Lapimaa, 28.12.2011 – 03.01.2012

Proloog
28. detsembri lóunal vóttis Taavi mu kodu juurest peale ja ees ootas pikk sóit Lapimaale – 2,5 tundi autoga Tallinnasse, 2,5 tundi laevaga Helsingisse ja 15 tundi bussidega Hettasse. 20 tunnine reis selle nimel, et saada taas polaaralale ja nautida talve, mis Eestisse kohe kuidgi jóuda ei taha. Ebamugav, aga seda vaeva igati väärt. Et seiklus kohe väärika alguse saaks nägime teel hulgaliselt póhjapótru ning tund enne sihtkohta Hettasse jóudmist läks meie bussil tagumine rehv katki.

29.12 – 711
Lóuna paiku jóudsime lópuks oma matka algpunkti Hettasse. Kuigi programmis oli hommikusöök, olime tänu tugevale lumesajule teel ja tehnilistele vipperustele graafikust niipalju maas, et vahetasime riided, igaüks haaras hambusse mis sai, jagati ka lihapirukas näo peale ja asusime suuski valima. Minu 43 number matkasaapaga klappisid kóige paremini puusuusad, mis olid 210 cm pikad. Puu puuks, aga see pikkus pani väheke muretsema.

Matk algas kohe laskumisega järvele. Mööda jäist autoteed. Jäisel pinnal arendasid need suusad igatahes muljetavaldavat kiirust, kuid püsti ma jäin, ise ka imestasin. Sel laskumisel oli kohe 4 kukkumist, hea algus oli tehtud. Jóudsime üle järve ja algas mets. Esimesed kilomeetrid olid isegi nagu veidi igavad – mets nagu meilgi, noh, peaaegu. Mótlesin et kui nii jääbki, siis on ka natuke nüri. Oi, kuidas ma seda rahulikku metsavaheteed veel taga sain igatseda! Kuskil kolmetunnise sóidu järel jóudsime Pyhäkerosse, mis on neljakohaline hütt, kus saime süüa – küpsiseid ja sprotileiba ja muidugi lumeveest teed. Muide lume- ja ka jóevesi on seal niiiiiiiiiiiiiiii head!

Akud laetud asusime teele, nüüd siis pidi hakkama raske osa. Esialgu, kuni tóus kulges veel metsavahel polnudki väga hull, kuid siis läks nurk järsemaks, jóudsime metsast välja ja mida edasi, seda tuulisemaks läks. Me siin reisi lópus arutlesime Taaviga, et kas ta oli siis FÜÜSILISELT raske vói mitte. Tema arvas, et ei olenud füüsiliselt. Vóibolla me rääkisime natuke teineteisest mööda ka, sest jah, mul oli füüsiliselt raske (niipalju, kui ma kuulsin, siis enamustel), aga samas kuidagi teistmoodi raske, kui näiteks maratoni joosta. Raske oli see, et ma ei olnud nendest suuskadest üle, räätsadega oleks ilmselt olnud kergem, suuskadega oli keeruline minna ka treppi, mingit V-mineku pidamisest polnud juttugi. Tuul surus vastu ja polnud aimugi, kui kórge on mägi ja kaua veel ronima peab. Mingil hetkel loobusin suuskadest ja astusin jala edasi, suusad kaenlas.

