- päev.
Kiidjärve-Taevaskoja-Põlva-Paidra. 44/50km
Kaarti meil matka alguses polnud, aga lootsime selle Taevaskojast saada, sest Kiidjärve teabepunkt oli kinni. Taevaskojani polnud kaardita minek probleem, leidsime Kiidjärvelt kenasti koha, kus metsa keerata ning kulgesime järve kallast pidi Taevaskotta. Ükskõik kui palju seal taevaskoja kandis ka käia, ikka on need vaated ja metsad seal absoluutselt imelised. Süsteem oli selline, et allamäge jooksime, lausikute peal ka veidi ja tõusud kõndisime.
Taevaskojast me loomulikult kaarti ei saanud. RMK teabepunktis oli küll Soomaa ja Lahemaa ja isegi Oandu-Ikla kaart, aga Taevaskoja piirkonna oma mitte. Huvitav, kas selle oleks Oandust saanud? Oandu-Ikla ostis Kadri igatahes kindluse mõttes ära, sest see on ka plaanis. Egas midagi võtsime endale kaks rebitavat Räpina-Värska puhkeala kaarti mõõtkavas 140 000 ja ilma meile vajaliku matkatee märgistuseta, aga noh, midagigi. Lootsime rohkem rajatähistuse peale.
Mammaste suusakeskuseni oli rajatähistusega kõik ok, sealt Põlva peale minek tekitas segaduse. Lõpuks otsustasime, et kuna Põlva linnas nagunii tähistust pole, läheme suvaliselt Põlvasse, käime poes, teeme lõunasöögi ja siis mõtleme edasi. Variandid olid helistada kellelegi, et infot saada, leida Põlvast turismipunkt, püüda mälujärgi (nii mina, kui Kadri olime eelnevalt vähemalt netis vajalikku kaarti vaadanud) rajale pihta saada. Söönud Põlva linnaservas korraliku lõunasöögi ja telefoni teel mitte kedagi kätte saanuna jätkasime koba peale ehk persetundega kesklinna suunas. Muide, persetunne töötas sel matkal üldiselt väga hästi. Ootamatult saabus meile appi Eesti Politsei, kes meid järve ääres vales kohas tee ületamise pärast "maha võttis", aga ma keerasin jutu kohe sellele, et äkki nad saavad meid aidata ja õigele teele suunata ja asi lahenes probleemideta.
Igaljuhul saime me väikse ekslemisega Põlvast välja, sain teistele näidata ka maja, mille ees Kaire auto rogaini ajal seisis. Üldiselt meile maanteedel väga ei meeldinud ja Rosma kandis keeraski rada ennast metsa, kahjuks mitte kauaks ja üsna pikk lõik tuli meil liikuda mööda asfalti ja kruusateid. Peril nägime külaelu oma eheduses – kortermajade parklas istusid külamehed lauakese ümber, lauakesel "pool hunti", hapukurgid, kala... Elu oma täies ilus.
Ilm oli lausa ideaalne – soe ja tuuline. Vesi hakkas otsa saama ja kuna meil tee peale oja ei sattunud, käis Hannes ühes talus seda küsimas. Anti sõbralikult, küsiti ega lahtisi koeri olnud, et sealkandis pidavat olema. Meie ei kohanud.
Igas kruusatee käänakus lootsime, et ehk nüüd juhib rada meid metsa. Ega nendel kruusakatel ju ka viga polnud, aga mets on ikka mets. Tundus, et 50km läbimiseks peame liikuma kauem, kui kella 22ni. Leppisime kokku, et liigume maksimaalselt 22ni ja kui siis jääb kilometraaz alla 50, jäägu.
Lõpuks ometi saime metsa ja veel millisesse! Mustikaid ja metsmaasikaid oli arututes kogustes ja see aeglustas meie tempot kõvasti. Käisime rabajärves ujumas, saatmas mõte, et elus enam midagi paremat olla ei saagi – kallite inimestega looduses, mida sa hing veel ihkad? Koolma juures läks rada põhimõttelsielt läbi taluhoovi ja üle väga toreda silla. Ainult kutsa tundus meist veidi heitundu olevat.
Poole kümne paiku jõudsime Paidrasse ja lugesime oma päeva lõpetatuks. Paidras on äärmsielt ilus järv ja mets, seega ööbimiseks ideaalne koht. Leidsime kena väikse "liivaranna" ning jäime sinna, et ujuda ja süüa. Magama otsustasime kolida üle tee künka otsa, lootuses, et seal on vähem sääski. Istusime Kadriga peale ujumist jalgupidi järves ja rääkisime, et see ongi õnn. Rääkisin selle videosse ka, aga kahjuks ei jäänud peale.
