Nagu juba traditsiooniks saamas, teen kokkuvótte alguses ära, kes pikalt lugeda ei viitsi, saab peamise info kätte. Kui ajaliselt vótta, siis jah, ei tulnud välja, aeg 4:47:22 on isiklikust rekordist 3 minutit aeglasem, eesmärgile kaotasin 17 minutiga, Kadrile 22-ga. Kui taktikaliselt vótta, siis ei tulnud välja, teine pool oli esimesest 35 minutit aeglasem. Kui füüsiliselt vótta, siis ka ei tulnud välja, jalad läksid krampi 15 kilomeetri peal (lópupoole hakkas parem). Ja emotsionaalselt on kóik hästi, pettumust ei ole, tore oli ja on olla. Head emotsiooni lisas Kadri, kelle suurepärasest jooksust on mul nii hea meel!
Aga nüüd alustan algusest vói óigemini natukene enne seda. Eelmisel óhtul oli meil Jóhvis kontsert, kust jóudsime Tallinnasse südaöö kandis. Ööbisime Kadriga tema ema juures. Magasin ma igatahes hästi, nagu omas kodus täitsa! Kuigi uneaeg oli 5 tunni ringis, oli hommikul hea puhanud tunne.
Hommikul keetis Kadri traditsioonilise pudru, Mina lisasin sellele 2 lihapirukat ja natuke müslibatooni. Stardipaika jóudsime paraja varuga, sai ringi käia ja natuke vóimelda-venitada. Pakihoius oli küll nii pikk järjekord, et selles seisma ei hakanud, kotid jäid Kadri ema kätte, kes nagunii pidi meile finishisse vastu tulema.
Stardist oli minek hea, nagu ikka see maratonistardi emotsioon – kui lahe, ma TEGELIKULT ka olen siin! Vaatasin enda ümber olevaid róómsaid inimesi ja veel toredam hakkas, sest neil tundus ka mónus olevat. Alguses püüdsin ennast vóimalikult tagasi hoida, kuigi mass läks hooga mööda. Esimesel kilomeetril selgus, et kuigi tundus, et jooksen aeglaselt, siis aeg oli ikka alla 6. Hakkasin maha vótma. 4:00 grupp läks mööda umbes 3km juures, nende tempo oli selgelt liig. Otsisin ikka oma sobivat minekut, hakkas nagu klappima.
Peagi kuulsin seljatagant müdinat, sain aru, et järgmine grupp tuleb peale. Selles, 4:15, pundis oli ka Valdek. Lasin nad mööda, aga jäin mónemeetrise vahega sappa, sest näis, et nüüd olen lópuks leidnud oma tempo ja mineku. Mis siis, et 15min planeeritud lópuajast kiirema. Aga no tóesti, nii superhea minek ja samm oli, et otsustasin riskile minna. Teadsin kohe, et ma vóin sellega ka ebaónnestuda, aga tundsin, et tahangi sellel korral riskida.
10km peal hakkasid tulema krambid. Püüdsin tempot alla lasta, aga tundsin, et aeglasemalt joostes lähevad jalad veel kangemaks. Jóin küll korralikult igas joogipunktis, kuigi eriti ei kóndinud. Vótsin ka oma magneesiumi sisse, aga see enam ei päästnud. Sain aru, et maksan juba lóivu oma algtempole, aga ónneks ei kulgenud 30km maratonist pettumust tundes. Esimese ringi lópuni oli tegelikult ju veel enamvähem ka. Nautisin bände, vaadet, kaasvóistlejaid ning publikut. Publik oli küll taaskord suurepärane. Kuna rinnasilt on nimeline, siis ergutati ka täitsa palju nimeliselt. Väiksed poisid küsisid 17km juures rajal plaksu, ega ma kade ei olnud ka. Andsin.
Toompeale tóus oli seekord raske, kuigi ma rajal jóudsin hakata tóusudest ka puudust tundma. Esimesel korral sain selle vanalinna mineku siiski suhteliselt korralikult joostud. Selle suve kogemus on näidanud, et mulle tegelikult täitsa meeldib raskeid radu joosta. Teinekord aitab see rütmivahetus ikka väga palju.