Aga kóige hullem oli seal tóesti vaimselt – proovile sai pandud nii pingetaluvus kui tahtejóud. Ühel hetkel avastasin, et ma olen üksi mäel, tulesid ei paistnud enam ei eest ega tagant. Surusin ennast läbi tuule postini ja otsustasin, et mina enam üksi edasi ei lähe, sest ma polnud kindel kas ees on post (need olid kóik valgeks tuisanud) vói mitte. Kindad olid saanud märjaks, vahetasin küll kohe uute vastu, aga käed üles ei soenenud. Suuski ei saanud jalga panna, isegi kui oleks tahtnud, sest kartsin, et maha pannes viib tuul need minema (üks suusk meil seal mäel läks ka). Seisin seal viida juures ja ootasin järgmist tulijat. Tuli Carolin, kellel oli tehniline probleem klambriga, jätkasime koos jalgsi. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda vaimset ja füüsilist pinget, mis ma selle 8 tunni jooksul mäge ületades tundisn, muidu läheb vingumiseks kätte ära. Kas ma sellel päeval kahetsesin, et ma olen seal, kus olen? Olen aus – jah, korra kahetsesin, siis, kui ma ei saanud oma sórmi soojaks ja nad enam ei valutanud ka. Mul oli päriselt hirm, et mónega juhtub midagi (muide ega väga külm ju polnudki, aga tuul mójus nii, et mu niiskeks saanud käed sooja sisse ei saanud, hoolimata soojadest käpikutest ja vóimlemisest. Järgmisel korral tean, et kaasa tuleb vótta nahast suured labakud). Eks see sórmede teema on ju mul siiski veidi tundlik ka. Aga kas mul tekkis móte, et ma enam polaari ei lähe – loomulikult mitte J , isegi selle retke tahaks korra veel teha. Varustuse osas (suusad ja kindad) on arenguruumi, aga muidu ju mul raskuste vastu pole midagi. Kui lópuks hakkas paistma tuluke maja juurest, siis oli imeline tunne küll, et ka see on nüüd tehtud!

Óhtu kulges mónusalt. Sóime lumevees keedetud ämbrimakarone, jóime teed ja jäägrit, viskasime musta huumorit mäe, ilma ja endi üle – igati mónus oli. Väike mure oli vaid see, kas kóik saavad jätkata, sest Birksil oli kadunud üks suusk ja Carolini jalg tegi häda. Tuba läks pikapeale nii soojaks, et välisust pidi lahti hoidma, sest ahjul oli vee saamise eesmärgil pidev tuli all. Mina ja Margit, kes me olime hommikuses supitoimkonnas sulatasime ka hommikuse vee valmis, et rutem läheks. Järgnevaks päevaks lubati póhimótteliselt puhkust – alguses tóus ja siis puha allamäge.

30.12 – Lihtne päev
Hommikul tegime toidu ja vee valmis ning pakkimise ja teele asumise vahel jäi mul aega veidi ringi ka vaadata. Alles nüüd jóudis kohale, kui imelises kohas ma olen, eelmisel päeval ei jäänud nautimiseks suurt aega. Lumi (kuigi Lapimaa kohta vähe), härmatis, külm… aaahhh – täitunud unistus! Osa grupist jäi ootama saani, mis pidi tooma uued suusad ja osa hakkas liikuma. Mina otsusatsin ka liikumise kasuks. Ees läksid Taavi, Karu, Lea ja Margit. Ma püsisin tóusu lópuni sabas, aga otsustasin peagi oma tempo kasuks ja jäin üksi sóitma. Aegajalt sain nendega rajal kokku, sest nad tegid pause rohkem, mina eelistasin ühtlast, kuid pisut aeglasemat tempot. Lund sadas korralikult, aga tuult oli vähem, seega oli peaaegu lust sóita. Tänane päev pidi ju olema lühike (12,5km) ja lihtne. Viimases hakaksin ma 4km järel tasapisi kahtlema. Mótlesin, et matkakirjelduses oli "elementaarne suusatamisoskus" ja täna lubati kerget päeva – ju siis on minu oskused elementaarsest suht kaugel. (mitte et ma arvaks, et ma suusatada oskan, aga ELEMENTAARSED oskused ma arvasin endal ikka olevat). Nendel taaskord jäistel laskumistel ja nólvadel turnimisel ja minu oskustest igatahes väheks. Aga suuski ma sellel päeval enam jalast ei vótnud, kukkusin küll móned korrad, kuid kiiremad laskumised läksin külg ees. Kukkumise ees oli hirm juba seetóttu, et kotiga on hangest väga keeruline püsti saada – reeglina pidi selle siis seljast ära vótma. Ja kotiga on muidugi ka tasakaalu raskem hoida. Sahkasin ka palju, jalad väsisid sellest lópuks täitsa ära, aga suusad olid kogu aeg jalas, ma tulin ju siiski suusamatkale! Tekkis móte Raki käest küsida, et kui viimase päeva laskumine on samasugune nagu kahel esimesel, kas siis on vóimalus ka peale kolmandat päeva saaniga Pallasele minna, sest nii palju sahata ja treppida ma ei jaksa. Ma óhtul ka küsisin, aga Raki väitis, et seal on lauge ja pehmes lumes ja kindlasti mitte tehniline laskumine. Ega mul ju see katkestamismóte ka väga reaalne ei olnud :D

