Tunne oma kodulinna, ehk tartu linnamaraton 6. Oktoobril 2012

Umbes kuu aega tagasi tekkis mul tunne, et selle aasta maratonitulemus jääbki jooksmata. Tallinna maraton toimus nädal peale rogaini ja sinna ma loomulikult ei läinud, Tartu linnakas oli küll ammusest ajast plaanis, aga algselt pidime minema sinna neljaliikmelise teatriseltskonnaga lihtsalt umbes 5-tunnisele matkale ja sõpradega mõnusalt aega veetma. Kolm nädalat enne maratoni selgus, et meie kambast jääb pikale rajale alles vaid pool, mina ja Kadri  ja siis oli ka teada, et mingit matkamist ei toimu.

Rogainist taastumine võttis pikalt aega ja täiesti puhanult tundsin ma ennast esmakordselt  vast 10 päeva enne jooksu. Siis tõusis ja langes pulss jälle normaalselt ning jalad polnudki enam tina täis. Tahtsin kirjutada, et tundsin ennast nagu enne, aga tegelikult ei tundud, ma tundsin ennast oluliselt paremini kui enne. Joosta oli kuidagi lihtne. Ka puusa olin saanud nüüd piisavalt taastada ja enam see märkimisväärset valu ei teinud.

Maratonieelsel nädalal võtsin väga tõsislt toitumist, vedelikutarbimist ja puhkamist. Jooksud olid 15-20 minutit, ehk siis ainuke eesmärk oli hoida meeles jooksuliigutus ja rütmitunne. Külmkapi peale panin sildi, kus oli kirjas kogu maratonihommiku tegevuskava alates toidust-riietumisest kuni finalgoniga sissemääritavate kehapiirkondadeni. Ikka selleks, et hommikul jääks ära arutu ringijooksmine ja stress. Lisaks kirjutasin sinna paberile 6:00, mis oli minu planeeritud kilomeetritempo (lõpuaeg 4:12). Tegelikult tahtsin joosta aega 4.15, aga jätsin väikse kukkumisvaru.

Suurem dilemma oli riietumisega. Tegelikult lausa nii suur, et 20 minutit enne starti ma veel täpselt ei teadnud, millega ma jooksma lähen. Kairi ütles, et stardis peab ikka külm olema, siis on õige. Võtsin jope pealt ja proovisin, kas on. Õues oli 8 kraadi sooja, tibas kergelt. Mul oli seljas spordipesusärk ja selle peal lühikeste käistega jooksusärk. Pikad püksid. Ei olnud külm, seega viimase hetke otsusena loobusin pesusärgist ja läksin lühikeste käistega. Turvatunde lisamiseks toppisin pesusärgi cheerleaderist Kairi kotti, et kui ma teda kuskil raja ääres näen ja ära külmuma hakkan, siis saan peale tõmmata.

Stardikoridoris olin koos Kadriga, tema hakkas oma  4tunni tempomeistrit otsima, mina ütlesin, et ma nendega ei tule, sest see tempo on liiga kiire. Stardipaugu kõlades sai väikse osalejate arvu tõtu kohe jooksma hakata. Kadri kadus kuhugi silmist. Esimesel kilomeetril ju kiirust ei teadnud, jooksin lihtsalt mõnusas rütmis. Ees lippas Kaire, võtsin tema tuulde. Kilomeetri ajaks kujunes 5:25. Ilmselgelt mitte päris see, mis mul plaanis oli. Aga kuna oli nii hea ja kerge, siis otsustasin minna riskile ja mitte kunstlikult tempot langetama hakata. Mõtlesin, et vaatan paar kilomeetrit, kuidas on, küll ma siis kohendada ka jõuan.

Teisel kilomeetril oli mudasele kraavikaldale laotatud punane vaip, no kus mujal saab maratoni punasel vaibal joosta? Tempo püsis jätkuvalt sama, 4tunni seltskond oli jätkuvalt seljataga. 10 esimest kilomeetrit kulges rada valdavalt minu treeningpiirkonnas. Päris tore oli, ma teadsin täpselt, kuhu tuleb järgmine pööre, kus tõus lõppeb ja kui kaua saab siledal maal joosta. Tiiu ja Kairi olid ratastega siin-seal raja ääres ergutamas. See oli nii tore, mulle pole ühelgi maratonil nii palju kaasa elatud.

