Tallinna Maraton. 8.9.13

Selleaastane Tallinna maraton tõi endaga kaasa suure hulga küllaltki vastakaid emotsioone. Emotsionaalne on see Tallinna trass mulle (oma mõningasest nüridusest hoolimata) nagunii, sest jooksin ma ju seal 2010. aastal oma esimese maratoni, toona oli aeg 4:56. Kaks aastat tagasi ebaõnnestus TM täielikult – minnes püüdma aega 4:15 kulgesin lõpuks kuidagi finishisse ajaga 4:47. Nüüd peale ühte vahele jäänud aastat olin valmis proovima aega 3:45.

Ma ei teagi täpselt, kust see 3:45 tuli, sest peale möödundaastast 4:12 Tartus tundus selleks aastaks mõistlik võtta eesmärgiks nelja tunni piiri alistamine. Aga see näis mulle vähe... Tallinna maratoni eelselt oli vorm hea, tervis korras, mõte oli, et miks siis mitte proovida. Ja tõepoolest, miks ka mitte? Julge hundi rind... Kuigi spordis on mul „tasa ja targu“ võibolla paremini välja tulnud, kui elus üleüldiselt.

Niisiis 3:45, ei mingeid B ja C eesmärke, ainult üks mõte – 3:45. Trennid sujusid kenasti, kuu ja 10 päeva tagasi tehtud 24h rogainist näisin olevat hästi taastunud. Esimest korda tekkisid väiksed kõhklused, kui maratoni nädala kolmapäeval hakkas igakuine „naistejama“. Mul kaasneb muule veidi hõredale enesetundele ka väga suur verekaotus. Sisendasin endale, et pole hullu, kui toitumisele ja energia laadimisele eelneval paaril päeval korralikult rõhku panna. Rohkem sööma hakkasin ma alates reedest. Laupäev oli nagu jõulud kodus – näiteks ei suutnud ma sõbrannaga Pizza Grandes lõunatades otsustada, kas võtta pizza või pasta... no võtsin mõlemad siis. Tunni aja pärast jäätise ka otsa. Tunnen, et see ei olnud vale otsus.

Järgmisel hommikul võtsin ka tankimist tõsiselt. Ilmselgelt veidi liiga tõsiselt. Kuna sel aastal olen ma võistelnud vähe, ei oska ma enam lühemaks otsaks valmistuda. Sõin nagu läheks 24h-ks metsa. Maratoniks ei ole sellist laadimist vaja.

Riietumisega ei olnud küsimust – kõige õhem variant. Kuigi hommikune 7 kraadi võis tekitada kahtlusi, lubas päevane ennustus 23. Jalanõudega läksin väiksele riskile, kasutasin mizunosid, mille ma vahepeal olin juba maha kandnud, kuid aasta jagu hoolsalt pöiaharjutusi on mu ülepronatsiooni enamvähem kaotanud ja saan joosta peaaegu neutraalsete jalatsitega. Olin mizunodega teinud ühe üle kolmetunnise trenni, siis polnud midagi häda. See trenn polnud küll täies osas asfaldil, aga uskusin, et need sussid on õige valik. Rajal oli kohati ka teisi mõtteid, kuid tagantjärgi mõeldes polnud tossudel midagi häda. Kella mul jätkuvalt polnud, seega oli vaja võtta tempomeistri gruppi. Kuigi „tempo“ startis minust kaks koridori eespool (regasin üsna viimasel hetkel ja sain stardinumbri 1841), ei pidanud seda probleemiks, sest Talllinnas on väga lai stardiala.

