Möödunud nädala
Vastseliina jooksu järel tundus, et võiks neid Võru sarja jookse
veelgi proovida. Lasva jõe ja järve jooks sobis kalendrisse päris
hästi. Müüsin idee ka Kadrile maha ja nii oli "oma inimesi"
stardis rohkemgi.
Plaanis oli sel jooksul
pingutada, kuigi jooksupäeva hommikul näis, et plaan päriselt
realiseeruda ei pruugi. Neljapäevasest rattaga Elvas päevakul
käigust ja ligi kahetunnisest "metsas" müttamisest, pluss
ülejäänud küllalt tihedast nädalast polnud päris taastunud
tunnet. Olemine oli füüsiliselt ja vaimselt tuim.
Distants oli üsna huvitav –
esialgu oli juttu 7 kilomeetrist, siis 11 ja veidi enne starti
selgus, et 12,1. Seitset oleks plaanis olnud väga intensiivse
pingutusega joosta, aga 12 oli selle jaoks antud seisust pikavõitu.
Otsustasin, et päris sörgi peale ka ei lähe. Kella ma taas ei
kasutanud, jooksin enesetunde järgi.
Stardis oli parasjagu
trügimist. Vähemalt pool kilomeetrit läks, et ennast puntrast
lahti harutada ja teine pool, et oma rütm kätte saada. Sõpradega
koos joosta ma ei saanud, Taavi lippas kuskil ees ja Kadri ja Lauri
tagapool. Samas tundsin, et mingit väikest gruppi võiks mul vaja
minna, mis aitaks tempot hoida. Need, mis kätte sain olid proovides aeglasevõitu ja nii ma seal gruppide vahel ja neist
möödudes valdavalt üksi jooksingi. Aga vist aitas nende püüdminegi
tempot hoida.
Jooksu algus kulges pikalt
kergliiklusteel. Ma polnud seekord isegi maastikusussi pannud, sest
eelinfo järgi oli maastiku osa vähe. Jooksin Sketchersitega.
Riietus sai veidi valesti valitud – eeldasin, et ilm tuleb jahe ja
märg, seega panin vahelduseks musta värvi Vanemuise särgi. Ilm tuli soe
ja päikeseline.
Vaimselt oli raskevõitu.
Iseenesest ju jaksasin joosta küll, aga peas kummitas mõte, et äkki
ikka ei jaksa. Ühesõnaga mõistus töötas enda vastu. Pärast
mõtlesin, et need ülipikad ja/või raske profiiliga jooksud on mu
ära rikkunud – kiirusvastupidavust ei ole. Isegi kui füüsiliselt
midagi on, siis pole julgust.
Natuke enne poolt maad anti
juua ja siis TP järgse tõusu lõpus pakkus üks majapidamine omaalgatuslikult ka. Väga tore! Juua ma väga ei tahtnudki, aga pähe
kallata oli mõnus. Võistluseelne toitumine tuleb kriitilise pilguga
üle vaadata, taas oli kõht liiga täis. Vahepeal hakkas korraks pistma, aga sellest ma ei tee suurt numbrit, suudan üle
olla. Tean umbes seda piiri kuhu maani valu läheb ja kannatan ära.
Tempo käis poole peal maha küll, aga mitte pistmise pärast.
Lihtsalt raske oli ennast pingutama sundida. Mõtlesin, et kas tõesti
ongi nii, et mul õnnestuvad paremini need jooksud, kus pole
eesmärki?
Huvitaval kombel läks kõiges hoolimata jällegi nii, et pigem jooksin mina teistest mööda, kui joosti
minust. Veidi peale poolt maad tulid mulle järgi üks naine ja noor
tüdruk. Näis, et nad lähevad mööda, aga haakisin ennast nende
temposse ja see sobis. Tüdruk tõstis 3 km enne lõppu tempot, veidi
hiljem jäi naisterahvas maha. Naine hõikas veel tüdrukule, et "mine
nüüd, saad aja alla tunni". See oli mulle üllatus, aga
arvasin, et ju selleks peab oluliselt kiirendama. Ei tea, kas mu
tempo tõusis, aga tüdrukule sain ma peagi uuesti sappa ja siis juba
mööda ka. Natuke oli piinlik ennast lapsel nõndaviisi vedada
lasta, aga möödudes vähemasti ergutasin teda.
Viimasel kilomeetril püüdsin
veel tempot tõsta, ega palju ei õnnestunud. Kuid kui arvestada, et
500m enne lõppu kulges jooksurada mööda kõrrepõldu, siis on
saavutus seegi, et kiirus päris maha ei käinud. See kõrre osa oli
raske – muhlklik ja jalad libisesid iga sammuga veidi tagasi.
Õnneks päris viimane ots oli muru peal, aga suuremaks lõpuspurdiks
mul jaksu ja tahtmist polnud.
Korda läks see, et ma ikkagi
pingutasin – pildituks mitte, aga pingutus oli suurem, kui
eelmisel nädalal. Päris punases ei jooksnud. Tulemusega võib ka
rahul olla, olin viimane alla tunni jooksja. Positiivse poole pealt
veel see, et finishis oli taastumine kiire. Negatiivsem on, et vist
ei oska sellist distantsi joosta ja ühtlast tempot hoida ning et
vahepeal ei taha pea jalgadega koostööd teha.
Aeg: 59:56
Koht: 73. (153 lõpetanut)
N30: 4. (25 lõpetanut)
Kolmanda kohaga vahe 3
minutit, seega kripeldama ei jää :)
No comments:
Post a Comment