jaama viijate omad, kuid pärast selgus, et võitjatel oli sama algus, kui meil. Tempo oli lihtsalt nii teine, et me neid enda ees ei näinud. Punkt künka otsas, tipuke.


202. Tulime läbi imeilusa metsa teele välja. Autos olime Marga ja Meelisega just arutanud, et kõik räägivad, et "oi seal on ju need ilusad Orava metsad", aga raudselt on tegelikult enamus orienteerumist mingis rägas. Meil Kairega õnnestus küll neid ilusaid Orava metsi kohe mitu korda näha. Punkt oli teede vahel väga imeliku kõrge künka otsas. Jäi üle nentida, et on ikka reljeefi küll (olime just rääkinud Tsehhi rogainist ja Eesti reljeefi natuke üleolevalt suhtunud).


301. Liikusime mööda metsateed sihile. Sihi lõpust läksime suunaga metsa. Pidasime ka lagendikku silmas. Natuke kaldusime ja mina lugesin reljeefi valesti, arvasin, et punkt on madalas, mitte kõrges kohas. Seega vedasin meid liiga alla. Väike mõttehetk ja ronisime künkale, kus punkt oligi.


208. Suunaga kagusse. Päris täpselt sellest lageda ja langi nurgast aru ei saanud. See oli ka veidi võssakasvanud piirkond lagunenud majapidamisega. Ütlsin Kairele, et sellises kohas peab kaevudega ettevaatlik olema, iial ei tea, kus rohu sees ta olla võiks. Minut hiljem kõndisin kaevust umbes meetri jagu mööda. Jõudsime mingitele teedele, mille liigitasime "mitte millekski" ehk siis kaardil mitteolevateks. Väga hullu möödapańeku korral oleks me jõudnud varem või hiljem raudteele või maanteele. Aga näis, et koht on õige, lihtsalt nina ei leidnud kohe, läksime mäest liiga alla ka alguses. Märkasin üleval inimesi, kes ilmselt tulid punktist, hoidsime sinnapoole ja leidsime. Kuigi täpselt peale ei kõndinud, siis ikkagi tulime väga väikse kaldumisega.


201. Läksime algul suunaga, et saada kätte raudteega paralleelne metsateeke. Väga "ohtu" polnud, raudtee oleksime igaljuhul leidnud, aga saime ka teele pihta. Siin oli reljeef täitsa arusaadav (no eks ta oli kogu kaardil tegelikult, lihtsalt me ei tunne kumbki ennast reljeefi lugemisel kindlalt), aga seda reljeefi ikka oli, seega otsustasime, et kõik need raudtee lähedased punktid teeme nii, et liigume mööda teed raudtee ääres või raudteel, kus on oluliselt vähem üles-alla jooksmist, kui metsas.


401 oli eriti äge tõus ja tipus eriti äge vaade. Punkt põhimõtteliselt sihi peal. Jooksime alla tagasi ja külastasime ka joogipunkti, sest ilm oli palav. Olime graafikust juba praegu kaks tundi ees, aga juurde võtmise kohta veel polnud. Rõõmustasime, sest üks pealtnäha raske punkt oli meil jäänud öösse, aga nüüd vist ei jäägi.


302 alustasime minekut sihiga, kuid tippu jõudes otsustasime kasutada kõrgusjoont, sest tõus oli küllalt järsk ja uuesti alla ja taas üles ronimine tundus asjatu kulutamine.


303-504-304-305-209-702

303. Valida oli, kas tulla siia mööda sihte või jätkata taas raudteeäärset teed mööda. Meiega samaaegselt punktis olnud soomlastest meestetiim jätkas sihtidelt. Meile tundus, et teelt minek teeb küll väikse ringi, aga on reljeefi mõttes oluliselt vähemkurnav ehk nagu Kaire asja kokku võttis – sihtidel on omadus minna otse, teedel siledamalt, seega taas raudtee äärde. Päris sile see tee siin just polnud ja liivasevõitu oli ta ka, aga ma arvan, et väga halb valik polnud. Raudtee ääres panin parema talla alla profülaktilise plaastri, sest mingi tunne seal oli. Jalas olid mul salomoni S-lab sensed – hoolimata sellest, et viimastel tundidel tundus mulle, et jalg tahab nendega võibolla veel harjumist ja 24ks tunniks oli minimalistlik maastikujalats üsna julge valik (pöiavõlvid andsid lõpus tugevalt tunda ja parem kannakõõlus oli teedel liikudes valus juba südaöö paiku) olen siiski väga rahul. Mugav, kerge ja... ainult üks vill. Minul, kellel mul siiani peale 24h on olnud labajalgadel sellised villid, et... Punktile lähenesime natuke halvast küljest, aga hullu polnud. Siin oli paar värsket keeluala. Üks lill seal õitses küll hoolega, arvasime, et sellepärast.


504. Viimane punkt, kus raudtee-abi kasutada saime. Kuna tee oli liivane, ronisime raudteele. Orientiiriks oli jõgi. Tulime järsakust alla, tundus, et leidisme tee, kahtlesime, läksime natuke edasi. Arvasin, et oleme liiga kaugel, tulime häguse teejupi juurde tagasi. Mõned meetri pärast läks see juba palju konkreetsemalt teeks. Punkt jällegi tipuke.


304 ja 305 kasutasime raudtee asemel liikumise abivahendina jõekallast, et jällegi mitte väga mööda künkaid ronida. Jõest sai juua ka, väga hea vesi. 304 juures lugesin imekombel reljeefi täitsa õigesti , Kaire kahtles, aga läksime minu tunde järgi ja õiges suunas. Järgmist punkti otsisme natuke taga, kuigi iseenesest näis ta lihtne – ojade rist. Meile tundus, et oleme mööda tulnud, oja käänakud paistsid ka selle tundega klappivat. Siiski oli see tiirutamine seal üsna väike.


209. Läände ja tee peale. Keeluala otsast mööda ja taas kergelt saadud punkt.


702. Väga pikk teede-etapp. Jälle ajasime juttu, sõime, nautisime vaateid. Talud olid seal uskumatult ilusad. Korras majad, "inglise muru"... selline wow-effekt oli päris tihe. Ühte hoovi, kust läks läbi tee, oli pandud välja pang veega ja kannuga. Süda läks soojaks, et võõrastele inimestele rogainijad niimoodi korda lähevad. Isegi koer oli neil sõbralik ja hakkas natuke maad meie ees minema. Mõtlesime, et Venemaa rogainil me ootasime ikka seda "rogaini-rebast", kes punkti viiks, Oraval on vist koerad sellised. Aga ta varsti loobus, näitas meile teeotsa kätte :) Punkt oli teede ristis põõsas. Kaire ütles, et nii kaugele tuleku eest tahaks lisaks punktile väikest auhinda saada.


213-323-416-509-324-214

213. Jälle pikk teeminek. Siin sai nüüd rahulikult kaarti uurida, et leida head juurde võtmise kohad. Olime ees 3,5 tundi. Kairel tekkis suurepärane plaan võtta punktipesa 323-416-509-324. Sellel minekul saime külastada ka joogipunkti. Vett kulus üksjagu. Umbes sellest kohast alates me enam eriti ei jooksnud. Kõnd oli väga hea kiire tempoga.


323. Joogipunktist mööda metsateed läände. Tee ääres oli kaardil mingi mumm. Lootsime õppida uue tingmärgi, aga see oli lihtsalt ringtee metsas. Vasakule jäi eriti kole soo. Vastu tulid venelastest segatiim, kes olid vist eksinud, mees raputas kaarti vaadates ärritunult pead ja veidi tagantpoolt tulev naine oli väga õnnetu ja väsinud olekuga. Meie läksime ja võtsime selle punkti ära, sisseminekuks oli loha kah olemas. Siin hakkaski juba rohkem lohasid tekkima.


416. Teele tagasi, langile, langi nurgast sihile. Jalad olid siiani püsinud võrdlemisi kuivad, nüüd jõudsime kraavile, kus oli selge, et kuivaks nad ei jää. Kuigi seljatagant tulnud Eesti mehed ütlesid meie "laseme poisid mööda nad tahavad kiiresti üle minna" peale, et "me tahaks kuiva jalaga üle minna". Egas midagi, ladies first, Kaire sumas kraavi, teatas, et põhi on olemas küll. Vesi oli umbes tagumikuni, kuna oli pigem palav, siis polnud mul enda märjaks tegemise vastu midagi. Kuiva jalaga sellest kraavist kindlasti üle ei saanud.