Päev enne oli jooksusoov ja motiveeritus saavutanud viimase piiri. Tundsin ennast nagu multifilmi võistlushobune, kes stardivärava taga kabjaga maad kaabib ja ninasõõrmetest auru välja ajab. Ka stardihommikul oli enesetunne korras, kuid umbes pool tundi enne starti hakkasid tekkima esimesed kõhklused – kas ma ikka saan hakkama? Püüdsin need mõtted endast eemale peletada ja keskenduda heale enesetundele. Näis, et õnnestus. Seda, kuidas Tallinna linnapea stardipaugu andis ma igaljuhul ei märganud, olin nii omas maailmas. Tähendab starti ikka märkasin, aga seda, kes selle andis mitte.

Õige grupi sain küllalt ruttu kätte, ei pidanud selleks isegi väga spurtima. Parema meelega olekski võibolla alguseks sellesse temposse jäänud, aga võtsin  maha ja sulandusin  gruppi. Kõik oli tore, joosta ja nii... aga minu mõttemaailmaga oli midagi lahti. Esimesed 3km oli hästi ja siis ma murdusin. Hirmud ja kahtlused tulid korraga peale. See, et tempo sobis suurepäraselt ja kõik oli hästi ei lugenud absoluutselt. Kas ma jaksan? Millal verekaotus tunda hakkab andma? Millal hakkab valus? Kui valus? Kas kõht hakkab ka valutama? (no sel perioodil kuus mul kipub nii olema) Nii, nüüd on palav, kas ma kannatan selle ära? Ja nii edasi, ja nii edasi... Õnneks seda ei mõelnud, et ega ma ära ei sure :D. Ühesõnaga pidin ma 39 kilomeetrit enne lõppu hakkama juba endale rääkima, et kõik on hästi. Õnneks see siis veel toimis. Kuigi pidin ikka mõtlema vahepeal, et „näed, kilomeeter jälle läbi ja polnudki raske“.

Jõin TPdes vett, kuigi alguses oli kiusatus läbi joosta, et mitte summas trügida andsin endale aru, et sellise ilmaga on see lubamatu. Grupis joosta on ju ühest küljest tore, aga samas raskem ja mulle ise meeldib rohkem. Tore on sellepärast, et keegi mõtleb sinu eest, ei pea ise aega arvestama. Tuulevarju saab ka, kui vaja Aga mulle isegi meeldib see kella jälgimise ja kalkuleerimise osa – annab ajule tegevust. Nii palju rahvast ümber mulle ei meeldi, kogu aeg arvesta ja jälgi, et kellelegi otsa ei jookseks. Üks naine oskas mulle 3 korda kanda joosta, mõtlesin, et kui ta neljas kord veel sisse tuleb, siis mainin viisakalt, et natuke võiks ju vaadata.

Esimene raske hetk tuli 12. kilomeetril. Siis sain aru, et asi pole enam ainult selles, et mul on kahtlusehetki vaid et mul on päriselt raske. Kolm kilomeetrit hiljem mõistsin, et kui ma nüüd tempot alla ei lase, siis finishisse ma ei jõua. Lasin vaikselt grupi minema. Loomulikult oli see mulle löök. Ma polnud ju arvestanud ühegi muu eesmärgiga. 15. kilomeetril loobusin ka keemiavabast jooksust ja hakaksin TPdes tarbima spordijooki, keha nõudis lisaenergiat. Arvatavasti oli see vaimne „võitlus“ mind piisavalt kulutanud. Inimesed raja ääres olid kenad, ergutasid hoolega, hõikasid, et väga hea aja graafikus jooksete ja hoidke seda. Aga minul oli tuju paha, sest ma mõtlesin, et ma ei suuda seda hoida. Nüüd hakkas kella puudumine eriliselt segama – ma ei teadnud enam, kui kiiresti ma kilomeetreid läbin ja mis shansid mul on. Selline pimedas kobamine mulle ei istu, ma tahan konkreetselt ja kindlalt teada, isegi, kui asi on halb. No muidugi niipalju ju teadsin, et veel on alla 4h graafik, sest järgmine grupp polnud mind kätte saanud.

