Laulasmaa Ultra, 15.-16.06.2013.

Laulasmaa Ultrale sõitsin otse Riia ooperireisilt, seega sünnipäevaeelne ja –järgne aeg oli mul sisustatud kõige toredamate asjadega maailmas: ooper, jooksmine, sõbrad, reis, loodus. 14. juuni õhtul jõudsin Tallinnasse Kadri ema juurde, kust 15. hommikul sõitsime Meremõisa randa.

Öö enne ultrat magasin täisesti normaalselt, eriliselt tugevat ärevust ei olnud. Enne mõnda lühemat jooksu on olnud ärevam uni. Olin üsna kindel, et olen teinud kõik endast oleneva selle jooksu õnnestumiseks. Puhanud, söönud, tegelenud tublisti lihashooldusega (kodus harjutused, nädala alguses massaaz, kahtlastes kohtades teibid), trenni teinud mõistlikult (ultra nädalal viimane jooks teisipäeval). Ühesõnaga olin 4 järjestikuse maratoni läbimiseks nii valmis, kui olla saab, sest ootamatuste eest pole keegi kaitstud. Loomulikult algasid 10 päeva enne jooksu ka mõned (psühhosomaatilised?) hädad: natuke andis tunda parem puus (seda põdesin kõige rohkem, sest Tsehhi rogainil oli see peamine, mis takistas mul teises pooles Kadri tempos püsimist), nädal enne põdesin läbi kerge põiepõletiku, aga püüdsin mitte üle mõelda.

Ilm oli jooksuks suurepärane, 15 kraadi sooja, päike, kui just norida, siis tuult võinuks vähem olla. Võtsime numbrid välja, peakohtunik Mart küsis, et ma jooksen siin ju ikka rohkem, kui maratoni. Ma ütlesin, et me tulime täispikka jooksma. Mulle tundus, et seda ei võetud päris tõsiselt, aga mul polnud küll hetkekski kahtlust, et me Kadriga täispika ära jookseme. Me olime ju nii otsustanud.

Esimene ring. 21,1 „Tutvumine rajaga“

Taktika oli meil selline, et jookseme nii, et oleks hea. Esimese ringi kilomeetrite ajad tulid kiiremad, kui võinuks, aga otsustasime, et ei hakka kunstlikult tagasi hoidma, sest ka liigne pidurdamine koormab. Jooksime rahulikult aga vabalt. Esimene ring oli raja osas oooo-elamus. Rada on lihtsalt nii ilus! Tegelikult oli rada ilus ka ülejäänud ringidel, aga esimesel oli see kõik veel täitsa uus. TPd paiknesid 2-3 kilomeetriste vahedega, valik oli korralik, enda sööki ma sõin üsna vähe. Ka coca-cola oli olemas, esimestel ringidel tarbisin seda hoolega. Tp-de rahvas oli ka väga tore. Rääkimata kaasvõistlejatest. Kuna rada oli tagasipööretega, sai kogu aeg vastujooksjaid ergutada ja endal oli ka nii hea, kui kiideti. Ajasime Kadriga juttu, täitsa märkamatult saigi 21,1km joostud.

Teine ring. 42,2 „Esimene maraton“

Enesetunne oli jätkuvalt mõnus, hea kerge jooks. Nüüd juba teadsime kus on joostavad kohad ja kus me kõnnime. Rada on seal üllatavalt raske, on väga järske tõuse, metsavahel pidevalt mööda künkaid üles-alla, juurikad, liivased lõigud... Samas mulle meeldib selline rada, mitmekesine ja huvitav. Sajuga olnuks rajal ka ohtlikke kohti, kuivagagi pidi paaril kallakul olema väga ettevaatlik. Kuigi me olime läbi rääkinud, et kui üks või teine tahab kiiremini minna, ei ole see probleem, siis püsisime koos. Ma ütlesin ka õhtu enne jooksu Kadrile, et mina siiski heameelega jookseks võimalikult palju koos. Isegi kui ma oleks saanud veidi kiiremini, siis ma eelistasin koos jooksmist ja tuleb tunnitada, et ma usaldan ikka veel pikal maal Kadri tempovaliku oskust veidi rohkem, kui enda oma.

