Rogaini EM 7.-8. juuni 2014

Rogaini EM Oraval oli minu kolmas ööpäevane rogain. Kõigil kolmel korral on tiim olnud mõnevõrra erinev - esimesel aastal Tsehhi MM Kadriga, siis Venemaa MM Kadri ja Kairega ning seekord Põlvamaal Kairega. Loomulikult oli ilma Kadrita ööpäevasele rogainile minek seotud mõningaste kõhklustega, kuid mina usaldasin Kairet küll – olin üsna veendunud, et vastupidavus on tal parem kui minul, orienteerumisoskus enamvähem sama, aga kaks pead on ikka kaks pead.


Ettevalmistustest ma siia pikemalt kirjutama ei hakka, sest jutt tuleb nagunii pikk. Niipalju ainult, et suurim ebaõnn tabas meid enne võistlust, kui Kaire autol genekarihm veidi peale Põlvat katki läks. Õnneks on maailmas tohutult häid inimesi – kohalik tädi, kes lahkelt lubas auto oma maja juurde jätta ning lippas veel lähedaloleva töökoja lahtiolekuaegasid vaatama, Marga ja Meelis, kes meid peale korjasid ja Oravale toimetasid ning loomulikult Pille, kes ajas välja Elmo, et rihm võistlusjärgselt vahetatud ja meie koju tagasi saaks. Aitäh teile kõikidele!


Võistluskeskusesse jõudsime 9.30. Kogemus on näidanud, et kohal peab olema varakult, seekord me ei olnud, kuid eestlaste korraldust võib usaldada – kaarte sai näiteks kuuest erinevast järjekorrast ja see läks küll väga ladusalt. Hoolimata hilisest jõudmisest olin ma oma rivis ikka esimeste hulgas, seega meil oli kaart juba minut peale kümmet käes ja võis plaani tegema asuda.

Olin teinud meile nööri, mis kattis linnulennult 60 kilomeetrit. Tundub vähe, aga võtsin selle järgi, mis me läbisime Venemaal. Arvestasin nii, et maastik on lihtsam, aga Kadrit meil pole, seega jätsin kilometraazi enamvähem samaks. Mulle tundus, et ei olnudki väga hull planeerida, tegelikult täitsa meeldis. Otsustasime võimalusel välja jätta metsase ja soise piirkonna Meenikunno rabast põhja ja ida suunas. Kaire tahtnuks minna Meenikunnosse, aga selle planeeringuga tuli meil väiksem punktisumma. Tegime neli erinevat plaani, millest teisena tehtu oli kõige rammusam – 158 punkti.

Stardialas otsustasime, et meie kuhugi ette küll ei trügi – 24h on aega, stardikiirendus ei määra siinjuures mitte midagi. Nagunii olime otsustanud, et me rohkem kõnnime, et vältida suuri vigu ning oma vaimu ja füüsise liigvarajast ärakurnamist. Alguse jooskime, kuna see oli selge teedejooksu etapp.


501-402-202-301-208-201-401-302

501. Esimesse punkti oli pikk teedejooks, aga tahtsimegi alustuseks sellist punkti, mida võimalikult kindla peale võtta, et kohe ei tekiks segadust ja tunnet, et mitte midagi ei saa aru. Liikusime mööda asfaltteed keelualadest kirdes. Algne plaan oli võtta keelualade vaheline tee, aga natuke mõjutas see, et keegi teine seda ei teinud ja hiljem kaarti vaadates näib, et tegime õige otsuse. Eriti kuna seal talu juures oli kaks lahtist koera, kes meile mitte just väga sõbralikult klähvides sappa võtsid, mine tea, mis nad siis oleks teinud, kui me hoovist läbi jooksnuks. Punkt oli teelt näha, seega kergelt käes ja edasi.


402 minnes meil enam keegi ees ei liikunud. Mõtlesime, et tõenäoliselt oleme seal esimesed võtjad. Etapp oli pikk, aga mööda teid. Sörkisime ja kõndisime vahelduva eduga. Ilm oli ideaalne, nii lihtsal minekul ei pidanud vajalikuks ka lobisemist vältida – ühesõnaga mõnus oli olla. Keerasime peale lageda lõppu metsateele. Punkti juurde minevat teekest ei tuvastanud, aga talu juurde minev tee oli arusaadav, sealt läksime metsa. Ühed jäljed läksid ka, mina arvasin, et äkki need on jaama viijate omad, kuid pärast selgus, et võitjatel oli sama algus, kui meil. Tempo oli lihtsalt nii teine, et me neid enda ees ei näinud. Punkt künka otsas, tipuke.