509. Sama sihti mööda tagasi ja ristist lääne suunas. See oli vist peaaegu ainukene kole siht, mille me leidsime. Risune. Siin oli laiema kraavi ületus, aga see oli purdega. Mina oma viletsa tasakaalu juures läksin üle neljakäpakil. Ei olnud mingit isu sinna võibolla ülepea vette kukkuda ja siis hakata kogu kotti lahti pakkima ja varuriideid ning lampi päästma. Punkt langi ja metsa nurgas augus.


324. tulime uuesti teedele ja ma julgesin nüüd välja öelda selle, et siiani on küll uskumatult hästi läinud. Kaire ütles, et ta oli just mõelnud, et kui me selle punkti ka kergelt kätte saame, siis võib midagi sellist öelda küll.


214. Ma millegipärast ei mäleta, kuidas me sinna läksime, aga kõige tõenäolisemalt keeluala servast mööda teed majani, siis uuesti mööda keeluala serva teekeseni ja punkti. Probleeme igatahes polnud.


703-215-216-326-418-510

703. Selle punkti pärast muretsesimegi, et kui me pimedas siin oleme on küll jama. Ta oleks pimedas tõesti üsna ebamugav olnud. Teid mööda läksime majadeni ja siis lageda äärtpidi. Langi nurgast sohu sisse. Esimese hooga ei leidnud, otsustasime tagasi langi nurka tulla, uuesti suund võtta, mitte sood kammima jääda. Mulle tundub, et me olime ka teises lageda nurgas, kui vähemasti mina arvasin. Teistkordne minek õnnestus, suur punkt käes ja kaheste peale.


215 oli kahene punkt küll ainult juhul, kui läheneda talle mööda teed nagu me lõpuks tegimegi. Enne seda olid selle rogaini esimesed hetked, et ei saagi nagu aru kus, mis ja kuhu. Alguses läksime mööda lankide ja lagedate servasid tagasi itta, lohast keerasime metsa, tundus loogiline koht küll ja kui juba loha on, siis miks mitte. Aga lohadel on omadus ära kaduda, hargneda... Nii ka juhtus. Olime ilma loha ja selgete orientiirideta üsna ebameeldivas soos. Lõpuks saime mingi kraavi, ei olnud päris kindel, mis kraav see on. Jõudsime lagedale välja, võtsime suuna itta, et teele me ikka välja jõuame, iseasi, kas saame aru kuhu täpselt. Lagedalt edasi läks teele jõudmine hästi. Punkti võtsime siiski põhjapoolt mineva teekese järgi, ring küll, aga me ei saanud suure tee peal päris kindlalt aru, kus me oleme ja suvaliselt metsa ei sukeldunud. Vaadates hiljem teiste vaheaegasid (s.h. võitjate ja teiste tugevate tiimide omi) on selle punkti võtmine olnud muudest silmapaistvalt aeglasem.


216. uuesti suurele teele, siis metsateele, peale söödasõimi langile. Soo oli märg, aga mööda mahalangenud puid minnes, piirdus asi vaid märgade labajalgadega. Punkt seljandikul.


326. taas suurele teele, majade kõrvalt lageda servapidi väiksele teekesele. Esimese hooga võtsime tee, mida kaardil polnud, aga kuna see meid lagedale kohe tagasi tõi ei teinud me suurt viga. Teisel katsel õige tee, peale kraavi metsa. Punkt pidanuks olema tillukene sookene, aga selle jaoks oli vist liiga kuiv, seega oli ta lihtsalt kuiv auk.


418. Polnud algses planeeringus, aga aega oli jätkuvalt peaaegu 3h üle, loogiline oli ta ära võtta. Punkt oli "tissidega mägi". No on kaardil selline pilt :)


510. See tundus millegipärast raske punkt, hämardus ka. Sellepärast kappasime ühe meestetiimi sabas, küllalt kiires tempos. Sihte mööda. Selgus küll, et punkt polnud raske, oleksime ise ka ekslemata saanud, aga nüüd saime kiiremini


328-704-221-330-333-334

328. tundus pealtnäha keerulisevõitu, aga me tulime teedmööda sihini, sihilt kraavile ja siis mööda kraavi äärt käänakuni.


704. sihile tagasi ja sihtide risti. Kui Venemaal olid umbes pooled sihid vaid hädapärast aimatavad, siis siin oli küll kõik selge, sihtide ristis oli isegi post. Pikem rabaminek, jalad küll märjad, aga praegu külm ei olnud. Tossud püsisid ka paremini jalas, kui speedcrossid. Kraave mööda punkti. Siin panime pähe lambid. Pimedat aega oli tegelikult nii vähe, et hommikul ei rõõmustanudki valgeks mineku üle nii suurelt nagu varem.


221. Teele ja enamvähem otse mööda teed ka punkti. Punkt keeluaala serval. Keelualad olid enamasti viljapõllud või majapidamised. Siin oli ka vaja mõelda, mis edasi saab, graafikust olime ikka veel pikalt ees. Võtsime vastu mõnevõrra riskantse otsuse võtta lisapunkte ka nüüd, pimedas. Kuigi ööga võib edumaa kiiresti sulama hakata, oli meil lõpuosa selline, kust saanuks vajadusel ka ära jätta. 219-st otsustasime loobuda igaveseks ja suunduda 330 peale, 514ni oli selge, et võtame, edasi jäi asi lahtiseks, kas tuleme sama teed tagasi, võtame 605 ja sealt vanas plaanis edasi või läheme Meenikunnosse. Kaire tahtis rappa, mina arvasin, et otsustame siis, kui on näha, kuidas meil öösel minema hakkab.


330 ja 333 ja 334 läksid hästi, esimene otse mööda teed ja siis natuke mööda lagedat vareni. Teine lageda nurgast teekesele, sihti mööda sohu (sihid kestsid pigem pikemalt, kui kaardil märgitud), loha läks ka. 334 mööda teid rabajärvekese äärde, mis oli väga ilus koht, eriti kuupaistel.


514-705-513-604-332-511

514. Siin oli meil orientiiriks vaid soo ja reljeef. Püüdsimegi soode järgi suuna võtta, kuid mingi metsas vastutulev tee eksitas meid ja kallutas kõrvale. See oli jälle kerge nõutuse hetk. Nägime eemal lanki, aga ei saanud aru, mis lank see võiks olla, tundus kaardil oleva jaoks liiga suur. Võimalik, et oli ka uus lank nagu juhendis hoiatatud oli, et neid on. Hakkasime tagasi tulema, lootuses uuesti teele jõuda. Mingiks hetkeks tekkis küll tunne, et nüüd tõesti enam ei saa aru. Kaire avaldas vaid lootust, et me nii mööda ei pane, et teed ka ei leia. Jõudsime uuesti sookestesse, vastu tuli kolmene meestetiim, kes küsisid, kas me võtsime punkti ära. Kaire vastas, et ei, me mõtleisme, et me läheme nüüd koos teiega punkti. Kasutame vahepeal võõraid ajusid. Tiimi liidril ei paistnud selle vastu otseselt midagi olevat, haakisime ennast rongi peale. Meeste tiimi juht viis meid kenasti punkti, tänasime, küsis, kas kommi ka saab, ma pakkusin talle kummikomme. Huvitaval kombel tema kaks sõpra kadusid selle üsna lühikese mineku jooksul kapitaalselt metsa ära ja meie olime juba peale mõttepausi, mis edasi teha punktist väljumas, kui nemad alles sinna jõudsid. Vaatasin kaarti ja mulle tundus kindlama peale minek on võtta lisapunkte hommikul, seal oli ka üks päris ilus pesa. Aga Kaire tahtis kangesti rappa. Lõpuks jäin mina peale, et lähme siis mööda teed tagasi oma vanasse planeeringusse ja siis hommikul võtame lisa.


705. Jõudsime mööda teed sihini, mis läinuks Meenikunnosse. Üks tiim läks ka, Kaire ütles, et lähme vaatame natuke, et kuidas see siht on. Oli ilus siht ja ilmselge loha seega... Meenikunno. Punkt oli saarekese peal, jalutasime esimese hooga mööda, aga selja taga vene segatiim hõikas "hei, devtchonki!" :)


513. Jälle sissetalatud rada pidi edasi uuele saarekesele. Kahjuks oli veel õues üsna pime ja raba vähevõitu näha, aga ilus oli küll.


