Tartu suusamaraton, 17.02.2013

Maraton algas nagu ikka juba paar päeva enne starti. Kõigepealt võistluskeskuses käimisega. Lisaks stardimaterjalidele sain sealt ka endale mütsi-sokid-kindad nii et kui laupäevasele pastapartyle saabus Taavi koos hunniku kraamiga, mis ma SDst tellisin, tekkis mul tõeline jõulutunne. Toredad inimesed, palju head sööki ja uued ilusad asjad.

Laupäeval nagu juba mainitud ohter pastasöömine. Menüüs olid kanapasta brokkoli ja riivjuustuga, kanapasta küüslaugutoorjuustuga ning pasta sinihallitus- ja riivjuustuga. Magustoiduks jäätis. Mina olin küll õhtu lõpuks silmini head-paremat täis. Ja minu kokakunst kiideti vist heaks ka, sest enamus sellest hiiglaslikust pastalaarist sai otsa. Tegime ka ennustusvõistluse, ikka lausa kirjutasin tabelisse üles ja puha. Päris huvitav oli vaadata hiljem, aga kes selle võitis ei oskagi öelda, sest üldiselt lugesin ma täppi minemiseks tulemuse +- 5min, aga Eleri näiteks pani Kadri tulemuse minutipealt, samas mina ja Taavi jällegi tabasime ligilähedaselt kahte, Taavi sealjuures eksis Laurile ennustades vaid minutiga. Enda tulemust ei ennustanud õigesti keegi, kõige lähemal oli Kadri.

Maratonihommik oli varajane nagu need hommikud ikka, aga kuna mul on viimasel ajal kujunenud reziim, et umbes 22 magama ja 7 paiku üles, siis 5.15 äratus polnudki väga raske. No ja kuna ärevus oli ka sees, siis seda enam. Tehvandile jõudsime me 7.30, sõin kohe ära pudru moosiga ja natuke shokolaadi. Pakkisin asjad kokku ja läksime Eleriga suuski proovima. Esialgu tundus mulle tõusul, et ei pea, aga paari sammu järel sain aru, et peab küll. Temperatuuri ei teadnud, sest Tehvandi staadioni kraadiklaas oli maratonipalavikku nakatunud ja näitas 5min enne starti +5, natukese aja pärast juba +6... ma ütlesin, Elerile, et kui nii jätkub, on stardiks +20 täis.

Stardis seista oli isegi veidi jahe, aga ma teadsin, et see läheb mööda. Esialgu olid käes paksemad kindad, aga joogivöö taskust olid vajadusel ka õhemad võtta. No ja siis ta läks. Seekord sain isegi enne hümni lõppu juba stardilina alt läbi. Algus oli muidugi üks suur pusa. Aga ma olin enne suuski testides ka inimeste vahel laskumise ära katsetanud. Nädalake enne oli see massilaskumine mulle hakanud muret tekitama, nüüd sain aru, et pole põhjust. Mäesuusatamine on selles osas imesid teinud, kindlus ja suusavalitsemine on hoopis midagi muud, kui varem.

Eks nendel esimestel laskumistel oli kukkumisi üksjagu, mul õnnestus püsti jääda. Teisest kilomeetrist sai juba veidi lahedamalt sõita, aga ma pean etteruttavalt ära ütlema, et sellel positsioonil, kus ma sel aasta liikusin jäi tihedaks peaaegu lõpuni välja.

Korra panin saba maha 10. kilomeetri kandis, midagi hullu ei olnud, tagumik sai korraks kontakti, aga ma sain kohe jalad alla ja edasi. 10. km peal vaatasin kella, 0:53. Sellise pusserdamise juures, mis seal alguses toimus isegi natuke üle ootuste aeg. Oma vöö joogiga oli mul kaasas, otsustasin, et kui TPs väga tihe on, sõidan läbi ja joon oma jooki.  Üllataval kombel, leidsin Matul ühe peaaegu vaba laua, sain joogi ja kulgesin vaikselt juues edasi. Vahetasin ka kindad õhemate vastu. Söögiks ei olnud vajadust.

Suusk oli mul taaskord tehtu suurepärane. Nii head lipet, kui mul nägin vähe. Tihedamates kohtades olin ma vahepeal lausa hädas, ei tahaks nagu sahata ja hoogu maha võtta, aga vahetada pole rada kuhugi. Vahepeal ikka hõikasin ka eesminejale, et „lükka juurde“. Ma üldiselt püüdsin inimeste peale mitte pahandada, sest massiüritustel ongi keeruline ja eks ma kindlasti vihastasin mõne manöövriga ise ka kedagi, aga paar hetke oli küll, kus ma ikkagi natuke pahandasin. Kõigepealt üks vanem meesterahvas, kes sõitis mõnda aega minu kandis ja pidi ju nägema, et minu lipe on oluliselt parem. No ja ikka oli tal vaja enne ühte pikemat ja kiiremat laskumist ennast minu rajale otse mulle nina alla suruda. See oli suhteliselt napikas, ma hõikasin talle ka, et lükaku, aga ei midagi. Pärast vaatasin protokollist, et tegemist oli välismaalasega, ok ta tõesti ei saanud minust aru lihtsalt. Ja mõnel korral ärristusin natuke paari meesterahva peale, kes lausikul „veri ninast väljas“ mööda uhasid, ennast kuhugi vahele pressisid ja siis tõusl enamvähem seisma jäid. Õnneks on mul hea numbrimälu ja üsna kiiresti jäi meelde, kellega samas jäljes ei tasu võimalusel laskuda ja kelle seljataga tõusta. Aga need on võistlusolukorrad ja arvestades seda, et ma ise heegeldasin ka palju ühest jäljest teise, siis kindlasti vihastas keegi minu peale ka, kuigi ma alati heitsin enne rajavahetust pilgu ka seljataha. No ja ega see väike pinge seal rajal üldist emotsiooni ei riku, vähemalt minul mitte.