5 kilomeetrit sai läbitud, tuli esimene joogipunkt. Seekord tarbisin ma ka geeli teisiti. Mul oli kaasas kaks maximi suurt tuubi, jooksin tuub käes, enne igat joogipunkti võtsin punnsuutäie. Otsustasin, et ma ei oota, kuni mul vaja on lisaenergiat vaid ennetan seda vajadust.  Esimeses punktis jõin ainult vett, jooksu pealt. Raskeks polnud läinud, isegi raskemaks mitte.

9. kilomeetri peal oli Kesk tänaval tagasipööre. Nägin, et nelja tunni kamp on ikka veel üsna kaugel. Kadrit ja Kairet nähes laiutasin käsi, et ma ei tea, kuidagi hea on. Minu tempo oli püsinud, aga niipalju ma juba oma jalgadest sain aru, et ega ma selles tempos lõpuni välja ei vea. Kiirelt olukorra läbi mõeldes otsustasin, et siiski püüan veel pingutada 5:30 lähedases tempos nii kaua, kui võimalik. 10. kilomeetril oli taas joogipunkt. Sellised vahed olidki minu jaoks ideaalsed. Nüüd jõudsime Annelinna. Ma natuke kartsin seda osa, mis järgneb. Ehk siis umbes 10 kilomeetrit linnast väljas põldude vahel jooksmine (linnamaraton!). 11. kilomeetri paiku hakkasid ajad vaikselt langema, 5:40 tundus mugav tempo, otsustasin, et las jääb ja hakkasin seljatagant suuremat gruppi järgi ootama. Esimene veidi raskem moment. Rohkem  vaimselt, tekkis hirm, et kas nüüd läheb jälle nagu eelmisel aastal Tallinnas, et alustan uljalt ja lõpetan 5tunni alla? Korraks läks tuju sellest hirmust ära, aga siis meenus, mis ma sellisteks hetkedeks plaani olin võtnud. Nimelt olin ma viimastel nädalatel enne maratoni lugenud raamatut „Race to the pole“, kus briti kolmene meestetiim osales lõunapoolusele jõudmise võistlusel. Kilometraaz umbes 800, 3 nädala ringis suusatamis, 16 tundi päevas, täislastis kelgud taga. Ühel mehel tekkisid kolmandal päeval villid, aga ta sõitis lõpuni, kogu selle kolm nädalat. Kõik, kes on villidega pidanud pikemalt liikuma võivad seda ette kujutada. Lisaks tuli tal teisel nädalal kopsupõletik. Minu plaan oli selline, et nii kui mul läheb raskeks, mõtlen ma Jamesi peale. Sest selliste probleemide üle, mida mina seal maratonil kogeda võin oleks tema ainult naernud. Uskuge või ei, see toimis suurepäraselt!

Tuju paranes, jooksin oma kohandatud tempos edasi. 14. kilomeetril jäi kolmandik seljataha ja 4tunni mansa hakkas järgi jõudma. Jooipunktist sain veel enne neid rahulikult läbi. Proovisin gruppi võtta. Kaks kilomeetrit jooksin, ei sobinud. Nad liikusid tempoga 5:30 ja natuke peale, see oli hetkel mulle juba liiast. Ja ega mulle suures grupis ei meeldinud ka väga. Üksi jooksmise vastu pole mul midagi, koos mõne hea sõbraga jooksmise vastu ka mitte. Päris tihti leian ma rajalt „oma grupi“ ehk siis paar inimest, kelle tempo sobib, aga see suur grupp mulle ei istunud. Õnneks ei olnud lageda peal ka ülemäära tuuline, sai ka üksi hakkama.