Ringivahetusel polnud ka veel suurt viga, seekord liidriga koos ei saanud sealt punktist läbi minna, vóitja lópetas pisut peale minu ringivahetust, ajaga 2:12. Rahvast oli seal igatahes palju ergutamas ja hetkeks hakkas mul isegi parem.
Viru hotelli juurde jóudes nägin Marget, kes läks proovi. No váhemalt nägi ta mu maratonijooksu ikka ära, kuigi mitte kóige helgemal momendil. Sealt edasi tulidki kóige raskemad hetked. Veidi peale Metodisti kirikut jóudis mulle järgi 4:30 grupp, kus oli Kadri, kes mind nendega kaasa kutsus, neil oli tore seal. Oleks tahtnud küll, aga kurstin, et krambid on nii hullult, et ma ei saa. Kadri soovitas venitada natuke.
Russalka juures (23km umbes) hakkas mul tekkima mure, et kas mul ei oleks targem tegu sellel korral siiski katkestada. Asi polnudki niivórd enesetundes aga ma hakkasin kartma, et kui mu tempo vajub selliseks, et jooksen üle 5h, siis läheb kiireks, sest proov algas juba 16:30. Kuna minu järgi pidi ootama ka Kadri pani see mind üha enam muretsema. Korra astusin rajalt kórvale, venitasin ja olin sisuliselt tagasi keeramas, aga ei suutnud. Ma lihtsalt ei katkesta! Ja pealegi kóigest hoolimata oli mul ju ikkagi tore, ma sain vahelduva eduga ka veel joosta ja ma kuidagi ei raatsinud katkestada lihtsalt seetóttu, et äkki läheb pärast kiireks. Vótsin vastu kaks otsust, esiteks püüda veidi kiiremini edasi liikuda ja 4:40 ajal helistada Kadrile, kes selleks ajaks on lópetanud ja anda teada, kaugel ma olen ja siis otsustame, kas nad jóuavad mu ära oodata vói sóidan taksoga järgi. Esimene kord, kui mul rajal telefon kaasas oli ja kohe oli see mulle suureks moraalseks toeks.
25km kandis hakkas kónnipause tulema, aga tegin need jälle kiire kónniga ja jalad hakkasid siiski veidi paremaks minema. Oli selge, et sel korral saan ma joosta vähem, kui Mulgis, aga ma olin juba vaimselt valmis ka selleks, et vóibolla tuleb kóik viimased 10km kóndida. Ónneks nii ei läinud. Stabiilsed jooksupausid olid abiks, sain ikka joosta ka.
Kiiremad poolmaratonijooksjad olid minust möödunud juba varem, 31 kilomeetri juures jóudsid järgi Riinu ja veidi aja pärast Merili. Nende ergutused ja toetus andsid kohe ka kóvasti jóudu juurde.
Suhteliselt móistlikust ilmast ja korralikust joomisest hoolimata tekkis mul dehüdrokas. Joogipunktide vahed näisid üha pikemaks venivat. Üle jooma siiski ei hakanud. Jóin igas punktis topsi spordijooki ja topsi vett. 37km juures jóudis järele 4:45 grupp, selles ka Marii, kes oli sinnani suutnud stabiilselt joosta, sealt läks ta ka kónnipausidele. Loodan, et minu kóndimine seda ei póhjustanud J Igatahes jätkasime mónda aega koos, aga Marii tahtis teha kilomeetri jooksu ja kilomeetri kóndi, mulle sobisid veidi lühemad tsüklid. Suurt vahet meil ei tekkinud, vaheldumisi olime üksteise ees vói taga.
39km peal sain kätte Valdeku, kes oli ka móningates jalgadega seotud raskustes. Marii püsis veidi eespool, vótsin Valdekuga móneks ajaks punti. Jälle oli kergem, ikka oma inimene kórval ja nii. Püüdsime üksteisele toeks olla. Kahjuks kui kónnile läksime oli minu tempo pisut kiirem, seega jäin järjekordsest toredast kaaslasest ilma.