Ande TPst sõitsin läbi. Seal oli liiga tihe olukord. Võtsin lonksu oma viinamarjamahla ja lasin edasi. Kellal ikka hoidsin ka silma peal. Kadri oli mulle lõpuajaks ennustanud minu arust ülioptimistliku 5:45, aga hetkel olin graafikus. Siiski olin üsna kindel, et ma sellesse graafikusse ei jää. Kuklas kummitasin need viimased 16 minu jaoks väga rasket kilomeetrit. No lauskmaa valdavalt, puhata ei saa.

Need tõusud, kus mass lubas, läksin üles sirge suusaga. Püstise kehaasendiga pidas suusk nii hästi, et ma sain tõusudel käsi puhata, sain üles ainult jalgade jõul. Seal, kus suurem mass ümber ja kõik läksid kääri, ei jäänud mul ka eriti muud üle. Siin kohal kasutan juhust ja ütlen veelkord aitäh Kadrile koolituse eest! Lisaks tõusule aitas see mind tohutult ka vahelduvat sõites.

Poole maa peal tundsin teatavat väsimust. Kuna mul oli kaasas xdreamist alles jäänud kaks geelipära, pidasin vajalikuks neist ühe ära tarvitada. Kuutse punktis sain ka joogi. Kell oli 2:47, mis tähendas, et pool maad sõidetud ja püsin jätkuvalt graafikus. Ma ikka ootasin veel, et millal tuleb hetk, kui ma ära väsin, aga geel mõjus hoopiski turgutavalt ja hea hakkas.

Ma jõudsin korduvalt mõelda, kui inimsõbralik spordiala see suusatamine ikka on. Vahepeal oli laskumistel pulss täitsa all (vööd mul polnud, aga tunde järgi), jooksus ikka ei puhka kuskil. Ärge nüüd arvake, et mulle joosta enam ei meeldi, meeldib küll, mõlemad meeldivad.

21 km enne lõppu õnnestus korralikumalt kukkuda. Suusakepp jäi külje alla, hea, et polnud suurema süsinikusisaldusega, oleks vist puru olnud. Puusal on hetkeseisuga korralik muhk, aga võrreldes eelmise aastaga ikka hästi, luud on terved. Ok, ega eelmise aasta sabakondimurd ka vist PÄRIS luumurruna kirja ei lähe :D

Palu TP, kell 4:01. Mõtlesin, et no alla 6h tuleb nüüd ära, sest vaevalt ma edasi 8kmh suusatan, ükskõik, kui rasked need lausikukilomeetrid ka on. Kuigi ma ennustusvõistluses pakkusin endale aega 6:30 ja seegi tähendanuks tunnist parandust võrreldes eelmise aastaga, oli mul ausalt tunnitades see 5ga algav aeg ju paaril korral peast läbi käinud, aga ega ma sellele palju mõelda ei julgenud.

Kui üldiselt lähevad suusatades kilomeetri palju kiiremini, kui joostes, siis vahemikus 15-12 enne lõppu  toimus tõeline venimine. No ei tulnud ega tulnud seda uut silti. Üllatuslikult avastasin, et päris lausik see lõpp polegi, vahepeal hakkas mulle tunduma, et kogu aeg peab ülesmäge sõitma J ja siis tuli paar üllatavat puhkehetke ka, mida mul meeles polnud. Nende lõpud olin ma sunnitud sõitma püsti, sest reites oli niipalju piima sees, et ma ei jaksanud enam laskumisasendit hoida.

Kui jäi 10km lõpuni hakkas jälle kergem. Kellast ma ei saanud enam aru, mul ei käinud aeg vaid vaatasin lihtsalt kellaaega. Lugesin paar korda näppudel tunde alates 9st, et äkki ma olen valesti arvestanud... kõik oli nagu õige. Jätsin peavaevamise viimasteks kilomeetriteks ja suusatasin edasi kella vaatamata.

Nii, viimased 2km, kell 14:11, ehk siis rajal oldud 5 tundi ja 11 minutit. Ma olin ikkagi üsna kindel, et kuskil on viga ja ju ta ikka on 6:11 :D Lõpusirgele keerates nägin finishikella, 5:20midagi. Et siis ikkagi õige kõik. Sellist aega ma poleks kõige julgmates unistustes ka lootnud. Ma olin siiani arvanud, et selleks, et naisterahvas alla 5:30 sõidaks, peab ikkagi olema harrastusSUUSATAJA. Mina ju ei ole. Kuigi ma olen sellel aastal korralikult suusatanud küll, aga üheski suusatrennis pole ma ju elus kunagi käinud. Välja arvatud kaks Kadrilt saadud trenni, üks eelmisel ja üks sel aastal.

Kõik oli super, ilm, rada, suusad, füüsiline vorm. Palju lihtsam oli kui eelmisel aastal, mis on ka loogiline, sest eelmisel aastal ma suusatasin 2 tundi kauem.

Numbrid:

Aeg 5:23:11, parandus 2h ja 2min

Koht 4156

N. koht 309

Varud: pool geeli ja igas punktis spordijook