202. Tulime läbi imeilusa metsa teele välja. Autos olime Marga ja Meelisega just arutanud, et kõik räägivad, et "oi seal on ju need ilusad Orava metsad", aga raudselt on tegelikult enamus orienteerumist mingis rägas. Meil Kairega õnnestus küll neid ilusaid Orava metsi kohe mitu korda näha. Punkt oli teede vahel väga imeliku kõrge künka otsas. Jäi üle nentida, et on ikka reljeefi küll (olime just rääkinud Tsehhi rogainist ja Eesti reljeefi natuke üleolevalt suhtunud).


301. Liikusime mööda metsateed sihile. Sihi lõpust läksime suunaga metsa. Pidasime ka lagendikku silmas. Natuke kaldusime ja mina lugesin reljeefi valesti, arvasin, et punkt on madalas, mitte kõrges kohas. Seega vedasin meid liiga alla. Väike mõttehetk ja ronisime künkale, kus punkt oligi.


208. Suunaga kagusse. Päris täpselt sellest lageda ja langi nurgast aru ei saanud. See oli ka veidi võssakasvanud piirkond lagunenud majapidamisega. Ütlsin Kairele, et sellises kohas peab kaevudega ettevaatlik olema, iial ei tea, kus rohu sees ta olla võiks. Minut hiljem kõndisin kaevust umbes meetri jagu mööda. Jõudsime mingitele teedele, mille liigitasime "mitte millekski" ehk siis kaardil mitteolevateks. Väga hullu möödapańeku korral oleks me jõudnud varem või hiljem raudteele või maanteele. Aga näis, et koht on õige, lihtsalt nina ei leidnud kohe, läksime mäest liiga alla ka alguses. Märkasin üleval inimesi, kes ilmselt tulid punktist, hoidsime sinnapoole ja leidsime. Kuigi täpselt peale ei kõndinud, siis ikkagi tulime väga väikse kaldumisega.


201. Läksime algul suunaga, et saada kätte raudteega paralleelne metsateeke. Väga "ohtu" polnud, raudtee oleksime igaljuhul leidnud, aga saime ka teele pihta. Siin oli reljeef täitsa arusaadav (no eks ta oli kogu kaardil tegelikult, lihtsalt me ei tunne kumbki ennast reljeefi lugemisel kindlalt), aga seda reljeefi ikka oli, seega otsustasime, et kõik need raudtee lähedased punktid teeme nii, et liigume mööda teed raudtee ääres või raudteel, kus on oluliselt vähem üles-alla jooksmist, kui metsas.


401 oli eriti äge tõus ja tipus eriti äge vaade. Punkt põhimõtteliselt sihi peal. Jooksime alla tagasi ja külastasime ka joogipunkti, sest ilm oli palav. Olime graafikust juba praegu kaks tundi ees, aga juurde võtmise kohta veel polnud. Rõõmustasime, sest üks pealtnäha raske punkt oli meil jäänud öösse, aga nüüd vist ei jäägi.


302 alustasime minekut sihiga, kuid tippu jõudes otsustasime kasutada kõrgusjoont, sest tõus oli küllalt järsk ja uuesti alla ja taas üles ronimine tundus asjatu kulutamine.


303-504-304-305-209-702

303. Valida oli, kas tulla siia mööda sihte või jätkata taas raudteeäärset teed mööda. Meiega samaaegselt punktis olnud soomlastest meestetiim jätkas sihtidelt. Meile tundus, et teelt minek teeb küll väikse ringi, aga on reljeefi mõttes oluliselt vähemkurnav ehk nagu Kaire asja kokku võttis – sihtidel on omadus minna otse, teedel siledamalt, seega taas raudtee äärde. Päris sile see tee siin just polnud ja liivasevõitu oli ta ka, aga ma arvan, et väga halb valik polnud. Raudtee ääres panin parema talla alla profülaktilise plaastri, sest mingi tunne seal oli. Jalas olid mul salomoni S-lab sensed – hoolimata sellest, et viimastel tundidel tundus mulle, et jalg tahab nendega võibolla veel harjumist ja 24ks tunniks oli minimalistlik maastikujalats üsna julge valik (pöiavõlvid andsid lõpus tugevalt tunda ja parem kannakõõlus oli teedel liikudes valus juba südaöö paiku) olen siiski väga rahul. Mugav, kerge ja... ainult üks vill. Minul, kellel mul siiani peale 24h on olnud labajalgadel sellised villid, et... Punktile lähenesime natuke halvast küljest, aga hullu polnud. Siin oli paar värsket keeluala. Üks lill seal õitses küll hoolega, arvasime, et sellepärast.