604. Otsustasime jätkata mööda saarekesi. Esimese pealt maha tulles kaldusime veidi ära. Lõppkokkuvõttes saime ennast siiski üsna hästi paika ja punkti suurema ekslemiseta kätte. Kaire ütles, et siin tahaks träkingut, et pärast näha, kuhu me kaldusime. Kui juba punktis olime, liikus eemal üks naistetiim, üks liige kurtis, et nüüd ei saa enam küll midagi aru, aga kui kokku saime, siis nad küsisid ja juhatasime nad punkti.


332 ja 511 olid mõlemad üsna selgeid sihte mööda. 511 oli suur tõus. Kell oli pool neli ja kuskil otsustati üle kogu maailma kostev tümakas käima panna. Kahtlustasin võistluskeskust, aga ühes lähedalasuvas talus oli vist pidu ka, sest viida küljes rippusid õhupallid.


331-415-321-421-602-701-314

Edumaad oli meil kõigest hoolimata ikkagi vahelduva eduga tund kuni poolteist, aga kuna minul hakkas tekkima väsimus ja mõned punktid tundusid siin ka pigem keerulised, praegu lisa tegemisele ei mõelnud.


331. Pätsike soodes. Tulime teid mööda välja, sihi pealt mööda langi serva.


415. Tulime metsateele ja jõudsime varsti loomaaeda. Õigemini oli selle nimi linnupark, aga neil olid seal ka kitsed ja küülikud ja maarad. Osad loomad olid juba ärkvel ja vaatasid meid... ei oska öelda, kas huviga või mitte. Jõudisme suurele teele, punkt kohe tee kõrval augus.


321. Üldiselt tegime viisakalt ära kõik nurgad nii et ennastki ajas vahepeal naerma. Jah, selge see, et kahe punkti vahel kõige otsem tee on otse, aga meile tundus, et praegu veel on teedelt minek meile kindlam ja kiirem variant. Kuigi mul tegelikult oli kannakõõlus just teedel minnes valus ja metsas ok. Siin ikka lõikasime teedenurga maha.


421. Tulime teele tagasi. Punkt oli küngas sihi ääres. Saime kätte sihi ja punkti lamedal künkal ka.


602. tulime teedele välja. Punkt oli tipus. Kuna tõus algas tee äärest polnud midagi keerulist.


701. Alguses läksime läbi raba sihiga. Siis keerasime põhjapoolse kraavi peale. Sealt küll lõikasime, jahitorn paistis, väga veenvat loha ei olnud, aga mõtlesime, et isegi kui ei leia, tuleme tagasi ja läheme torni juures olevat teedpidi.


314. Tulime teed mööda sihile. Läbisime ka joogipunkti, Mina enam kotti ei täitnud, jõin peaaegu tühjaks cocapudeli ja lasin sinna vett peale. Kotis oli ka veel natuke. Sihilt läksime metsateekesele. Punkt kagupoolsel künkal. Hommikupoole peletasin ma sääski oksaga vehkides, hakkasid närvidele käima. Kägu muutus ka lõpuks veidi tüütuks, vait püsisid nad ainult paar tundi öösel.


313-409-312-407-408-310-309-308-205

313. Liikusime teekest mööda sihile ja siis mööda sihte uuele teekesele ja punkti, mis oli kraavi ristis. Vaatasin kaarti, aega oli ikka veel üle. Hoolimata sellest, et minu tempo oli jäänud selgelt aeglasemaks. Tundus igatahes, et Kaire saaks kindlasti kiiremini minna. Samas olime piisavalt palju plussis, et otsustada võtta ka läheduses olev 407, mis meie plaani ei kuulunud.


409. Jahitorn tipukesel. Läksime mööda sihti teedele. Teekest pidi metsa sisse. Arvasin küll, et seda torni võiks isegi eemalt näha olla, Ei olnud, kuid selle kätte saamine polnud raske.


312. Alguses teeke, siis üle langi selle põhjanurka.


407 oli meil plaaniväline punkt, aga sellest me vist isegi planeerides rääkisime, et seda on hea juurde võtta lõpus, kui vaja. Vähemasti ma mõtlesin küll seda. Läksime sihilt, mõtlesime sisse keerata kraavilt, mis pidi üle minema punkti viivaks teekeseks, aga enne kraavi läks kaardile mittemärgitud matkarada ja sealt oli mindud, läksime meiegi. Ega ülemäära mõtlema ei pidanud, nagunii üsna kerge punkt ja kindel loha ka jalge all.


408. Tulime sama teed tagasi. Kõndisime tee ja sihi risti. Otsustasime minna teega paralleelse kraavi lõpust sisse, aga loha läks enne. Usaldasime loha rohkem, kui ennast ja siin oli see vist viga, sest loha hargnes, kadus ja kui me ta uuesti leidsime, tundus, et oleme punktist mööda tulnud. Punkt oli lame küngas. Hakkasime tagasi teele tulema ja üsna juhuslikult leidsime künka ja punkti. Ajaliselt oli väike viga. Me vist ei näinud küngast kohe sellepärast, et lähenesime kõige lamedamast küljest ja ei saanud aru, et seal midagi kõrgemat on. Teiselt poolt tulles oli palju selgem.


310. Väsimus ja tähelepanu hajumine hakkas hommikupoole siiski tunda andma, sest päris mitmed punktid tulid väikse eksimusega ja antud punkt küll täitsa koba peale. Saime nagu õige langi ja seljakese kätte küll, aga mida polnud oli punkt. Tulime seljandiku läänepoolsesse otsa lagedale välja. Ma ütlesin, et lähme nüüd "sinna" (ida suunas). Kaire oli nõus, et lõpuks saame vähemalt aru ehk, kus me täpselt oleme või jõuame sihile välja. Mina ütlesin, et või siis jõuame punkti. Nii ka läks, aga see oli küll selline "pimeda kana" punkt. Kahjuks avastasin ma liiga hilja, et 406 jõuaks ka võtta. Kui see 309s jutuks tuli oli juba lootusetult hilja.


309. Teede ja sihi ristis.


308 otsustasime, et keskuse ringiga ei tee vaid lõikame. Ilmselgelt see väga ladusalt ei läinud. Eks pea oli väsinud. Kõrgepingeliinini me ei jõudnud. Tegelikult polnud lõppkokkuvõttes kadu ju suur, me saime üsna hästi selle nurga ära lõigatud, aga väsinud peaga tundub juba iga väike asi suur. No et tahtsime liini peale minna, aga ei läinud. Kuigi sellest polnud mingit probleemi. Jõudsime lagedale, väiksele liinile. Lagedalt läksime lautade juurest teele. Punkt oli kahest künkast lõunapoolsem. Seda kergelt ei saanud. Pidasime küngast, millel olime õigeks, aga see ei olnud. Ei saanud hästi aru, aga polnud ka päris ainsad, kes aru ei saanud. Üks meestetiim otsis ka, lõpuks enamvähem koos leidsime õige künka.


205 polnud plaanis, aega oli veel ligi kaks tundi, seega selle tegime lisaks. Kahjuks midagi rohkemat lõpu lähedale ei jäänud. Punkt ise oli lihtne, kraavi ots. Siin nägime teist korda vendi Eensaari. Lasime nad loha peal mööda.


Ja oligi jäänud veel vormistada. Nüüd oli ainult mööda teid minek, sõin veel natuke Kaire sööki, sest tundus, et kõht on tühi ja omal enam pole (kodus selgus, et oli küll kotis), siin polnud enam vahet kui polekski üldse süüa olnud, aga kui oli, siis miks mitte. Peaaegu oleks kogemata liiga vara ära pööranud ja uuesti 501 läinud võtma. Oli näha ka inimesi, kellel oli väga kiire, meil väga ei olnud, aga ega me päris jalutanud ka. Minul käis energianivoo juba umbes päikesetõusust alates üles alla. Vahepeal aitasid näiteks kohvioad shokolaadis ja sherbett, aga siis läks jälle uuesti raskemaks. Päris viimase lõpu ikka jooksime, kolmsadakond meetrit :)


Tulemus: planeeritud 158 punkti asemel võtsime 201. 51^st naiskonnast saime 15. koha. Tegime algusest lõpuni kõik ise, mitte nagu varasematel Kadriga tehtud rogainidel, kus Kadri planeerib ja suurema osa ajast ka orienteerub.