Kolmas ring. 63,3 „Natuke raskem“

Maraton sai läbi, rajal jäi rahvast järsult hõredamaks. Täitsa kahju oli kohe, palju vähem võimalusi kedagi näha, kiita ja ise kiidetud saada. Enesetunne jätkuvalt suurepärane, kui välja arvata kerge ohumärk põies. Ise kahtlustasin, et ju see suur tuul mere ääres, kuigi selle osa jooksin alati kilekas peal. Võtsin kaks jõhvikakapslit ja ibuka. Seega ma ei saa öelda, et ma oleks keemiavabalt jooksnud seekord. Geeli ja spordijooki ei tarbinud, aga ibukat ikkagi. Kadril hakkas natuke raskem, mul tekkis korra väike mure , sest väga palju hakkas jutu sisse tekkima lauseid kõndimisest, aga ma tean, et kui just midagi erakordset ei ole, siis Kadri on nii füüsiliselt kui vaimselt piisavalt tugev, et raskest hetkest üle saada.

Neljas ring. 84,4 „Pool“

Meil mõlemal hakkas parem, minu põiemure lahenes ja Kadri enesetunne sai ka korda. Kadri ema oli siiani kogu aeg rajal ringi jalutanud ja siin-seal kaasa liikunud meiega. Nüüd sörkis ta ka meiega natuke ühest TPst alates kaasa. Küsis, et kas me jookseme kogu aeg sellises tempos, Kadri vastas, et ei, me vahepeal ikka kiirendame ka :D Lihastes polnud jätkuvalt mingit märkimisväärset muret, eks muidugi oli tunda, et me oleme juba üle 60km jooksnud, aga midagi segavat ei olnud. Venitasime iga ringi lõpus ja hiliselmatel ringidel ka aegajalt vahepeal kergelt. TP-des sai toitu-jooki tarbida näiteks kükitades või põlvili, mis mõlemad on superhead venitusasendid. Neljanda ringi lõpus, kui pool sai tehtud, sõime veidi makarone. Praeguseks oli üsna selge, et naiskondadest oleme me kindlalt liidripositsioonil ja kuigi inimeste lugemine polnud kerge, sest kõik vahetasid riideid ja üldse läks vahepeal sassi, kes mitmendal ringil on, näis, et oleme ka individuaalses arvestuses üsna kindlalt esikolmikus.

Viies ring. 105,5 „Päikeseloojang“

Pool joostud. Minu meelest klappis meil siiamaani küll suurepäraselt. Kuigi minul hetkel väga mingit tuge vaja polnudki, sest kõik oli niigi hästi, oli ikkagi hea, et sõber on kõrval. Rääkisime niisama juttu, jagasime emotsioone (peamiselt teemal: vaata, kui ilus koht/meri/valgus/sammal/lill... ), elasime koos teistele kaasa. Naiste liider Mari Boikov oli siiani olnud meist pikalt ees ja edu kasvatanud, sellel ringil nägime teda esimest korda kõndimas, küll ringi lõpupoole, kui ta oma 100km oli ära teinud. Vahe enam ei suurenenud vaid hakkas pigem tasapisi kahanema. Mina ütlesin Kadrile, et see on ikka minu spordiala, nii hea on. Kadri ütles, et ära hõiska enne õhtut, millest kujunes ultrajooksuvanasõna: ära hõiska enne hommikut! Ringi lõpus tekkiski mul hetkeks auk, olin Tpdes söönud vähevõitu ja äkki läks kõht tühjaks, kohe niimoodi vastikult, et tekkis nõrkus ja pea hakkas ringi käima. Õnneks olid omal veel mõned hädaabipähklid vöös alles ja lähimas TPs sõin korralikult, üsna kiiresti enesetunne paraneski. Päev jõudis tasapisi õhtusse, päike oli madalamal ja tekitas imeilusaid valgusemänge. Loojangu merre nägime ka ära, imeilus! Selge oli see, et järgmisel ringil läheb vaja lampi. Vahetasin ka ära särgi, et ööseks saada kuivem riie selga, korra mõtleisn, kas panna paksem jakk peale, aga ei pannud. Väga polnud vaja ka. Õhukesed kindad olid kaasaas, mida oleks isegi vahepeal tahtnud, aga vahetusala läbides ununesid need alati maha. Õnneks oli selline kilekas, kuhu sai käed varrukatesse tõmmata. Nokatsi asendasin maratonibuffiga, sest nokatsi peale on lampi ebamugav panna ja buff hoidis kõrvad ka soojas. Lambi panin pähe nii hilja kui võimalik, sest mulle eriti ei meeldi see surve. Kadri liikus mu seljataga, pani oma proẑe põlema ja ega minu „seasilmakest“ siis vaja ei läinudki.