504. Viimane punkt, kus raudtee-abi kasutada saime. Kuna tee oli liivane, ronisime raudteele. Orientiiriks oli jõgi. Tulime järsakust alla, tundus, et leidisme tee, kahtlesime, läksime natuke edasi. Arvasin, et oleme liiga kaugel, tulime häguse teejupi juurde tagasi. Mõned meetri pärast läks see juba palju konkreetsemalt teeks. Punkt jällegi tipuke.


304 ja 305 kasutasime raudtee asemel liikumise abivahendina jõekallast, et jällegi mitte väga mööda künkaid ronida. Jõest sai juua ka, väga hea vesi. 304 juures lugesin imekombel reljeefi täitsa õigesti , Kaire kahtles, aga läksime minu tunde järgi ja õiges suunas. Järgmist punkti otsisme natuke taga, kuigi iseenesest näis ta lihtne – ojade rist. Meile tundus, et oleme mööda tulnud, oja käänakud paistsid ka selle tundega klappivat. Siiski oli see tiirutamine seal üsna väike.


209. Läände ja tee peale. Keeluala otsast mööda ja taas kergelt saadud punkt.


702. Väga pikk teede-etapp. Jälle ajasime juttu, sõime, nautisime vaateid. Talud olid seal uskumatult ilusad. Korras majad, "inglise muru"... selline wow-effekt oli päris tihe. Ühte hoovi, kust läks läbi tee, oli pandud välja pang veega ja kannuga. Süda läks soojaks, et võõrastele inimestele rogainijad niimoodi korda lähevad. Isegi koer oli neil sõbralik ja hakkas natuke maad meie ees minema. Mõtlesime, et Venemaa rogainil me ootasime ikka seda "rogaini-rebast", kes punkti viiks, Oraval on vist koerad sellised. Aga ta varsti loobus, näitas meile teeotsa kätte :) Punkt oli teede ristis põõsas. Kaire ütles, et nii kaugele tuleku eest tahaks lisaks punktile väikest auhinda saada.


213-323-416-509-324-214

213. Jälle pikk teeminek. Siin sai nüüd rahulikult kaarti uurida, et leida head juurde võtmise kohad. Olime ees 3,5 tundi. Kairel tekkis suurepärane plaan võtta punktipesa 323-416-509-324. Sellel minekul saime külastada ka joogipunkti. Vett kulus üksjagu. Umbes sellest kohast alates me enam eriti ei jooksnud. Kõnd oli väga hea kiire tempoga.


323. Joogipunktist mööda metsateed läände. Tee ääres oli kaardil mingi mumm. Lootsime õppida uue tingmärgi, aga see oli lihtsalt ringtee metsas. Vasakule jäi eriti kole soo. Vastu tulid venelastest segatiim, kes olid vist eksinud, mees raputas kaarti vaadates ärritunult pead ja veidi tagantpoolt tulev naine oli väga õnnetu ja väsinud olekuga. Meie läksime ja võtsime selle punkti ära, sisseminekuks oli loha kah olemas. Siin hakkaski juba rohkem lohasid tekkima.


416. Teele tagasi, langile, langi nurgast sihile. Jalad olid siiani püsinud võrdlemisi kuivad, nüüd jõudsime kraavile, kus oli selge, et kuivaks nad ei jää. Kuigi seljatagant tulnud Eesti mehed ütlesid meie "laseme poisid mööda nad tahavad kiiresti üle minna" peale, et "me tahaks kuiva jalaga üle minna". Egas midagi, ladies first, Kaire sumas kraavi, teatas, et põhi on olemas küll. Vesi oli umbes tagumikuni, kuna oli pigem palav, siis polnud mul enda märjaks tegemise vastu midagi. Kuiva jalaga sellest kraavist kindlasti üle ei saanud.


