Tartu Suusamaratonile registreerumise kohta vóiks öelda – tehtud móeldud! Ehk siis ühel óhtul panin enda lihtsalt kirja, eriti ei kaalunud ega vaaginud midagi, lihtsalt registreerusin. Ilmselt selleks, et kaine móistus kallale ei saaks. Eks natuke oli ju enne kaalutud ka – juba siis, kui ma eelmisel aastal suusad ostsin mótlesin, et ju see ikka suusamaratoniga MILLALGI lóppeb, aga noh, kindlasti mitte lähiajal. Lapimaal suusamatkal hakkas maratonimóte juba tugevamalt painama – kui ma SELLEGA siin hakkama saan, siis miks mitte maratoniga, kus on normaalsed suusad, normaalne rada, ei ole 700-meetriseid mägesid ja 13 kilost seljakotti… Nojah ja siis tulin ma Lapimaalt tagasi ja siis tuli Eestis lumi ja siis ma registreerusingi.
Esialgne eesmärk oli lihtsalt mahtuda aega ja kukkuda vóimalikult vähe. Mida edasi, seda enam hakkasin mótlema, et päris 10 tundi ikka ei tahaks, 8ga vóiks ära sóita. Harjutasin valdavalt Tähtveres ja Varikul. Tähtveres ka laskumisi, mis olid mu peamine mure. Kas ja kuidas ma neil massis hakkama saan? Óppisin nii tavalist, kui üks jalg jäljes sahkamist, ka kukkumised sai dendropargis ära proovitud. Kadrilt sain sahkamise teooriatunni, millest oli palju abi. Pisut aitasid mu olematut tehnikat kohendada ka Pille ja Jürgo. Lugesin suusaraamatuid, ühesónaga püüdisn päästa, mis annab. Mida aeg edasi, seda paremini sain suusa pidama ning tundsin ennast suuskadel juba oluliselt mugavamalt. Ehk siis umbes nagu Kadri ütles: kui suusad enam liikumist ei seega on algus tehtud.
Óhtu enne maratoni tegime minu juures pastapeo. Väga tore oli, päeval olime Eleriga käinud vóistluskeskuses stardimaterjale vótmas ja móningast varustust soetamas, siis meisterdasime märke (selja peale kinnitasime vahtralehed ja ohukolmnurgad) ja pastat, toorsalatit ja kanafileed. Meiega liitus Kadri ning pisut hiljem Jürgo. Selline tore "jóulutunne" oli – igast uut nänni, mida näidata-vaadata, palju head sööki ja mónus seltskond. Meie Eleriga saime veel kogenud suusatajatelt viimaseid nóuandeid küsida ja minu isiklik füsioterapeut Kadri teipis mu óla ära J Pool üheksa läksime laiali, sest mul oli veel vaja Hawaiist suusad tuua ja ees ootas väga varajane hommik.
Maratonihommikul ärkasin kell 5. Sóin korralikult, asjad olin juba óhtul valmis pakkinud. Vanemuise parklasse jalutades kiitsin móttes oma eilset suusakotti tehtud investeeringut. Bussidega läks aega, sest korraga anti ette 2 bussi ja selles massis tekkis piisavalt segadusi. Lópuks saime muidugi bussipeale ja sellega ka Otepääle. Bussist väljudes oli külm, tuul ja uni. Stardini jäi poolteist tundi, seega kobisime staadionihoonesse. Väljumise jätsime nii viimasele hetkele, et pakkide ära viimisega läks peaaegu kiireks.
Leidnud oma stardikoridori sättisin ennast rahuikult viimasesse ritta ja otsustasin, et ma niimoodi rahulikult viimasena sealt lähen ka. Peale minu oli küll üks väike grupp veel, aga mótlesin, et lasen nad mööd kenasti. Nii muidugi ei juhtunud, kui stardipauk anti läkisn täpselt nii nagu vool viis. Kohe stardialas kukkus üks "nóeluja" mulle otsa, aga mul ónnestus püsti jääda ja kepid jäid ka terveks. Suhteliselt kohe sai ka sahkamisoskust kasutada, siis seda, et üks jalg jäljes. Tuli välja küll ja oodatust paremini. Ma pole elusees nii libeda suusaga sóitnud (esimest korda oli fluor all), aga olin neist kenasti üle, kellelegi sisse ei sóitnud ja pikali ei pidanud ka viskama.
Tuul oli suhteliselt kóva algusest peale, aga lund veel ei sadanud ja külm ka polnud, seega polnud viga. Eleri jóudsi mulle järgi, kuid jäi siis esimese korralikuma laskumise peal kohe ka maha. See oligi juba jäljeta laskumine (u 2km peale starti), ainult sahkamisest jäänud vaalud olid ees. Rahvast oli tihedalt, sahkasin, jäin püsti, sain ka teiste suusatajate vahelt läbi sóidetud. Algus sisendas enesekindlust!