Kuues ring. 126,6 „Fantoomlätlane“

Ööring. Kuigi meil olid lambid kaasas ja me neid ka kasutasime, otsustasime siiski, et me ei jookse seda ringi. Suur osa rajast oli selline, et ka valges joostes võis mõne juurika taha ninali lennata, rääkimata pimedast. Meeste liider Rünno Ruul muidugi jooksis terve tee ja minu meelest olenemata tõusust või laskumisest, valgest või pimedast, esimesest või kaheksandast ringist kogu aeg ühes tempos ja ühtlase sammuga – müstiline mees! Meie otsusatsime kõndida, öö on ju ikkagi puhkamiseks. Pealegi oli meie kõnnitempo jätkuvalt suurepärane. Otsustasime, et jooksmine on natuke põhjendamatu riskiga seotud. Naiste esikohaga oli vahe üksjagu vähenenud. Igaljuhul oli meil 6. ringi alguses piisavalt hea enesetunne selleks, et arutada, aks meil oleks võimalust teda püüdma hakata. Mulle tundus, et natuke liiga vähe on lõpuni jäänud. Vahe oli umbes 13-14km. Sellel ringil hakkasin ma esimest korda mõtlema, et kas varsti on see hetk, kus ma peaks Kadril eest ära minema. Kahju oli, sest mulle meeldis koos ja veidi ikka kripeldas, et kuidas ma sõbra maha jätan, aga samas oli Kadri mulle vähemalt 10 korda selleks ajaks jõudnud öelda, et kui ma tahan minna, siis see ei ole probleem. Otsustasin, et 7. ringi alguses vaatan, kuidas on. Ring tundus tulema aeglasem, ma tegin siiski valearvestuse, arvasin, et tuleb 4h, aga reaalsus oli pool tundi kiirem. Kadri küsis, et kui me edasi neljaga läbime, kas siis ka jõuame aega, ma arvestasin jälle tiba valesti ja ütleisn, et napilt jõuab. Aga võibolla see valearvestus oli isegi hea mõnes mõttes. Püüdsime aru saada, kuidas seljataguste konkurentidega on. Näis, et vahe on turvaline, tagasipöödest tulles saime sellele kinnituse, sest naisterahvast, keda konkurendiks pidasime, enam rajal ei olnud. Jõudsime 16,4km TPpsse, mis oli samas ka vahetusala, kust tuli veel iga ringi lõpus teha 4,7 km paun Heliküla pool ja vahetusalasse tagasi tulla. Saime info, et naiste 4. koht on meist ainult 12min maas. See tekitas segaduse, sest meie arust polnud meil kedagi nii lähedal seljataga, no kuidas see võimalik on, et me ei näinud?! Aga kohtunikud väitsid kindlalt, et üks lätlanna on. Liikusime edasi, Kadri arvas, et tegemist on fantoom-lätlasega. Kuna kohe oli tulemas väikse ringi tagasipööre, siis tõehetk oli lähedal. Kuigi poodiumikoht polnud elu ja surma küsimus, oli see ikkagi ärev hetk. Arvestasime, et 12 minutit on kuskil 1,5km. Teadsime umbes, kuskohas me kohtuma peaks, ei kohtunud. Läks natuke veel aega, keegi paistis puude vahelt, ei, üks mees hoopis. Lõpuks ta siis ikka tuli, aga polnud üldse sellise olekuga, et temast meile enam võiks ohustajat olla, vahe umbes 3km. Tagasi vahetusalas ütlesime, et oligi lätlane, aga vähemalt pool tundi taga.

