Tartu Maraton. 15.02.15

Tartu Maratoniga juhtus sel aastal nii, et tõeks sai minu varasemate aastate üks suurimaid hirme – stardieelne haigestumine. Kuid huvitaval kombel polnudki see nii jube, kui arvasin olevat. Eks aastatega hakkad elu rahulikumalt võtma. Pealegi olin ma juba mitu kuud jõudnud leppida mõttega, et sel aastal head sõitu nagunii ei tee, sest umbes poolteist aastat vaevanud kerge õlahäda ägenes sügiseks niipalju, et otsisin lõpuks abi spetsialistidelt ning selgus, et mul on vasakus õlas kõõluses kaltsifikaat. Ehk umbes ruutsentimeetri suurune tükk lupja, mida seal olema ei peaks. See purustati küll novembri alguses ära, kuid õlg pole täielikult paranenud ning eeldasin, et päris valuvaba sõitu ei tule. Muretsejatele – suusatamine ei ole mulle absoluutselt keelatud, pigem vägagi soovitatud, sest õlg vajab tugevdamist. Kahtlesin maratonile regamisega viimase hetkeni (minu jaoks on viimane hetk teise regamisvooru lõpp), sest talv oli ka selline nagu ta oli, kuid panin enda siiski kirja. Nädal enne näis, et tingimused tulevad head, võib hakata mõtlema isegi ajalisele eesmärgile, isegi haige õlaga. Ning siis ärkasin reede hommikul köhaga. Agressiivsest ravimisest oli niipalju abi, et kui laupäeva hommikul tundus, et äkki peaks veel üritama kellelegi numbri maha müüa, siis laupäeva õhtu oli niipalju lubav, et näis, et mäng ei käigi enam selle peale mitmenda TPni ma välja vean. Osaliselt kindlasti mõjus ka enda ära rääkimine stiilis, et "polegi ju tegelikult nii nõrk enesetunne". Kuna pulss käitus enamvähem normaalselt ning palavikku ei tundunud olevat otsusatsin startida.


Pühapäeva hommikul väsisin ma igatahes juba bussipeale kõndimisega ära (poolteist kilomeerit), aga veensin ennast sellega, et küllap stardis on adrenaliinist abi ja suusatades hakkab kindlasti parem. Otepääl suuski proovides oli küll ausaltöelda mõte, et mis ma sinna lähen, ma ei jaksa ju. Tundub, et adrekast oli tõesti abi ja stardis oli päris hea enesetunne. Start oli muidu nagu start ikka, rahvast oli tavapärasest vähem, seega kui grupid kokku lasti sain juba kurvist ettepoole ning päris stardipaugu sirge pealt ja stardikanga alt läbi enne, kui hümn lõppes. Rada oli jääs ja esimesed külakuhjad tekkisid 500m peale staadionit, kus nagu laskumist veel polegi. Ansomäe tõusu eel sai järjekorras seista. Muretsesin natuke oma uute keppide pärast – rex tiger junior, 90% carbon. Pidasid vastu, kuigi tõusul nende otsas tallumist oli.


Siis järgens kohe see "meie oma Risberg" ehk Ansomäe laskumine. Ma arvan, et ma olin seal umbes kohal 3000. Puntraid ja kukkumisi oli ees omajagu. Kuna laskumise alguses enam jälge polnud, sõitsin kolmadiku jagu sahka, siis natuke maad veel ühe jalaga sahas. Oli täitsa kontrollitav ma ütleks. Päris nina all õnneks keegi külili ei visanud ka, all pikali olijatest sain mööda. Selles kuulsas videos, mida kõik vast juba näinud on lähen läbi 7:48 paiku. Sinakasroheline jakk ja seljapeal väike must vöökott. Videot vaadata oli lõbus, olnuks ka siis, kui oleksin ise kukkunud. Loodetavasti keegi tõsiselt viga ei saanud, eks sellised asjad kuuluvad massisõidu juurde.


Tegelikult tegin ma ju paar kilomeetrit hiljem selle oma kukkumise ka ära. Umbes 4. kilomeetril põlluvahel. Ees kukkus ja minu mõistus sai sel hetkel otsa mis teha, kukkusin siis ka. Vähemasti sain ennast kohe radade vahele ja selja peale, suusad taevapoole, seega minu otsa keegi enam ei kukkunud. Pikutasin seal ja mõtleisn, et mis siis nüüd oma eluga peale hakata? Olengi seni selili, kuni need 1000+ sõitjat kõik mäest alla on saanud? Kuidagi õnnestus ennast püsti saada, aga seljaga sõidusuunda. Muud moodi pööramiseks polnud ruumi, tuli sooritada hüpe. Läks õnneks.