Põlluvahe lõik oli just täpselt nii nüri, kui ma eeldasin, aga õnneks sai natuke varem läbi. 19. kilomeetri  oli tee ääres Taavi, kes ärgitas mind grupile järgi võtma. Ma ei hakanud mainima, et tegelikult olin ma pikalt jooksnud nende ees ja 3 kilomeetrit tagasi lõpuks maha jäänud. Poolmaratoni aeg tuli uhke, 2:00 kopikatega. Eelmise aasta Tallinna ebaõnnestumisel oli see aeg 2:07... Jõudsime Ihastesse, siin oli kaardi järgi oodata mõnigasi tõuse ja ega kaart ei valeta. Tõusud polnud suured, aga parajalt salakavalad. Õnneks mulle tõusudega rada meeldib rohkem, kui ilma, ma väga ei nurisenud. Minu taktika on jätkuvalt joosta tõusust veidi kiiremini üles (tähendab, kui tegemist ei ole mägimaratoni ja ultraüritustega, siis ma kõnnin tõuse), sest esiteks saab siis tõus rutem läbi, teiseks mõjub käiguvahetus alati värskendavalt ja kolmandaks on peale sellist pingutust ka lauskmaal jooksmine tõeline puhkus, laskumisest rääkimata.

Siin hakkas silma juba palju kõndijaid. Mina otsusasin, et vähemalt 30. kilomeetrini mitte ühte kõnnisammu (nii palju olin ma eelmisel aastal suutnud kõndimata joosta Mulgi maratonil). Aga kolmekümneni oli veel aega, enne tuli 25, mis on minu „raskuspunkt“. Kui normaalsetel inimesel algab maraton 35., siis minul 10 kilomeetrit varem. Õnneks olid rajameistrid sellega arvestanud ja keerasid just 25. kilomeetril raja Ihastes metsavahele, mis oli nii ilus, et ma unustasin oma raske koha ära. Tegelikult läksid sellel maratonil isegi kõige raskemad kilomeetrid üllatavalt kiiresti, mõnikord ei jõua jooksudel seda uut silti ära oodata, aga seekord oli enamasti ikka üllatus, et „aa, juba?“, sellist päris venimist ja kahtlusi, et äkki on mõõtjatel midagi sassi läinud ei tulnudki. 25. alates jooksin kindalt 5 kilomeetri kaupa. Esimesed kilomeetrid peale TP-d olid kergemad ja edasi sai mõelda, et „ainult poolteist kilomeetrit veel ja siis saab jälle juua“.

Linna tagasijõudmist ma ootasin küll juba, need maanteed mööda jooksimised ja kergliiklusteed maanteede ääres ja põllud mulle eriti ei istu. Õnneks vahepeal oli Ihaste ka. Peale Ihastet oligi veel paarikilomeetrine lõik kergliiklusteel (millel ju iseenesest pole häda midagi, ma olen seal rattaga küll sõitnud, jõe poolne osa on peaaegu loodus) ja jõudsimegi Annelinna silla juurde tagasi. Kilomeetri tempo oli juba peale poolmaratoni langendu algselt planeeritud kuuele, kohati ka veidi üle selle. Aga tuju mul seekord ei kukkunud, sest ma teadsin, et ma olen oma 4.15 plaanist kõvasti ees ja võin endale väikest langust lubada. Silla juures nägin Pillet, kes hõikas, et samm on ilus ja püüa nüüd hoida seda. Ma olin väga palju keskendunud tehnika hoidmisele ja usun, et sellest oli kasu. Lõpuni jäi 11 kilomeetrit.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd äkki väga raskeks läinud, aga põlved olid väsinud küll ja tempo hoidmiseks pidi rohkem pingutama, kui enne. Positiivne on see, et ma ei tundud ühtegi kohta, mille tundmiseks ma valmis olin – ei puusa, kannakõõluseid ega pöiavõlve. Atlantise ees suunati meid mingitel arusaamatutel põhjustel alumisele kõnniteele, kus pidi kohe võtma suure trepi, et üles tagasi saada. Õnneks olid seal Merili ja Marek ergutamas, sain oma frustratsiooni ära kurta, et on nüüd seda treppi siis vaja siia? Ujula sillal nägin Kadrit, mina läksin silla alt paarikilomeetrisele ringile spordihoone ümber, Kadri suundus juba teisele kaldale, viit viimast kilomeetrit jooksma. Jooksin oma ringikese ära, kõndimist olin ikka veel suutnud vältida. Mõtlesin, et iga jooksusamm, mis ma nüüd teen on võit enese üle, sest seda rohkem mul kõnnivaba distantsi koguneb. Ega ma väga ei tahtnudki käia, põlved natuke nagu tahtsid, aga ma seletasin neile ilusti, et pärast uuesti jooksma hakata on palju raskem ja nad ju ometi ei taha 7km kõndida, mõtelgu, kui palju aega see võtab.