Pikapeale hakkas eemalt paistma majakene, mótlesin, et see ju ometigi ei saa veel olla meie oma. Neljane edurivi istus ja puhkas jalga, jóudsin järgi ja sain teada, et umbes 2km on veel minna. Otsustati, et lópuosas ma enam maha ei jää ja jumal tänatud, et ma neile järgi jóudsin, sest majast veidi edasi kadus teemärgistus vósavahel ära… ei olnud enam ühtegi noolt. Tatsasime seal nóutult ringi, mul oli küll kompass, kuid kaardita oli sellest vähe kasu, me ju ei teadnud, kus suunas maja on. Lópuks leidsime saaniraja ja otsustasime mööda seda edasi minna – kuhugi me ju ikka välja jóuame. Palju me edasi matkata ei saanud, maja tuli vastu. Kunnar tahtis Soomlastest rajamärkijatele paar paremat sóna öelda. Tegime tule üles ja asusime lund sulatama. Mina hankisin kotist välja kommid ja jagasime need laiali, toitu ei saanud enne tegema hakata, kui teised ka kohal, sest moon oli kóigi vahel ära jaotatud. 45 minuti pärast jóudis suurem osa seltskonanst järgi ja siis selgus tóde – me läksime mööda valet rada. Ehk siis tegime ise oma kerge päeva sellega raskeks, kuigi huvitavamaks. Kergemat ja pool kilomeetrit lühemat rada pidi tulid teised 45min kiiremini. Seal polnud ka selliseid laskumisi ega ronimist nagu meil. Aga Raki kinnitas, et meie rada oli kindlasti palju ilusam. Ilus oli seal tóesti, ümberringi mäenukid ja tundra.

Óhtu läks taas lóbusaks, seltskond oli sattunud väga tore. Meil käis külas ka "pargihallitus" (pargivahid), Raki ütles, et kui nad teavad, et suured grupid liikumas on, siis nad ikka kontrollivad. Olid toredada, ajasid natuke juttu ja sóitsid siis oma saanidega edasi. Selles majakeses sai ka sauna kasutada, mina ei läinud, need, kes käisid ütlesid, et super. Mul ei olnud saunatunnet, vägisi ei hakanud ka minema. Pidu käis tollel ööl vist kolme-neljani. Mina kadusin kuskil poole kahe ajal kórvalruumi, kus ööbisid neli meie jäljes räätsadega liikuvat sakslast, magama. Seal oli vaiksem ja jahedam.

31.12 – 31.12
Kolmas päev algas tóesti lihtsalt. Lópuks oli kätte jóudnud, see, mida ma eeldasin – rahulik matk metsa vahel. Suusk lippas ka alguses täitsa normaalselt, kerge languse peal sai móne paaristóukegi endale lubada. Igatahes oli hästi mónus hommik, Raki tegi filmi ja meie jóudsime tundra asemel vahelduseks kuusemetsa. Riideid oli mul natuke palju, sest oli soojem, kui eelndevatel päevadel, aga isegi see ei seganud. Teadaolevalt oligi selle päeva programmis lihtne metsavaheline minek ja siis 4 viimasel kilomeetril tóus 662 meetri peale. Ei tundunud väga hirmus ja etteruttavalt vóin öelda, et ega ta polnudki. Ainuke mure oli, et metsavahel oli veel soojem ja lumi muutus juba kergelt vesiseks – ehk siis oli tunne nagu sóidaks määrimata puusuusaga sulalumes, "natuke" hakkas pakkima. See kui palju erinevaid tehnikaid ma kahel viimasel matkapäeval pakkide eemaldamiseks kasutasin näitab juba teatavat leidlikust – oma suusaküljega nühkimine, kaaslase suusakandist üle sóitmine, klambririhmaga nühkimine, kui oli viitsimist suusad jalast vótta siis suusakepiga nühkimine, jope varrukaga nühkimine jne… teiste "arsenalist"on veel vótta pussnoa ja kruusiga kraapinime.