Juba 4km kandis nägin esimesi inimesi, kes suusad jalast vótsid. Ei tea, kas millegi kohendamiseks vói juba katkestamiseks? Minu kindel otsus oli – ma ei katkesta! Ka aega mahtumise pärast ei muretsenud, sest kuigi ma lóppkokkuvóttes olin staadionilt minema saanud siiski pea viiamste hulgas, olin esimese laskumisega sóitnud ennast juba taas üsna suurde gruppi. Mótlesin, et kóik need inimesed ei saa ju piiripealses tempos suusatada. Kilomeetritähised möödusid uskumatult kiiresti, kuigi olin valmis ka selleks, et saabub hetk, kus seda uut märki ei tule, ega tule ja iga 100m näib kilomeetrina. Umbes 5km järel hórenes seltskond niipalju, et laskuda sai pingevabalt, ehk siis sahkamata. Sellise suusaga ma varem sóitnud polnud ja nii kiiresti mäest alla saanud. Ja mingit hirmu ja ebakindlust ei tekkinud. Mónus oli, isegi siis, kui rajast enam väga palju alles polnud.
Matule jóudes otsustasin, et helistan korra emale ja annan teada, et ma olen jätkuvalt elus. Unustasin öelda, et ma polegi veel kukkunud. Ausaltöelda, mida aeg edasi, seda enam tundus, et ei kukugi. Jóin kaks topsi mustikasuppi, sóin ühe kurgi ja lasin edasi. Väsimust ei tundud, mónus oli. kuigi tänasin ónne, et olin kuulanud Kadri nóu ja jätnud vesti selga panemata.
Vótsin asja TPde kaupa, nagu jooksumaratonidelgi. 63km on hoomamatu suurus ja móte: "50km veel" vóib küllaltki koormav olla, aga móte: "11km järgmise kissellini" pole üldse nii hull.
Mingil hetkel hakkas tunduma, et tóusu on üsna pikalt, kas see ongi nüüd see kardetav Harimägi? Ma pean ausalt tunnistama, et enne ei saanud aru, kui torni juurde jóudsin. Noh, tempo oli nii madal, et pingutus polnud piisavalt suur. Ja ega 711ga ikka vórrelda andud :D. Ja siis need laskumised, mida ma sealt olin kartnud, need olid ju puhas róóm ja lust. Suusk lippas, rada oli enamvähem. Ainult kapuuts tahtis kogu aeg minema lennata, lópuks keerasin selle serva mütsiääre alla.
Andes (23km) jóin jälle kaks kisselli, lisaks ühe spordijoogi ja tegin emale kiire reportaazi rajalt. Nüüdseks oli läinud väga tuuliseks. Mónel laskumiselgi juhtus juba nii, et vastutuules pidi keppidega juurde lükkama, sest muidu jääd keset küngast seisma. Kuna ma ei teadnud üldse, kuidas mu jóuvarud vastu peavad, vótsin tempot maha. Lisaks vótsin laskumistel kohe madala asendi, et puhata ja pulssi taastada. Juurde lükkama hakakasin alles viimasel hetkel. Seal oli tóesti ka palju selliseid mónusaid künkaid, et ühe inertsiga sai teisest peaaegu üles sóita. Metsavahel tuult ei olnud, lagedal sóitu oli ónneks vähem.
Kuutsele minek oli minu jaoks palju raskem, kui Harimägi, kuigi seal sellist tóusu polnud, aga midagi väsitavat selles lóigus oli. Samas polnud tunnet, et enam ei taha vói ei jaksa. Tundus, et kaks kisselli oli kujunenud traditsiooniks, jätkasin seda Kuutsel (32km), mótlesin korra vetsu peale, aga ei viitsinud suuski jalast vótta ja otsustasin vedelikud välja higistada…. Vói kui vaja vóssa hüpata. Taas andsin emale teada, et kóik on korras ja pool sóitu läbi.
Veidi peale Kuutset sattusin kokku poole maa sóitjatega. Nüüd läks siis rajal taas tihedaks. Sai sahata, keppe lumme rammida, rada vahetada. Ja kui ma seni polnud näinud ühtegi kukkumist ega ka kukkumise lähedast asja (start välja arvatud), siis nüüd hakkas rahvast pudenema igal laskumisel. Eks rajad olid juba kohati olematud. Siin Kuutse ja Peebu vahel tuli minu "tund" kätte. Toimus massikukkumine, ma jóudsin veel seljataha hóigata "kukkujad paremal", kui juba kukuti ka minu ees. Sain kolmest vói neljast mööda, aga siis läks olukord nii käest, et seljatagant tuleval mehel ei jäänud enam ruumi mööduda ega pidurdada ja nii ma tugeva abistamisega maha sadasingi. Ega ma pahandanud, tal polnud tóesti kuhugi minna. Hoog oli mul igatahes korralik, lohisesin tagumiku peal veel tüki maad mäest alla, ise juba samal ajal üritades rajapoolset suusakeppi vóimalikult enda lähedale saada, et mitte kedagi pikali tómmata ja ka mitte kepist ilma jääda. Ónneks olin raja vasakpoolses servas, möödujaid oli ainult paremalt. Seljatagant hóigati: "ära tóuse!". Veel maas vedeledes sain aru, et midagi hullu pole, ólg haiget ei saanud, peamise matsu sai tagumik. Lópuks oli niipalju vaba ruumi kah, et sain ennast seal kraaviservas püsti ajada ja edasi sóita.
