Traditsioonid – Pühajärve jooksu nädalavahetus on kuum. Vahet pole, kas eelneva suve jooksul üldse on sooja ilma olnud või mitte. Sel aastal läks nii, et laupäev soe ja pühapäev veel soojem.
XT suverogainil Võsul osalesin ma sel korral hoopiski rattatiimis. Nädala alguses küsis Helen, kas mul on plaan minna. Kuna Kadril oli muid ideid, siis ütlesin, et üldjoontes olen vaba, Pühajärve jäi rogainile alla (peamiselt seetõttu, et mul on Stamina kasutajanimi ununenud ja ma ei saa aru, miks jooksule regamise nii keeruliseks tegema peab. Aga ju siis mul polnud ka piisavat huvi). Alguses oli variant minna jooksutiimi, aga kui sellest asja ei saanud, kutsus Helen mind endaga ratast sõitma. Olin endalegi üllatuseks nõus.
Oli vist nii, et peaasi tundus rogainile saada, olgu pealegi, et vahendiga, millega ma ülemäära sina peal ei ole. Hoiatasin küll tiimikaaslast korduvalt, et ega ma mingi rattur ole, ei teagi nüüd, kas talle ikka tuli keset võistlust üllatusena, et ma ratta seljas tõesti nii nõrk olen.
Võsul oli igatahes imeilus, jõudsime üsna vara, sest meie auto peal oli ka Made, kes startis jooksuga ja tund varem. Mul polnud varem jõudmise vastu midagi, panin ratta kokku, katsetasin sadula kõrgust (igaks juhuks panin madalamaks, sest arvasin, et nii on kergem, kui palju tuleb peale ja maha käia), Helen kruvis kaardihoidjad peale. Vaatasin jooksjate stardi ära, siis proovisin mõnest künkast alla ja üles sõita.
10min anti meile planeerimiseks, mis nii lühikese raja puhul on suhteliselt piisav aeg. RO kontrollaeg oli 4 tundi. (Ma usun, et ma pole kunagi rattaga 4 tundi sõitnud :) ). Igaljuhul valisime me punktid, kuhu näis rattaga kerge ligi saada, mul poleks ka jooksuettappide vastu midagi olnud, aga Helenil oli pahkluu haige. Plaanist umbes pool jätsime lahtiseks, et vaatame kaardi lõunaosas kella ja otsustame, kuidas edasi teha.
Esimesse punkti minek oli asfaldietapp, ainulaadse teevalikuga, sest me ei olnud kindlad, kas majadevahelt läbi saab. Aga võibolla teised seda 2st punkti võtma ei läinud ka. Igatahes oli asfaldil juba tempo mulle suhteliselt kiire. Mõned punktid saimegi mööda teed sõites ja väikeste kraavi-metsa põigetega. Üks rong läks asfaldil mööda, Helen küsis, kas lähme tuulde, mina ütlesin, et ei jaksa sellsies tempos sõita.
Siis läks tõsisemaks maastikusõiduks. Sellistel teedel pole ma ka tõenäoliselt varem rattaga sõitnud. Vähemalt mitte sellise tundega, et kuhugi on kiire. Juurikad, liiv, lombid... Sain aru, et see on maastik, mis nõuab vist natuke rohkem oskusi. Vähemasti selliseid tõuse, kus ma oleks pidanud ratas käe kõrval üles jooksma oli ainult kaks, üks neist jooksukas suuresti tänu liivale.
Tegelikult oli õudselt ilus kogu aeg. Männimets, aegajalt merevaated. Äge oli ka, sellist põnevat maastikku. Eriti meeldisid mulle jala kuskil lompides ja soodes müttamised. Lihtsalt mul oli peaaegu kogu aeg tunne, et ma teen midagi, mis pole otseselt minu rida. Vist sellepärast meeldisidki mulle kõige rohkem need kohad, kus sai rattalt maha ja sohu möllama. Mis siis, et ma korra kukkusin ühes suuremas lombis libeda oksa otsas käpuli ja lõin põlve veriseks ja korra vajusin niimoodi mülkasse, et olin kõhuli maas.
Kui vahepeal jooksjate peale kadedaks hakkasin saama, siis hoidsin motti üleval sellega, et kui on tekkimas väike seiklusspordi huvi peab selle rattavärgiga minimaalselt niipalju sina peal olema, kui täna.
Orienteerumisest niipalju, et peamise tegi Helen. Ma ei saanud kaarti väga palju jälgida, sest mul oli vaja vaadata, kus ma sõidan. Lisaks ei püsinud minu kaardihoidja eriti stabiilselt ja kaart keeras ennast igast juurikast üle sõites uude suunda ja viimasel tunnil lagunes hoidik sootuks ära. Kaart oli küll õnneks nii selge (ja üldistatud), et ka mäluorienteerumine tuli kohati päris hästi välja. Paar viga meil oli. 51 punkti otsisime esimesest nurgast millegipärast, 62 oli tegelikult metsateelt näha, aga me olime nii ametis ühest langenud puust mööda sõitmisega, et otsisime vale künka pealt. 64 oli selline mülkas kakerdamine, et vähemasti 7p oleks tahtnud saada. 52 jäi võtmata ja siin läheb pool süüd kaardi kraesse. Meil oli nagu kõik õige – tee oli, kraavi ja tee rist oli, lagedad olid... punkti ei ole. Kuna ajaga hakkas pingeliseks minema ei jäänud väga kauaks ekslema ja loobusime. Selle nahka läks meil ka planeeritud 54, kuhu enam ei jõudnud. Mis seal 52 juures siis oli? Selgus, et punktirõngas kattis ühe metsatee ära. Meie seda ei näinud, teed olid nii lähestikku, et meil ei tekkinud vale tee peal olles kahtlust, et üks tee peab veel olema. Liigitasime olukorra "mingiks jamaks" ja loobusime.
