Polar Circle Marathon Gröönimaal kangerlussuaq'is. 22.10.2011

Alguses oli plaanis kirjutada siia kogu Gröönimaa reisist, aga ilmselge, et see jutt tuleks siis paar meetrit pikk, seega piirdun peamiselt maratoniga.

Paar päeva enne minekut avastasin, et ma polegi ainus eestlasest mineja. Palju on küsitud, kas see oli pigem pettumus vói róóm. No ikka róóm ja kohapeal oli hea emakeeles muljeid vahetada. Lisaks on nüüd Mardi näol üks jooksututtav juures jälle, pealegi samasugune "polarhullar"nagu mina.

Päev enne jooksu viid meid maratonirajaga tutvuma. Ma ei teagi kas see oli móeldud ópetuseks-hoiatuseks vói lihtsalt toreda ekskursioonipäevana. Pigem tundus küll esimene variant olevat. Kui ma Eestis olin planeerinud ajaks 6h (no et naudin ja vótan rahulikult ja ei pinguta hullult), siis rada nähes hakkas mul selle 6h osas teatavaid kahtlusi tekkima. Ilm oli küll sel päeval suhteliselt pehme (-10) ja tuulevaikne, aga frajaprofiil iseenesest oli mulle midagi uut. Mis sellel rajal siis "viga" oli? Ma ei ole jooksnud mägimaratoni ja ma arvan, et päris selleks seda nimetada ei saa ka, aga kilomeetri kestvaid tóuse oli küll. Ja mitte lihtsalt laugeid minekuid, mida tunned ainult natuke jalas vaid ikka silmaga nähtavaid päris tóuse. Liustikuosa kujutas endast 10km pikkust ringi – alustsime enne liustikku, tóusime 5km vältel ja siis laskusime stardipunkti tagasi. Liustikku ennast oli 2,5km. Lumeolud on sel aastal Gröönimaa kohta haruldaselt rikkalikud, mis iseenesest mind väga róómustas, kuid liustikul "jooksurajal" pólvini lumes sumades siiski ka veidi muretsema pani. Hakkas tekkima móte, et 6 tunniga ma seda rada ei läbi, hea kui limiiti (7h) jóuan. Ilm oli küll sel päeval lausa imeline – päike, lumi, mäed, liustik… Ka suurem jagu kaasjooksjaid korrigeeris oma ajad planeeritust tagasihoidlikumaks. Ja siis me ju veel ei teadnud, mis ilmal meile järgmisel päeval pakkuda on…

Pastaparty oli rikkalik. Sellele eelnenud briefingul hoiatati, et oodata on väga külma ilma ja kui hommikul aknast vaadates on näha selget taevast on eeldatav temperatuur miinus 15 kuni miinus 20. Sóin ennast pastast oimetuks ja kobisin magama. Ajavahe andis tunda ja hommikul kippus uni 5 paiku lahkuma.

Ärkamise osas polnud erand ka maratonihommik. 4:50 oli uni läinud, mis läinud. Pikutasin veel natuke ja kuna hommikusöögini oli tund aega, asusin asju valmis pakkima. Kiikasin ka aknast válja… jah, selge. Eile olin otsustanud, et liustikuosal on rassimist nii palju, et peaks selle läbima óhemates riietes. Proovisin, kas paksem jakk kotti mahub, aga enne starti plaanisin seda siiski seljas hoida. Riietus sai lóppkokkuvóttes järgmine (vóin varakult ära mainida – toimis suurepäraselt!): óhemad K2 rulluisusokid, peale salomoni matkapólvikud, alla fliispesu, peale NB soojemad jooksupüksid, alla Five spordipesusärk, vahele swixi pika varukaga suusasärk, óhem jakk, softhell vest ja peale killtecki tuule ja vihmakindel jakk. Kindaid kaks paari, alumised óhukesed jookukindad, pealmised nahast peopesa ja fliisist kattega murdmaasuusakindad. Lisaks isc fliis-sisuga müts ja ferrino mask. Pólvikud panin pükste peale, et lumi säärde ei tuleks. Vähemalt üks jooksja kasutas ka bahille. Jalas olid mul tavalised gel kayanod, aga nende alla kinnitasin kummidega naelad, oli vajalik ja toimis hästi.

Hommikusöökm oli traditsiooniline, sóin korralikult, tavapärasest pisut rohkemgi, sest teadsin, et rajal olen ka tavapärasest kauem. Kell 8 ronisime autodesse ja meie karavan alustas stardipaiga poole liikumist. Juba linnavahel oli tunda kerget tuult ning öösel oli sadanud värsket lund. Eile olid korraldajad lubanud vóimalusel lumesaaniga liustikul paar tiiru teha, et rada sisse sóita. 40 kilomeetri läbimine vótab seal autoga aega umbes tunni, tee on väga kurviline ja nagu juba mainitud tóusu-languse rohke.

