Vändra maraton 3.5.2014

Vändra Maratoni olin ma eelmisel sügisel seadnud oma peaaeesmärgiks. Hoolimata sellest, et varem pole ma kunagi hooaja alguses martaoni jooksnud. Lihtsalt sügisel olid plaanid sellised, et rohkem maratone praegusesse hooaega ei mahu. Kuigi nüüd on olukord mõnevõrra muutunud, jätsin ma ajalise eesmärgi Vändrasse samaks ning suhtusin asjasse tõsiselt. Lisasin lihtsalt väikse möönduse, et tõenäoliselt tuleb mul sel aastal veel võimalusi tavamaratoni joosta.


Ettevalmistusest rääkides, see oli korralik. Lisaks küllalt heale trenni- ja puhkusekavale proovisin elus esimest korda teiperit. Eks seda võiks kommenteerida ka nii, et kas enne väga olulist starti tasub uusi asju katsetada, kuid kogemus on näidanud, et lõpuks on iga start väga oluline, ükskõik, kuidasiganes sa enne mõtled. Prooovitud see teiper seega sai. Valgupäevasid tegin kolm, need olid üsna rasked. Esimesel oli kõht korrast ära ja teisel-kolmandal suutsin mõelda ainult söögist, sest kõht oli pidevalt tühi, kuigi sõin kaloraazilt täiesti normaalselt. Esimesel süsikapäeval tundsin väsimust ja kerget peavalu, aga päev enne starti oli tunne juba tugev ja jooksupäev oli (alguses) lausa suurepärane.


Eelneval õhtul sõitsin Pärnusse. Jõudsin üsna hilja, seega linna jalutama ei läinudki, lugesin hostelis veidi raamatut ja keerasin küllalt vara magama. Tuleb tunnistada, et ma pole enne maratoni kunagi nii hästi maganud. Tavaliselt jäävad need ööd võrdlemisi hõredaks, aga seekord sain 7 tundi korralikku und.


Maratonihommikul oli dilemmasid kõvasti. Ühest küljest peaks juba nagu kogemust olema, kuid iga maratonihommik on erinev. Esiteks toit – ärkasin kell 5 ja oleks siis kohe süüa tahtnud, aga ei saanud ju oma kaasavõetud putru kuus tundi enne starti nahka panna. Näksisin küpsiseid ja coca-colat ning vedasin peaaegu seitsmeni välja. Ka neli tundi enne starti tundus ohtlikult vara, seega ostsin bussijaamas kohvikust kaks saiakest ja sõin need 8:30 bussipeal ära. Teine "häda" oli riietumisega. Ilm oli ennustatud külm. Kuigi hommikul välja astudes tundus soojem, kui eelneval õhtul, siis soojast oli asi kaugel. Pikad käised, lühikesed käised? Pikad käised, lühikesed käisied? Kuni selleni välja, et lõplikult vahetasin ma riided 10 min. enne starti. Pükse oli kaasas õnneks vaid üks paar – õhukesed pikad.


Jätan nüüd selle osa vahele, kuidas ma Vändras starti ootasin ja tuttavatega jutustasin ning asun asja juurde. Start anti kõikidele korraga – 42km, 21km ja 23km kepikõnd. Ma sattusin üsna etteotsa, lootsin, et ehk on mõistust 21km jooksjate tempoga mitte kaasa minna. Randme ümber oli mul lisaks kellale 3:30 jooksmise graafik, teadsin, et seekord tuleb võtta asja mõistusega ja selles 5:00km kandis püsida. Stardipauk tuli natuke ootamatult, aga minema ma sain ja kella käima ka. Võtsin enda arust küllalt mõnusa tempo, et siis seda esimese kilomeetri järel vajadusel korrigeerida. Tundus siiski pigem kiirevõitu ja nii oligi – esimese kilomeetri aeg 4:20. Võtsin kohe maha, hoolimata sellest, et tunne oli hea. Teine ja kolmas kilomeeter olid ka veel veidi kiiremad, umbes nii 4:30+ ja 4:40+, siis sain õige rütmi kätte. Hea oli joosta, päike paistis, soe oli (kuigi tegelikult oli umbes 5 kraadi). Graafikust olin praegu minutijagu ees, aga ei hakanud seda minutit tagasi lonkima, küll TPdes läheb see minut pikapeale kaotsi.


