Bingorogain kujutab endast seda, et kui tavarogainis võidab see, kes kontrollaja piires kõige suurema punktisumma kogub, siis Bingos antakse võistlusklassidele nõutud summa ette, millest rohkem punkte saada ei tohi. Naistel oli see sel korral 99 punkti. Punktid olid maastikul väärtusega 2-9, planeerimiseks aega 5min, ehk siis suurem planeerimine toimus käigu pealt.
Ürituse juures kõige raskemaks osutus loomulikult tiimile nime valimine. Millegipärast on juhtunud nii, et meil Kadriga pole nime välja kujunenud. Alguses jäi see mul regamisel üldse kahe silma vahele, mõtlesin, et ju me siis olemegi nimetud. Paar päeva enne võistlust kirjutas mulle korraldaja ja palus tiiminime. Kadri pakkus, et oleme siis "usume Viljarit" nagu Laulasmaal, ma esimese hooga ütlesin, et oleme, aga hakkasin pärast mõtlema, et võibolla siiski midagi muud. Seega otsustasin Kadri tagaselja leppida tõsiasjaga, et oleme need, kes oleme ning andsin korraldajatele tiimi nimeks "viiuldajad". Mõni aeg hiljem vaatasin Kreisiraadio sümfooniaorkestrit ning sain sealt meile tulevikuks püsiva nime – "möödalasukolmik". Eriti hästi toimib kahekesi startides.
Orgunnis tuli kohe teine viga otsa – jätsin Kadrile mainimata, et seelikuga startides saab lisapunkti. Tühja sest punktist, aga Kadri oleks niisama tahtnud ilus välja näha. Aga õnneks polnud viga, Kadri tegi kohapeal alussärgist seeliku ning kvalifitseerus sellega nii ilu-, kui lisapunktikategooriasse. Õnneks olime me kohe ka viigis, sest Kadri mainis alles Võsul, et pärast võiks Rakvere spasse minna :)
Juhendi lugemisega ma ennast liigselt ei vaevanud ning lasin selle endale suuremas osas Kairel ja Madel autos lahti jutustada. Küsitavaks jäi kohustuslike lisaülesande punktide arv, aga see tundus nii teisejärguline probleem, kui see enne ei selgu, siis kaardil ikka. Jätan nüüd kogu kohalejõudmise ja ettevalmistuse loba vahele ning jätkan stardist.
Juba enne starti paistis ere päike nii et ma ei pidanud liigselt muretsema oma enam üldse mitte stabiliseeruva kompassi pärast. Ma ei tea, kas kompass on aastatega hullemaks läinud või mina kiiremaks (tõenäoliselt mõlemat), aga sellega pole nüüd küll enam midagi teha. Tegime mingi kondikava ära, kuna lisaülesannete punktid olid nagunii lahtised pidi metsas nii ehk naa ümber arvestama.
Alustuseks võtsime punkti 24. Algus oli mul mõtlemise poolest rabe nagu ikka, pöörasime mõlema initsiatiivil veidi vara jõe äärde. Polnud suur viga ja saime edasi liikuda omaette. Leppisime veelkord kokku, et teeme nii, et oleks tore, mitte võistluslikult. Edasi punkti 30, mööda teid, suvilarajoonis. Sealt 31-te minekul tundus hea mõte "otse". Ununes meil üsna hästi töötav reegel, et rogainil oleme me mööda teed osavamad (kui jutt pole kilomeetristest ringidest). Metsatüüpi pole ju kaardile kantud, tegime otsuse (peamiselt tegin mina) sisetundelt "ju ta on ok". Tegelikult oli parasjagu räga, lisaks kaldusime lõunasse ning jõudsime alumisele teele välja. Väike arutelu, kummale poole jääb punkt, seekord oli minu otsus õige.
Edasi liikusime 90sse mööda suurt teed. Joosta oli väga mõnus. Päike paistis, loodus oli ilus ja üldse oli tore olla. Punkt tuli lihtsalt. 73 läksime põlluservast, siis liini alt ja teele välja. Mul tekkis küsimus, et väike liin oli peal ja kõrgepinget mitte, aga noh, rogaini kaart. 43 teede ja sihtide pealt, polnud viga. 42St panime alguses mööda, süüdi selles puhas jooksurõõm, sest oli nii mõnus mets ja tee ja enesetunne. Ma küll vaatasin kaarti ja hakkasin küll enamvähem õigel ajal paremalt punkti otsima, kuid kui nüüd norida, siis minumeelest on kaardil eksitav info. Otsisin punkti mäekülje alt soo servast, seega künkakese otsa üldse ei vaadanud. Ühel hetkel olime juba majadele selgelt liiga lähedal ja pöörasime otsa ümber. Sellest suunast lähenedes oli punkt selgelt näha, mingisuguse väikse surnuaia ääres.
