Jumal tänatud, et päike ei paista (Nike Winter Xdream. 13.01.2013)

Winter xdreamile läksin väikse murega, sest nädal enne võistlust oli mu enesetunne vahelduvalt halb ja väga halb. Ei saanudki täpselt aru, milles asi, aga nii kohutavat väsimust pole ma ammu tundud. Magasin öösiti 10-13 tundi ja hommikul ärkasin ikka väsimusega, mis päeva jooksul süvenes. Nädalalõpp hakkas siiski juba lubama, laupäeval väsisin vaid korra, peale esimest etendust ja pühapäeva hommikul oli juba täitsa hea olla. Loomulikult tekitas see mulle lisastressi, sest mul polnud aimugi, kuidas mu keha võistlusel kavatseb käituda. Nädala sees olin kaks jooksu teinud, 30- ja 15-minutilise, mõlemad olid väga rasked. Lootsin parimat. Orienteerumise pärast muretsesin natuke nagunii, kuigi Elise ütles, et ei maksa.

Meie kolmene naiskond koosnes Elise ja Marjaliisa Umbist ja minust. Meie Elisega sõitsime Ebaverre hommikul Tartust, Marjaliisa tuli Pärnust ja liitus meiega võistluskeskuses. Kuna hommikusöök Tartus oli varajane võtsin kaasa purgitäie moosi pudruga ja pistsin selle 9.30 kinni. Elisega oli meil tehtud plaan, et alustame rahulikult, jookseme keha käima ja siis paneme juurde. Tundus mõistlik. Ilm oli väga hea, kuigi olime valmistunud umbes -20, siis reaalsus stardis oli -7, tuulevaikne, pilves ja sajuta. Panin selga vähem riideid, kui planeeritud ja olin selle otsuse eest endale esimese jooksutunni järel tänulik. Tegmie Marjaliisa autos viimased ettevalmistused ja liikusime stardialasse.

10.45st anti kaart ja 15 minutit aega planeerimiseks. Üldiselt läks plaani tegemine üsna libedalt, paaris kohas kahtlesime ja ette ära öeldes tuli ka kaks "töö käigus" muutust sisse, üks teeotsast möödajooksmise ja teine tekkinud parema idee pärast. Lisaülesanne eeldas hargnemist, iga liige pidi võtma ühe punkti, jõudsime ka need enne starti ära jagada. Minule jäi konteiner, Elisele hotell ja kuidagi juhtus nii, et Marjaliisale, kes väga kõrgusi ei armasta torn.

11:00, start. Rahuliku alguse plaan jäi kohe mingiks teiseks korraks. Meie esimene punkt nägi ette Ebavere mäkke jooksmist (kuna selle mäega oli põhimõtteline valik, kas teha ta esimeste või viimaste punktide seas, siis sisuliselt valikut ei olnud). Hoog oli hea, mulle tulid Viljari „kiirendusega mäkke“  trennid meelde. Suurem mass, eriti suusatajad pöörasid 37 või 35 võtma, meie panime 36 peale. Esimese hooga näis, et oleme ainukesed, aga seljatagant tuli jälitajate seltskond. Siiski meie rada oli ainulaadne ja sel antud korral parim, sest jälitajatega saime oma teed minnes edu sisse. 36 olime esimesena kohal. Tõusu oli üksjagu, pulss oli laes, aga punkt tuli üsna ladusalt kätte ja hea algus mõjus innustavalt. Selle 36ga sai Marjaliisa ka ainukese naisena esimeste punktivõtjate tabelisse.

37, 35 mööda suusaradu. Plaanis oli teha vastupidi, aga tempo oli kõrge ning hasardiga panime õigest suusaraja otsast mööda ja läks nii. Kui tagantjärgi kaarti süveneda, siis me selle vahetusega midagi ei kaotanud, pigem vastupidi. Jooksime ka kõik tõusud. Asi, mida ma pikal maastikujooksul seni teinud pole. Samas jaksu oli, joostavat suusarada oli, mõtlesin, et miks mitte.

31, 63, 32. Jõudsime metsast välja mingile politsei või tuletõrje õppeväljakule. Siin 31 ja 32 vahel tuli sooritada lisaülesanne. Mina jooksin oma konteineri juurde. Arvasin, et niisama tuleb kuskile konteineri otsa ronida ja punkt võta, aga ei, päris nii lihtne see asi polnud. Pidin ronima kallaku peal seisvasse konteinerisse alt sisse, sealt mööda palki üles, üle vaheseina, siis uuesti alla, võtma teiselpool vaheseina punkti,ronima mööda laudadest kokku löödud konstruktsiooni konteinerist välja ja mööda katkiste paneelide hunnikut alla. Ei midagi keerulist, aga aega läks minul oma ülesande peale kõige rohkem. Elise käis mahajäetud hotellis ja Marjaliisa tornis. 32 oli sealsamas lähedal tee ääres.