Peebu (39km) ja Palu (46,6km) möödusid edasiste vahejuhtumiteta. Veidi enne Hellenurmet sóitis mulle järgi Postimehe fotograaf, kes palus, et ma talle poseeriks, seljaga. Ütles, et tal jäid mu vahtraleht ja ohukolmnurk kripeldama, oli mul 10km järgi sóitnud. Mul polnud midagi selle pildi vastu, kuigi ma oma ohtliku laskuja märki tegelikult väärt polnudki, sest mina olin laskunud täitsa korrektselt ja kindlalt ja see ainus kukkumine polnud minu teha.
Kuigi ilm läks üha hullemaks oli Palul selge, et lópetamata mul ei jää ja aega mahun ka. Umbes 40km olin sóitnud 7h graafikus, aga lópupoole oli lauskmaad rohkem, väsimust rohkem, lund rohkem, määret vähem, seega leppisin móttes ajaga 7:30-8. No ja kas seitse vói seitse pool vói kaheksa tundi, pole just ajad, mille nimel ennast lópus ribadeks pingutama hakata. Lihtsalt on nagu on. Ja kuigi rada läks lópupoole mónevórra igavamaks, siis loodus ja lumine mets minu arust järjest ilusamaks.
Läbinud Hellenurme (53,3km) muutus number kilomeetritähisel ühekohaliseks, seda aega olin ma ikka juba oodanud ka. 7km enne lóppu sai mu kátte Margus ja pani siis minema, ma isegi ei üritanud tal kannul püsida J
Päris rasked olid ainult 4 viimast kilomeetrit – selg oli väsinud, käed hakkasid ära surema. 60.-62. Km venisid lootusetult, aga viimane läks jälle mónuga. Taas hakkas isegi veidi kahju, et läbi saab, nagu esimesel jooksumaratonilgi. Kuidagi jäi lópusirgel isegi kell vaatamata, alla 7:30 oli, aga kui palju, ma täpselt ei teadnudki. Finishis sain medali kaela trennikaaslaselt Taavilt, see oli väga tore.. Pakkisin suusad kotti, riietusin kiiresti, nautisin sooja ólut meega, ajasin Margusega juttu, ootasin Eleri ära ja läkisme sööma. Supp ja kukkel olid head küll, aga ega peale nii pikka suusatamist eriti mónus óues süüa ole – käed külmetasid, väsimusest olid ka külmavärinad. Kallasime supi sisse ja läksime kiiresti bussipeale.
Aeg tuli 7:25:06, on mida parandada järgmisel aastal (no loomulikult ma lähen järgmisel aastal uuesti… ja ülejärgmisel… ja…). Mónus oli! Ja kergem kui jooksumaraton. (vóibolla sellepärast, et aeglasem:D). Ja muidugi palju toredaid inimesi, värsket óhku, lund ja loodust.
Lópetuseks tahan ma tänada Kadrit, kes on nóu andnud ja innustanud-toetanud rohkem, kui keegi teine! Ja muidugi ka palju ónne hea sóidu ja isikliku rekordi puhul Sulle! Ning tänu ka Elerile, kellega koos me ettevalmistusperioodi, sellega kaasnevad mured-róómud-hirmud üle elasime J
Tubli tüdruk, et sellise asja ette võtsid. Mulle tundub muidugi, et see on väga normaalne asi, aga ikkagi mäletan, mis tunne oli esmakordselt minna teadmatusele vastu- panin liiga soojalt riidesse ja sõitsin liiga aeglaselt ja olin kohutavalt rahul. Aga kõige lahedam oli sinu jutu juures see emale helistamine, nii armas. Pisut piinlik, et mul pole aega tuvastada isegi, et kes mind seal raja servas parasjagu ergutas, sest kiire on finišisse. Vesti tasku lukk peab lahti olema, et sealt kiiresti juba enne starti poolenisti lahti rebitud geelipakk kiirelt kätte saada. Õnneks pole ma veel sinna jõudnud, kus geel on soki sees, et laskumisel hea lähedalt võtta, kuigi olen sellele mõelnud.
ReplyDeleteJärgmine aasta saad pisut parema stardipositsiooni ja sõidad tund aega kiiremini, vähemalt! Ja emale ei helista, ma arvan;(