Mariiga vótsime lóputóusu taas koos ja jóudsime otsusele, et ikkagi on tore ja me oleme tublid! J Ja 40km märgi juures hakkas mul jälle kahju, et läbi saab. Ka nii raskel vóistlusel… Ma ei tea, no mulle lihtsalt meeldib joosta noh, isegi kui on raske ja päris hästi välja ei tule ja vahepeal teed valesid otsuseid ja pettud pisut, aga üldine emotsioon jääb siiski positiivne.
Kadrile ei hakanud helistama, sest 4:40 peal olin ma jóudnud viimasele kilomeetrile nii lähedale, et sain aru, üle viie ma ei jookse.
Kaarli kiriku juures märkasin, et osa meie orkestrist on juba kohal, üle heki paistis Kristel, kes oli parajasti seljaga: "Kristel, Kristeeeeel!" karjusin ma nii nagu kopsud vótsid. Nii tore oli sel hetkel teatri inimesi näha, ega ma väga avalikult ei kuulutanud, et ma kontserdi hommikul maratoni jooksen, aga otsest saladust ka sellest ei teinud. Igaljuhul Kristel kuulis mind, lehvitas ja ergutas. Ma hóikasin, et viimane pool kilti on minna veel ja nüüd oli juba väga mónus joosta ka, sest rada kulges allamäge ja finishiemotsioon oli käes.
Keerasin lópusirgele, väga sel korral enam ei kiirendanud, isiklik rekord oli läinud nagunii, 3 minutit jäin alla sel korral. Sain oma ilusa medali kaela ja nägin Miinat, kes siiski oli tulnud vaatama. Nii tore! Kinkisin talle oma auhinnashokolaadi. Varsti helistas Kadri, kes andis oma täpsed kordinaadid. Ma tegelikult olin neid finisheerudes näinud, aga nemad mind mitte, ma küll hóikasin korra, aga seal oli piisavalt melu, et seda mitte kuulda.
Leidsin esmalt Kadri ema, sest Kadri oli läinud kiipi ära viima. Need trepid tuli ka minul läbida… nojah… Avastasin, et mu valge botas on pealt ja küljelt roosa, arutlesime Kadriga auto juurde jalutades, et kas see on veri vói spordijook, arvasin, et vast ikka jook. Kivimäel botast jalast vóttes selgus, et ei olnud spordijook, sokk oli poole jalalabani verine. Verisena nägi jalg kole välja, pestes selgus, et pole viga móned väiksed haavad ja villid.
Pesime, sóime kadri ema tehtud vasikaliha suppi, Kadri palun ütle oma emale veelkord aitäh, see oli JUST see, mida peale maratoni vaja ja saime pisut isegi puhata enne proovi ja kontserti. Kontsert muide läks ka väga hästi, ainult pea hakkas mul valutama.
Sellel maratonil jóudsin taas ühe "jooksufilosoofilise tóeni" – ma ikka peamiselt jooksen sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib joosta! Eesmärgid muidugi peavad olema ja need jäävad ka ja aja parandamine on tore ja ma loodan, et see jääb ka, aga see polegi siiski absoluutselt peamine. Peamine on jooksuróóm, nauding, ilusad rajad, toredad inimesed, kes armastavad sama asja kui mina… Aitäh teile kóikidele!
Marju, sa oled ikka kannataja tüdruk! Täitsa hull. Mul oli üks suuri eesmärke, et oleks vähem kannatust kui eelmisel maratonil. Sina aga naudid seda, vaata, et sõltuvusse ei jää! Aga proovi ükskord ilma kannatuseta jooksu, äkki hakkab see ka meeldima, võib-olla rohkemgi;)
ReplyDeleteAitab verest ja rebenditest! Selleks on teine ala- kivipall. Sa võiks ikka rohkem end hoida! Vabanda minu manitsevat stiili. Soovin sulle parimat!
Kadri, ma naudin jooksmist, kui sellega kaasnevad kannatused, pole midagi teha, eks on neid kannatusteta jookse ka olnud (maratonidest eelmise aasta Tallinn ja selle aasta Mulgi), seekord lihtsalt läks nii... Rebendeid ónneks ei olnud sel korral, jalad täna juba üsna ok, verd pole enne niimoodi jooksnud, ma ei teagi, mis sellega teha, vóimalik, et ikkagi olid küüned liiga pikad, tavaliselt olen lühemaks lóiganud igaljuhul. Tegelikult on praegu varbad ka ok, haavu pole enam näha, villid ainult :)
ReplyDeleteJa manitse ikka, kui vaja, sina vóid! :) Ja ma tean, et sa soovid mulle parimat, aitäh sulle!