Öine magamine oli hea ettevalmistus seiklusspordi võistlusteks, sest magada eriti ei saanud. 3 tundi umbes. Segasid kuumus ja sääsed. Vabalt oleks võinud metsas alasti magada, aga siis oleks elusalt nahka pandud. Magasin pikkades riietes magamiskoti peal, nii oli enamvähem. näo ette panin lõpuks jooksusärgi. Sääsevõrk on järgmiseks matkaks "must have" – seega õppisime taas midagi.
- päev.
Paidra-Liipsaare-Meenikunno-Orava-Piusa. 39/44km
Hommikune ärkamine oli uimasevõitu, sest öö oli väga vähese unega, kuid peale mõningast kohmitsemist ning järve kaldal hommikusöögi valmistamist ja järves ujumist saime me 10 paiku siiski liikvele.
Mina juba väga ootasin Meenikunnose jõudmist, kuigi tean, et meie rogainipiirkonnast me päris läbi ei lähe. Kadri arvas, et rogaini kaardi oleks võinud kaasa võtta, ka mul käis see mõte kodus peast läbi, aga millegipärast jätsin ta ikka maha. Liipsaare onni juures tegime väikse peatuse, sõime mustikaid ja jätkasime mööda Meenikunno laudteed. Teadsin kuulu järgi, et laudtee on katki, kuid esimese järveni oli ta täitsa korras. Siit otsustas Hannes meist lahkuda, et kindlasti Orava rongile jõuda nagu plaanis oli. Meie jäime järve ujuma. Hannes sai kaardi ning läks jooksuga Oravale. Järve nime ma ei mäleta ja kaardil seda pole, Valgjärvest umbes poolteist km läänes, kui kedagi huvitab.
Ilm oli kohutavalt kuum, Paidras olime täitnud kotid järveveega, mis maitses sellise ilmaga lausa oivaliselt. Ma arvan, et muidu maitseks ka, tõenäoliselt on see puhtam, kui mõni kraanivesi.
Rada viis meid Kadriga kuklaserajale ja see ei meeldinud meile kummalegi. Esiteks kadusid märgid mingil hetkel ära ja meil oli kahtlus, et me oleme valel teel, eriti kuna liikusime tagasi Liipsaare suunas. Teiseks tulid kuklased meile kogu aeg kallale. Pöörasime otsa ringi ning otsustasime mööda suuremaid teid Oravale minna. Eriti kuna meie toit oli otsakorral – järel oli vaid 5 väikest pakki kiirkaerahelbeid ning veidi kummikomme. Valgjärve äärde jõudes keetsime 3 pakki putru ära ning sõime lisaks mõned kommid ja püüdsime erinevatest kanalitest saada infot, kuidas edasi liikuda ja kust me saame süüa. Kuna oli pühapäev oli meil kahtlus, et Oraval võib pood selleks ajaks, kui me sinna jõuame olla kinni. Lõpuks saime Liinalt info matkaraja kohta ning Laurilt ja minu emalt poe lahtiolekuajad. Pood oli lahti 20ni! See oli päeva parim uudis.
Otsustasime, et Oravalt läheme me otse Piusale. Rada läinuks sinna küll läbi Värska, aga meil oli selleks korraks ekslemisest kõrini ja Piusa tundus olevat öö veetmiseks kena koht. Tee Oravale oli raske, magamatus ja kuumus tegid liiga. Minna oli umbes 13 kilomeetrit. Peatuste ajal püüdsime leida istumiseks võimalikult niiske pinna. Unistasime teepeal sellest, et öösel läheb külmaks ja kuidas me Oraval õlut ja jäätist tarbime. Jõudisme Oravale umbes kell 18. Esimese asjana ostsime poest õlut, leiba, juustu ja vorsti. Pugisime endid poe kõrval kohalike külajotade naabruses täis, siis käisime jäätiseringil ning lõpuks veel õhtu- ja hommikusööki ning vett varumas.