Kuna suusad ei libisenud, siis ei näinud mótet esimestega kaasa minna ja ennas seebiks sóita, nende tempo oli eile mulle libiseva suusagagi ju liig, kogemuste ja oskuste vahe siiski. Jäin grupist maha, nautisin loodust ja värsket óhku. Tundsin kerget kahetsust, et eile olin liigselt kiirustanud ja sellega imelist ümbrust vóibolla vähem märganud. Olles sóitnud planeeritud 16 kilomeetrist 11, otsustasin pidada tee- ja pildistamispausi ning móne tagumise pundi järele oodata. Absoluutses vaikuses hakkab hääli kostma väga pika maa pealt, nii et ma sain enne oma 15 minutit móistatada, keda ma kuulen, kui minuni jóudsid Birks ja Kall. Ootasin nende pausi lópuni ja siis lasime kolmekesi edasi.

Algas tóus. Nüüd oli siis saabunud puusuusa tähetund, erinevalt mu kahest kaaslasest ei pidanud mina peaaegu kordagi kääris minema. Birksil sai lópuks kórini ja ta kinnitas kuuseoksad suuskade alla. Natuke vist aitas. Kui lagedale nólvale jóudsime ründas taas tuul, küll mitte midagi sellist nagu esimesel päeval. Jäime lópuosas taas pimedale, aga seal tipus oli pimedas päris sürreaalne tunne – nagu poolusel oleks, ainult lumi ja lumi ja lumi ja viidad. Kilomeeter enne meie maja oli neljane hütt, kust meid tervitasid mees, naine ja koer, kes meile head vana aasta lóppu soovisid. Ja kohe algas ka laskumine. Seekord pehmes lumes. Tipus oli niipalju külmem, et pakid kadusid alt ja ma sain kenasti libisema. Nii oli mónus. Kukkusin muidugi pikali ka korra, aga pehmesse lumme. Pool kilomeetritr enne maja algas järsem langus, sain sealt kenasti alla, aga et mitte Tannarile sisse sóita viskasin enda hange külili, selline pidurdus toimis ideaalselt. Suusad alt ja tuppa riideid kuivatama. Avastasin oma kurvastuseks, et üks mu ilus lilledega kinnas on kadunud, kuid mingil hetkel rippus see nööril kuivamas, Marko ledis selle hangest – aitäh J

Aastavahetuseni oli veel kóvasti aega, aga asuti pidusööki valmistama – kartulipuder verivorstidega. Lisaks tóid kóik välja üht-teist oma varudest, magusa osas sai meie laud rikkalik. Nahka pandi kóik – isegi minu Hello Kitty glükoos. Selles majakeses oli teine tuba suletud seega oli selge, et peame oma 10 ruutmeetrit ka nelja sakslasega jagama. Enne meid oli majas juba neli soomlannat, kes meie 16 liikmelise ekspeditsiooni sisse sadades otsustasid edasi liikuda. Meiega samal ajal jóudsid kaks kelguvedajat, aga ka nemad liikusid edasi – huvitav kas kóik sinna neljakohalisse majja? Broneerisin endale kiirelt koha pórandale laua alla, seal oli lootust jahedamale kliimale.

Mängisime Towerit ja kaarte, ajasime juttu, veidi enne südaööd läksime óue uut aastat vastu vótma. Virmalisi ei olnud, ilm oli pilvine, aga säraküünlad, mis minul koju jäid olid siiski kamba peale olemas. Keskööl süütasime küünlad, soovisime head uut, tegime grupipilti. Elu parim aastavahetus siiani! Ja parim uni sellel matkal siiani, seda tänu heale kohavalikule, pórandal oli nii óhku kui jahedust.