Kõiki teisi ma tänasin juba alguses, aga lõpuks tahan tänada oma tiimikaaslast Kairet! Mul on nii hea meel, et me sinna läksime. Ja mul on hea meel, et me ikkagi läksime ka Meenikunno rappa :)

Tulemused: http://www.erc2014.com/tulemused/

http://www.erc2014.com/pildid/

Vändra maraton 3.5.2014

Vändra Maratoni olin ma eelmisel sügisel seadnud oma peaaeesmärgiks. Hoolimata sellest, et varem pole ma kunagi hooaja alguses martaoni jooksnud. Lihtsalt sügisel olid plaanid sellised, et rohkem maratone praegusesse hooaega ei mahu. Kuigi nüüd on olukord mõnevõrra muutunud, jätsin ma ajalise eesmärgi Vändrasse samaks ning suhtusin asjasse tõsiselt. Lisasin lihtsalt väikse möönduse, et tõenäoliselt tuleb mul sel aastal veel võimalusi tavamaratoni joosta.


Ettevalmistusest rääkides, see oli korralik. Lisaks küllalt heale trenni- ja puhkusekavale proovisin elus esimest korda teiperit. Eks seda võiks kommenteerida ka nii, et kas enne väga olulist starti tasub uusi asju katsetada, kuid kogemus on näidanud, et lõpuks on iga start väga oluline, ükskõik, kuidasiganes sa enne mõtled. Prooovitud see teiper seega sai. Valgupäevasid tegin kolm, need olid üsna rasked. Esimesel oli kõht korrast ära ja teisel-kolmandal suutsin mõelda ainult söögist, sest kõht oli pidevalt tühi, kuigi sõin kaloraazilt täiesti normaalselt. Esimesel süsikapäeval tundsin väsimust ja kerget peavalu, aga päev enne starti oli tunne juba tugev ja jooksupäev oli (alguses) lausa suurepärane.


Eelneval õhtul sõitsin Pärnusse. Jõudsin üsna hilja, seega linna jalutama ei läinudki, lugesin hostelis veidi raamatut ja keerasin küllalt vara magama. Tuleb tunnistada, et ma pole enne maratoni kunagi nii hästi maganud. Tavaliselt jäävad need ööd võrdlemisi hõredaks, aga seekord sain 7 tundi korralikku und.


Maratonihommikul oli dilemmasid kõvasti. Ühest küljest peaks juba nagu kogemust olema, kuid iga maratonihommik on erinev. Esiteks toit – ärkasin kell 5 ja oleks siis kohe süüa tahtnud, aga ei saanud ju oma kaasavõetud putru kuus tundi enne starti nahka panna. Näksisin küpsiseid ja coca-colat ning vedasin peaaegu seitsmeni välja. Ka neli tundi enne starti tundus ohtlikult vara, seega ostsin bussijaamas kohvikust kaks saiakest ja sõin need 8:30 bussipeal ära. Teine "häda" oli riietumisega. Ilm oli ennustatud külm. Kuigi hommikul välja astudes tundus soojem, kui eelneval õhtul, siis soojast oli asi kaugel. Pikad käised, lühikesed käised? Pikad käised, lühikesed käisied? Kuni selleni välja, et lõplikult vahetasin ma riided 10 min. enne starti. Pükse oli kaasas õnneks vaid üks paar – õhukesed pikad.


Jätan nüüd selle osa vahele, kuidas ma Vändras starti ootasin ja tuttavatega jutustasin ning asun asja juurde. Start anti kõikidele korraga – 42km, 21km ja 23km kepikõnd. Ma sattusin üsna etteotsa, lootsin, et ehk on mõistust 21km jooksjate tempoga mitte kaasa minna. Randme ümber oli mul lisaks kellale 3:30 jooksmise graafik, teadsin, et seekord tuleb võtta asja mõistusega ja selles 5:00km kandis püsida. Stardipauk tuli natuke ootamatult, aga minema ma sain ja kella käima ka. Võtsin enda arust küllalt mõnusa tempo, et siis seda esimese kilomeetri järel vajadusel korrigeerida. Tundus siiski pigem kiirevõitu ja nii oligi – esimese kilomeetri aeg 4:20. Võtsin kohe maha, hoolimata sellest, et tunne oli hea. Teine ja kolmas kilomeeter olid ka veel veidi kiiremad, umbes nii 4:30+ ja 4:40+, siis sain õige rütmi kätte. Hea oli joosta, päike paistis, soe oli (kuigi tegelikult oli umbes 5 kraadi). Graafikust olin praegu minutijagu ees, aga ei hakanud seda minutit tagasi lonkima, küll TPdes läheb see minut pikapeale kaotsi.


Esimeses joogipunktis, 2,5km peal ei joonud. Umbes siinkandis sattusin koos jooksma meesterahvaga, kelle tempo klappis. Tore oli, aga ta tahtis juttu ajada. Ma oleks heameelega rääkinud, aga kuklas istus hoiatav mõte, et võibolla on mul pärast sellest rääkimisele kulutatud energiast jubekahju. Vastasin siis nii napilt, kui viisakus lubas ja paar pikemat lauset kah sekka. Härral oli kaasas rääkiv geps, ma kuulsin täpseid kilomeetri aegu. Kõikus seal 4:54 ja 5:04 vahel. Ühesõnaga kõik oli kontrolli all. Enesetunne oli uskumatult mugav, nagu sörgiks.


Viienda kilomeetri joogpunktis võtsin vett. Olen päris hästi jooksu pealt jooma õppinud, ajalist kadu ei tekkinud. Tänasin ennast mõttes, et olin otsustanud lühikese särgi kasuks. Kinnastest loobusin ka peagi, ära ei visanud, toppisin värvli vahele. Mis nagu hiljem selgus oli õige tegu. Üks kutsa jooksis ka peremehega – poolmaratoni. Võistles vist koer, number oli igatahes tema küljes. Kutsa joogipunkti teenuseid ei kasutanud, vaid pööras aegajalt kraavi jooma. Eks igaühel oma taktikalised nõksud.


Kaaslane hakkas minust vaikselt maha jääma, mina oma tempot ei muutnud, sest mulle tundus, et mitte mina ei kiirenda vaid tema jääb aeglasemaks. Eriti kuna ta oli juba natuke aega tagasi kurtnud, et tagareis on kangevõitu ja veidi hiljem, et peab hakkama nüüd jooksule lisaväärtusi leidma nagu ilus ilm ja kaunis loodus. Ma ei hakanud küsima, et kas 8. kilomeetril selleks veidi vara ei ole? Poolmaratoonarite tagasipööre oli 10,5 peal. Esimene ots õnnestus mul neist ära näha. Vinogradov oli teistest pikalt ees ja olgem ausad, tema võiduaeg 1:10 on ikka klass kah!


Kaheteist kilomeetri TPs tarviatsin spordijooki, kuigi olin unustanud täpsustada, mis joogiga tegu on. Enne 16. võtsin esimest korda geeli. 16. TPs tervitasid rahvariietes tädid mind rõõmsa kisaga, kui esimest naist. See tuli mulle üllatusena. Rajal oli ka Mari Boikov, kes küll enne starti ütles, et ta tuleb läbi jooksma, nelja tunniga. Noh, ma ei uskunud seda kuidagi ja seega imestasin, et ta ongi minust tagapool.


Võhma ja jalgade mõttes oli olukord veel täitsa korras, kuid kõhus oli juba natuke aega tagasi olnud hoiatavaid märke ja need märgid muutusid 18. kilomeetri kandis üsna tugevaks kõhuhädaks. Mul ei pistnud vaid magu valutas, ajas iiveldama ja oli kõhulahtisuse tunne. Püüdsin endale sisendada, et küll see üle läheb ja küll ma ära kannatan. 19. kilomeetril läks mööda Mari, no see polnud mulle teabmis löök, ega ma võitma tulnudki. Enne poolmaratoni ma ei joonud, sest siin olid TPs mingid mehed kellelt ma kuulsin möödajoostes sarkastilises toonis kommentaari: "Teine naine, näe jaksavad joosta küll, kui tahavad". Mu füüsiline enesetunne oli juba piisavalt halb, et mõjutada niipalju emotsionaalset poolt, et lasta ennast sellest kommentaarist marru ajada. Pealegi oli see ainuke TP, kus jooki ei viitsitud tulla kätte andma. Poole maa peal olin veel ilusti graafikus, aga tunne oli vilets. 22. kilomeeter juba veidi graafikust maas. Lisaks kõhule hakkasid probleeme valmistama jalad. Sellel on tõenäoliselt kaks põhjust – ma ei saanud piisavalt vedelikke, sest juua ei läinud enam eriti ei saanud, kuigi püüdsin. Teiseks tõi Kadri meie hilisemas arutelus välja selle, et kui tahta asfaldil hästi joosta, peaks ka asfaldil trenni tegema. Minu asfalditrenni osakaal on nii 20% kandis...


