Kahe staadioni jooks Pärnus

Kaks jooksule eelnenud nädalat olid suhteliselt ebastabiilsed. Nii enesetunde, kui trenni móttes. Kuna tööl oli paar rasket nädalat järjest (avakontsert orkestris ja tehnilised arvestused koolis), siis väikest energiataseme langust vóib sellega seletada. Magada sain ka natuke vähem, sest paaril korral kohe oli vaja minna välja (just sellel nädalal!) ning móned päevad olid sellised, et graafik harjutamine-trenn-teater-kool kärpisid uneajast paar tundi. Viimane nädal enne jooksu oli nii, et pooltel päevadel polnud eriti aega ning pooltel jaksu/tahet… kahjuks need päevad omavahel ei kattunud. Samas vóis madalama koormusega periood isegi kasuks tulla.

Jooksueelsel ööl sain ka magada vaid umbes 5h, sest tükk lóppes kell 22 ja minul läheb peale etendust umbes poolteist tundi aega, et magama saada. Lisaks polnud eriti head emotsiooni ka ja see kóik kokku tingis selle, et magama ma jäin vast nii südaööl. Ärkasin ka veel mitu korda, vahepeal tundus, et ma polegi maganud.

Sellest hoolimata polnud 5:45 tóusmine väga raske. Oli ka juba natuke positiivset ärevust, eks see aitas kaasa. Sóin pudru ära ja läksin 7:00 bussi peale. Otsustasin, et ei lähe maha Raekülas, vaid linnas, siis saan bussis kangeks magatud kondid jälle kóndimisega liikuma.

Kuulasin Kadri sóna ja tegin seekord väga korraliku soojenduse, mis algaski tempoka kónniga linnast Raekülla (ma ei tea, kui palju on kilomeetreid, 5 ringis? Pärnakad, appi!J ). Etteruttavalt mainin ära, et taktikavalikul ma enam nii sónakuulelik ei olnud ja kahtlustan, et vóisin kaotada sinna umbes 20-30 sekundit. Tegin ka korraliku soojendusjooksu ja póhjalikult kóikvóimalikke harjutusi-venitusi.

Ilm oli… noh minu jaoks täiesti joostav. Külm, aga tuulevaikne ja midagi ei sadanud ka. Iseenesest mulle ju külmas meeldib joosta. Stardi eel hoiatati mitu korda, et rada on märg ja kohati väga porine ning libe. Jope andsin seljast küll alles viimasel vóimalusel, külmetada ei tahtnud. Stardis tekkis järsku ohtlikult hea ja tugev enesetunne, teadlikult vajutasin väikse piduri alla, et vältida kiiret kustumist.

Minema sain normaalselt, ei liigset emotsiooni pealt panemist, aga päris sörkima just ka ei läinud. Esimese kilomeetri aeg oli 4:54. Enesetunne oli jätkuvalt väga hea, teadlikult ei hakanudki suurt midagi maha vótma, sest aimasin, et päris sellise tempoga ma lópuni ei lähe ja nagunii tuleb neid sekundeid kilomeetri kohta juurde. Vist umbes 1,5 kilomeetrit oli asfaldijooksu, mis mulle meeldib ja on kindlasti kiirem kui mudas madistamine. Teise kilomeetri aeg oli 5:14. Tundus, et peaks veidi juurde andma, oli veel vótta ka.

Kolmanda kilomeetri juures jóudsid need mudased ja libedad kohad kätte (vói noh jalga). Ónnestus ka endal libiseda, imekombel jäin püsti, aga sinna läks nii mónigi sekund ja "tänu" sellel 3. km aeg veel sekundi vórra aeglasem – 5:15. Jóudu ja tahet andis juurde see, et kilomeetri kohta jooksin ma nii 4-5 inimesest mööda, minust jooksis paar vósitlejat mööda alles päris lópus. See andis lootust, et alguse tempovalik oli olnud enam-vähem.

Neljandal kilomeetril otsustasin kiirendama hakata, ónnestus, km aeg 5:08. See, mis toimus viimasel 1,2km (distants oli erinevatel andmetel, mis kóik tulid korraldajatelt 5,1-5,3km pikk… vótsin siis keskmise) oli karm. Lóigu ajaks tuli 6:06, mis tähendab seda, et kilomeetri tempos ma tegelikult tagasi ei andnud, väga laias laastus arvestades jái see ka sinna 5:08 kanti. (100m aeg umbes 30 seki ümber, seega 6:06-1minut). Aga selle, mis tol hetkel vótta oli ma panin ka kóik mängu. Lópuspurti ma eriti teha ei jaksanud, kaks tagantulijat lasin mööda, aga see ei lugenud siis enam midagi, sest 500m olin ma vóidelnud keskmise tugevusega kóhuvalu ning iiveldusega. Esimest korda elus ei suutnud ma finishi järel kohe edasi kónidia vaid pidin minutikese kükitama, peamiselt siiski kóhuvalu ja mitte niivórd kurnatuse pärast.

Lópuaeg 26:37. Parandust eelmise aastaga vórreldes 2 minutit ning 7 sekundit. Vóibolla oleks ma Kadri soovituste järgi tehes ning rahulikumalt alustades ja igal kilomeetril sekundeid kärpides saanud 25ga algava aja, aga samas, mine sa tea… vóibolla poleks ma siis ikkagi lópus piisavalt kiirust lisada suutnud. Tundsin, et täna selline kiirem algus sobis ning tegelikult ei läinudki kilomeetrid otseselt langevas joones – viimasel kahel kärpisin ju 6-7 sekundiga. Vähemalt täitsin ma eesmärgi ennast tühjaks joosta. Vóimalik, et niipalju jäi veel varu, et saada aeg 25:midagi, alla 25 tänasel päeval kindalsti mitte.

Ma ei saa lubada, et ma järgmisel aastal teen 25 minutiga, sest suure tóenäosusega jooksen ma samal ajal hoopis Gröönimaal Polar Circle Marathoni, aga ülejärgmisel aastal tahaks ikka selle 25 minuti piiri alistada.

Igatahes oli taas väga positiivne kogemus. Pingutada ON mónus!