Piusale jäi Oravalt 6km. Olime kurantud, õlu tegi ka oma töö. Liikumiskiirus langes 4,5 kilomeetrile tunnis. Vaikselt tatsusime siiski oma teekonna ära. Kohalikus segadikupõllus sõime herneid. Piusal oleks tahtnud ujuda, aga lähim veekogu oli Obinitsa järv 2 kilomeetri kaugusel, mis normaalolukorras poleks ju olnud mingi märkimisväärne kaugus, aga selleks õhtuks me enam väga normaalolekus polnud. Kõht oli ka Oraval söödud toidust veel täis, süüa ei teinud. Magama kolisime otse Piusa külastuskeskuse vastu üle raudtee lootuses, et ehk selles metsas, kus vett lähedal pole on vähem sääski. Tegime pesad valmis, sättisime ennast magama, mina lugesin veidi raamatut ette (väike Svalbardi brozüür oli kaasas), aga poole tunni jooksul oli selge, et siin tuleb samasugune magamata öö. Ütleisn Kadrile, et mina olen nüüd nõus kasvõi seal katuse all kitsal pingil magama. Õnneks oli ka parem variant. Piusa külastuskeskuse katusel on terrass, Kadri pakkus juba enne, et lähme sinna, aga mina arvasin, et äkki ikka proovime metsas. Nüüd olin kohe valmis katusele kolima. Kuskil polnud kirjas, et ei tohi. See oli igatahes täiesti supervariant. Hoolimata, et magasin ilma penota puitpõrandal. Bivikoti võrkvutlarist tegin koostöös õhukese jaki kapuutsiga sääsevõrgu ja magasin nagu miska. Lisaks liikus katusel tuul ja sääski oli märkimisväärselt vähe.
- päev.
Piusa-Koidula-Värska 36/40km
Peale öösel magatud 8-9 tundi tundsin ennast hommikul nagu uus inimene. Kadri oli ka äärmiselt rahulolev. Sõime hommikust, külastuskeskuse koristaja lubas meil tualetist vett tankida ning asusime Värska suunas teele. Kõik oli taaskord hästi. Natuke tuli päris rogaini tunne, sest meil oli plaan jõuda Värskas 18.30 bussile, ehk siis kontrollaeg oli ka olemas. Arvestasime, et liimuam peame 5km tunnis, pikemaid mustikapeatusi endale palju lubada ei saa ja lõuna tuleb umbes pooletunnine. Eilse päeva lõpuks oli mul päka alla tekkinud väike villialge, aga plaasterdasin selle kinni ja see ei seganud.
Jooksime päris pikki lõike. Maastik oli taas imeline. Ühest kohast leidsime metsast sodilao, mis tekitas palju huvitavaid ideid.
Ilm oli jällegi väga kuum, kuid peale normaalselt magatud ööd polnud selle talumine nii raske. Kuigi ma joostes siiski vahepeal tundsin, et palavus teeb liiga. Peagi keeras kena metsatee vanale raudteetammile, mis oli täidetud killustikuga ja millel liikumine oli äärmiselt ebameeldiv. Ebastabiilne pind, lisaks olid kivid läbi tossutalla tunda, mul eriti parema päka all. See oli siis selle päeva raske hetk. Kuna meil polnud kaarti, polnud meil aimugi, millal see jama läbi saab. Vahepeal ronisin korra tammilt üles, et vaadata ega sellega paralleelselt teed ei liigu. Kahjuks mitte. Otsisin pidevalt kohta, kus oleks rohkem taimi killustikust läbi kasvanud. Kadri arvas, et ju see tamm oleks oluliselt paremini talutav olnud, kui meil olnuks kaart ning teadmine, kui kaua see kestab. Lõpuks hakkas maantee paistma, 4km raudteetammi oli läbi.
Alguses keerasime Matsuri poole, mis oli vale. Sörkisime mäest alla tagasi Koidula suunas. Sealt kust meie tee taas metsa keeras oli Koidula piiripunkti alla kilomeetri, otsustasin coca-cola jahile minna. Jätsin Kadri soovitusel koti maha ning sörkisin piiripunkti. Oi kui kerge oli ilma kotita joosta. Coca-colat kahjuks ei saanud, kohvik avati kell üks, aga pool tundi passimist ei sobinud meie plaanidesse.
Olime veidi aega liikunud kruusateedel, kui meist mööduv piirivalve auto meist veidi eespool seisma jäi. Mõtlesime, et mis nüüd siis? Olnuks politsei, poleks neile meeldinud meie paremal pool teed käimine, aga seal oli vari. Samas piirivalve vaevalt sellise asjaga tegeleb. Piirivalvur tuli autost välja, tutvustas ennast ning küsis, kas me matkame, arvas, et see on ju väga tore, aga kuhu me suundume ja kas me oleme teadlikud, et viibime piiritsoonis. Ütlesin, et Värskasse ja piiritsoonist oleme teadlikud küll. Kuuldes, et meie marsruut läheb mööda matkarada metsa ning maanteed mööda me "Saatse saapasse" jõuda ei plaani soovis piirivalvur meile head matka ning sõitis edasi.