01.01 - laskumine
Raki väljakuulutatud laskumisvóistlusest alapealkirjaga "kes jääb püsti" ei tulnud minu puhul midagi välja, ma sain selles esimesest järsakust täitsa rahulikud suuskadel alla jalutada… kes arvab, miks? Kuna eilne väga rahulik tempo sobis mulle ideaalselt jäin täna teadlikult ja kohe alguses lópugruppi. Üritasin enne liikuma hakkamist suusad puhatks saada, esimesed 5km oli allamäge, pikapeale ónnestus klots alt ära sóita ja suusad hakkasid minema. Läks veel soojemaks ja pidamine ka paremaks, samas laskumine oli läbi kah selleks korraks.

Sóitsime kaheksases huumorigrupis. Oleks ma teadnud, et taga nii lóbus on, ma poleks esimestel päevadel isegi mitte üritanud "sporti" teha. Täna polnud eriti mótet kuhugi kiirustada, sest mólemad juhid, kelle käes olid Pallasel asuvate busside vótmed, tulid koos meiega. Igaljuhul tundus etem sóita aeglasemalt, nautida rada, seltskonda ja huumorit, kui kükitada Pallasel. Läbi sai arutatud suurem osa Eesti filme, tsiteeritud suurem osa Kreisiraadio sketse, lauldud rivilaulu, selgeks tehtud, kes mis aastal sündinud on ja nii edasi. Óngitsesime suusakepi otsa kinnitatud kruusiga jóest ülipuhast vett ja seisime oma 5 minutit lihtsalt keset kuusemetsa, sest: "aaaaaaaaaaaahhhhhhhhh, kui ilus!". Esimene grupp sai meid Pallasel poolteist tundin oodata, aga kes selles süüdi on? J

Pallaselt sóitis üks buss otse Levile, teine tegi ringi läbi Hetta, sest pidime tagasi viima sealt renditud asendus-suusad. Mina sóitsin Hetta bussis, selgus, et taaskord hea valik, sest suur osa "huumorikoolist" oli sinna koondunud. Esimese asjana tegime peatuse bensukas – ostsime pirukaid, kommi ja külmkapi óllest tühjaks :D Levile jóudsime paari tunniga. Saun oli soe, söök valmis, mis nii viga!

02.01 – Levi
Oma vaba päva Levil veetsin ringi jalutades ja shopates. Kuigi suurem jagu seltskonnast suundus mäele, tundsin mina, et ma selleks korraks olen oma mäespordi kuhjaga kätte saanud. Pealegi Levi mäepileti ja varustuse rendihinnad tundusid sellised, et pole just parim koht esmatutvuseks mäesuuatamisega. Alustasin spordipoest, sest millegipärast tundus mulle tsivilisatsiooni jóudes, et nüüd pole enam vaja sooje riideid kanda, mis sellest, et külma oli sama palju, kui "heki vahel". Seega oli mul vaja soetada fliis ja väike seljakott poleks ka paha teinud. Mitte sellepärast, et ma ei osanud enam seljakotita kóndida vaid kuna mul oli plaanis soetada suveniire ja bussisóiduks toitu, siis ei tahtnud kilekotimajandusega sahmida.

Levisse armusin ma esimesest silmapilgust – kaunis loodus, armsad majakesed ja sportlikud inimesed. Ja muide fliisi ja seljakoti leidsin soodsamate hindadega, kui Eestist. Levi keskusest! Óhtu kulges suhteliselt rahuliult, valmistasime Margitiga óhtusöögi, vaatasime "Tujurikkujat" ja reisipilte-videosid. Magama sain pool üks, et nelja tunni pärast ärgata ja asuda 1300 kilomeetrisele tagasiteele Tartusse.

Epiloog
Tegelikult sai selle hiiglasliku psotitusega pea kóik öeldud. Aitäh korraldajatele ja toredatele seikluskaaslastele. Meie vesisesse talve tagasipöördumine oli kergelt nukker, aga ma ei kaota lootust, et ka Eestis on seal aastal vóimalus külma ja lund nautida!