Seitsmes ring, 147,7. „Üksiküritaja“

Ütlesin Kadrile, et me olemegi eelviiamsel ringil, nii äge! Eelmise ringi Türisalu-poolses tagasipöördes olime mõelnud, et see järsk laskumine on natuke liiga hull praegustele lihastele, aga ma lohutasin meid, et järgmisel ringil saab juba öelda, et eelviimast korda. Kohe esimese kilomeetri lõpus tundisn, et nüüd on siis see hetk, kus ma tahan omas tempos minna. Vahe oli meil nagunii juba selline, et käänulisemates kohtades silmsidet polnud. Tundin, et nüüd on vaja kiiremini liikuda, sest aeglasemlat hakkan kangeks jääma. Hõikasin Kadrile, et ma nüüd lähen, sest muidu on lihastega probleem. Kerge tempo tõus mõjus positiivselt, tempole omakorda mõjus positiivselt see, et ringi alguses naiste liidrit kohates oli vahe vähenenud üheksale kilomeetrile. Kalkuleerisin mõttes, et kui väga pingutada oleks mingi võimalus olemas. Jooksjat minust enam ei olnud, aga kõnnile oli veel isegi võimalik lisada ja liidri olek oli selline, et tema tõenäoliselt enam ei lisa. Esialgu mind üksi kõndimine ei seganud, kuigi Kadriga koos mulle meeldis ikkagi rohkem. Arvasin, et Kadri on suht palju maha jäänud, aga Türisalu tagasipöördes selgus, et ei olegi, sest ta oli hakanud jooksma ja jooksis päris ilusa sammuga. Vahe oli meil vast 400m, aga Kadri alles läks TPsse, mina juba tulin sealt. Ma olin täiesti kindel, et ta võtab mu kinni, arvestades Kadri tahtejõudu ja vaimset tugevust. Muidugi ei teadnud ma täpselt, mis konditsioonis on tema lihas ja muu füüsis, aga mulle näis, et kui ta juba jookseb, siis on aja küsimus, millal ta mu kätte saab. TP mehe küsimuse peale arvasin ka, et ilmselt 8. ringil on jõuvahekorrad juba teistpidi. Mina sain joosta veel vaid lühikesi juppe ja loobusin varsti ka sellest, sest peale jooksulõiku oli taastumine pikk ja kõnd aeglane, ühtlane kiire samm näis ökonoomsem. Mõneti ma lootsin, et Kadri tuleks järgi, kui ta juhtumisi on piisavalt taastunud, et tempot üleval hoida ja äkki ma suudan temaga kaasa minna, aga eks ma ikka ju natuke tahtsin seda teist kohta saada ka J Mõte oli selline, et ootama ma ei hakka, tempot alla ei lase, aga kui ka Kadri saab mööda, siis on tema pärast ainult hea meel. Ringi lõpus oli naiste liidriga vahe umbes 6km.