Kui mul kuskil läks tõesti mainimisväärselt raskeks, siis neli kilomeetrit enne lõppu. Alustuseks hakkas mul pisut sees keerama, õnneks sain ma sealt tähelepanu mujale, sest mul tekkis varvastele ville ja need läksid parajasti siis katki. Kõlab nõmedalt, aga mul oli päris hea meel, sest see kipitus tõmbas tähelepanu muult enesetunde halvenemiselt kõrvale. Tegelesin mõttes varvastega ja ülejäänud olek muutus paremaks. Viimasel neljal kilomeetril vaatasin kella ja arvutasin välja kui aeglaselt ma võin joosta, et lõpetada ajaga 4.15. Selgus, et täpselt 7min kilomeetrile. Tempo oli küll juba tükk aega olnud 6:30 piirkonnas, aga see ei tähendanud, et ma nüüd oleks pool minutit aeglasemaks jäänud. Lihtsalt psühholoogiliselt mõjus see teadmine neil mitte liiga lihtsaltel kilomeetritel hästi, teadmine, et veel on varu ja et kui 7:00 ees on, siis peab natuke enam pingutama. Ma ei olnud ikka veel kõndinud.

Keerutasime ennast sealt Supilinnast välja ja jõudsime vanalinna. Nüüd siis see tore Elleri tõus. Enne  just mõtlesin, et huvitav, mitu korda ma sellest mäest nelja Elleris õpitud aasta jooksul üles kõndisin? Enamus kaasvõistlejaid kõndis, mina läksin jonni ja jooksuga. Samm oli küll tippiv ja aeglane, aga ikkagi jooks. Inglisillani vedasin välja, siis veel natuke ja siis tulid need esimesed kõnnisammud ära. Õnneks oli seal palju publikut ergutustega abistamas. Viimane TP, siis musumäele. Toomekas oli paar aastat tagasi minu treeningpaik number üks, seega ka siin oleksin ma võinud kinnisilmi joosta. Elleri-mäe kilomeeter oli küll 7:02, aga edasi hakkasin ma vaikselt tempot tõstma. Teadsin, et peale 41 märki on pikk lauge laskumine ja siis lõpusirge. Laskumisega sain sammu taas pikemaks ja 500m lõpuni oli peaaegu lust. Kella vaatasin korraks veel ka, emotsioon tõi pisara silma. Mul oli joosta alla poole kilomeetri ja aeg oli 4:10. Mõned tuttavad jooksid jupikese raja ääres kaasa, publik ergutas, lõpusirgele keerates oli raja ääres Maia ja vahetult enne lõppu juba vana hea toetusmeeskond Tiiu ja Kairi. Nii heade emotsioonidega ei olnud isegi mu esimese maratoni finish, kõik need toetajad, kodulinn ja uus isiklik rekord tegid oma töö. Pille oli kohe finishis vastas, Kadri ka. Õnnitlesime Kadriga üksteist, olime kumbki parandanud isiklikke umbes poole tunniga.

Tõin pakihoiust koti jopega. Vahetasin riided kuivemate vastu, tänasin ergutustiimi ja vaatasin pool tundi veel finishit. Siis hakkas jahe ja jalutasin koju, et valmistuda õhtuseks „Tosca“ etenduseks.

Numbritest:

Aeg: 4:12.59, isikliku rekordi parandus 31 minutit ja 45 sekundit

Koht: 69 naise hulgast 35., üldarvestuses 429 lõpetaja seast 294

Pulss: max. 183, avg. 171

Keskmine kilomeeter: 5:59

Kõige kiirem kilomeeter 5:15, kõige aeglasem 7:02

 

Selleaastase jooksuhooaja loen põhimõtteliselt lõpetatuks, järgmisel nädalavahetusel läbin küll Viljandi linnajooksu, aga vaevalt, et suurepärase ajaga. Lihtsalt sellepärast lähen, et see jooks on nii hea emotsiooniga. Haanja100 jääb kahjuks töö tõttu tegemata, aga küll jõuab. Novembri keskpaigani umbes puhkan, teen ainult väga kergeid trenne ja siis uueks hooajaks valmistuma  (praegu tundub loogiline, et sihikule tuleb võtta maratoni aeg „alla nelja“). No ja suusad juba ootavad ka riiulis, tuleks vaid lumi kähku maha!