Linnasprint 2013, I etapp, 27.03, Tartu.

Kuna sügisene üritus meile meeldis, siis otsustasime Elisega ka selle hooaja linnasprintidest niipaljud, kui võimalik kaasa teha. Kaevasime orienteerumis- ja jooksuoskused lume alt välja ja olime 27. märtsi pealelõunal stardis.

Jooksnud olen ma sel talvel üsna vähe, põhirõhk oli suusatamisel, aga tundus, et see umbes pooletunnine intensiivne pingutus on täitsa tehtav. Kuigi kaks päeva enne võistlust jooksmas käies oli jalg imelikult raske, siis stardieelselt Vanemuisest Raekoja platsi sörkimine oli küllalt mõnusa tundega. Korra sai talvel ka orienteerutud, winter xdreamil. Kuigi suurema orienteerumise tegi seal ära Marjaliisa. Paar päeva enne sprinti vaatasime Elisega netis kaks vana kaarti läbi, et see Tartu kesklinn ka kaardi kujul enamvähem silme ees oleks.

Startisime kohe alguses, vist neljanda paarina. Minul oli vaja kuueks tööl olla. Ilm oli ilus, nii nagu ta terve märtsi on olnud. Enne võistlust tuli anda allkiri teemal, et olen teadlik, et Toomekal võib ninali lennata. Kuna talv peab veel vapralt vastu, siis tõesti Toomemäe piirkond on libe. Samas vanalinna tänavad on juba täitsa puhtad. Elise hakkas jälle märkijaks, mina võtsin kaardi. Meie ees startinud naispaar pani paremale hoovi, seega alguse kopeerisime nende pealt, siis hakkasin ka kähku uurima, et kus see esimene punkt on. Ülikooli raamatukogu purskaevude juures. Lasin Elisel ka jooksu pealt pilgu kaardile visata, et kas mu trajektoorivalik on normaalne, aga midagi muud, kui üle Barklay platsi jooksmine ju välja mõelda polnudki. Alustasin siiski pigem tempoka jooksuga, kuigi olime kokku leppinud, et „hullu“ panema ei hakka ja oleme libeda peal ettevaatlikud. Tundel polnud viga, kannatas joosta küll, isegi kiiremas tempos, kui tavaline trennisörk.

Teine punkt, Vallikraavi tänav. Siin polnud jälle suurt midagi mõelda, ülikooli raamatukogu eest läbi, treppidest alla. Põhimõtteliselt oleks saanu ka Tiigi tänava majade vahelt, aga seal ukerdamine oleks meil ilmselt rohkem aega võtnud. Trepp oli ka muidugi vastikult libe. Punkt  aia küljes, Elise ütles, et märkimise peale tahtis ära kukkuda, ei tea, kas pidas lõpuni vastu J

Kolmas punkt, Park hotelli juures. Ma hakkkasin mäest vasakult poolt üles jooksma, arvestamata, et me peame varem hoovi keerama. Elise ütles, et paremalt oleks mõtekam minna, muidu peame medoka eest mäest alla laskuma. Õigus. Punkt hotelli taga.

Neljas punkt, kassitoome küngas. Hotelli juurest majade vahelt mööda klaasist teed alla, väääääga ettevaatliku sammuga. Siis tagumiku peal laskumine autoteele, pööre anatoomikumi juurde, diagonaalis üle ristmiku ja üles kassika künkale.

Viies punkt Krooksu taga. Tegin taaskord selle lolli vea, et vaatasin kaardilt numbrit, aga mitte ringi, mis punkti täpset asukohta tähistab. Seega esimese hooga otsisime punkti majanurga küljest, aga õnneks vaatasin kohe uuesti ja seekord täpsemalt. Ajalist kadu vast nii 10 sekundit.

Kuues punkt, varemete ees pargis. Jooksime otse läbi varemete, seal olid küll ilmselt katuselt kukkuva jää ohu tõttu lindid ees, aga kaardile polnud keeluala märgitud, jooksime lintide alt läbi.

Seitsmes punkt. Hasart oli juba sees ja aju lülitas ennast välja. Kaart oli kätte jäänud tagurpidi ja pidasin tänavat, kuhu minema peame Vallikraaviks. Lasin Elisel ka korra vaadata, ilmselt kõlasin ma piisavalt veendunult, et ta ka enam väga ei mõelnud ja nii me täpselt vastassuunda lidusimegi. Alla Vallikraavi jõudes ja uuesti kaarti vaadates selgus, et täitsa valesti on. Egas midagi, Toomemäele üles tagasi. Nüüd oli mul õnneks juba pilt selge ja kasutasin ka takkajärgi mõeldes otseimat võimalikku teed, aga kadu selle veaga ikkagi minut-poolteist. Punkt Munga tänava muusikapoe juures.

Kaheksas punkt, Rüütli tänaval majanurga küljes. Siin polnud enam mõelda vaja, ainult joosta. Mugav pealekauba, sest asfalt oli puhas.

Aeg 26:15. Koht 54 naiskonna seast 26. Elise arvas, et kui esimeses pooles oleme, siis on väga hästi ja nii läks. Ega meil erilist sprinterivõimekust vist kummalgi pole, aga vahelduseks on ikkagi täitsa tore. Muide, sellest, et ma olen nüüd natuke aega orienteerumisega tegelenud on elus ikka kasu ka. Emaga Riias käies, leidsin ma otsetee hotelli absoluutselt vaevata üles.