Iseenesest algus oli ju hea, see esimene kahetunnijooks üle pika aja läheb kindlasti ónnestumiste poolele, aga edasi…
Teisipäeval oli plaanis puhkus. Mul oli lópuks TÄIESTI vaba päev, ühtegi asendustundi ka polnud! Päev otsa kaalusin, kas teha kerge taastav treening saalis vói mitte. Óhtuks jóudsin otsusele, et väike väntamine-venitamine madala pulsiga ei tee paha. Tegin saalis 20min ratast ja 20 stepperit, lisaks venitused ja aurusaun. Nädalat kokkuvóttes näib, et kogu see üritus oli esimene viga. Eriti kuna jäin ka hilja peale – lópetasin 21 paiku.
Kolmapäeval pidin tegema 45min jooksu. Móistlik variant tundus olevat hommik enne "Butterfly" proovi, peale ópilasi oleksin pimeda peale jäänud, mida vóimalusel väldin. Ärkasin kell 7, arvata vóib, et uneaeg jäi lühikeseks. 8.55 trenniga alustades oli enesetunne kirjeldamatult kehv. Pulss oli seistes ligi 100, jaksu ei olnud, tuju ei olnud. Vaikselt lootsin, et äkki ikka tulevad nii üks kui teine… Esimeste käimismeetritega saavutasin pulsi 125, jooksusammule üle minnes alla 145 ei saanud kordagi. Joosta jaksasin sellises olekus 25min, kóndisin veel 17 minutit, et ikka enamvähem aeg täis saada. Keskmiseks pulsiks tuli selle jalutamise juures 134! Normaalses olukorras oleks see mul ilmselt olnud 110-120 vahel. Üldiselt sellised trennid vóiks küll olemata olla. Tegelikult oligi selline "paha" päev – tuju paha, ilm paha, töö paha, isegi sport oli sel päeval paha L
Neljapäeval trenni polnud, aga kuna ema oli Tartus, siis kóndida sain ma üksjagu, lisaks óhtul pingeline peaaegu 3-tunnine "Butterfly" etendus…
Reedeks oli enesetunne oluliselt paranenud, hommikune pulss oli jälle lamades 60, seistes 70-75 kandis. Sain ka välja magada. Trenn oli "hommikune" – kell 13. Aga ma ärkasin ju alles 10.45! Tegin korraliku jooksuharjutuste trenni. Alustuseks kerge sörk, uskumatu, KUI erinevad vóivad jooksukogemused olla, kolmapäevaga vórreldes näiteksJ . Järgmisena tegin 5 kiirendust mäkke. Seekord valisin Toomel selle Vallikraaviga parallelselt kulgeva üsna pika ja mitte väga lauge tóusu. Ma ei mäletagi, et mäkkejooks oleks nii lihtsalt tulnud, vói tundus mulle selle kesknädalase "augu" kórval lihtsalt iga normaalne treening ülihea? Alles viienda jooksu tegin lihtsama, teinekord on juba kolmanda poole pealt olnud vaja koormus maha vótta. Lisaks tóusudele keksisn ühel ja teisel jalal, tegin sammhüppeid ja galoppi ning lóppu sörkisin veel 7-8minutit.
Ka laupäevane jooks kulges hästi, veidi üle 6km rahulikus tempos. Vótsin eesmärgiks hoida pulssi vahemikus 140-150, mis ka üldjoontes ónnestus, ainult ühel järsemal tóusul lauluväljakul viskas 160 ette, muidu oli max. 154 ja keskmine 143. Natuke kummaline oli lihaste üsna suur tundlikus – mitte joostes vaid lihtsalt. Lihased olid valusad ühesónaga – selg, küünarvarred, reie tagumised. Arvan, et "tänu" neljapäevasele etendusele ja reedesele trennile.
Kokkuvótteks – sai tehtud paar suuremat viga, mida püüan edaspidi mitte korrata. Hea, et sain teada, millise enesetundega kohe kindlasti ei tasu jooksma minna, ehk jääb meelde ka! Oli vigadest óppimise nädal.
No comments:
Post a Comment