509. Sama sihti mööda tagasi ja ristist lääne suunas. See oli vist peaaegu ainukene kole siht, mille me leidsime. Risune. Siin oli laiema kraavi ületus, aga see oli purdega. Mina oma viletsa tasakaalu juures läksin üle neljakäpakil. Ei olnud mingit isu sinna võibolla ülepea vette kukkuda ja siis hakata kogu kotti lahti pakkima ja varuriideid ning lampi päästma. Punkt langi ja metsa nurgas augus.


324. tulime uuesti teedele ja ma julgesin nüüd välja öelda selle, et siiani on küll uskumatult hästi läinud. Kaire ütles, et ta oli just mõelnud, et kui me selle punkti ka kergelt kätte saame, siis võib midagi sellist öelda küll.


214. Ma millegipärast ei mäleta, kuidas me sinna läksime, aga kõige tõenäolisemalt keeluala servast mööda teed majani, siis uuesti mööda keeluala serva teekeseni ja punkti. Probleeme igatahes polnud.


703-215-216-326-418-510

703. Selle punkti pärast muretsesimegi, et kui me pimedas siin oleme on küll jama. Ta oleks pimedas tõesti üsna ebamugav olnud. Teid mööda läksime majadeni ja siis lageda äärtpidi. Langi nurgast sohu sisse. Esimese hooga ei leidnud, otsustasime tagasi langi nurka tulla, uuesti suund võtta, mitte sood kammima jääda. Mulle tundub, et me olime ka teises lageda nurgas, kui vähemasti mina arvasin. Teistkordne minek õnnestus, suur punkt käes ja kaheste peale.


215 oli kahene punkt küll ainult juhul, kui läheneda talle mööda teed nagu me lõpuks tegimegi. Enne seda olid selle rogaini esimesed hetked, et ei saagi nagu aru kus, mis ja kuhu. Alguses läksime mööda lankide ja lagedate servasid tagasi itta, lohast keerasime metsa, tundus loogiline koht küll ja kui juba loha on, siis miks mitte. Aga lohadel on omadus ära kaduda, hargneda... Nii ka juhtus. Olime ilma loha ja selgete orientiirideta üsna ebameeldivas soos. Lõpuks saime mingi kraavi, ei olnud päris kindel, mis kraav see on. Jõudsime lagedale välja, võtsime suuna itta, et teele me ikka välja jõuame, iseasi, kas saame aru kuhu täpselt. Lagedalt edasi läks teele jõudmine hästi. Punkti võtsime siiski põhjapoolt mineva teekese järgi, ring küll, aga me ei saanud suure tee peal päris kindlalt aru, kus me oleme ja suvaliselt metsa ei sukeldunud. Vaadates hiljem teiste vaheaegasid (s.h. võitjate ja teiste tugevate tiimide omi) on selle punkti võtmine olnud muudest silmapaistvalt aeglasem.


216. uuesti suurele teele, siis metsateele, peale söödasõimi langile. Soo oli märg, aga mööda mahalangenud puid minnes, piirdus asi vaid märgade labajalgadega. Punkt seljandikul.


326. taas suurele teele, majade kõrvalt lageda servapidi väiksele teekesele. Esimese hooga võtsime tee, mida kaardil polnud, aga kuna see meid lagedale kohe tagasi tõi ei teinud me suurt viga. Teisel katsel õige tee, peale kraavi metsa. Punkt pidanuks olema tillukene sookene, aga selle jaoks oli vist liiga kuiv, seega oli ta lihtsalt kuiv auk.


418. Polnud algses planeeringus, aga aega oli jätkuvalt peaaegu 3h üle, loogiline oli ta ära võtta. Punkt oli "tissidega mägi". No on kaardil selline pilt :)


510. See tundus millegipärast raske punkt, hämardus ka. Sellepärast kappasime ühe meestetiimi sabas, küllalt kiires tempos. Sihte mööda. Selgus küll, et punkt polnud raske, oleksime ise ka ekslemata saanud, aga nüüd saime kiiremini


328-704-221-330-333-334

328. tundus pealtnäha keerulisevõitu, aga me tulime teedmööda sihini, sihilt kraavile ja siis mööda kraavi äärt käänakuni.