38. kõige pikem jooksuots sellel võistlusel, aga suures osas mööda teed. Ütlesin, et nii on päris mõnus joosta, seal metsavahel mööda tõuse ja langusi tõmbas mul pulsi ikka sassi vahepeal. Sihi pealt pöörasime metsa ja see oli juba hoopis teistmoodi jooks. Marjaliisa liikus selles poolkinnises lumes muljetavaldava kiirusega, mul küll jalad vänderdasid all. Metsateed ja sihid olid mõlemad võrdse joostavusega, või siis võrdelt halva joostavusega, lund oli palju. Kuigi meie ees oldi juba mindud küll, siis jalg käis ikkagi all vinta-vänta, mingit kindlat pinda polnud mujal, kui üksikutel maanteelõikudel.

40, 39, 42, 43, 48, 50, 53, 57. Enamjaolt üsna samasuguse maastikuga vahemaad. Metsateed, mets, soo. Viimast oli kaardil vähe kirjas, aga mul õnnestus mitu korda vette sattuda. Teistel ka, nii et esimese tunni lõpuks olid meil kõigil jalad läbimärjad. Kuigi korraldajad lubasid kuiva jalaga finishisse jõudmist. Märgade jalgade probleemiks polnud mitte külm, vesi soenes kohe tossu sees üles, aga mul oli ühel tossul pael veidi lahti vajunud ja kui ma seda märkasin oli juba liig hilja, ehk siis pael ja tossukeel olid jääs. Natuke loksuma jäi see toss mul lõpuni, ville ei tulnud, tossu ära ka ei kaotanud. Teise tunni järel tuli minu kõige raskem hetk. Tundisn väsimust ja hakkasin muretsema, et äkki mul on ikkagi sellest eelneva nädala nõrkusest veel midagi sees ja äkki ma nüüd kukun ära ja vean teisi alt. Ühesõnaga raske hakkas peamiselt emotsionaalselt. Tagantjärele mõeldes polnud muretsemiseks põhjust, selline väsimus on selleks ajaks normaalne, aga ma hakkasin lihtsalt kartma. Jalad olid ka muidugi lumes müttamisest juba veidi pehmed ja puusad andsid endast märku, aga selle pärast ma ei muretsenud. Teadsin, et 6h on selline aeg, mis on igal juhul vastu peetav, muidugi kui vigastust ei tule. Korra käisin metsavaheteel kõhuli, haiget ei saanud. Geeli tarvitamisega paranes ka üleüldine enesetunne (muu kaasavõetud toit, pähklid ja veidi sherbetti, jäi kõik alles). Esimese kahe tunniga olime jooksnud 14km, selliste olude ja raja kohta võimas tempo ma ütleks.

Ka ilma päikseta hakkas pikapeale see valge silmadele, ma ei tea, mis päiksega saanud oleks, lumepimedus? Ületasime kopratammi, õnneks vette kukkumata. Suuremad ojad olid kõik lahti. Raiesmikud (võibolla hoopis väiksed rabad?) olid märja põhjaga. Lund oli peal palju, aga jalad vajusid ikka vette, mul kõige sügavamalt korra poole sääreni. Kahenädalane sula oli oma töö teinud.

59, muinaslinnuse juurde mäkke, punkt püstkojas. Marjaliisa küsis, kas teeme lõkke ka. Mina pidin tuleasemesse kõhuli kukkuma J. Jagasin sõpradega rõõmu, et kaardi kõige kaugem punkt on võetud ja edasi saab hakata järjest „kodule“ lähemale liikuma. Järsk langus jõeni, mina läbisin selle tagumiku peal, täitsa lõbus oli. Õnneks sain õigel hetkel pidama kah.

58. Jupp maanteejooksu. Mul hakkas vaikselt energiat juurde tulema. Vist oleks võinud alguses ka geeli varem võtta. Meist jooksis mööda üks meestetiim, kes ütles, et neil on küll veidi piinlik mööda joosta ja küsis, et kus me treenime, et nii hästi jookseme. Kallid mehed, ärge tundke naistest mööda joostes piinlikust, sest naised teist möödudes küll ei tunne! Aga tore oli muidugi kiita saada, ma ei tea, kas mulle tundus või meie samm läkski kohe veel ladusamaks. Keerasime metsa, kohe oli väike järvekene, suuskadega oli üle mindud, Marjaliisa arvas, et võiks proovida, meie Elisega meenutasime korraldajate hoiatust, et järved on allikarohked ja kohati väga nõrga jääga. Suuskadega kannab, aga jala? Läksime ringiga, mööda laudteed, mille serva polnud näha ja millelt alla kukkumine polnud väga ohtlik, aga ebameeldiv küll.

56,55 ei mäleta, mingi mets ja põld. Aaa, 55, maja nurk, siin tegime joogipeatuse (enne olime ikka ka teinud), maja küll suurt ei olnud seal, paar palki püsti.