Stardipaigas autost välja astudes oli esmane emotsioon – sa kurat, KUI külm! Jah, mulle meeldib talv ja meeldib külmas, aga see ehmatas alguses pisut ära. Enam polnud mótetki, et jookseks liustikul óhema jakiga. Lisaks olid spaigid tossude all harjumatud ja kergelt pigistasid, seega hakkasid jalad külmetama. Ónneks polnud stardini kaua jäänud, aga see sajapealine hüplev mass nägi üsna naljakas välja. Olime veel niimoodi mäe varjus, et tuul oli küll tuntavalt tugev, aga ei midagi eriliselt hullu.

9:30 anti start, esimesed rebisid kohe minema, hoolimata tuulest, külmast ja 5km tóusust. Mina jooksin esimese laugema jupi ja siis olime me täielikult tuulte meelevallas. See polnud enam tavaline tugevam tuuleke, see oli konkreetselt torm. Polnud enam aega ja vóimalust vaadata, kes su kórval on, kogu energia läks enda tuulest läbi pressimisele. Lund otseselt näkku ei lennanud, tuisk toimus maapinnal, aga liivasemas kohas enne liustiku sain korraliku peotäie liiva ja kiviklibu küll vastu silmi. Jooksmisest polnud enam juttugi, kóndides tóusis pulss 178ni. Mart arvas pärast, et ilmselt oleks ta pulssi suutnud 145 peal hoida ainult siis, kui oleks paigal seisnud ja püüdnud mitte pikali kukkuda. Lisaks óhema jaki kapuustile kiskusin endale pähe ka paksema. Selleks oli vaja ennast seljaga tuule suunas keerata, sest muidu kapuutsi pähe ei saanud.
Esimese kilomeetri läbimisele oli kulunud 10 minutit… jóudsin väiksele laskumisele ja orukesse. Seal oli selline tuulekoridor, mis oli jooksu ilmselt ekstreemseim koht. Iilid muutusid nii tugevaks, et mul oli tunne - mind puhutakse pikali. Kuna tuul oli paremalt ja minust 2m vasakule jäi kuristik, surusin ennast lihtsalt selles kohas kükakile ja läbisin kümmekond meetrit peaaegu roomates. Ilmselt oli mu hirm póhjendamatu, sest libe ju ei olnud, aga sellel hetkel tundus móistlik tegutsemine.

Liustikule välja jóudes olid tuuleolud samad, kuid tóusunurk oli väiksem. Samas lund oli jätkuvalt palju. Siiski oli tuulest meile móneti abi ka, oli kohti, kus liustikul oli ta jää välja puhunud, tänu naeltele tossude all kasutasin need lumeta lapikesed alati ära. Muidugi raja piires. Sellel osal oli märgitud rajalt kórvale astumine rangelt keelatud – liustikulóhede tóttu. Teinud tiiru liustikul jóudsin taas mägede vahele, aga nüüd oli tuul juba tagant. Mis tähendab seda, et ühest künkast sain tuule toel üles pulsiga 158 J

Esimese 6km läbimisele kulus tund aega. Ma olin selleks ajaks täiesti veendunud, et ma lópetan peale 7h, aga otsustasin, et jooksen igal juhul lópuni, ka siis, kui ametlikku aega kirja ei saa. Peale 7km sai tóesti ka jooksma hakata. Senini oli see asi näinud välja umbes selline nagu dokkfilmides Arktika ekspeditsioonid, kus inimesed ennast läbi tuule edasi suruvad, lihtsalt meie nimetasime seda JOOKSUmaratoniks.
10km järel oli tuul vaibunud. Tähendab mina olin jóudnud kohta, kus enam tuult polnud, liustikul möllas ta ilmselt edasi. Kasutasin ära móned pikemad langused ja arendasin antud olude kohta täitsa korralikku tempot. 10km aeg muide oli 1:27. Vaated ümberringi olid kirjeldamatud – päike, mäed ja lumi, lumi, lumi! Kuigi jooksin prillideta (ei saa maske ja prille koos kasutada, isegi Igancio antud sprei ei aidanud), siis üldplaani nägin hästi.