704. sihile tagasi ja sihtide risti. Kui Venemaal olid umbes pooled sihid vaid hädapärast aimatavad, siis siin oli küll kõik selge, sihtide ristis oli isegi post. Pikem rabaminek, jalad küll märjad, aga praegu külm ei olnud. Tossud püsisid ka paremini jalas, kui speedcrossid. Kraave mööda punkti. Siin panime pähe lambid. Pimedat aega oli tegelikult nii vähe, et hommikul ei rõõmustanudki valgeks mineku üle nii suurelt nagu varem.


221. Teele ja enamvähem otse mööda teed ka punkti. Punkt keeluaala serval. Keelualad olid enamasti viljapõllud või majapidamised. Siin oli ka vaja mõelda, mis edasi saab, graafikust olime ikka veel pikalt ees. Võtsime vastu mõnevõrra riskantse otsuse võtta lisapunkte ka nüüd, pimedas. Kuigi ööga võib edumaa kiiresti sulama hakata, oli meil lõpuosa selline, kust saanuks vajadusel ka ära jätta. 219-st otsustasime loobuda igaveseks ja suunduda 330 peale, 514ni oli selge, et võtame, edasi jäi asi lahtiseks, kas tuleme sama teed tagasi, võtame 605 ja sealt vanas plaanis edasi või läheme Meenikunnosse. Kaire tahtis rappa, mina arvasin, et otsustame siis, kui on näha, kuidas meil öösel minema hakkab.


330 ja 333 ja 334 läksid hästi, esimene otse mööda teed ja siis natuke mööda lagedat vareni. Teine lageda nurgast teekesele, sihti mööda sohu (sihid kestsid pigem pikemalt, kui kaardil märgitud), loha läks ka. 334 mööda teid rabajärvekese äärde, mis oli väga ilus koht, eriti kuupaistel.


514-705-513-604-332-511

514. Siin oli meil orientiiriks vaid soo ja reljeef. Püüdsimegi soode järgi suuna võtta, kuid mingi metsas vastutulev tee eksitas meid ja kallutas kõrvale. See oli jälle kerge nõutuse hetk. Nägime eemal lanki, aga ei saanud aru, mis lank see võiks olla, tundus kaardil oleva jaoks liiga suur. Võimalik, et oli ka uus lank nagu juhendis hoiatatud oli, et neid on. Hakkasime tagasi tulema, lootuses uuesti teele jõuda. Mingiks hetkeks tekkis küll tunne, et nüüd tõesti enam ei saa aru. Kaire avaldas vaid lootust, et me nii mööda ei pane, et teed ka ei leia. Jõudsime uuesti sookestesse, vastu tuli kolmene meestetiim, kes küsisid, kas me võtsime punkti ära. Kaire vastas, et ei, me mõtleisme, et me läheme nüüd koos teiega punkti. Kasutame vahepeal võõraid ajusid. Tiimi liidril ei paistnud selle vastu otseselt midagi olevat, haakisime ennast rongi peale. Meeste tiimi juht viis meid kenasti punkti, tänasime, küsis, kas kommi ka saab, ma pakkusin talle kummikomme. Huvitaval kombel tema kaks sõpra kadusid selle üsna lühikese mineku jooksul kapitaalselt metsa ära ja meie olime juba peale mõttepausi, mis edasi teha punktist väljumas, kui nemad alles sinna jõudsid. Vaatasin kaarti ja mulle tundus kindlama peale minek on võtta lisapunkte hommikul, seal oli ka üks päris ilus pesa. Aga Kaire tahtis kangesti rappa. Lõpuks jäin mina peale, et lähme siis mööda teed tagasi oma vanasse planeeringusse ja siis hommikul võtame lisa.


705. Jõudsime mööda teed sihini, mis läinuks Meenikunnosse. Üks tiim läks ka, Kaire ütles, et lähme vaatame natuke, et kuidas see siht on. Oli ilus siht ja ilmselge loha seega... Meenikunno. Punkt oli saarekese peal, jalutasime esimese hooga mööda, aga selja taga vene segatiim hõikas "hei, devtchonki!" :)


513. Jälle sissetalatud rada pidi edasi uuele saarekesele. Kahjuks oli veel õues üsna pime ja raba vähevõitu näha, aga ilus oli küll.


