Pühajärve. 9.7.2011

Tänu Kadrile, kellega sóitsin "uksest ukseni" jäi bussiorienteerumine ära ning seetóttu sain ärgata täitsa móistlikul kellaajal. Hommikul oli enesetunne hea ja puhanud, ainult juba kell 8 oli üsna palav, nii palav, et pudru keetmine ja söömine tundus vastuvóetamatu. Kerge murelikkusega otsustasin pudru seekord hommikusest menüüst välja jätta ning loota vóileibade, kohupiima ja müslibatooni peale. Lisaks olin eilsest päevast peale tarbinud (móistlikus koguses muidugi) Borjomi vett viinamarjamahlaga nagu viimases trennis Viljar soovitas, lootsin sealt ka osa vajalikust energiast kätte saada.

Pühajärvele jóudsime veidi peale 11. Sel aastal ónnestus Kadril auto varju parkida, huvitav, kas rahvast oli vähem vói meil lihtsalt vedas? Ka numbrid sai kiiresti kätte. Minu suhteliselt normaalselt joostud Harku ning see, et ma olen osalenud kóigil jooksudel oli viinud mu stardigrupivórra ettepoole, mitte, et Pühajärves sellest eriliselt midagi muutuks, kust sa stardid, rajal on móistlikult ruumi.

Eesmärgid olin ma ikka ka seadnud. Póhieesmärk oli joosta alla tunni, miinimumprogramm parandada eelmise aasta 1:05:22. Hommikul hakkasin ma küll juba pónnama lööma, eriti kuuma tóttu ning mótted kiskusid vägisi sinna, et noh, ega sellel miinimumprogrammil ju väga viga polegi… Kui selgus, et ka Kadri eesmärk on alla tunni joosta, siis mótlesin, et mul tasuks temaga koos alustada, sest usaldan tema algtempo valimise oskust rohkem. Vói noh, mis siin salata, peale Tartu maratoni ma lihtsalt kardan jooksude esimesi kilomeetreid ja eneseusaldus algtempo valiku osas on tóesti kadunud. Kuigi Harku jooks lisas julgust ja kindlust.

Kadriga ma koos alustada ei saanud, sest me olime erinevates gruppides, aga olles alguserüsina edukalt läbinud leidsin ma peagi ta üles. Alguses pandi ikka suhteliselt hea hooga minema, aga mina olin veel ekstra käinud eelmisel óhtul Tamme staadionil katsetamas tempot ligikaudu 5:30 ja püüdnud selle sammurütmi meelde jätta. Jäin julgelt omasse temposse, Kadriga jooksime külg külje kórval, aga sel aastal jutustamisele energiat ei kulutanud.

Esimene kilomeeter läks tempos 5:21, tundus, et pole viga. Ei olnud raske ka veel. Raske hakkas neljandal kilomeetril. Kuumus tegi liiga, tulid kerged külmavärinad. Tempos ma eriti alla ei andud, aga Kadri läks just siin eest ja läks laskumiste peal. Tóusudel ja siledal maal ma veel suutsin talle järgi jóuda ja siis tuli pikem langus, kus tema minek oli niipalju parem, et ma enam vahet kinni ei saanud (ma räägiks nagu suusatamisest, hämmastav, et jooksus vóib allamäge jooksmise oskus niipalju mójutada – siit mulle mótlemis- ja treenimisainet: miks mina ei oska?). Vähemalt ise ma arvan, et minu seekordne kaotus tuli just viletsas allamägejooksu oskusest, meie jooksujärgsest jutuajamisest näis mulle, et Kadril oli póhimótteliselt sama arvamus, aga igaljuhul on kommentaarid-arvamused teretulnud nagu ikka J

Joogipunktis läks mul natuke liiga kaua aega, see on üks osa, millega ma selle jooksu puhul enda juures päris rahul ei ole. Esiteks jäin lollilt troppi, kuigi see oleks olnud välditav, teiseks uimerdasin joomisega ka liiga kaua (teises punktis oli parem). Ega see vesi mul eriti alla ei läinud, spordijooki ei hakanud proovimagi. Paar lonksu ikka vótsin, ülejäänu valasin krae vahele.

Mingist hetkest läks isegi nagu kergemaks, kuigi kohati oli metsavahel tunne, et óhku pole grammigi. Kadri püsis silmapiiril, mótlesin pidevalt, et kas proovida teda kätte saada vói mitte. Kartsin selle vahespurdiga ennast ära küpsetada ja loobusin, ilmselt tegin óige otsuse.

Raske hakkas jälle enne viimast pikka tóusu. Poole sellest siiski kóndisin. Aga see oli ka ainuke koht (joogipunkte ma ei arvesta, sellisel tasemel ma pole, et jooksu pealt jooma hakkaks). Asusin ka arvestama, et kas ikka mahun tunni sisse. Poolel maal näis see veel suhteliselt kindel, nüüd tekkisid kahtlused ning vaim väsis, lubades pähe mótet: "näiteks 1:01 on ju ka täitsa hea aeg". Kuna reaalne vóimalus alla tunni joosta oli olemas ma seda mótet jalgadesse ei lasknud ja tempo püsis.

10km aeg oli 55:midagi (56 ligidal), mótlesin: 700m veel, peaks ju jóudma, ehkki liivariba, mis läbida tuli vóttis tempos maha. Paarsada meetrit enne lóppu vaatasin kella ja sain aru, et kui mul on jaksu kiirendada, siis… Inimvóimete piir on ikka üks huvitav asi – kui ma olin juba kilomeetreid jooksnud nii, et oli tunne, et olen andnud küll selle, mis täna vóimalik ja rutem tóesti ei saa, kust ma siis need viimased 200m vótsin? Ma arvan, et tempo tóusis julgelt kolmadiku vórra. Muidugi selle hinnaga, et ma jooksin enda taas "pildituks", lópusirgest ei mäleta suurt midagi, peale finishikella, kus oli number 59! :D Aga mulle iseenesest meeldib, et ma olen óppinud pingutama nii, et erilist varu ei jää.

Arvudest rääkides – lópuaeg 59:38, maksimumpulss 195, Kadrile kaotasin umbes 50 sekundiga. Ja ükskóik, kui raske on, Pühajärve jooks jätab lóppkokkuvóttes ikkagi superemotsiooni. Eks asi vóib ka olla kuidagi selle imeilusa loodusega seotud…

P.S. Mótlesin 23 juulil Mulgi maratonil vahelduseks ühe täispika teha. Natuke kiirelt ja ootamatult tehtud otsus on, aga ettevalmistus peaks mul maratoni omale vastama küll ja sealt jääb paras aeg Narva poolikuks taastumiseks ka.