Edasi läks asi nii, et ma joogipunktides siiski püüdsin juua - umbes kilomeeter peale joomist oli halb, siis läks korraks paremaks, aga mitte kauaks. Päris joomata ma ennast ei jätnud, ainult viimases, 39. kilomeetril ei võtnud enam midagi. Kahes enne seda pakuti coca-colat ja see kusjuures mõjus päris hästi. Igaljuhul paremini kui vesi. Teine naine möödus minust vist 22. kilomeetri juures, ka see ei tekitanud suuri emotsioone. Graafikust mahajäämine aga küll. Keerasin käepaela teistpidi, ei tundnud põhjust enam vaadata. Selge oli see, et kiiremini jooksma ma ei hakka.


Alates 26. läks väga raskeks. Kõht oli halb, reielihased kanged, sellest tulenevalt hakkasid ka mõned liigesed tunda andma. Mõtlesin koruvalt, et kui ma üldse enam maratoni aja peale jooksen, siis igaljuhul mitte maanteel. Mart läks mööda ja kutsus kaasa, ütlesin, et ei jaksa. Võitlesin endaga, aga ikkagi jooksin. Otsustasin, et kui ma enam 3. kohal ei ole, siis kõnnin. Mõtlesin ka katkestamisele, vaatasin kella, arvutasin, mulle omaselt pigem pessimistlikult ja tundus, et jooksen sinna 3:50 kanti. Tekkis küsimus, et on see ikka aeg, mille nimel nii palju kannatada? Aga ma olin jätkuvalt naistest 3., pealegi tahtsin ma neid ägedaid jooksusokke ja ilusat medalit. Tegin endaga diili, et kui ma jään naistest 4., siis tohin kõndida. Ma lausa ootasin, et see juhtuks. Juhtus alles 37. kilomeetril. Proovisin need paar kõnnisammu ära, ei olnud hea, sörkisin edasi. Jõin viimastes punktides cocat, mis mu kõhtu isegi veidi maha rahustas.


Vihmane ja tuuline oli juba vahelduva eduga olnud, 40. kilomeetril tabas meid ka rahe. Meenusid püksi topitud kindad, millest nüüd oli palju abi. Atonen jooksis just siin mööda, ergutas. Mõtlesin, et rahe oli veel just see, mis puudu. Samas parandas see veidi minu lõpptulemust, mul oli nii kohutavalt külm, et hakkasin pisut kiiremini liigutama. Finishis sain söögikoti ja oma ilusa medali, sokid unusasin alguses võtta, need läksin küsisin pärast. Tükk aega ei saanud sooja sisse, veel kella nelja ajal bussipeal olid kerged külmavärinad. Kõht streikis ka korralikult, toit hakkas sees püsima alles päris õhtul.


Tänaseks on kõik korras, tundub, et haigeks ei jää(nud), lihased on ok, parem põlveliiges annab teatud asendites kergelt tunda, mis on täiesti normaalne tegelikult. Hommikul tegin oma tavapärase hommikujooksu ringi, küll kõnniga seekord.


Aeg oli mul 3:43:49, koht 23 naise hulgast 4., üldkoht 101^st lõpetajast 33. Võrdlesin huvipärast eelmise aastaga. Marga sai toona 3:42ga naistest teise koha, kolmanda naise aeg 3:50. Alla 4 tunni naisi siis vaid kolm oligi, sel aastal aga kaheksa.

Parandasin isiklikku nelja minutiga, mis on ju hea. Erilist rahulolu siiski ei ole, aga väga pettumust ka mitte. Mõte, et ma enam aja peale või maanteel maratone ei jookse taandus paar minutit peale finishit. Ma ei ütle, et "näe, selline olukord oli, hea, et niigi läks ja hea, et lõpunigi sain". Ei pea ennast seetõttu kuidagi tugevamaks, et hädadest hoolimata lõpuni läksin. Vahel ma mõtlen, et päriselt tugev oled sa siis, kui oskad näha ära hetke, millal loobuda. Ma tahaks, et sellest jutust siin ei jääks ka muljet, et ma ootan moraalset tuge ja kiitust teemal "nii raskes situatsioonis jooksid ikka ju väga hästi". Püüan suhtuda asjasse nii, et üksi olukord ega vabandus ei loe, kui ei täitnud oma eesmärki, siis lihtsalt polnud selleks veel valmis, vahet pole, kui paljulubav pool maad ka ei olnud. Eesmärk peab olema tugev, aga mitte ebareaalne. Leian, et 3:30 selleks hooajaks ebareaalne ei ole, esimene märk on maas, siit saab ainult omad järeldused teha ja paremaks minna. Aga nüüd ma natuke aega keskendun siiski metsale ja orienteerumisele, sest juba kuu aja pärast lastakse mind jälle pikaks ajaks metsa kontrollpunkte otsima ja seda ma ootan kohe väga!

Parkmetsa jooks, 12.04.2014

Selle aasta teine jooksustart toimus Tartu Parkmetsa jooksul. Varem ma sel jooksul osalenud pole, esimesel aastal olin korraldusmeeskonnal, eelmisel korral tööga hõivatud, ka sel aastal oleks napilt jooksmata jäänud, kuid 13. aprillile planeeritud Haapsalu maantejooks tõsteti mulle ebasobivalt 5. aprilliks ja nii ma Parkmetsa jooksma pääsesingi. Jooksule eelnes küllaltki tihe nädal, mil esmaspäeval tegin kaks trenni, teisipäeval ühe, neljapäeval tõusutrenni ja o-päevaku. Reedel puhkasin.


Kõigepealt natuke korralduslikust poolest. Peamiselt seetõttu, et see jooks on üks ladusamalt toimivaid jookse, kus ma käinud olen. Võibolla näen ma asja ka veidi teise pilguga, sest korraldajad on suures osas omad inimesed ning esimesel aastal olin rajameistri abina ka ise meeskonnas. Seda enam ma tean, kui palju selle jooksu nimel pingutatakse ja tänu sellele ka kõik sujub. Minu silmis oleks siit eeskuju võtta, kuidas tõenäoliselt mitte väga suurte summadega (parandage mind, kui ma eksin), saab raja korralikult tähistatud ja turvatud, stardialasse mõistlikult palju tualette (stardikaare lähedale), toimiva pakihoiu süsteemi (ma ei jõudnud peale finisheerumist oma kotti veel küsima minnagi, neiu oli juba bussiuksel mu asjadega vastas). Need asjad on minu silmis olulised, muu on juba servapidi ninninänni ja maitseküsimuste kategoorias, aga elementaarne peaks korras olema. Siinkohal meenub mulle, kuidas ühe teise jooksu konstruktiivsele kriitikale (mitte lahmimisele) vastatakse stiilis "mida te vingute, oleks te Nõukogude ajal jooksnud, siis te näeks, mis oli...". No minumeelest me suuresti sellepärast enam Nõukogude ajas ei elagi, et asjad edasi areneksid. Aga see selleks ning see jutt siin ei tähenda, et ma arvaks, et meil on palju halvasti korraldatud jookse, lihtsalt Parkmets on tehtud silmapaistvalt hästi!


Parkmetsa jõudsin otse töölt ja veidi liiga vara. Peaeesmärgiks olin pannud kahega algava tulemuse, plaanisin läbida kilomeetrid 4:10-4:15. Selles osas olid mul omad kahtlused juba enne starti sees, enesetunne polnud nii hea, kui võinuks olla. Kohtasin stardialas Karmenit, tegime koos sooja, arutasime jooksutaktikat. Karmen arvas, et ta minuga kaasa ei tule. Ma ütlesin, et üsna tõenäoline, et ma seda tempot siiski täna välja ei vea, aga vähemasti tahan ma proovida.


Vihma sadas ja sooja oli umbes 4 kraadi – ega väga ei olnud tunnet, et tahaks nüüd dressid maha koorida ja "loskutovide" väel jooksma minna, aga teist varianti mul kaasas polnud kah, seega mis mul üle jäi. Umbes 7 minutit enne starti kiskusin siis äärmise vastumeelsusega jaki seljast ja lidusin stardikoridori rahvamassi vahele sooja. Seal polnudki väga hullu, sattusime Karmeniga kõrvuti, mõlema kellad lugesid kellegi "naabri" pulssi, mul näitas 103, Karmenil 123 – vööd meil kummalgi peal polnud.