Meie keerasime metsateedele Lõunalaagri juurde ning jõudsime peagi rattarajale, mis oli isegi kaardil ning kust näitas viit Värska 26km. Seega päev kokku 40km. Vaatasime kella, et peaks bussile jõudma küll, aga jorutada ka ksukil ei saa. Teele sattus paar mustaveelist järvekest, kuhu kutsus ujuma küll, aga kahjuks tundus, et selleks pole aega. Ühe kaldal tegime süüa ja siis kastsime ka juukseid ning mütsi. Kuna tundus, et joogikotist saab juua ainult jaopärast, siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja jõin sellest suurema lombi mõõtu tiigist. Tean, et seisvast veest ei tohiks, aga see näis väga puhtana ja maitses ka nii. Toidupaus oli seekord kella järgi, 14 minutit. Tegime allesolevad kiirpudrud, sest kiirmakaronid tundusid liiga soolane valik. Lisaks leib ja shokolaad. 14 minutist läks vaid paar minutit kauem.
Veidi hiljem jäi teele Poogandi järv, kus taas kastsime päid ja jälle oleks ujuda tahtnud. Jooksulõikude ajal tundsin, et kuumus on liiast – kohati kergelt pilt virvendas, kuid kõnni ajal oli kõik hästi ning peale kõnnipausi jaksasin taas joosta ka. Kadril oli joosta mugavam, kui kõndida, ma arvan, et me leidsime mõlemale enamvähem sobiva jooksu-kõnni vahekorra. Viimasel päevasl jooksime vist rohkem, kui kahel esimesel.
Kogu see rattatee kulges läbi imekauni männimetsa. Korra tegime tossude tühjendamise ja mustikapeatuse. Ootasin väga värska oja ääärde jõudmist lootuses, et seal saan juua niipalju, kui tahan. Paraku see oja väga joodav ei tundunud. Kadri küll maitses ja arvas, et tegelikult on ok, aga me siiski otsustasime mitte riskida. Vesi oli üsna seisev ja nägi must välja, tee ja autode parkimise koht ka lähedal. Pudelisse pähe kallamiseks võtsime küll.
Verhulitsa suusarajad üllatasid ka oma iluga, siin näis ka, et me oleme graafikust ees. Kadri küsis, et mis punktid lisaks võtame? Ma arvasin, et alustuseks coca ja jäätisepunkti ja siis vaatab, kas Värska järve ka. Ootamatult kiiresti saabunud Värska tekitas väikse nostalgiahetke – ei ole küll tunnet, et ajast, mil ma seal elasin ja töötasin on juba 7 aastat... Veidi enne vallamaja sai keha aru, et nüüd on lõpp ja võib ära väsida, seega sel lõigul olin nii süsi ja mõtetega cocas kinni, et isegi ei vaadanud, kas mõnda tuttavat nägu näen. Samas ega mu endised õpilased mind nii ehk naa ära tunneks. Gloria venda nägin küll, aga no tema ei tunne mind ammugi :) Bussini oli poolteist tundi, nautisime poe ees vilus cocat, pähkleid, saiakest ja jäätist. Järv tundus püüdmatus kauguses.
Kokkuvõte
Videos teeb Kadri suurema osa tööst ära. Lisan niipalju, et varustus üldiselt toimis, seda, et nii kuum on ei oska ette näha. Täiesti üleliia oli ainult veekindel jopp ja päikesekreemi ma ka kordagi ei kasutanud, kuigi seda ju võinuks. Ära ma ei põlenud. Puudu oli sääsevõrk. Esimesel päeval polnud ühtegi rasket hetke, teise päeva teine pool oli peaaegu tervikuna raske, kolmandast päevast oli raske vaid see raudteetamm. Tunnen, et olen valmis ka nädalapikkuseks ürituseks. Varustust ei pea üldse palju olema. Usun, et ilma telgita saab minu olemasoleva magamiskoti, ellujäämiskile ja biviga hakkama kuni miinuskraadideni, võibolla isegi kerge miinusega. Hoolimata rasketest hetkedest oli kogu üritus nii tore, et tahaks kohe uuesti metsa! Aitäh sulle Kadri suurepärase mõtte eest, lähme varsti jälle :)
Pildid ja videod on tehtud Fantec Beastvision kaameraga.
Kadri jutt: http://motlepositiivselt.blogspot.com/2014/07/jooksumatk-kiidjarve-meenikunno-piusa.html
No comments:
Post a Comment