Shnelli tiigi ääres tundus küll täitsa võimatu, et ma teise ringi ka otsa teen. See sinna ehitatud sild mulle isegi peaaegu meeldis, ma sain oma igatsetud rütmivahetuse ilma kõndimata. Tallinnas ju erilisi variante pole. Muidugi silla materjal oli geniaalne, oleks vihma sadanud, olnuks kiirabil käed tööd täis. Enne Kaarli kirikut tulid pisarad silma, et nii raske on. Aga siiski otsustasin ma, et ei astu veel kõrvale. Teisele ringile minnes elas rahvas võimsalt kaasa ja see aitas mind kõvasti. Riidlesin endaga natuke – et mis siis tegelikult viga on, hetkel liigun ma küllaltki heas iskiliku rekordi graafikus, senikaua, kui 4:15 grupp mind kätte ei saa, on kõik väga hästi. Tundub, et see aitas. Varem oleks pidanud riidlema, mitte veenma ja meelitama. Viru juures nägin Marget, tema jutust sain pärast aru, et ma polnudki väga „süsi“ välja näinud J. Igatahes hakkas mul esialgu peaaegu märkamatult, aga stabiilselt paremaks minema.

Russalka juures pööras üks minu ees jooksnud naine tagasi. Mul oli ka veel kiusatusi, aga mitte väga tõsiseltvõetavaid. Juba seal Balti jaama juures olin otsustanud, et ma siiski jooksen nii kaua, kui ma jaksan, küll siis jõuab katkestada ka. Justnimelt jooksen – kõndida ma endal ei lubanud, kuigi oli ka tahtmine, eriti kuna kõndijaid hakkas silma üsna varakult ja igal pool (ka väga eesotsas jooksjate hulgas). Teadsin, et niipalju vaimset jõudu pole mul enam kuskil võtta, et peale kõnnipausi ennast taas jooksma saada.

Kui tuli see tavapärane minu jaoks kõige raskem hetk - 25. kilomeeter, siis polnudki enam nii raske. Kõige hullemad olid olnud kilomeetrid 16-22. Ootasin juba 32 märki, sest see on alati positiivses mõttes murdepunkt. Seekord saabus see punkt varem, 30 peal. Mul hakkas äkki väga palju parem, nii füüsiliselt, kui vaimselt, tempo tõusis. Isegi nii palju, et hakkasin ennast jälgima, et nüüd liigse „lauluga“ ei lähe ja veel enne lõppu haamrisse ei jookse. Olin juba mõelnud välja ka B ja C eesmärgid, et siis vastavalt 4h piiri alistamine ja isikliku rekordi parandamine. Kumbki ju iseenesest üldse mitte halvad. Geelitanklast haarasin kindluse mõttes ka lisaenergia. Ilm oli väga palav, mahlad olid juba peaaegu täielikult välja higistatud, tundisn, et midagi mul on vaja. Kuigi SIS geel on ühel jooksul ka välja tulnud ja sel aastal pole  üldse geeli tarvitanud, otsustasin riskida. Nüüd tundus juba, et kui ka tuleb välja, siis elan ma selle ka üle ja lähen ikka lõpuni. Tagasipöördes olin pealegi veel näinud, et 4h grupp väga lähedal ei olegi, mis andis kindlust, et üle nelja ma ei jookse.

Geelist tarbisin ära poole, aga näis, et see aitas. Hullemaks midagi igatahes ei teinud. Esimese ringi lõpp oli olnud raskem, vähemalt vaimselt. Nüüd oli juba päris hea. Jalad olid väsinud, aga see on normaalne. Isegi kõndijad ei seganud mind enam, mul polnud üldse kiustaust käia. Tuju tõusis, sest lõpuks tundisn ma jälle, et ma olen tugev. Ja vaim jõudis pikapeale kehale järgi.