Esimeses joogipunktis, 2,5km peal ei joonud. Umbes siinkandis sattusin koos jooksma meesterahvaga, kelle tempo klappis. Tore oli, aga ta tahtis juttu ajada. Ma oleks heameelega rääkinud, aga kuklas istus hoiatav mõte, et võibolla on mul pärast sellest rääkimisele kulutatud energiast jubekahju. Vastasin siis nii napilt, kui viisakus lubas ja paar pikemat lauset kah sekka. Härral oli kaasas rääkiv geps, ma kuulsin täpseid kilomeetri aegu. Kõikus seal 4:54 ja 5:04 vahel. Ühesõnaga kõik oli kontrolli all. Enesetunne oli uskumatult mugav, nagu sörgiks.


Viienda kilomeetri joogpunktis võtsin vett. Olen päris hästi jooksu pealt jooma õppinud, ajalist kadu ei tekkinud. Tänasin ennast mõttes, et olin otsustanud lühikese särgi kasuks. Kinnastest loobusin ka peagi, ära ei visanud, toppisin värvli vahele. Mis nagu hiljem selgus oli õige tegu. Üks kutsa jooksis ka peremehega – poolmaratoni. Võistles vist koer, number oli igatahes tema küljes. Kutsa joogipunkti teenuseid ei kasutanud, vaid pööras aegajalt kraavi jooma. Eks igaühel oma taktikalised nõksud.


Kaaslane hakkas minust vaikselt maha jääma, mina oma tempot ei muutnud, sest mulle tundus, et mitte mina ei kiirenda vaid tema jääb aeglasemaks. Eriti kuna ta oli juba natuke aega tagasi kurtnud, et tagareis on kangevõitu ja veidi hiljem, et peab hakkama nüüd jooksule lisaväärtusi leidma nagu ilus ilm ja kaunis loodus. Ma ei hakanud küsima, et kas 8. kilomeetril selleks veidi vara ei ole? Poolmaratoonarite tagasipööre oli 10,5 peal. Esimene ots õnnestus mul neist ära näha. Vinogradov oli teistest pikalt ees ja olgem ausad, tema võiduaeg 1:10 on ikka klass kah!


Kaheteist kilomeetri TPs tarviatsin spordijooki, kuigi olin unustanud täpsustada, mis joogiga tegu on. Enne 16. võtsin esimest korda geeli. 16. TPs tervitasid rahvariietes tädid mind rõõmsa kisaga, kui esimest naist. See tuli mulle üllatusena. Rajal oli ka Mari Boikov, kes küll enne starti ütles, et ta tuleb läbi jooksma, nelja tunniga. Noh, ma ei uskunud seda kuidagi ja seega imestasin, et ta ongi minust tagapool.


Võhma ja jalgade mõttes oli olukord veel täitsa korras, kuid kõhus oli juba natuke aega tagasi olnud hoiatavaid märke ja need märgid muutusid 18. kilomeetri kandis üsna tugevaks kõhuhädaks. Mul ei pistnud vaid magu valutas, ajas iiveldama ja oli kõhulahtisuse tunne. Püüdsin endale sisendada, et küll see üle läheb ja küll ma ära kannatan. 19. kilomeetril läks mööda Mari, no see polnud mulle teabmis löök, ega ma võitma tulnudki. Enne poolmaratoni ma ei joonud, sest siin olid TPs mingid mehed kellelt ma kuulsin möödajoostes sarkastilises toonis kommentaari: "Teine naine, näe jaksavad joosta küll, kui tahavad". Mu füüsiline enesetunne oli juba piisavalt halb, et mõjutada niipalju emotsionaalset poolt, et lasta ennast sellest kommentaarist marru ajada. Pealegi oli see ainuke TP, kus jooki ei viitsitud tulla kätte andma. Poole maa peal olin veel ilusti graafikus, aga tunne oli vilets. 22. kilomeeter juba veidi graafikust maas. Lisaks kõhule hakkasid probleeme valmistama jalad. Sellel on tõenäoliselt kaks põhjust – ma ei saanud piisavalt vedelikke, sest juua ei läinud enam eriti ei saanud, kuigi püüdsin. Teiseks tõi Kadri meie hilisemas arutelus välja selle, et kui tahta asfaldil hästi joosta, peaks ka asfaldil trenni tegema. Minu asfalditrenni osakaal on nii 20% kandis...