604. Otsustasime jätkata mööda saarekesi. Esimese pealt maha tulles kaldusime veidi ära. Lõppkokkuvõttes saime ennast siiski üsna hästi paika ja punkti suurema ekslemiseta kätte. Kaire ütles, et siin tahaks träkingut, et pärast näha, kuhu me kaldusime. Kui juba punktis olime, liikus eemal üks naistetiim, üks liige kurtis, et nüüd ei saa enam küll midagi aru, aga kui kokku saime, siis nad küsisid ja juhatasime nad punkti.


332 ja 511 olid mõlemad üsna selgeid sihte mööda. 511 oli suur tõus. Kell oli pool neli ja kuskil otsustati üle kogu maailma kostev tümakas käima panna. Kahtlustasin võistluskeskust, aga ühes lähedalasuvas talus oli vist pidu ka, sest viida küljes rippusid õhupallid.


331-415-321-421-602-701-314

Edumaad oli meil kõigest hoolimata ikkagi vahelduva eduga tund kuni poolteist, aga kuna minul hakkas tekkima väsimus ja mõned punktid tundusid siin ka pigem keerulised, praegu lisa tegemisele ei mõelnud.


331. Pätsike soodes. Tulime teid mööda välja, sihi pealt mööda langi serva.


415. Tulime metsateele ja jõudsime varsti loomaaeda. Õigemini oli selle nimi linnupark, aga neil olid seal ka kitsed ja küülikud ja maarad. Osad loomad olid juba ärkvel ja vaatasid meid... ei oska öelda, kas huviga või mitte. Jõudisme suurele teele, punkt kohe tee kõrval augus.


321. Üldiselt tegime viisakalt ära kõik nurgad nii et ennastki ajas vahepeal naerma. Jah, selge see, et kahe punkti vahel kõige otsem tee on otse, aga meile tundus, et praegu veel on teedelt minek meile kindlam ja kiirem variant. Kuigi mul tegelikult oli kannakõõlus just teedel minnes valus ja metsas ok. Siin ikka lõikasime teedenurga maha.


421. Tulime teele tagasi. Punkt oli küngas sihi ääres. Saime kätte sihi ja punkti lamedal künkal ka.


602. tulime teedele välja. Punkt oli tipus. Kuna tõus algas tee äärest polnud midagi keerulist.


701. Alguses läksime läbi raba sihiga. Siis keerasime põhjapoolse kraavi peale. Sealt küll lõikasime, jahitorn paistis, väga veenvat loha ei olnud, aga mõtlesime, et isegi kui ei leia, tuleme tagasi ja läheme torni juures olevat teedpidi.


314. Tulime teed mööda sihile. Läbisime ka joogipunkti, Mina enam kotti ei täitnud, jõin peaaegu tühjaks cocapudeli ja lasin sinna vett peale. Kotis oli ka veel natuke. Sihilt läksime metsateekesele. Punkt kagupoolsel künkal. Hommikupoole peletasin ma sääski oksaga vehkides, hakkasid närvidele käima. Kägu muutus ka lõpuks veidi tüütuks, vait püsisid nad ainult paar tundi öösel.


313-409-312-407-408-310-309-308-205

313. Liikusime teekest mööda sihile ja siis mööda sihte uuele teekesele ja punkti, mis oli kraavi ristis. Vaatasin kaarti, aega oli ikka veel üle. Hoolimata sellest, et minu tempo oli jäänud selgelt aeglasemaks. Tundus igatahes, et Kaire saaks kindlasti kiiremini minna. Samas olime piisavalt palju plussis, et otsustada võtta ka läheduses olev 407, mis meie plaani ei kuulunud.


409. Jahitorn tipukesel. Läksime mööda sihti teedele. Teekest pidi metsa sisse. Arvasin küll, et seda torni võiks isegi eemalt näha olla, Ei olnud, kuid selle kätte saamine polnud raske.


312. Alguses teeke, siis üle langi selle põhjanurka.


407 oli meil plaaniväline punkt, aga sellest me vist isegi planeerides rääkisime, et seda on hea juurde võtta lõpus, kui vaja. Vähemasti ma mõtlesin küll seda. Läksime sihilt, mõtlesime sisse keerata kraavilt, mis pidi üle minema punkti viivaks teekeseks, aga enne kraavi läks kaardile mittemärgitud matkarada ja sealt oli mindud, läksime meiegi. Ega ülemäära mõtlema ei pidanud, nagunii üsna kerge punkt ja kindel loha ka jalge all.