52, 54 oli plaanis võtta teistpidi, aga kohapeal tundus nii õigem. Väsimust oli siiski juba niipalju, et ütlesin muutuse kohta „ahah“ ja panin siis 54 suunas ajama. Õnneks kaaslastel oli kaks sekundit tagasi vastuvõetud otsus meeles ja nad hüüdsid mu tagasi. 54 oli „koht metsas“, rajameister hoiatas enne starti, et siht ei ole ilmselt leitav. Igaljuhul meil väga suuri raskusi selle punkti leidmisega ei tekkinud.

51, 49, 47. Mets ja kalakasvandus. Siin sai mööda teed joosta, oli jaksu veel küll. Teepeal oli minust rohkem jooksjat, kui metsas lumes. Aga metsas oli kõndimine enamasti veel raskem, nii et seal polnud eriti valikut. 49 ja joogipunkt, meie seda ei kasutanud, oli selge, et veame oma jookidega lõppu välja. Siit panime küll otse üle järve, aga „jalgrada“ läks ees, ei kukkunud teised siisse ehk ei kuku ka meie. Marjaliisa ergutas jooksma, kui veel jaksu on, oli. Mul oligi lõpus joosta parem, mida aeg edasi, seda vähem oleks tahtnud kõndida.

46, jõime viimast korda. Jõudsime taas tee peale välja. Lõpuni oli veel viis punkti. Mul hakkas tekkima lõpuemotsioon, sellest tuleb tavaliselt korralik energiasüst. Maanteel panin kiirust juurde, me olime kokku leppinud, et kes mingil hetkel tahab eest ära joosta, siis mingu. Esimesed tunnid jooksis valdavalt Marjaliisa ees, Elise oli minu seljataga, võibolla selleks, et gruppi koomal hoida. Nüüd tundsin mina, et tahaks maanteel vähe kiiremini minna, metsateel võtsin tempot maha.

44, 45, 41. Nüüd andsid juba kõigil siit sealt mingid kohad tunda, naersime, et kolmepeale kokku saaks meist ühe terve ja kaks vigast jooksjat. Mul polnud tegelikult väga hullu, isegi puusad polnud enam palju kehvemaks läinud, kui nad umbes poole maa peal olid.

34, 33, kaks viimast. Vahed olid siin juba väga väiksed. Võistluskeskuse hääled, kostsid ära ja andsid hoogu juurde. Marjaliisa meenutas, et autos ootavad meid „Tallinna“ kommid, mina arvasin, et need kaks viimast punkti me lähme "aurude pealt" ja käpuli ka ära, kui vaja. Küsisin 33 järel, et kas meil lõpuspurdiks jaksu on? Viimased mõnisada meetrit sai joosta kergliiklusteel, mis oli lumega kaetud. Selline pinnas sobis meile kõigile ja lõpu me jooksime minu arust päris korraliku sammu ja tempoga.

Jalad olid pehmed, riided märjad ja jääs, aga emotsioonid head. Autos riideid vahetades tulid küll ennast pikemaks ajaks ühte asendisse unustades krambid, aga tühja sellest. Tossudega tekkis korraks kahtlus, et need tulevad ära ainult koos jalaga, aga lahti sulatasime- kangutasime! Sõime kommi ja enne supikööki vaatasime ka tulemused üle. Saavutasime naiskondade arvestuses 4. koha. 3. jäi lahutama 11 minutit, mis on piisavalt suur kaotus, et mitte kripeldama jääda.

Taaskord selline päev, et mida paremat sa oskad tahta: ilus ilm, ilus loodus, toredad kaaslased, tublisti pingutamist ja kordaminekuid. Hea supp pealekauba! J Ma arvan, et meil läks ka võistluse mõttes väga hästi. Me ei teinud vigu, suutsime hoida head tempot peaaegu lõpuni, planeering tundus korralik. Lihtsalt kolm naiskonda olid tugevamad. Kusjuures kolmas tulemus üldsegi mitte kosmilistes kaugustes (esikoha aeg 3:43 kuulub küll müstikavaldkonda).

Aitäh Elise ja Marjaliisa!

Numbrid:

Aeg: 5h 6min
Kilometraaz: umbes 33
N Koht: 4. (16 naiskonna arvestuses)
Üldkoht 35. (110 võistkonna arvestuses)
Kpsid: 30st 30 (vaid viis naiskonda võttis kõik kontrollpunktod)

Video: http://www.youtube.com/watch?v=9FWVpQ1gjg4&feature=youtu.be

Tulemused: http://www.xdream.ee/tul/13_wx_ebavere/results/results.htm

Etsi blogi, kus ma jälle ära mainitud sain :) ("tundmatu naistetiimi" koosseisus): http://spordilinn.blogspot.com/2013/01/nike-winter-xdream-2013-ebavere.html

Kaart: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=1#!/photo.php?fbid=10151282264343997&set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=3&theater