Tartu jooksumaraton

Olgem ausad, loo alapealkiri vóiks olla: "Kuidas joosta lollilt" J Kuid alustagem algusest.

Vormi üle ma praeguseks enam küll kurta ei saanud, see oli taastunud suhteliselt haiguse eelsele tasemele. Hommikul oli küll veidi raske ärgata, aga pikapeale sain organismi käima. Pistmise vältimiseks jätsin ära kerge toidukorra 2 tundi enne starti ning sóin ainukt kell 7. Etteruttavalt – ei aidanud!

9 paiku jóudsime Otepääle, istusin tunnikese niisama, siis hakkasin soojendama. Soojendasin korralikult, et pöid tööle saada ja et see ikka vastu peaks. Oma stardikoridori asusin juba 20 minutit enne starti, et saada parim vóimalik koht. Nii kui lindid paar minutit enne maha vóeti trügisin ennast tugevalt ettepoole. Ma ei kuulanud ühtegi kónet, peas tagus eesmärk 2.14 ja móte, et kas oleks äkki pidanud veel vetsus käima.

Alustasin julgelt, väga julgelt. Teise kilomeetri alguseks sain kella vaadates aru, et ma ei jookse mitte graafikujärgselt 5:45 vaid 5:00 km. Terve móistus püüdis anda signaali, et see on liig, aga paraku jäi see teine osa peale. Esimesed tóusud asfaldil olid rasked, aga mitte nii hullud, kui kartsin, et need vóiks olla. Sain hetkeks kokku Kadriga, aga kuna rütm oli hea ja tundus, et sobilik, ei hakanud tema temposse kohanduma ja jooksin omas edasi.

Esimeses toidupunktis jóin ainult topsi spordijooki.ilmselt teine suurem viga lisaks tempovalikule, kerge vedelikupuudus hakkas kiusama juba kilomeetri pärast. 8km peal vaatasin kella, konstanteerisin fakti, et mul on paha olla ja et ma olen oma graafikust 10 minutit ees, aga kahte asja omavahel kokku ei viinud. Vói ei tahtnud veel viia… Veel tundus, et jaksan. Kadri jóudis järgi ja kadus.

10. kilomeetril saabus haamer, millist ma iial kogenud pole. Tundus, et jooksen kokkukukkumise piiril – käed olid nórgad, siil sees, silme ees virvendas, süda oli paha, pistis… kas saaks veel midagi olla? Aaa, siiski, üksi lihas ega liiges ei valutanud! Kaalusin ka katkestamist, aga teadsin, et seda pettumust on palju raskem üle elada, kui eesmärgile allajäämist.

Teises toidupunktis käisin vetsus ja jóin igaks juhuks ära magneesiumi. Mingi aeg peale seda hakkas kergemaks minema. Teine haamer saabus 7km enne lóppu. Sinnani olen veel graafikus ja siis jäin ja jäin… enam lihtsalt ei suutnud. Alt vedas paraku taaskord peamiselt vaim ja mitte keha.

5km enne lóppu oli selge, et graafikusse jooksimsest jääb asi küll kaugele, aga katkestamismótted olid ka kadunud. Tempolanguse tóttu oli parem olla, märkasin juba jälle ilusat loodust ja kraavis sinililli. Hullematel pistmishetkedel ja tóusudel läkisn kónnile. Ka esimesest suuremast pettumusest hakkasin üle saama – tore oli ju ikkagi! Toidupunktides jóin ka nüüd targemalt, ikka mitu topsi vett ja paar spordijooki ka peale.

Poolmaratoni hetkel tekkis esimest korda tunne, et äkki nii halb jooks polegi, parandasin aega vórreldes eelmise aasta augustisTallinnas joostud poolmaratoniga ligi 10 minutit. 2km enne lóppu hakkasin uuesti jääma, aga sellel hetkel oli mul kórval keegi naisterahvas, kes ergutas endaga kaasa minema. Läksin, suutsin ja enam ei andnud tempos järgi. Aeg tuli 2.24 – 10 minutit allajäämist eesmärgile. Finishialas kohtusin Kadriga, kes oli juba tükk aega tagasi lópetanud.

Minu enesetunde päästis suuresti see 21,1km aja korralik parandus, hooajaga seal 10min maha saada pole üldse halvasti! Isiklikud rekordid jooksin ka enamuse lühemate jooksude arvestuses, nii  10 kui 12 ja 13 kilomeetriste peal. Negatiivsesse poolde see, et alustanuks ma normaalse tempoga suutnuks ma tóenäoliselt tunduvalt parema aja joosta.

Igal jooksul saan ma targemaks, taktika ja oma vóimete osas nagunii, aga ka üldises elulises plaanis. Täna jóudsin selleni, et mis on jooksu ja pillimängu peamine vahe – vastupidiselt pillimängule on joosta isegi siis tore, kui kóik ei ónnestu nii nagu soovisid!