Start oli tihe ja üsna keeruline, paras nikerdamine käis, et enamvähem oma tempo kätte saada. Esimese mõnesaja meetriga olin ma seljatagant jumalast märg, polnud mul aega vaadata kas üle, läbi või ümber lombi. Juba hullumaja poole peal tundsin, et tempo on kiire, aga kuna mul gepsu pole, siis polnud erilist aimu ka, mis ta olla võib, arvasin, et ju nii 4:15 kandis. Esimese kilomeetri märgi juures selgus, et 4:08. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ma arvan, et see on mu senine kõige kiirem kilomeeter ja ega mul oli tunne ka umbes selline. Otsustasin küllalt teadlikult tempot maha võtta.


Teise kilomeetri aega ma ei saanud, sest olin kogemata ringiaja võtmise asemel kella hoopiski stoppi vajutanud, aga kuna mul enesetunnet polnud enam ollagi, siis lasin tempo veel alla. Selge oli, et kerge jooks täna ei tule. Peast käis läbi mõte, et äkki katkestaks. Et kui ma juba läksin selle "kõik või mitte midagi" ideega, kas siis on mõtet lihtalt lõpuni tiksuda. Annaks endale aru, et täna ei ole veel seda kiirust sees, mis ma oleks tahtnud ja võtaks numbri küljest. Aga ma püüdsin läheneda olukorrale, kui siiski heale intensiivsele jooksule. Karmen läks Nooruse juures mööda, ütlesin, et ei jaksa täna, ta vastas umbes sama, aga rühkis ka vapralt edasi. Kuni 4. kilomeetrini oli veel mõte, et astun kõrvale, aga sealt edasi hakkas veidi lihtsamaks minema. Leppisin endaga, et ma ei jookse oma planeeritud A-eesmärki ja otsustasin, et veel on võimalik ju B-eesmärgile keskenduda. Olin varem mõttes teinud plaani, et kui ma jooksen alla 30, siis võiks hindeks panna 5+, 30-32 hinne 5, 32-34 nii "nelja" kandis, 34-35 selline koolipoisi hinne ja sealt edasi niisama tore jooks.

Ajast polnud mul küll enam aimugi, aga püüdsin hetketempot hoida. Täitsa hea tunne tuli. Tegelikult polnud juba kolmandast kilomeetrist alates tundel midagi häda, häda oli rohkem psühholoogilist laadi. Pargivahe lõik mulle väga ei sobinud, ma ei käi isegi trenni seal tegemas, sest see pinnas on mulle liiga pehme. Minust mööda jooksnud Irvesed ja Karmen olid jätkuvalt silmsides, püüdsin isegi korra järgi võtta, aga pehmel pinnasel jäin pigem mahagi.


Kui jälle asfaldile sain hakkas uuesti rohkem meeldima. Kai ja Eleri olid siin väikeste vahedega rada turvamas, tore oli tuttavaid nägusid näha. Või no pigem aimata, sest prillidest ma loobusin juba esimeses pooles, kuna läbi vihma ei näinud midagi. Sellise ilmaga oleks võinud ka pika varrukaga pluusi jätta, käed ei saanudki sooja ja olid lõpuni kanged. Eleri hõikas, et "läheb, läheb". Ma vastasin, et ega väga ei lähe. Eleri vastas, et läheb küll, 20. naine.


Viimane kilomeeter oli ka täitsa ok, siit oleks võinud nüüd edasi minna. Üks tüdruk pani veel lõpus mööda, seega N koht jäi 21. ja sain endale järjekorde jookusärgi, aga see on ilus särk :) karmenilt küsisin lõpus aega, ta ei teadnud kindlalt, arvas, et 32-33. vahetasime riided, muljetasime ning vaatasime jooksvast protokollist ajad. Oma B-eesmärgi täitsin nibin-nabin ära: aeg 32:32. Seega paneks kõigest hoolimata hindeks 5 väikse miinusega. Tunnen, et kuigi need lühiksed ja (minu kohta) kiired jooksud pole mu lemmikuid, peab neid ikkagi tegema, et ka pikal maal areneda.



Üldkokkuvõttes olen jooksuga rahul. Aeg oli korralik, pingutus samuti. Päris rahul ei ole emotsionaalse poolega, et seda võitlust endaga vahepeal suht palju oli. Aga õnneks ainult esiemsel 2,5 kilomeetril.

Pangodi-Tartu 21km. 29.03.14

Pangodi-Tartu poolmaratonile läksin ilma ajalise eesmärgita. Tahtmine oli teha intensiivne pikem trenn ning katsetada, kuidas Sketchersi minimalistlikud go runid mu jalgadele sellel maal sobivad. Seetõttu läksin ka esimest korda elus starti kellata, et joosta võimalikult vabalt ja enesetunde järgi. Ilm oli suurepärane, riietuses polnud küsimust – lühikesed. No stardis korraks siiski tekkis küsimus, kui kõik peale minu olid pikkades, aga jäin endale kindlaks ning ei jätnud jakki peale. Transa osas läks ka väga mugavalt, Taavi vedas minu, Edgari ning Jaanuse pooliku starti. Hannes näiteks pikale sõitis bussiga, kuigi ega see nüüd ka teabmis probleem ole.


Veidi enne meie starti läksidki läbi esimesed pika jooksjad, Hannes teisena, kuid vahe esimesega oli üsna pikk. "Joonele" kogunedes hoidsin ennast gruppi sisse, et külm ei hakkaks ja naiste lähedusse, et oleks kellega koos minna. Minu ilus plaan alustada kiiremate naistega koos ja vaadata kaua ma nendega välja vean läks lörri, sest ükski naine minu tempos tulla ei tahtnud. No korraldaja ütles ju, et algus läheb alla mäge, siis tuleb panna. Ma kuulasin siis sõna ja panin. Taavi oli ka autos öelnud, et hooaja esimene jooks, tasubki katsetada, kui kaua välja kannatab. Meeste punt läks eest ära ma jäin kellegagi kahekesi, nägin silmanurgast, et Edgar. Mõtlesin, et ahah, temaga peaks tempo vast klappima küll.


Plaan oli teha trenni, aga hirmus keeruline on, kui sa oled esimene naine. Nii et natukene läks ta ikkagi vähemalt alguses võistlemiseks ära. Väike kahtluseuss näris sees, et kui raskeks mul lõpp läheb. Aga enesetunne oli hea ja samma kerge. Uus minimalistlik suss jooksis peaaegu ise. Tänasin juba esimestel kilomeetritel õnne, et oli julgust jakk maha võtta., isegi lühkarites hakkas soe. Enne Tatra orgu nägin esimest korda raja ääres Pillet, viskasin talle kindad. Oleks mütsi ka visanud, aga ei julgeud, tean, et see lõppenuks halvasti. Tegelikult ju väga soe ka ei olnud, 6-7 kraadi, aga üsna jahe tuul. Umbes sealkandis jõudis minu ja Edgari gruppi ka teine naine. Aga mööda ei surunud. Ma juba vaikselt ootasin, et saaks nüüd sellest favoriidikoormast lahti, oleks rahulikum. Samas isegi väikses grupis oli tore joosta. Tatra orgu laskudes avastasin, et pael on lahti. Otsustasin, et seon siis, kui ma enam esimene pole.


Tatra org oli mõnus. Kartsin, et see on raske, aga oli hoopis parimosa jooksust, eriti tõus. Tundsin ennast tugevana. Pille sõitis rattaga kõrval ja ütles, et ta ei jaksa selles tempos vändata. Palusin tõusu lõpuks vett. Jooksin oma kolmesest grupist veidi ette, et pudel kätte saada. Joogi sain hästi kätte, aga see kerge spurt ajas rütmi ikkagi veidi sassi, selleks ma polnud päris valmis. Edgar hakkaski eest ära libisema, naine püsis samas tempos. Tundsin siiski, et ilmselt on aja küsimus, kui tema ka läheb. Tuju sellest ei muutunud, las läheb siis. Umbes poole maa peal kaotasin oma juhtpositsiooni, aga paela siduma ei hakanud, see ei seganudki eriti.


Ma ei tea, kas asi oli veidi langenud tempos või milleski muus, aga mul hakkas vahepeal päris kerge. Aga ma ei tahtnudki päris silme eest mustaks joosta. Püüdsin siiski ennast veidi ohjes hoida. Kuskil Reola kandis tundsin ka seda, et võhma on küll, aga jalad ei käi enam nii kergelt. Kevadine aeg, ju pole ikka füüsis veel päris valmis selleks. Uhtile tegi Marga joogipunkti, see spordijoogilonks tuli päris õigel momendil.