Järgmisesse punkti (50) minekuks tegime tagasijooksu. Siht algas ägedate kivihunnikutega, punkt ise rabas suure kivi küljes, oleks võinud otsas olla.
Nüüd suundusime lisaülesannet lahendama. Metsas läksid sihid natuke käest, sattusime kapitaalsesse tuulemurdu, aga lõpuks saime reljeefi abiga end paika ja õigele sihile. Juba eemalt nägime, et lisaüleanne on karkudel kõndimine. Kadri ütles kohe, et tema teeb, sest ta on seda lapsena palju teinud. Oli valida kolme tähise vahel, mille ümber kõndida: A-3 punkti, B-4 punkti, C-5 punkti. Kadri läks maksimumile välja – kõik õnnestus hästi kuni tabasipöördeni, mis oli kallaku peal ning libe. Kuigi tiimikaaslane võis toetada, arvas Kadri, et sellest pole abi, tal kas on tasakaal või ei. Meiega koos alustanud meestetiim suutis 5 punkti kätte saada, Kadri alustas otsast. Teisel korral seisin tal igaks juhuks lähemal, aga püüda mul teda siiski ei õnnestunud. Kolmandal korral soovitasin võtta punkti B. Kohtunik kommenteeris: "visa hing" ning Kadri tõi meie tiimile 4 punkti juurde.
Minul oli seismise ja filmimisega hakanud jahe, otsustasin süüa. Sain kotist kätte martsipanibatooni, juua oleks ka tahtnud, aga ei viitsinud pudelit välja võtta, peale sihilt kergelt saadud 34 oli järgmine nagunii joogipunkt ja uus lisaülesanne.
Stardis anti teada, et juua saab käbide eest: kange jook – kuusekäbi, lahja jook – männikäbi, vesi – okkad. Ma olin varakult valuuta kaasa korjanud, ikka kangete jookide tarbeks. Veidi enne punkti tuli meile vastu äärmiselt lõbusatujuline meestetiim, kes hõikas: "ärge sinna minge, seal joodetakse teid täis!". Kuna punkt oli kohustuslik, polnud pääsu. Jõudsime punkti, esmalt suunati "moepolitsei" jaoks pildile. Saime Kadri "seeliku" eest punkti. Siis astusime leti äärde – valikuid oli. Käbisid ei tahetud. Võtsime pitsikese ning asusime lisaülesannet sooritama, milleks tuli leida noorendikust 5 kompostriga vaia. Kadri ütles, et nagu lapsi otsiks metsast taga. Otsustasime teha päripäeva ringi, et leiame palju leiame. Kolm saime kergelt kahe ülejäänuga olin mina juba loobumas, läksime veel korraks kaugemasse nurka, ütlesin, et kui seal pole, siis suundume "koju", kui jäävad teel ette on hästi. Sa saad kõik, millest sa loobud, ehk siis koperdasime oma vaiadele tagasiteel otsa.
Võtsime veel lonksukese külmarohtu, veidi tekkis isegi svipsis tunne. Eks pingutuse pealt ja pole ju harjunud ka. Loba ja naeru oli rohkem, kui rogainides tavaliselt, aga see võis ka olla seotud muidu pingevaba olekuga. Tegime 80sse minnes karjääri ääres veidi kahtlase teevaliku, aga pärast selgus, et Kaire ja Made tegid täpselt sama valiku ka ilma svipsita. Karjääri äärde minekut oleks saanud üleüldse vältida, aga me olime kindlad, et see on vältimiseks liiga ilus koht. Nii ka oli.
Kadri rääkis, et ta oli just hiljuti kuulanud loengut miks õlu ei sobi spordijoogiks, aga me jõudsime kohe kokkuleppele, et meil on sellega kõik hästi – me ei joonud õlut ega tee hetkel sporti. Ja matkale sobib väike külmarohi küll. Loba läks üha elavamaks ja lõbusamaks (tiiminimi ja muu...) ning ühel hetkel avastasime, et teed ei jälgi me kumbki. Õnneks oli üsna jälgimist mittevajav lõik ja saime aru küll, kus me oleme. 80 oli pandud sellisesse kohta, mis Kadri arvates peale alkoholipunkti võib isegi ohtlik olla – järsakust alla mingi sillakese või tammi peale.