Tee käis kogu aeg üles-alla, aga 21 peal oli esimene pikem tóus, kestis umbes 700-800m. ónneks oli seal poolepeal joogipunkt, kus sai kuuma jooki ja natuke puhata. Ma olin algusest peale otsustanud, et ma tóues ei sunni ennast jooksma, vähemalt pikki mitte, enamasti ei jooksnud ka. Kóndisin siiski kiiresti, mitte ei lonkinud mäest üles. Lühematest móned siiski jooksin, jällegi – aitäh Viljar, ilma sinu tóusutrennideta, ma oleks sellel rajal maha surnud! Muide rajal oli üks briti naisterahvas, kes läbis terve tee kiirkónniga ja kaotas mulle vaid pool tundi!

Poolmaratoni aeg 2:50, naiste poolmaratonis oleks selle ajaga saanud teise koha. Aga ma ei läinud ju sinna poolikut maratoni jooksma!

Peale 21 oli rajast jäänud mälestus, et siis läheb lihtsamaks, tóesti kuni 30ni oligi üllatavalt lihtne. Algus oli mu küll ära kurnanud, aga selles vahemikus kulusid kilomeetrid kuidagi hästi kiiresti.

Hetkekski ei tekkinud katkestamismótteid, isegi kui füüsiliselt oli üliraske, siis emotsioon kompenseeris selle kóik. 30km ajaks 4:11. Selles punktis sain kokku ühe briti meesterahvaga, kes tavapäraselt jookseb maratone 3poolega. Kurtis väsimust ja dehüdrokat. Gröönimaa ülikuiva óhku arvetstades olin ma joonud igas punktis korralikult, veepuudust küll polnud. Jooksime natuke koos, aga rääkimisenergiat ei olnud eriti. Vahelduva eduga olime siiski teineteisel silmapiiril peaaegu lópuni. 34. Kilomeetri juures hakkasin mingitel arusaamatutel póhjustel Eesti hümni laulma. Ma TÓESTI ei tea miks, tähendab mul tuli lauluisu, aga mul ei tulnud meelde ÜHTEGI muud laulu… laulsin kolm korda läbi, siis läkisd mótted mujale.

No ja siis see 39 kilomeetri tóus… mina ei tea, kuidas see mul rajaga tutvumisel nii kahesilmavahele jäi! Lühidalt – tóus algas 39 märgi juures ja lóppes peale 40! Ja see oli selline tóeline nähtav, mitte ainult tuntav tóus. Aga 40 kilomeetri TPs oli mul vastas Mart, kes julgustas mind: "Ma tean, et see on jube, aga see on viimane, ausóna!". Tegin kiire joogi ja Mardi kórval laskumisel jaksasin isegi sörkida. Lisaks tóusudele hakkas lópupoole jalgu kurnama ka see poolpudruks sóidetud lumi. Rajal liikusid küll ainult meie autod, TPd ja arst. Arst sóitis pidevalt edasi-tagasi, viimase vóistlejani ja siis esimeseni jne. Iga kord möödudes küsiti, et kas kóik on ikka korras.

41km märgist alates oli rada kóva ja jäine, see sobis mulle imehästi! Hóikasin Mardile, et ma nüüd lähen ja möödusin ühest meesterahvast, ees jooksnud inglise tüdrukule järgi ei saanud, aga see polnud ka oluline. Lópus oli mónus ka kiiret minekut nautida ja finisheeruda siiski jooksusammul. Sain medali kaela, pilti tehti ja siis vankusin hotelli ja vajusin koridoris nahkdiivanile, esialgu kaugemale ei jaksanud. Hingamisteed olid veidi külmunud, paar tunnikest ragistasin korralikult köhida, aga jóin sooja vett ja kuuma teed peale, midagi edasi sellest ónneks ei tulnud.

Vóitis taanlane Torben Dahl, müstilise 3:02 ajaga, naiste vóitja Leah Glass, aeg 4:18. Mina pressisin ennast siiski kuue tunni sisse, aeg 5:59:00, koht 61 lópetaja seas 59. Ma ei läinud sellele jooksule püüdma ei kohta ega aega, ma läksin saama emotsiooni ja selle sain ma sealt kogu raha eest!

Hiljem selgus, et temperatuur oli stardis -20 ringis, tuulefaktoriga liustikul –40, ülejäänud distantsil (10km kuni lópuni) –15. Katkeatajaid sealjuures oli vaid üks.

Maratonijärgsel päeval toimus mägimatk, kuhu ilmus kohale tublisti üle 30 inimese, kes kóik vapralt linna kohale umbes 400 meetrise künka otsa ronisid, móned küll veidi vähem, ka mina pöördusin pisut enne lóppu tagasi. Jalgadele mójus see vist isegi hästi, erilisi valusid järgnevatel päevadel ei tulnudki.

Kokkuvóte – ma armastan Gröönimaad!