Vahepeal läks ikka nüriks ka. Mis siis, et ilm oli imeilus ja joosta polnud väga raske ja jalatsid olid head... aga no nüriduse vastu see ei päästa. Kuna just äsja sai Linnasprindil väike o-jooks tehtud mõtlesin, kui palju ägedam see orienteerumine ikka on. Korra isegi käis läbi mõte, et kas ma ikka tahan sinna Vändrasse siledale maale 42 "kündma" minna, aga praegu juba tunnen, et ma ikka käin seal ära ja siis vaatan kuidas edasi. Ja siiski on hea orienteerumise üks alus ka tugev jooksuvorm ning selle saamiseks peab vahel vist veidi nüridust ka taluma.


Tõrvandi juures jõudis järgi teine naine, kes ergutas ees jooksva mehega kaasa minema (kusjuures ma tulin üllatavalt vähestele"selg ees vastu", kaks naist ja kaks meest), et see on hea jänes. Lisaks küsis, aks mul kell on ja kuuldes, et ei, ütles mulle aja ja kilometraazi. Tund oli joostud, kilometraaz läks mul kõrvust mööda, aga ma tean, kui palju Tõrvandist Tammele on. Väga tõsiselt arvutama ei viitsinud hakata, aga silme ees vilksatas korra millegipärast 1:45. Tempo lisamisele korra mõtlesin, aga teadsin, et selleks pean päris palju pingutama ja siis kindlasti enam hea tunne ei oleks joosta.


Tõrvandi vahel hakkas mulle ka järgi jooskma üks häälekalt ähkiv poolakas, üsna tüütu oli ja kahju oli ka temast ja mõtlesin, et nii paha enesetundega ma ei taha joosta. Tartusse jõudmine oli minu meelest täitsa normaalselt tähistatud, aga võibolla mulle tundus see nii ainult sellepärast, et ma tunnen teid. Võõrastel võis raskem ka olla.


Lõpus enam tempot alla lasta ei tahtnud, seega viimased kaks kilomeetrit tulid jälle pingutusega, aga lõppudes mulle pingutada meeldib. Päris külili ennast sel korral küll ei jooksnud. Kella ju polnud, ei teadnud ka, kas peaks mingi aja nimel pingutama. Pingutasin siis ilusa sammu nimel. Ei teagi, kas õnnestus.



Aeg tuli natuke üle ootuste – 1:42:19. Enesetunne tuli ka üle ootuste, Tammelt sörkisin täitsa mõnuga koju. Tossud olid head, aga see polnud üle ootuste, teadsin, et et nad on head. Ja eks isegi need "nürid" maanteejooksud on ikkagi mõnusad.

Alma linnasprint 26.03.2014

Linnasprint on kujunenud juba väikseks traditsiooniks, seekord neljas. Korraldajad lubasid uuendatud kontrollpunkte, mina startisin uuendatud tiimikaaslasega. Uuendus puudutas muidugi ainult Linnasprintimist, sest kaaslaseks oli Kadri :) Õhtusteks tundideks panin Laura "kehaks" (prioriteedid eksole :)) ja nii me siis kella viie paiku minu juurest raekoja platsi sörkisimegi.


Olime kokku leppinud, et Kadri loeb ja mina lippan - Kadri on ilmselgelt minust parem orienteeruja ja minul on hetkeseisuga jooksutrenni rohkem all. Starti jõudes avastasime korraliku pikkusega järjekorra. Kadri võttis koha ära, mina tõin stardimaterjalid ja siis sörkisime vaheldumisi, et külm ei hakkaks. Igaks juhuks lugesime juhendi ka läbi, et olla kindlad, kas tegemist on ikka suundorienteerumisega ning milline kaart võtta. Juhendi lugemine ei tee paha, sest trahvide kogujaid seekord ikka oli. Stardis nägime ka Kairet ja veel mõnda tuttavat inimest.


Läks aega, mis ta läks, aga lõpuks olime stardijoonel. Vaadanud eelnevalt, kuhu suunas B-kaardiga inimesed alguses jooksevad, lippasin juba Lutsu raamatukogu poole, Kadri haaras kaardi. Üsna alguses kohe sain Kadri juhendamise järgi selgeks, kus on esimene punkt, aga leppisime kokku, et ma pikalt eest ei jookse. Niisiis, esimene punkt Jaani kiriku taga, mina jooksin komposteerima, Kadri lasi kerge sörgiga edasi Jaani tänava suunas. Eks need järgi jooksmised läksid kohati isegi "punasesse", sest Kadri ju ka paigal ei seisnud mind oodates.


Teine punkt, üles Toomekale, karskusseltsi maja tagant. Ma käin seal tõusutrennis. Punkt oli üsna tee peal, seega suurt vahet meil sisse ei tulnud. Kolmas punkt oli Kassitoomel, mäest üles-alla loksutamistega polnud kokku hoitud. Tegin kiiruslikus mõttes vale valiku ja jooksin alla trepist, mitte trepi kõrvalt, Kadri sai kõrvalt korraliku edu. Nägin punkti ära, künka otsas, kus see sõduritega kuju on. Kadri hakkas kõrvakliiniku suunas liikuma, mina ronisin "mäkke". Peale seda punkti oligi mul Kadrile järgi jooksmine veidi raske, kuigi tee läks algul allamäge, aga vahe oli korralik ja peale tenniseväljakuid panin juba peaaegu maksimumi välja :)


Enne neljandat punkti tuli meil viga. Ei jooksnud kohe peale kurvi Park Hotelli hoovi, vaid tegime ringi. Kadri oli enda peale vist natuke kuri, aga ma ütlesin, et vigadest räägime finishis, kui vaja. Neljas punkt oli varem olnud, eelmisel kevadel, mäletan, kui Elisega mööda jäist kallakut hoovist välja koperdsime. Viiendasse punkti joostes lippasin rahvaülikooli taha, aga keerasin aeda sisse, poleks pidanud, see oli tupik. Mõtleisn korra, et läheks üle, aga andisn endale aru, et väike tagasijooks võtab ilmselt vähem aega, kui ronimine, mis pealegi võib lõppeda katkiste riiete või jalgadega. Punkt Tiigi seltsimaja tagant käes ja edasi.


Järgmine punkt Vanemuise ülemise parkla kaubahalli poolses nurgas. Nii see, kui järgmine punkt Kaubamaja pargis on olnud. Ok, see Vanemuise parkla punkt on olnud ligilähedaselt, rohkem Vanemuise pool. Kadri ütles enne, et jäänud on see punkt ja üks veel. Ma vaatasin lehte, et ikka kaks peab veel olema. Mõtlesin juba, et kas on võimalik, et meil midagi vahele on jäänud. Lippasin nõlvast alla hüüdsin mõnevõrra eespool olevale Kadrile, et kaks peab veel olema. Õnneks oligi, Kadri ei arvestanud, et 8. ja finish on eraldi. Läbi Kaubahalli ja Kaubamaja parki, seal oli kaks punkti, Kadri andis suuna, milline võtta ja ise liikus finishi suunas. Ka siin oli vahe pikk ja mul tuli järgi saamiseks pingutada. Viimane punkt oli Rüütli ja Raeplatsi nurk ja siis finishisse. Ei saa öelda, et ei oleks pingutanud, tagasiteel arutasime, et ju minut kiiremini oleks saanud, rohkem hetkel ilmselt mitte. See minut poleks meile kõrgemat kohta andnud, platseerusime Sulg-Hirv tiimi järel neljadaks, vahe 1:50.


Väga tore õhtu oli – sain üle tüki aja joosta koos Kadriga, ilm oli suurepärane, joosta hea, tulemus hea :)

Hooaeg 2013

Pikalt mõtlesin, kas kirjutada või mitte, sest ma ei tea, kas kokkuvõte minu hooajast ikka reaalselt kedagi peale minu ka huvitab. Lõpuks otsustasin, et ikkagi kirjutan, kasvõi iseendale analüüsimiseks.