Üldjoontes ma ei oska seda üritust väga kokku võtta, sest mul puudub kogemus. Ma olen rahul, et ma pidasin 4h rattaga vastu, suuri vigu ka ei tulnud. Tiimis olin ma nõrgem lüli, aga selleks olin ma valmis. Pigem tundsin suure osa ajast, et ma ei ole päris oma elemendis, aga eks sellest elemendist peabki vahepeal väljas käima ja kogemus polnud ju negatiivne. See mõte oli küll, et kas ma joostes oleks rohkem võtnud? Tundub, et oleks, aga päriselt seda ei saagi teada.
Tulemus oli selline, et RO-l olime ainus naistetiim ja saime seega ka auhinna. Punkte 110. ahjaa, Hundisilma talust sõitsime ka mööda, aga kedagi polnud kodus.
Kohe järgmisel päeval sõitsin Viljandisse Lossmanni mälestusjooksule. Distants oli veel õhtu enne jooksu lahtine, aga lõpuks otsustasin 21,1 kasuks. Väga puhanud tunnet hommikul ei olnud, õhtul segasid nõgestest kipitavad jalad magama jäämist ja hommik oli uimasevõitu. Otsustasin, et küll ta üle läheb. Läkski.
Ilm oli kuum. Täpseid kraade ei tea, kui 17.15 Tartusse jõudsin, siis näitas linnas +28 ja tundus "jahedam", kui Viljandis ju ta 31-32 oli keskpäeval. Asfaldil siis veel kuumem.
Ega sel jooksul muud märgusõna minu jaoks polnudki, kui kuum. Poolmaratoni distantsil osales paarikümne jooksja ringis, kolm neist naised. Kohe alguses oli raske. Lugesin kunagi mingist raamatust, et kuumas jooksmist saab treenida ainult kuumas joostes. Ju ta nii on ja seda võimalust pole seekord olnud. Muidugi kõigil oli võrdselt kuum. Alustasin üsna rahulikult, mõtlesin joosta 5:00 kilomeetriga. Seda ei jätkunud kuigi kauaks. 5,2 peal pöörasid 10,5 jooksjad tagasi, sel hetkel olin ma 10,5 arvestuses 2. naine, aga poolmaratoni jooksjad olid juba eest läinud. Olingi viimane, see teadmine natuke ka häiris, aga palavus oli raskem.
Kuuendal kilomeetril otsustasin, et sellest tuleb esimene katkestamine. Tundus, et pole mõtet. Kilomeetriaeg muudkui kukkus, aga kergemaks ei läinud. Aga katkestamiseks pidin ma 10,5km joogipunkti ja tagasipöördesse ära jooksma. Otsustasin, et palun ennast auto peale korjata, aga joogipunktis juhtus see, et seal olid nii kenad kohtunikud. Muudkui ergutasid, et väga hästi ja joo nüüd ja kalla veel vett pähe ja 5 kildi pärast saad uuesti juua. No kuidas ma ütlen, et teate, tegelikult ma tahaks nüüd hoopis küüti finishisse. Ju siis ikka nii halb polnud ka veel.
Tegelikult võiks isegi öelda, et natuke paremaks hakkas minema. Või vähemasti püsis enesetunne stabiilne ja ma hakaksin harjuma. Kohtunikud korjasid viitasid maha ja iga järgmise km. tähise juures ootasid mind järgi ja ergutasid. Paari kilomeetri pärast sain kätte ühe mehe, tema kurtis, et jalad valutavad. Mina ootasin joogipunkti. Süsteem oli selline, et tops spordijooki sisse, kaks topsi vett kaela ja svamm veega teele kaasa.
Ka uues joogipunktis oldi väga toetavad ja nüüd oli selge, et selle 6km ma jaksan küll veel. Üks lapsepõlves kuuldud ropp laul hakkas kummitama, see ka aitas natuke, tiksus kõrvus nagu mantra. Kes kordab oma armsate inimeste nimesid, kes lorilaulu... uskumatu!
Järgmises joogipunktis sain kätte veel ühe mehe, kellega alguses koos olin jooksnud. Kurtis ka, et kuum. Ei olnud üllatav info. Siit oli nüüd 2km minna ja ma tõstsin tempot. Mitte, et aeg oleks niivõrd oluline, aga tahtsin rutem finishisse. Linnavahel oli parem joosta, tähelepanu läks palavuselt mujale. Foori taga seisvale mootoratturile lõin patsu, tore tunne tuli.
Aeg tuli 1.55. Isiklikust rekordist 13min aeglasem, aga olen piisavalt kahe jalaga maas, et sellepärast mitte pettunud olla. Olen rahul, et jooksin lõpuni, olen rahul, et alla 2h. Olen rahul, et erinevalt Lossijooksust pole jalgades enam puupaku tunnet, asi liigub paremuse suunas, tundub, et vorm hakkab tagasi tulema.
ma olin rogainil mitu korda positiivselt üllatunud, et sa mul sabas püsisid :P sinu rohke hoiatamise tõttu olin ma valmistunud palju hullemaks, aga tegelikult polnud häda midagi.
ReplyDelete