1. Pühajärve maraton. 7.9.2014

Kuna mul Pühajärve jooks jäi sel aastal vahele otsustasin joosta 1. Pühajärve maratoni. Saab kohe mõned järgmised aastad ka ette tehtud. Maraton toimus 7. septembril seega oli lootust, et traditsioonilise Pühajärve ilmaga rinda pista ei tule, aga lootus pidigi ju lollide lohutus olema :D Ühesõnaga traditsioonidel püsib maailm ning ilm oli kohe üsna traditsiooniline ehk siis kuum ja päikseline. Õnneks oli start piisavalt varajane ja ööd juba niipalju jahedamad, et veerandi jagu sai üsna head jooksuilma ikka ka.


Jooksu korralduslikust poolest rääkides oli tegemist treeningvõistlusega, maksimaalselt 49 osavõtjat, kuid lõpptulemus 30 alla. Registreerimistasu oli kõikidel distantsidel sama ning lubatud oli jooksu ajal distantsi muuta, ehk siis kui olid 10,7le kirja pannud võisid ikkagi joosta ka 42,8... ja vastupidi. Distantsid olidki 10,7, 21,4 ja 42,8.  "Klassikalised" jooksud veidi tavapärasest pikemad. Kuigi väidetavalt on gepsuga mõõtes Pühaka ring 10,6 või 10,65, siis 4 ringi läbimisel näitasid kellad ikkagi 42,8. Ring oli järvejooksule vastupidises suunas, võibolla nii on mõnevõrra lihtsam, ei tea, teistpidi pole ma maratoni joosta proovinud. Tõusumeetreid lubati alguses maratonile 1000 ringis, hiljem selgus taas gepsude järgi 1300. Joogipunkte oli piisavalt – neli ringi peale.


Alustasin rahulikus tempos, mõtlesin, et ülemäära ma ennast lõhkuma ei hakka, aga 4 tunni kanti võiks ära joosta. Kui seda tõusumeetrite arvu kuulsin, hakkasin ka neljas tunnis tugevalt kahtlema. Maratoni oli ette võtnud neli jooksjat, esimese ringi kolmandaks kilomeetriks olid kolm esimest ilusti pundis – mina ja kaks meesterahvast. Väga mõnus oli joosta, tutvusime, lobisesime lakkamatult. Kui mind tugevamalt pingutades hakkab maratonidel lobisemine häirima, siis praegune intensiivsus võimaldas jutustamist.


Ringi esimene pool oli kindlasti raskem, kui teine. Kõik, kes Pühajärvel on jooksnud peaks peale 8. kilomeetri lühikest järsku tõusu mäletama serpentiinis pikka laskumist. Nüüd pöörake ring vastupidi... Tegelikult algas tõus vaikselt juba rannahoone juurest ja kulmineerus serpentiiniga. Esimesel ringil polnud probleemi. Üleval sai juua ja alla jooksmine läks mõnusas vabas langemises. Fantaseerisime siiski teemal, et mis siin viimasel ringil toimuma hakkab, nii tõusu, kui laskumise osas. Juba teisel ringil ei kippunud selle tõusu lõpus enam keegi lobisema. Teine karmim laskumine oli umbes poolteist kilomeetrit enne ringi lõppu see tekitas ka teatavat elevust.


Esimene ring möödus peaaegu märkamatult – kilomeetrite ajad viis ja natuke peale, ringi aeg 57 minutit. Teisele ringile minnes ka veel mingeid muresid polnud, meiega oli ka üks saarlasest pooliku jooksja, väga muhe seltskond koos. Jooksu korraldaja, kes samuti maratoni jooksis rääkis oma mõtetest jooksu ja jooksutuuri osas, oli huvitav. Minu joogipunkti taktika oli juua käigu pealt ja mõnda aega veidi aeglasemalt sörkida, mehed jõid seistes, aga mõnisada meetrit peale TPsid olime ikka grupis. 


Ilm kippus väga soojaks minema, aga see väga ei seganudki. Ma ei tea, kas suve jooksul sai palavaga ära harjutud või mõjus rahulik tempo. Teise ringi lõpupoole hakkasin tundma, et reielihas pole enam teabmis värske. Tõenäoliselt hakkas kogunenud tõus mõju avaldama. Püsisin pundis, kuid tundsin, et nüüd on valiku koht – kas minna välja võistlemise või hea enesetunde peale. Kuna võistelda saab kuu aja pärast Tartus otsustasin ensetunde kasuks. Ehk siis hambad ristis gruppi püsimajäämist ei pidanud vajalikuks. Kuigi mehed olid enne arutlenud teemadel "maratoni esikolmiku fotofinish" ning "üldvõitjast naine". Kella vaadates tundus, et aeg läheb ka pigem üle nelja tunni, seega polnud otseselt midagi, mille nimel ennast poolsurnuks pingutada. Eriti kui kogu aeg oli juttu treeningvõistlusest. Ning peamine, mida minul oli vaja teada saada – kas ma Sketchersitega talun ära täispika.