Pooleteise kuu pärast püüan sóna kuulata ja kannatusteta joosta (vói vähematega igatahes).
Ei tulenenud mu kõndima hakkamine üldse sinust - olin juba tükk aega varem otsustanud, et sellest joogipunktist (oli ju saanud 37 km jutti siiski jostud!) võin kõndima hakata :P
ReplyDeleteAga väga tore oli tõesti tuttavaid jooksusõpru kohata ja sind kohtasin just õigel ajal, sest kõndides on ikka toredam, kui keegi kõrval :)
Väga tubli olid igatahes, sest suutsid lõpus ikka tempot tõsta!
Mis võistlus mudu pooleteise kuu pärast ootab? Äkki tahan ka osaleda..:P
Pooleteise kuu pärast jooksen Gröönimaal Polar Circle Marathoni. Seda láhen küll ainult nautima, plaan on läbida mónuga, aeg ilmselt 6h kandis. Kui sa tahad oktoobris-novembris vóistelda, siis julgen soovitada kahte jooksu: Viljandi linnjooks (oktoobri algupoole), 13,5km - VÄGA raske rada, aga samas ka ülitore jooks. Vói siis Pärnu kahe staadioni jooks, 5,3km, ilusa raja ja hea emotsiooniga. Haanja 100 on ka muidugi tulekul...
ReplyDeleteMa arvan, et sa olid ka väga tubli! Ja me tegime ju päris ilusa FB grupifinishi, mina, sina ja Valdek kóik 4:47 sees :)
Marju, mulle tundub, et mu kommentaar oli natuke julm. Aga, selleks, et 4:15 maratoni joosta, tuleb km läbida 6:02-ga. See ei tundu ju võimatu, arvestades sinu Narva pooliku aega (5:46/km). Aga samas poolteist kuud tagasi tegid sa õnnestunud maratoni ajaga 4:44. Kas pool tundi parandust oodata on reaalne juhul, kui möödas on poolteist kuud õnnestunud jooksust? Ma arvan, et sa alustasid liiga kiirelt. Ma ju ei tea, aga arvan, et aeglasem algus oleks sind varem finišisse toonud ja vähem piina põhjustanud.
ReplyDeleteAga mis ma siin ikka spekuleerin, peaks kellegi asjatundjaga nõu pidama. Minu mure on lihtsalt see, et sa nii palju ei kannataks, mis sest, et sa ise sest ei hooli.
Kadri, ma ei arva, et su kommentaar julm oli, ära selle pärast küll muretse. Mul on väga hea meel, et sa viitsid móelda minu jooksude üle ja nóu anda ja vahepeal natuke noomida ka kui vaja :) Igaljuhul on sinu kogemus ju palju suurem, kui mul. Eks need selle hooaja 3 alla eesmärgi joostud üritust (Tartu, Ülemiste, Tallinn) vóingi vist vähese kogemuse nahka kirjutada. Kuigi tegelikult vóiks juba olla seda kogemust ka...
ReplyDeleteKas pool tundi parandust hooaja sees olnuks reaalne? Vaevalt küll... Läksin ainult selle óhkórna vóimaluse ja hea enesetunde peale välja. Tagantjärgi tark olles olnuks lootus PISUT suurem siis, kui oleksin jooksnud grupis, mitte grupiga silmsides üksinda. Nüüd vóitlesin terve esimese ringi lisaks piiripeal tempole ka üksi tuulega. See on "grupisóidu" maraton nagu ma kuskilt lugesin. Üksiküritajate energiakadu on palju suurem. Tegelikult oleks ju ka enne jooksu vóinud selle peale tulla, aga noh...
Talve jooksul saab Viljariga kindlasti ka üksjagu nóu peetud, et kuidas ja mis ajaga järgmisel hooajal joosta.
Nii tore, et sa hoolid! Ma ausóna püüan edaspidi vähem kannatada!