Ülemiste järvekas

Kuna tegemist oli selle hooaja kóige ebameeldivama jooksuga, siis hoiatan, ette, et ilmselt ma vingun selles postituses.

Alustan juttu lausega, mille ma ütlesin autos päeva kokkuvótteks: "Kui see jooks välja arvata, siis oli nii tore päev!". Ja just nii oligi. Tartust sóitsime välja 8:30. Meid kogunes autosse väga mónus viieliikmeline seltskond: Valdek, Kaido, Gunnar, Kadri ja mina. Kuigi juba hommikul oli palav möödus nii heas seltskonnas Tallinna-tee pea märkamatult.

Eesmärkidele olin ma ikka ka móelnud, eelmisel óhtul veel küsisin Kadrilt FBs, et kas 1:15 äkki, Kadri pakkus 1:17. Autos arutasime asja uuesti läbi ja otsustasime kilomeetreid läbida 5:15-5:30. Tundus reaalne, eriti kuna mu Narva poolmaratoni keskmine km oli 5:44.

Stardinumber oli mul ilus - 333. Leppisime finishijärgse kogunemiskoha kokku ja läksime igaüks omi asju ajama. Meil Kadriga polnud riideid vaja vahetada seega jalutasime niisama ringi, mina tarbisin móni aeg enne starti oma testgeeli, tegime ka väikse soojendusjooksu ja vóimlemise. Palav oli küll, aga ma mótlesin, et Pühajärvel ja Mulgi maratonil see mind ei seganud, miks peaks siingi.

Stardis alustasime veel Kadriga koos, vótsime vist mólemad üsna tósiselt eesmärki läbida pudelikaelaks kujunev värav vóimalikult paljudest vóistlejatest enne, ónneks liidreid siiski ei edestanud. Tempo oli ohtlikult kiire, aga nüüd roobasteel lontima jäämine tähendanuks jalgu ja ka Kadrist maha jäämist, seega lasin veidi mureliku südamega edasi. Pooletesie kilomeetri järel oli mul paha olla. Väga paha. Jalad olid pólvest ülevalt poolt tuimad, kange tahtmine oli vópsikusse oksele minna, aga surusin selle tahtmise alla. Puude all oli veel enam-vähem aga iga päikese kätte keeramine oli piin. Esimesel pikemal asfaldilóigul tekkisid külmavärinad, sest asfalt küttis alt lisa.

Lasin Kadril kolmanda kilomeetri kandis üsna rahuliku südamega minna. Tähendab, ma selle peale enam móelda ei jaksnudki. Iga samm kaalusin, et kas póósas käies hakkaks kergem vói teeks see asja veel hullemaks. Kella jaksasin siiski igal kilomeetril kinni vajutada, ajad jälle all olemas.

Joogipunktis läks kaua, aga enam ei pódenud. Kilomeeter oli selleks ajaks juba vajunud kuue kanti. Kónnile ma siiski ei läinud, ma lihtsalt tundsin, et kui ma seekord kónnile lähen, siis ma enam jooksma vist ei saa. Vajusin muudkui läbi grupi tahapoole. Ma usun, et vahemikus 5-12km kaotasin ma umbkaudu 300 kohta. Seljatagune mass jooksis minust lihtsalt üle. Siiski, ma polnud rajal ainus raskustes jooksja. Nii uskumatu, kui see ka pole, et isegi mainitud 7km pikkuses süsimustas augus möödusin ma siiski ise ka mónest inimesest. Mitte, et see mind róómustanud oleks. Teistest mööda joosta on tore siis, kui sa teed head jooksu, näha, et kellelgi on vist VEEL halvem ei ole tore.

Ma ei tea, kas mu jonn ja uhkus oleks sellel korral lubanud katkestamist, kui tegemist poleks olnud sarja jooksuga. Vóimalik, et vist isegi oleks, sest ma ikka aegajalt mótlesin, et no selline lópuaeg ei ole ju sellist piina väärt. Teisest poolest hakkasin suhtuma asjasse kui trenni ja botaste testimisse, läks veidi kergemaks.
Viimased kilomeetrid kulgesid metsavahel. Seal oli ilus ja seal ei olnud päikest – kaks kergendavat asjaolu. Ja huvitaval kombel sai mulle kergendavaks ka maastik, mis vist teistele väga ei meeldinudki. Tee kulges mööda suhteliselt järske künkaid, jällegi tänud Viljarile – ma sain tóusudest enamuses lähikonnas jooksjatest kiiremini üles ja mul ei läinud tóusu-langust joostes mitte raskemaks vaid vastupidi – palju parem hakkas. Tóstsin lihtsalt pólve kórgemale ja muud kunsti polnudki. Ühtelgi tóusul ei olnud ma sunnitud minema kónnile. Midagi ikka positiivset ka JNendel kilomeetritel tegin siiski ka hetkelise póósapeatuse ära, ikkagi hakkas kergem, edaspidi, kui vaja, enam ei kannata! Aega kaotasin ma sellega maksimaalselt 20 sekundit

Lópus aitas emotsioon niipalju, et suutsin tempot hoida ja lópusirgel kiirendada, et enam kedagi mitte mööda lasta. Tuikusin platsile, jóin kohe ära spordijoogi, organism nóudis ka joogijogurtit peale, ónneks püsis see kóik ka sees. Heitsin korraks pikali, toibusin, nägin eemal Kadrid ja Valdekut ja komberdasin nende juurde. Peale esimesi kommentaare esitas Kadri mulle legendaarse spordireporteri küsimuse "Mis siis juhtus?". Vastasin, et lihtsam on öelda, mis EI juhtunud. No jalad olid pólvest allapoole väga head, tossud 5+! Janaga olin enne korra rääkinud, ta arvas, et vóibolla pole organism enam sellise ligi 30-kraadise kuumaga harjunud. Hiljem tuli ta veel korra ja küsis, et kas ma geelile jóin piisavalt peale, jah vist ei joonud.

Jooksu vóitis Viljar, jälle soolokaga. Vahe teise kohaga umbes poolteist minutit. Super!

Viljari arvamus miks mul nii läks nagu läks ühtis laias laastus Kadri omaga – väsimus. Ja et maratoniks jóuab ilusti välja puhata. Vaatasime autasustamise ära ja asusime tagasiteele. Kuigi meeleolud olid kuidas kellelgi, oli ikkagi tore sóit, eriti kuna tegime Ardus ujumise ja burksipeatuse. No see ujumine oli igatahes lihtsalt super! Ja Ardu grilli välikohvikus lebotas armas kass, kellelt oleks lódvestuste ja venituste osas palju óppida.

Numbriline pool siis siin: Aeg 1:23:10, keskmine km 5:56. Koht 952 lópetaja seas 722, naistest 128 (275). Üldarvestuses aeg 4:10:midagi, koht 309 (416). Kilomeetri aega arvestades jooksin ma paremini, kui kevadel Viljandis…

Km:

1. 5:11
2. 5:07
3. 5:35
4. 5:41
5. 5:25 26:59
6. 6:38 (joogipunkt)
7. 6:00
8. 6:20
9. 6:23
10. 6:15 58:35
11. 6:21 (joogipunkt)
12. 6:20
13. 6:16
14. 5:38

Kóigest hoolimata polnud mul kordagi nii paha, et ma oleks mótelnud, et mina rohkem ei jookse! Ikka tahaks järgmisel korral paremini joosta. Toetavas seltskonnas möödus pettumus tegelikult üsna kiiresti ja järgmisel päeval tegin juba kerge ja mónusa jooksugi peale J