Kaheksas ring, 168,8km „Viimane“

Vahetusalas küsisin Mardilt seisu, et kas seljatagant on kedagi peale Kadri tulemas. Selgus, et esikolmiku kohad on meil kindlad, fantoom-lätlane oli  piirdunud 6 ringiga. Mart innustas, et mine tee kindlasti kaheksas ring ka, ma ütleisn, et muidugi lähen, selleks ma ju tulin, et 168,8km läbida. Pille ja Heleen Vennikas olid ka parajasti seal, elasid kaasa. Nemad olid üldse terve jooksu kogu aeg rajal ka väga ägedad kaasaelajad, tegid laineid ja ergutasid igatpidi J. Mart ütles, et terve naiste esikolmik saab siis 168,8km, kui ikka Kadri ka läheb viimasele. Ma teatasin, et muidugi läheb! Ma ütlen ausalt, see kaheksas ring oli raske, kohati ikka väga raske. Vastu tuli tuttavaid inimesi, kes vahepeal olid maganud ja nüüd uuesti rajal, sealhulgas Maia ja Marika, aga ma ei jaksanud enam väga palju ergutadagi. Oli väsimus ja oli valus, talla alla tekkisid suured villid, aga tundus, et plaasterdada pole mõtet, valus on nagunii, pigem ei kuluta aega. Tempo mahavõtmisesse suhtusin samamoodi, oli selge, et ma jõuan finishisse isegi jalutades, kiusatus oli suur, aga mõtlesin, et mida kiiremini ma liigun, seda kiiremini see piin läbi saab. Kordagi ei tekkinud mõtet, et miks ma siin olen ja kas siis on vaja selliseid asju teha, aga tunnistan, et viimane ring oli raske küll. Püüdsin ka tempos mitte päris alla anda juba sellepärast, et Mari Boikov oli üha lähemal. Mul pigem oli sportlik huvi, kui väikseks ma vahe saan, selleks, et võita, tundus üks ring puud jäävat. Esimeses tagasipöördes oli vahe 4 kilomeetrit. Mingil hetkel sai mind kätte üks 6 (või seitsmendal?). ringil olev mees, kes oli vahepeal puhanud. Temaga jutustades tempo isegi tõusis, kuskil paar kilomeetrit sain temaga kiiremini edasi, rohkem seda tempot hoida ei jaksanud. Kilomeetreid oli lõpuni jäänud vähe, aga see, kui palju aega nende läbimisele kulub heidutas veidi. Kohutavalt raske oli minna vahetusalast veel seda viimast 4,7km lõppu tegema. Juba oled nagu finishis ja ikka pead edasi liikuma. Lohutasin ennast, et see on ainult 2,3km ühtepidi ja siis tagasi, see pole ju hullu midagi. Naiste liidrit polnud näinud, arvasin, et ju ta on finishis. Olles läbinud enamvähem kilomeetri Heliküla ringist tuli ta mulle vastu. Järelikult oli meie vahe lõpus ainult 2,5 kilomeetrit... Viimane TP, olin sel ringil kõikides TPdes teenindajatele öelnud, et aitäh, väga tore oli, rohkem ma ei tule, vähemalt sellel aastal mitte :D Hakkasin Kadrit vastu ootama. Poolteist kilomeetrit enne minu finishit kohtusime. Kadri ütles, et ta lootis, et ma olen juba finishis, et võitsin. Otsustasin, et ükskõik, kui raske ka on, viiamsed 100m finishini ma jooksen. 21km märgi juures hakkasingi jooksma, täitsa võimalik oli.

Õnnitlesin telgis võitjat, ajasime natuke juttu, siis keerasin enda murule selili, enne Kadri lõppu ei hakanud mingeid muid toimingud tegema. 17 minuti pärast mu tiimikaaslane finisheeruski ja no Kadri ei väsi üllatamast – finisheerus sammuga nagu ta oleks 10km jooksult tulnud.

Numbrid:

Distants: 168,8km

Aeg: 25:08:49

AVG pulss: 133

Koht: 11.

N koht 2.

Naiskonna koht: 1.

Põletatud kalorid: umbes 10500 (viimasel ringil andis wearlink alla)

Ringiajad: 1. 2:38, 2. 2:44., 3. 3:00, 4. 2:56, 5. 3:10, 6. 3:30, 7. 3:20, 8. 3.47. Ajad on koos vahetusalas toimunud söömiste, plaasterdamiste, soki ja kostüümivahetustega.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, Kadri emale, kes meid enne võistlust majutas, toitis-kattis-transportis-ergutas. Suusahulludele, kelle buss mu Tartusse sõidutas. Pillele, kes aitas esimesel õhtul hädast välja ja tõi süüa. Oma emale, kes teisel päeval sõitis Põltsamaalt Tartusse, et mulle poest vajalikud asjad tuua, toitu valmistada ja muidu poputada. Kõikidele trennikaaslastele-sõpradele, kes kaasa elasid. Aitäh Viljarile, kelle trennid on mind tugevaks teinud.

Päris lõpetuseks KÕIGE suurem aitäh mu hindamatule naiskonnakaaslasele! Viimased ringid, mis ma üksi jooksin mõtlesin, et ilma sinuta Kadri, ma poleks tõenäoliselt 168,8km läbinud. Või igaljuhul poleks see läbimine pooltki nii tore olnud.

http://www.estonian-ultrarunners.com/index.php?option=com_content&view=article&id=572:runno-ruul-ja-mari-boikov-voitsid-laulasmaa-ultra&catid=98&Itemid=493&lang=et

See isagi väga pikk postitus võtab kokku umbes veerandi tegelikkusest, aga ma ei hakka teile siia romaani kirjutama :D