Suusahooaeg läks üsna sujuvalt üle jooksuhooajaks. Talve jagus paar toredat võistlust. Esimene neist 13.01.13 Winter xdream Ebaveres, kus võtsime Elise ja Marjaliisa Umbiga naiskondadest 4. koha. Saime kõik KPd (30) kätte 5 tunni ja 6 minutiga. Ilm oli mõnusalt talvine, kuid oodatust veidi soojem, vaid -7 kraadi ringis, jooksujaksu jätkus lõpuni, orienteerumine sujus enamvähem, planeerimisega läksime natuke võssa. Kokkuvõttes võib öelda, et üsna algajate (vähemalt mina) orienteerujate-seiklejate kohta võis rahule jääda.

Veebruar tõi võistluskalendrisse juba teist aastat järjest suusamaratoni. Eesmärk oli kindlasti parandada eelmise korra seitset ja poolt tundi. Julgemates unistustes lootsin viiega algavat aega. Talv kulges valdavalt suusatamise ja mäesuusatamise tähe all, seega tundsin ennast suuskadel oluliselt kindlamalt, kui eelmisel korral. Jaksu oli ka rohkem, ilm ja suusk mõlemad suurepärased. Lõpuni kestsin ära kah. See kõik kajastus ka tulemuses – 5:23:11. Ei saa öelda, et midagi oleks kripeldama jäänud, puhas rahulolu.

Kuigi tõeline talv saabus alles märtsis ja kestis aprillini lülitusin ma siiski märtsi lõpust peale puhkust jälle jooksmisele. Oli väike mure, kuidas nii väikse jooksukilometraazi pealt tunne on. Polnud põhjust muretseda, tunne oli väga hea, mulle talvine suusaperiood sobis. 27.03.13 tegime Elisega oma teise Linnasprindi etapi. Tegin kaardilugemisel paar lolli viga, hirmus libe oli ka kohati. 54 naiskonna hulgast saime 26. koha. Tore oli, aga orienteerumine oleks võinud mudiugi parem olla.

Aprillis ei võistelnud ja 1. mail nagu ikka Viljandisse järvejooksule. Eesmärke ei olnud, läksin lihtsalt jooksma. Toitumisega panin puusse (liiga raske toit mõni tund enne võistlust), aga lihaste ja võhma osas oli tunne hea. Läbisin ajaga 1:01:49, millega võib rahule jääda küll. Parandust eelmise korraga võrreldes 7min.

Veidi vähem, kui 2 nädalat hiljem jooksin 12. mail Tartus kevadise 23,4. See oli mul selline „tiimijooks“, kuigi distantsi käigus vahetasin korra tiimikaaslast. Sisetunne ütles, et seekord saab koos paremini. Alustasin Kadriga, lõpetasin Marjaliisaga. Ok, päris enne lõppu läks Marjaliisa natuke „käest ära“. A-eesmärgist, ühega algavast ajast jäi puudu 33 sekundit, aeg 2:00:32. Enesetunne oli 14. kilomeetrini kerge, siis hakkas tasapisi raskemaks minema. Päris keeruliseks läks 19. kilomeetrist, aga sundisin ennast Marjaliisast kinni hoidma ja sain sellega hakkama. Ajaline parandus 14min.

Talvel oli korra tekkinud mõte joosta suve alguses maraton, mis ühel hetkel sai mõtteks joosta Laulasmaa Ultra. Miks joosta maraton, kui saab ka neli maratoni järjest? Kutsusin kaasa Kadri, moodustasime naiskonna „Usume Viljarit!“. Meid ei uskunud võistluse alguses peaaegu keegi (no sõbrad vast ikka uskusid tegelikult), kui teatasime, et me jookseme täispika distantsi – 168,8km. Aga tehtud ta sai. Võistluse emotsioon oli super! Rada imeilus, ilm hea, teeninduspunktid ja korraldajad tasemel ja sõbralikud. Lisaks sellele jooksin esimesed 6 ringi, ehk siis 126,6 kilomeetrit koos sõbraga. Midagi paremat ju ei saagi tahta! Raske hakkas 7. ringi poolepealt, 8. ring oli juba see, mis tuli lihtsalt välja kannatada. Raske oli jalgadel – peamiselt villide pärast, aga eks põlved ja reielihased jäid ka veidi kangeks lõpus. Naiskonnana täitsime eesmärgi – võitsime, individuaalselt polnudki muud eesmärki, kui lõpetada. See õnnestus, tasuks 2. koht ajaga 25 tundi ja 8 minutit.

Juba Laulasmaa Ultra eelõhtul tegi Kadri ettepaneku minna taaskord Rogaini MMile, seekord Venemaale. Siis ei julgenud lubada, nädal peale Laulasmaad otsustasin, et tahan siiski minna. Kadri oli Kairet ka kutsunud ja läksime kolmese naiskonnana. Bürokraatiat oli üksjagu, aga saime hakkama. Mul oli veel ekstra kiiret sebimist, sest juuli keskel sõitsin Teravmägedele puhkama ja korra tekkis paanika, et kui mu pass on viisa tegemisel Vene saatkonnas, kas mind siis ikka sinna Norra arktikasse ID kaardiga lastakse – lasti. Rogainiga ei oskagi praegu võtta seisukohta, kuidas ta siis täpselt läks, aga kogu reis oli iseenesest väga tore ja mulle meeldis metsas ka väga. Olin tugevam, kui eelmsiel aastal Tsehhis, võistkonnana oli meil hea klapp, lihtsalt orienteerumine oli möödunud aastast tunduvalt keerulisem ja vigu tuli ohtralt. Tundsin, et selles osas veel minust erilist abi ei olnud, aga vähemasti liikumiskiirust ma enam ei pidurdanud. Pihkva oblasti turbaza oli mõnus, kotlett ja pannkoogid kondentspiimaga on siiani meeles! Naiskondadest saavutasime 12. koha.

Venemaalt naastes oli selge, et orienteerumine huvitab mind. Eks ta juba eelmisel aastal hakkas huvitama, aga eelmsiel aastal oli mul rohkem hirmu. Võimalik, et asi oli selles, et esimese orienteerumise elus tegin Kadri sabas Põlva päevaku esimesel rajal ja see oli mulle nii keeruline, et mul jäi mõneks ajaks hirm sisse. Sellel aastal tundsin ennast vähesest kogemusest hoolimata juba palju paremini ja orienteerusin võimalikult paljudel päevakutel. Enamasti sattusin küll lõpuks valikrajale, kuid õnnestus siiski ka paar 2. rada läbida. Igatahes metsas on tore!

Augusti lõpus tegin comeback´i rulliradadele. Suuresti aitas kaasa Laulasmaa Ultra, peale seda paar nädalat asendasin jooksu uisutamisega. Rõõm oli tõdeda, et ma polnud uisutamist unustanud. Kuna FB-jooksmine sai Rullimaratonile mingi hulga tasuta kohti, lasin ennast tagasihoidlikult lühikesele maale regada. Eks see jäi lõpuks kripeldama ka – äkki ikka oleks võinud... Tegelikult ei oleks. Tunnen, et pika maa jaoks peaks kindlust rohkem olema. 19KM, 53:51.

Tallinna Maraton tekkis plaani kuidagi ootamatult. Mul üldse ei olnud kavas sinna minna ja siis regasin ennast üsna viimasel hetkel ikkagi ära. Isu oli joosta 3:45, mõtlesin, et siis jääb Tartusse veel parandamisvõimalus. Tallinnas oli raske, peaaegu algusest peale. Vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt. Eesmärki ei täitnud, aeg 3:56, samas rekordiparandus siiski 16min.

25. septembril jooksime Elisega taas Linnasprinti. Seekord oli kõik kerge - orienteerumises vigu ei teinud, joosta oli mõnus. Tiimitöö osa annab lihvida, aga küll me jõuame. Naistest 9. koht oli ju isegi veidi üle ootuste.

Tartu Linnamartaonil tundsin ennast algusest peale hästi. Alustasin kiiresti, ei tea, kas aeglaselt alustades oleksin veel paar minutit rutem saanud, võimalik, et oleksin. Siin oli kõik hästi – pea ja keha. Aeg 3:47.

Ja siis algaski puhkus. Pikalt planeeritud Haanja100 jäi ka sel aastal jooksmata, aga tunnet ei olnud ja põlv teatas rõõmsalt, et tema sinna ei lähe. Et meie koostöö ka uuel hooajal jätkuks, andsin talle järele. Küll ma jooksen selle Haanja100 ka... kunagi. Lubada ei tea, millal, sest järgmise aasta plaanidesse nagu hästi ei mahu. Aga võimalik, et nendest järgmise aasta plaanidest tuleb ükskord uus jutt. Igaljuhul plaanid on suured ja nende realiseerimise nimel alustasin 28.10.13 uut treeningtsüklit.