408. Tulime sama teed tagasi. Kõndisime tee ja sihi risti. Otsustasime minna teega paralleelse kraavi lõpust sisse, aga loha läks enne. Usaldasime loha rohkem, kui ennast ja siin oli see vist viga, sest loha hargnes, kadus ja kui me ta uuesti leidsime, tundus, et oleme punktist mööda tulnud. Punkt oli lame küngas. Hakkasime tagasi teele tulema ja üsna juhuslikult leidsime künka ja punkti. Ajaliselt oli väike viga. Me vist ei näinud küngast kohe sellepärast, et lähenesime kõige lamedamast küljest ja ei saanud aru, et seal midagi kõrgemat on. Teiselt poolt tulles oli palju selgem.


310. Väsimus ja tähelepanu hajumine hakkas hommikupoole siiski tunda andma, sest päris mitmed punktid tulid väikse eksimusega ja antud punkt küll täitsa koba peale. Saime nagu õige langi ja seljakese kätte küll, aga mida polnud oli punkt. Tulime seljandiku läänepoolsesse otsa lagedale välja. Ma ütlesin, et lähme nüüd "sinna" (ida suunas). Kaire oli nõus, et lõpuks saame vähemalt aru ehk, kus me täpselt oleme või jõuame sihile välja. Mina ütlesin, et või siis jõuame punkti. Nii ka läks, aga see oli küll selline "pimeda kana" punkt. Kahjuks avastasin ma liiga hilja, et 406 jõuaks ka võtta. Kui see 309s jutuks tuli oli juba lootusetult hilja.


309. Teede ja sihi ristis.


308 otsustasime, et keskuse ringiga ei tee vaid lõikame. Ilmselgelt see väga ladusalt ei läinud. Eks pea oli väsinud. Kõrgepingeliinini me ei jõudnud. Tegelikult polnud lõppkokkuvõttes kadu ju suur, me saime üsna hästi selle nurga ära lõigatud, aga väsinud peaga tundub juba iga väike asi suur. No et tahtsime liini peale minna, aga ei läinud. Kuigi sellest polnud mingit probleemi. Jõudsime lagedale, väiksele liinile. Lagedalt läksime lautade juurest teele. Punkt oli kahest künkast lõunapoolsem. Seda kergelt ei saanud. Pidasime küngast, millel olime õigeks, aga see ei olnud. Ei saanud hästi aru, aga polnud ka päris ainsad, kes aru ei saanud. Üks meestetiim otsis ka, lõpuks enamvähem koos leidsime õige künka.


205 polnud plaanis, aega oli veel ligi kaks tundi, seega selle tegime lisaks. Kahjuks midagi rohkemat lõpu lähedale ei jäänud. Punkt ise oli lihtne, kraavi ots. Siin nägime teist korda vendi Eensaari. Lasime nad loha peal mööda.


Ja oligi jäänud veel vormistada. Nüüd oli ainult mööda teid minek, sõin veel natuke Kaire sööki, sest tundus, et kõht on tühi ja omal enam pole (kodus selgus, et oli küll kotis), siin polnud enam vahet kui polekski üldse süüa olnud, aga kui oli, siis miks mitte. Peaaegu oleks kogemata liiga vara ära pööranud ja uuesti 501 läinud võtma. Oli näha ka inimesi, kellel oli väga kiire, meil väga ei olnud, aga ega me päris jalutanud ka. Minul käis energianivoo juba umbes päikesetõusust alates üles alla. Vahepeal aitasid näiteks kohvioad shokolaadis ja sherbett, aga siis läks jälle uuesti raskemaks. Päris viimase lõpu ikka jooksime, kolmsadakond meetrit :)


Tulemus: planeeritud 158 punkti asemel võtsime 201. 51^st naiskonnast saime 15. koha. Tegime algusest lõpuni kõik ise, mitte nagu varasematel Kadriga tehtud rogainidel, kus Kadri planeerib ja suurema osa ajast ka orienteerub.


Kõiki teisi ma tänasin juba alguses, aga lõpuks tahan tänada oma tiimikaaslast Kairet! Mul on nii hea meel, et me sinna läksime. Ja mul on hea meel, et me ikkagi läksime ka Meenikunno rappa :)

Tulemused: http://www.erc2014.com/tulemused/

http://www.erc2014.com/pildid/