Viljandi järvejooks

Sai lubatud, et esimese jooksuürituse järel 17.04 kirjutan… Kirjutangi esimese jooksuürituse järel, ms lükkus mai algusesse, Rabajooksule lihtsalt ei jóudnud, väga palju tööd oli ja ainsal vabal päeval ma selle nimel ei olnud nóus kell 6 ärkama.
Esimese mai hommikul 5:45 tóustes mótlesin, et prioriteedid… Kui mul oli vaja ärgata 5:45 selleks, et minna Tallinnasse kooli olin ma mitu tundi kogu maailma peale pahane, et on olemas Tallinn, koolid, äratuskell ja selline kellaaeg, jooksuüritusele minnes polnud probleemi. Olin täiesti värske ja reibas.

Jóudsin Viljandisse 8:15 ja tänasin ónne, et mul oli oidu panna selga talveriided. Eks ma olin selle aasta vitsad juba kätte saanud ka. Nimelt 10 päeva enne Viljandi jooksu oli mul vaja ennast trennis kiskuda särgiväele, sest noh, MINA ei jää ju haigeks, ma pole ju 13 kuud haige olnud. Ülbus sai loomulikult koheselt karistatud. Lootsin veel järgmisel päeval, et ehk asi piirdubki kurguvaluga, aga ei, nohust ma ei pääsenud. Lisandus stress, kas saan Viljandiks piisavalt terveks. Vóin öelda, et enamvähem sain, olin isegi móned päevad saanud kergelt treenida. 100% terve ma ei olnud, aga mitte ka nii haige, et selles seisundis jooksmine oleks mingeid suuremaid riske kaasa toonud.

Alustuseks jalutasin pool tundi ringi ja avastasin, et Viljandi on vist Eesti kóige ilusam linn! Tóega, ma olen nóus tunnistama, et see on ilusam linn kui Tartu! Ilm oli külm ja tuuline, aga päike paistis ja see andis soojenemislootust. Ega mul sellest soojast lugu polnudki, mulle meeldib pigem jahedas (loe: külmas) joosta, aga tuult oleks vóinud vähem olla. 9 paiku pidasin lossimägedes piknikku ja 10 ajal jalutasin staadionile. Ma polnudki kusjuures esimene. Silmaspidades füsioterapeudi käsku jalad korralikult soojaks teha, asusin pöiaharjutusi tegema. Probleem pole enam paremas jalas, kus oli rebend. Küllap sai vasak jalg vigastuse ajal harjumatult palju koormust ning vóimalik, et alustasin peale pausi trennidega liiga isukalt, igatahes on seal mingisugune póletik (ei mäleta, kus täpselt – turse on kóóluste juures) ning pahkluust veidi altpoolt pitsus välja limapaun, mis pidavat olema ülekoormuse ja póletiku tagajärg. Sai liiga palju infot? Igaljuhul jooksmist see kóik ei sega, kóndides oli valus, aga praegu liigub asi paremuse poole.

Veidi peale poolt kahtteist liikusin oma stardikoridori suunas, mis oli viimane ja päris kaugel. Kadrit ei kohanud, rahvast oli palju. Start anti signaalraketiga, pauku poleks nii kaugele vóibolla enam kuulnudki. Alustasin kohe ettepoole trügimist, päris taha summa ei tahtnud jääda, pealegi nägin eespool mitut Suusahullu dressi, arvasin, et ju on Kadri ka kuskil seal ning püüdsin neile järgi saada.

Esimesed 1,5 kilomeetrit oli suur trügimine. Umbes poole kilomeetri järel sain kätte Kadri, veidi aega trügisime koos, aga Huntaugul läksime lahku, sest Kadri valis kergliiklustee ja mina metsa. Ma ei oskagi öelda, kas ma tegin väga vale valiku. Ilmselgelt oleks ülemine rada olnud mulle sobilikum (asfalt, suuremate tóusude ja langusdeta) ja kahtlustan, et kaotasin seal metsavahel mäkke ja mäest alla jónksutamisega päris mitu minutit (pulsi jooksin kah lakke). Aga seal oli NII ilus, tóesti! Ja arvestades edasisi plaane on künkatrenn mulle ainult kasuks.

Juba enne jooksu otsustasin, et ma ei joo rajal. 12 kilomeetril pole minul selleks erilist vajadust, ma polnud ka nii väsinud, et seda "joomispuhkust" kasutama pidanuks. Kui jooksu eel tehtud plaanidest veel rääkida, siis ajaliselt praeguse seisu pealt ei julgenud suurt midagi oodata, aga no vargsi hiilis siiski selline móte pähe et vahemikus 1.10-1.13 vóiks olla rahul.

6km läbisin ma 35 minutiga, mis andis lootust isegi plaani mahtuda. Raske ka ei olnud, panin siin-seal veidi juurde, kui leidus ees kedagi, kellest möödumine tundus otstarbekas.

Hea oli veel umbes 8 kilomeetrini, aga siis hakkasin tóusudel väsimust tundma. Korra jäi jalg juba siledal maal nónda mingi juurika taha, et oleksin ninali käinud, ónneks kórval jooksev härrasmees reageeris kiiresti ja rabas mul ólast kinni. See päästis mu kukerpallist, aitäh!

Sealkandis tekkis ka móte, et ega nüüd enam eriti ülesmäge joosta ei tahaks, ónneks suurt ei pidanudki. 10. kilomeetri langusel tuli uus energiapuhang, lisasin tempot, aga all jooksin tänu sellele uuele tempole hingamise sassi ja pisted külge. Lohutas, et jäänud oli vaid pisut enam, kui kilomeeter.

Kahjuks pean ma tunnistama, et viimase kilomeetri esimel poolel andsin ma móneti alla. Kuhugi see tahtejóud kadus, kuhu, ei tea… viimane kilomeeter tundus poole pikem, tegin ka paar paarikümnemeetrist kónnijuppi. Viimaseks pooleks kilomeetriks vótsin enda siiski kokku, suutsin veidi kiirendadagi ja finishis näitas kell 13:12, mis tähendab, et mahtusin isegi oma seatud limiiti.

Jooks oli väga mónus ja tore, rada imeilus ja isegi mitte kontimurdvalt raske (Linnajooksul on minu arust hullem), emotsioon jäi taaskord väga hea, kuigi jah, ega ma ajaga päris rahule ikkagi ei jäänud. Ma küll lubasin endale alguses kohe, et ma vótan seda jooksu üsna rahulikult, aga 2-4 minutit jäi siiski kripeldama. Kuid peamine, et ma jóudsin taaskord arusaamale, et elu on nii ilus! Et selleni jóuda on lihtsalt vaja joosta…aaa… ja häid sópru ka!