Sai siis lópuks ka "koduseinte" vahel vóistlemine ära proovitud. Üsna vóóras tunne oli ausaltöeldes, mitte just ebamugav, aga vóóras küll.
Eesmärke ma väga tósiseid ei olnud seadnud, mótlesin, et noh, 7,5 kilomeetrit, kolmega algav aeg oleks ju ilus, aga kuna ma ei teadnud, kust rada kulgeb, ei hakanud väga "lahmima"… eks vóóra raja ja kórgete eesmärkidega seotud vitsad on mul kevadest käes ka.
Kohapeal selgus, et trass on siiski umbes 8 kilomeetrit. Absoluutne tóde vóib olla kuskil vahepeal, aga ma usun, et see oli pigem kaheksa kui 7,5 poole. Erilisi korrektuure ma planeeritud ajas ei teinud, poleks ka mótet olnud, sest kilomeetreid polnud märgitud, GPSi polnud kaasas, seega polnud nagunii rajal millegi järgi arvestada. Otsustasin, et lähen jooksma nii hästi, kui antud hetkel saan. (Spordipsühholoogia ópiku järgi ebamäärane ja seega halvasti püstitatud eesmärk, aga no mis teha !)
Starti kogunes meid paarikümnene seltskond, üle poole mehed nagu jooksuüritustel ikka. Nii leige huvi oli mulle isegi üllatus, kuigi korraldajad väitsid, et iga aastaga number kasvab. Mul tekkis starti oodates tunne, et mulle vóib jääda "punase laterna" roll, sest Póltsamaal on nii mónedki head jooksjad ja nemad moodustasid ka vóistlejatest enamiku. No mis siis ikka, kuna meid tutvustati kóiki nimeliselt oli emal vähemalt uhke tunne!
Esimese paarisaja meetriga jooksin suhteliselt kohe kopsu kokku, sest seal suure publikuhulga ees (samal ajal toimusid ka Póltsamaa linnapäevad ja käsitöölaat) ei saanud kuidagi rahulikult alustada. Teadsin, et teen lollisti, aga teadsin ka, et kohe tuleb suurem tóus, kus saab nagunii maha vótta. Enne tóusu sirge peal tegin juba korrektiive ning tóusuks olin taastunud küll. Sain viiesesse naiste punti ning elul polnud nagu väga vigagi. Ilm oli mónus, olime juba keeranud Kuningamäe metsatukkade vahele, tore oli!
Kehvaks hakkas asi kiskuma 20 minuti juures. Nüüd ma siis nagu hakkaks vabandusi otsima, aga väike analüüs, miks nii läks, ei tee paha. Ootan ka teiste arvamusi! Probleemiks oli tugev valu alakóhus. Trennis olen seda 3-4 korral tundnud ja pole osanud millegagi seostada. Esimesel korral arvasin, et külmast, aga see on kaheldav. Ise suudan välja pakkuda kolm vóimalikku probleemi ja vóimalikku lahendust edaspidiseks: 1) Alguse hull tempo. Ma pole tóesti iialgi nii kiiresti alustanud, ma arvan, et me teinekord jookseme trennis kiirendusi umbes nii. Lahendus iseenesest on lihtne – edaspidi püüan peaga joosta. 2) Vale segu. Jóin enne vóistlust varem mitteproovitud spordijooki. Tavaliselt ma üldse enne jooksu spordijooke ei tarbi, ei teagi, miks seekord oli vaja katsetama hakata. Igatahes seda jooki ma enam enne vóistlust ei joo. 3) Külm. Tuul oli külm ja suures osas vastu. Ma jooksin oma kóige suvisemas vormis, paljud naised jooksid pikkade vói kolmveerand pükstega. Seda ma lahendada ei oska, sest óige vormi valimine on mulle alati peavalu valmistanud (palju olen mööda ka pannud).
Ma pole oma elus katkestamisele nii lähedal olnud. Ma tóesti TAHTSIN pooleli jätta, eriti, kuna seljataha vaadates nägin viimaste jooksjate järel saateautot. Ma tahtsin pooleli jätta, aga millegipärast jooksin kogu aeg edasi. Siis kóndisin kaks väikest juppi… oma seltskonnast jäin maha, aga enesetunne hakkas nagu paremaks minema. Mótted tiirlesid ikka veel katkestamise ümber ja siis avastasin, et kóht enam ei valutagi.
Grupp oli jätkuvalt käeulatuses, kuigi pikale veninud. Kuna olime jóudnud minu lemmik-kattele asfaldile tegin väikse kiirenduse ja sain nad kätte. Enesetunne püsis hea, surusin viimasest mööda ja jäin kahe keskmisega finishini kokku. Lópp oli iseenesest raske, tempo kasvas ka viimase kilomeetriga mónevórra.
Ametlik aeg 41:18. Ma olin ju esimese hooga natuke pettunud, et see kolmekümnendates tulemus jäi vähem kui pooleteise minuti kaugusele, äkki ikka oleks saanud pingutada. Móistusega vóttes – kilomeeter oleks siis pidanud olema veel 10 sekundit kiirem, mis liig see (täna) liig. Kui ma taastununa väiksed kalkulatsioonid tegin, siis oli see tegelikult üks mu selle hooaja (ja ka senise "jooksjakarjääri") kiiremaid jookse: 8kilomeetrise distantsi puhul km 5:09. Lihtsalt 20st jooksjast üsna hea ajaga 17ks on millegipärats raskem jääda, kui 900st jooksjast päris mitte nii hea ajaga 600ks. Tegin endale móttes väikse noomituse ja meenutasin, et jooksus ei ole kiireid arenguid ja kasutan siin Kadri sónu: niimoodi tasapisi paremaks minna on igatahes tore.
Lópetuseks ütlen, et ma olen rahul ja et see küllaltki huvitava (on tóusu, üsna palju kurve ja suur lóik metsavahelist teed) rajaga jooks vääriks suuremat osalejate arvu. Nüüd tean ja julgen sópradele reklaamida!
Mis siin muud, kui taaskord öelda - tubli tüdruk! Hea, et ikka käid erinevatel jooksudel ja ei lahmi päris niisama, ikka analüüsid ja teed muud värki ka. Edu ja jaksu järgmiseks jooksuks!
ReplyDeleteMulle meeldib Marju juures see, et ta võtab ette ja teeb ära. Tubli! Eriti muljetavaldav oli see sinu korteriremondi juures. Kadestamisväärne.
ReplyDeleteAga selle jooksu kohta ma arvan, et ju sa ikka liiga kiiresti alustasid, et nii lühikese distantsiga nii hulluks läks, et pidid kõndima. Aga see on ka arusaadav, et kartusest viimane olla ei mõtle enam peaga. Aga kokkuvõtteks väga hea keskmine kiirus ju! Kordaläinud jooks.
Nii tore, et te ikka alati kiidate mind :) See kohe innustab rohkem pingutama! Muide Kadri, minu arust on sinul väga ilus kodu. Enda omaga olen loomulikult ka ülirahul! Algtempo oli tõesti üle mõistuse, aga loodetavasti tulevad ka need ajad, kus ma mõne distantsi alla viie läbitud saan. Igaljuhul need kolmapäevased FB trennid mõjuvad praegu küll suurepäraselt, areng on lausa füüsiliselt tuntav!
ReplyDelete