Esimene pikem tõus oli ränk. Kuigi tempos polnud küsimust, sest ummikus lihtsalt polnud kuhugi minna, aga isegi jalutada oli ränk. Tundsin, kuidas jaksu üldse pole. Buffi sättisin näo ette, et hingamisteid kaitsta, külma õhku oli valus hingata. Samas hakkas nii jällegi niiske ja palav. Õnneks on mu jakil hea kraega kapuuts, see oli sel sõidul just vajalik aksessuaar. Poslavitsa laskumisel polud viga, esimese nuki pidi vaaludes sahkama, aga siis kui juba jälge sai, läks ladusalt, kiirus kasvas ja tundisn, et õnneks laskumistel taastun ma üsna hästi. Kukkujaid mina seal palju ei näinud, kuigi arvasin, et seal tuleb järgmine sarnane kägar.


Kui Kekkose raja kanti hakkasin jõudma, käis peast läbi mõte, et äkki oleks ikkagi tark tegu esimeses TPs maha tulla. Tõusud olid rasked. Aga ilm oli nii ilus ja suusk lippas ja tore oli suusatada ning siis oli veel täpselt õiges kohas raja ääres Kadri, kes sõitis minuga tõusu kaasa ja ütles, et jaksad ikka lõpuni ja sõida rahulikult. Otsustasin, et sõidan jah lõpuni. Või matkan pigem. Need tõusud, millest paaristõugetega üles ei saanud lihtsalt jalutasin kääri, just jalutasin, ei jooksnud. Suusal oli pidamine all küll, aga mul polnud jaksu, et vahelduvas natukenegi aktiisemat sammu teha ja suuska pidama saada. Õnneks paaristõuge oli positiivne üllatus, arvan, et umbes 75% sõitsin paaris. Kogu loogika vastaselt on mul suusatades käed jalgadest tugevamad.


Pealegi polnud mul nii paha olla, et rahulikus tempos poleks sõita saanud. Lihtsalt pingutamine ei olnud võimalik. Positiivne oli see, et halba emotsiooni ei tekkinud. Kahjutunnet, et ei saa sõita nii nagu tahaks. Rohkem mul nii raskeid hetki ei tulnud ka, kui seal 10. kilomeetri kandis. Eks ma andsin tempos veel järele. TPdes sõin ja jõin korralikult. Ikka kisselli ja spordijooki ja kurki ja kuklit... ma pole ühelgi spordiüritusel vist nii palju söönud.


Harimäele tõus oli raske, aga laskumine korvas selle taas. Seal sai õnneks juba täiesti vabalt mäest alla. Umbes Peebu kandis hakkas enesetunne isegi natuke paremaks minema. Hingata polnud enam nii raske ja pea polnud nii vatti täis, kui enne. Enne Palu oli väga mõnus paaristõukelõik. Palul läks spordijook kuhugi valesse kohta ja sealt umbes 12 kilomeetrit oli korralikku kannatamist, maos oli väga paha, aga midagi ette võtta ei osanud. Vahelduva sõitmiseks olin liiga väsinud, paaristõuked ajasid südame pahaks. Siis oli korra tunne et see finish on niiiiiiiiiiiiiiii kaugel. Hellenurmest sõitsin joomata läbi ja veidi enne Kohvipunkti hakkas parem. Elva metsavahe oli loodetust veidi vähem jääs. Viimasel kilomeetril kippus vägisi nutt peale – õnnepisarad. Ma ei teadnudki, et Tartu Maratonil lihtsalt lõpetamine minu jaoks nii tähtis on.


Ma olen rahul, et ma läksin. Päev peale maratoni tundub, et suusatasin tervise võibolla isegi veidi paremaks. Hullemaks kindlasti mitte. Pealegi ma ei mäletagi sel aastal nii ilusa ilmaga suusasõitu. Sel hooajal oli see mul 3. kord TM rada läbi sõita ning see oli siiski kõige kiirem :D


Aeg tuli 5:55:13. Eelmise korraga võrreldes kaotust pool tundi.



Nüüd natuke ravimist ja taastumist ning juba vähem, kui kahe nädala pärast ootab Haanja100. Jooksuga olen ma teda planeerinud aastaid ja siiani pole klappinud, kas tõesti juhtub, et suusaga kalpib esimesel korral?