Teist korda võtsin sillakese naudinguga, üles jooksmine polnud probleem, alla ka mitte. Uurisin siit-sealt igaks juhuks kella ka, Kontra, kes minust Rotermanni kvartali juures mööda jooksis sain tiigi ääres omakorda kätte, ta arvas, et mõni minut peaks ikka alla nelja tulema. Siis tuli veel tõus Kaarli juurde ja edasi juba puha allamäge kõik. Allamäge reljeefi mõttes, emotsioon läks üha enam ülesmäge. Finishis oli palju rahvast, kes elasid kaasa, kellal 3:56 lõpp, pingutasin, aga paar sekundit läks siiski uude minutisse. No pole hullu! Kui veel oligi väike pettunuseiva sees, siis peale finshit kadus see kiireslt – ma ju parandasin isiklikku 15min, jooksin esimest korda alla nelja tunni... no mida veel tahta!

Kerge oleks olnud otsida vabandusi ja vahetult peale finishit ma isegi hakkasin, aga ühel hetkel sain aru, et vahet pole, et oli kuum ja keha võibolla erinevatel põhjustel kurnatud, ju ma siis ikkagi polnud oma eesmärgi jaoks piisavalt tugev. Nii lihtne see ongi! Tuleb lihtsalt edasi minna, muud midagi J

Vahetasin riided, nühkisin rätikuga higi maha, pesin pudeliveega natuke käsi ja nägu ja läksin Estonia juurde ERSO vabaõhukontserdile. Ma ei tea, kui väga ma muidu sellel Eesti sümfoonilise muusika lainel oleks olnud, aga minu armas õpetaja Sigrid Kuulmann soleeris Tubina viiulikontserdi teises osas ja teda tahtsin ma kindlasti kuulata. Ilmselt oli asi nii maratoniemotsioonides kui Sigridi väga ilusas mängus, aga mul läksid silmadki korra märjaks. Pärast ajasin temaga veidi juttu ja ütlesin ka, et ma tulin enamvähem otse maratonilt, mille peale Sigrid mainis, et „sa pole ju üldse higinegi“. Nojah, higi jäi sinna trassile kõik, organismil niipalju ressursse ei olnud, et veel edasi higistada, kuigi õues oli jätkuvalt palav. Aga siis ma istusin juba jopega ja pigem oli jahe.

Ma ei väida kindlalt ei seda, et ma jooksen veel kunagi Tallinna Maratoni ega ka vastupidist. Septembri algus on iseenesest maratoni jooksmiseks hea aeg, aga võibolla tuleks leida kuskilt midagi huvitavamat. Samas nagu ma alguseski kirjutasin jääb Tallinna Martaoni rada mulle ilmselt kõigest hoolimata südamesse.

Kuu aja pärast püüan Tartu linnamaratonil uuesti 3:45. Mida ma teen teisiti? Motiveerun vähem. Kui see kuidagi võimalik on. Seekord läks vint üle. Soetan kella. Tartus 3:45 gruppi ei ole ja mina ei ole ka võrdsete poolte või „negative spliti“ jooksja. Mul on vaja teadmist, et mul on varu. Alustan kiiremini. Sellesama vajaduse pärast omada varu. Plaanin alustada 5:10-5:15 kilomeetritega ja lihtsalt vaadata, mis saab. Ei jookse suures grupis. Mind see kurnab. Äärmisel juhul jooksen koos 1-2 inimesega kelle tempo sobib. Ideaaljuhul võiks see olla mõni sõber. Ei söö hommikul üle. Siin pole midagi kommenteerida. Kuna isiklik on joostud õnnestub Tartus ehk vabamalt võtta, eks näis. Igaljuhul ma juba ootan. Mulle Tartu rada väga meeldib ka!

Numbrid:

Aeg: 3:57:04

Netoaeg: 3:56:37

N koht 84

Tundub, et kaasaelajaid oli mul palju, tänud teile! Eriline aitäh taaskord Kadrile, kellega sai nii enne, kui peale jooksu räägitud ja just selle jooksujärgse telefonikõne ajal loksusid nii mõnedki asjad paika!