Edasi läks asi nii, et ma joogipunktides siiski püüdsin juua - umbes kilomeeter peale joomist oli halb, siis läks korraks paremaks, aga mitte kauaks. Päris joomata ma ennast ei jätnud, ainult viimases, 39. kilomeetril ei võtnud enam midagi. Kahes enne seda pakuti coca-colat ja see kusjuures mõjus päris hästi. Igaljuhul paremini kui vesi. Teine naine möödus minust vist 22. kilomeetri juures, ka see ei tekitanud suuri emotsioone. Graafikust mahajäämine aga küll. Keerasin käepaela teistpidi, ei tundnud põhjust enam vaadata. Selge oli see, et kiiremini jooksma ma ei hakka.


Alates 26. läks väga raskeks. Kõht oli halb, reielihased kanged, sellest tulenevalt hakkasid ka mõned liigesed tunda andma. Mõtlesin koruvalt, et kui ma üldse enam maratoni aja peale jooksen, siis igaljuhul mitte maanteel. Mart läks mööda ja kutsus kaasa, ütlesin, et ei jaksa. Võitlesin endaga, aga ikkagi jooksin. Otsustasin, et kui ma enam 3. kohal ei ole, siis kõnnin. Mõtlesin ka katkestamisele, vaatasin kella, arvutasin, mulle omaselt pigem pessimistlikult ja tundus, et jooksen sinna 3:50 kanti. Tekkis küsimus, et on see ikka aeg, mille nimel nii palju kannatada? Aga ma olin jätkuvalt naistest 3., pealegi tahtsin ma neid ägedaid jooksusokke ja ilusat medalit. Tegin endaga diili, et kui ma jään naistest 4., siis tohin kõndida. Ma lausa ootasin, et see juhtuks. Juhtus alles 37. kilomeetril. Proovisin need paar kõnnisammu ära, ei olnud hea, sörkisin edasi. Jõin viimastes punktides cocat, mis mu kõhtu isegi veidi maha rahustas.


Vihmane ja tuuline oli juba vahelduva eduga olnud, 40. kilomeetril tabas meid ka rahe. Meenusid püksi topitud kindad, millest nüüd oli palju abi. Atonen jooksis just siin mööda, ergutas. Mõtlesin, et rahe oli veel just see, mis puudu. Samas parandas see veidi minu lõpptulemust, mul oli nii kohutavalt külm, et hakkasin pisut kiiremini liigutama. Finishis sain söögikoti ja oma ilusa medali, sokid unusasin alguses võtta, need läksin küsisin pärast. Tükk aega ei saanud sooja sisse, veel kella nelja ajal bussipeal olid kerged külmavärinad. Kõht streikis ka korralikult, toit hakkas sees püsima alles päris õhtul.


Tänaseks on kõik korras, tundub, et haigeks ei jää(nud), lihased on ok, parem põlveliiges annab teatud asendites kergelt tunda, mis on täiesti normaalne tegelikult. Hommikul tegin oma tavapärase hommikujooksu ringi, küll kõnniga seekord.


Aeg oli mul 3:43:49, koht 23 naise hulgast 4., üldkoht 101^st lõpetajast 33. Võrdlesin huvipärast eelmise aastaga. Marga sai toona 3:42ga naistest teise koha, kolmanda naise aeg 3:50. Alla 4 tunni naisi siis vaid kolm oligi, sel aastal aga kaheksa.

Parandasin isiklikku nelja minutiga, mis on ju hea. Erilist rahulolu siiski ei ole, aga väga pettumust ka mitte. Mõte, et ma enam aja peale või maanteel maratone ei jookse taandus paar minutit peale finishit. Ma ei ütle, et "näe, selline olukord oli, hea, et niigi läks ja hea, et lõpunigi sain". Ei pea ennast seetõttu kuidagi tugevamaks, et hädadest hoolimata lõpuni läksin. Vahel ma mõtlen, et päriselt tugev oled sa siis, kui oskad näha ära hetke, millal loobuda. Ma tahaks, et sellest jutust siin ei jääks ka muljet, et ma ootan moraalset tuge ja kiitust teemal "nii raskes situatsioonis jooksid ikka ju väga hästi". Püüan suhtuda asjasse nii, et üksi olukord ega vabandus ei loe, kui ei täitnud oma eesmärki, siis lihtsalt polnud selleks veel valmis, vahet pole, kui paljulubav pool maad ka ei olnud. Eesmärk peab olema tugev, aga mitte ebareaalne. Leian, et 3:30 selleks hooajaks ebareaalne ei ole, esimene märk on maas, siit saab ainult omad järeldused teha ja paremaks minna. Aga nüüd ma natuke aega keskendun siiski metsale ja orienteerumisele, sest juba kuu aja pärast lastakse mind jälle pikaks ajaks metsa kontrollpunkte otsima ja seda ma ootan kohe väga!