Poolmaratoni aeg tuli midagi kahe tunni alla, täpselt ei tea. Kolmandale ringile läksin veel kahe maratoonariga koos, kuid lubasin endal vajadusel pikemaid/järsemaid tõuse kõnniga võtta. Ringi alguse pika tõusu lõpus jäingi meestest maha, kuigi kilomeetri aeg ei olnud minul aeglasem, kui eelmistel ringidel, nemad tõstsid tempot ja kaasa minna ma ei tahtnud. Tegelikult oli üksi ka päris tore joosta, sai omi mõtteid mõelda. Ja neid mul tuli ikka üksjagu. Peamine mõte oli maatsiku ja maantejooksu erinevuse teemadel. Mulle hakkas tunduma, et need on ikka kaks täitsa erinevat spordiala ja äkki ma peaks nüüd valima kumba ma tahan, kas viia maratoni aeg mingi kindla tulemuseni ja selle nimel treenidagi või joosta palju metsas, rogainida, hakata seiklussportima ja võibolla mägedes jooksma... Millegipärast ma arvan, et kahte korraga ikka hästi ei saa. Tegelikult mõtlesin ma seda mõtet esimest korda Vändra maanteemaratonil, siis Viljandi poolikul, nüüd Pühajärvel jälle... Vooremäe 1000del või Rogaini EMil ma pole mõelnud, et asfaldil ja linnavahel oleks ikka ägedam. Pühajärvel muidugi see imeline loodus ümberringi tegi selle veidi vähem maanteejooksuks.


Kolmandal ringil olid pikkade tõusudega kilomeetrid küll aeglaemad, kuid teised peaaegu nagu eelmistelgi, seega lõpetasin ringi ajaga 3:02 ning uuele minnes ergutati alla nelja tunni jooksma. Teadsin, et alla nelja ma ei lähe, pigem arvestasin 4:12 oma lõpuajaks. Esimese pika tõusu lõpust kõndisin väikse jupi, joogipunktides veetsin eelnevast rohkem aega, ajasin paar sõna juttu. Väga kenad joogipunkti-inimesed olid!


Nagu ikka on mul kõige raskemad kilomeetrid vahemikus 25-32, mina ei tea midagi sellest, et maraton algab 37. kilomeetrist, mul on siis juba üsna lihtne. Reied olid kangevõitu ja vasak säärelihas veidi krambis. Olgem nüüd ausad ega ma ju mingit ettevalmistust selleks maratoniks ei teinud, polnud plaaniski. Jah, puhkasin niipalju, et 8 trenni asemel tegin nädala jooksul 5, millest neljapäevane oli o-päevaku esimene rada ajaga 1:43... ehk siis kahetunnine metsafartlek (jah, just seda need päevakud on – jooksuharjutustega fartlek) kolm päeva enne maratoni. Isiklikku ju Pühaka rajale jooksma ei lähe nagunii, seega võtsin seda kui meenutust, kuidas see maratoni jooksmine käiski ning viimase korraliku pika jooksuna enne Tartu linnakat. Seda sain ka teada, et sketchersiga on väike riski peale minek, aga üsna kindlalt läbin Tartu linnamaratoni nendega.


Ringi teises pooles, Kääriku tee ääres kergliiklusteel proovisin mõningaid tõuse kõndida, aga ausaltöeldes oli aeglane sörk mugavam. Mõned kõnnijupid siiski tegin, ka joogipunktide eel ja järel. No ja nagu ikka – lõpp läks kuidagi ootamatult. Juba oligi silt 40,8 ja siis 41,8 ja finish. Lõpuajaks sain 4:08:05. Päris klassikalise maratoni aeg seega umbes 4:05. No 1300 tõusumeetri juures on oma rekordile 22minutiline kaotus täitsa ok, annab lootust, et Tartus peaks parandus reaalne olema.



Pühajärve maraton meeldis mulle väga ja ma olen ainus naine maailmas, kes selle läbinud on. Lisaks pole ma elu sees maratonivõitjale nii vähe kaotanud! Kuigi tundub, et mind kisub tõsiselt rohkem metsa, siis Tartu linnakas on menüüs ka sellel aastal ja pole võimatu, et see jääb sinna ka edaspidiseks, aga võimalik, et ilma väga konkreetse ajalise eesmärgita. No ja seda, et suureks saades tahan ma skyrunneriks saada olen ma ka juba paar korda mõelnud...