81te minnes kaotasime vahepeal jällegi sihi käest ära, aga otsustasime usaldada persetunnet ning see toimis küllalt hästi. Punktisumma üle arvutamisega me väga palju polnud vaeva näinud, Kadri ütles, et kui ka ei tule õiged punktid välja, siis annab see ka elule värvi. Igatahes oli meie (siiski õigete) arvutuste kohaselt vaja võtta veel 71, 60, 72, 22 ja 70. Kõik vähemal või rohkemal määral koduteel.
71ga tekkis küsimus, et kummal pool jõge, aga legend ütles selle kohta jõetamm järelikult oli lootust, et sealt saab üle. Mis siis, et kaardile tammi märgitud polnud. Läksime alguses mööda teed veidi kaugele ning jõe äärde keerates ütlesin seda vaadates kohe, et me oleme möödas. Kadri avaldas kahtlust, et kuidas see nii saab olla, aga tee käänas võibolla tõesti oodatust veidi teistmoodi. Igaljuhul ütlesin ma Kadrile, et kuna jõgi on juba lai, siis oleme me kindlasti möödas. Pöörasime otsa ringi ning saime tammi kohe kätte, kaugele me polnud tulnud.
No ja nüüd siis see punkt, mis ikka peab "nii" minema. Kui ma nüüd kodus kaarti vaatan, siis tundub, et lähenesime ka kõige halvemast võimalikust küljest. Suurele teele jõudmine oli iseenesest lihtne, metsatee seal ära ei lõppenud. Ma usun, et me panime õigest sihist lihtsalt üle ja keerasime metsa järgmise pealt. Sihid olid nagunii suuremas osas aimatavad ning kadusid ja ilmusid nagu jumal juhatas. Samas piirkonnas olime me ka enne esimest lisaülesannet veidi nõutus olukorras. Üks segavõistkond otsis meiega samast piirkonnast, nemad panid edasi, meile oli nüüd selge, et me oleme juba nagunii liiga kaugel, aga kuna kaardil olid vaid need olematud sihid, sooviirutus ja väga vähesel määral reljeefi oli enda paika saamine keeruline ülesanne. Rõõmustav on see, et ühte oleme me õppinud – rogainikaardil on kõik suhteline (seekord ei pidanud Kadri mulle seda enam väga meenutama). Sooviirutus ei tähenda mitte midagi, see võib tähendada sootaimestikku, et kuskil kasvab natuke kailu või hundinuia. Seega sooserva järgi ei saa midagi määrata. Sihid ja teed ei tähenda mitte midagi, sihid nagu juba mainitud võivad vahel olla heal juhul aimatavad, teed ei lõppe peaaegu kunagi seal, kus kaart näitab. Aga no kõigest sellest teadmistepagasist oli meile antud olukorras vähe abi. Paari meestetiimi juhendustega saime lõpuks enamvähem oma asukoha teada, üht sihti ei õnnestunudki leida, järgmisele komistasime kuidagi koba peale otsa, paremat ideed, kui "võtame selle" polnud. Õnneks oli see nüüd lõpuks õige. Punkt ise ei olnud sihtide ristis vaid veidi läänes. Viga 30 minutit. Positiivse poole pealt – minu alkoholiga mitteharjunud organismist kadus hoobilt see paar lonksu külmarohtu.
Enne seda rabamatka arvestasin ma, et me lõpetame 4 tunniga, aga nüüd olime nii metsas viibimse aega, kui kilometraazi pikendanud. Kadri ütles, et väga hea, saamegi 30km täis. 72, 22 ja 70 olid mööda teid ja segadusi ei tekkinud. Mõtlesime, et kuigi meil lisaülesande punkte vaja pole, siis kui on tore ülesanne teeme ikka, lihtsalt punkte ei võta. Oli mingi lehmade lugemine, mis huvi ei pakkunud.
Lõpetasime ajaga 4:34, kohta ei oska öelda. Oli taaskord üks äärmiselt tore päev sõprade ning looduse seltsis. Nii hea, et on inimesi, kellega seda kõike koos teha, aitäh teile!
Ja päeva moraal - võistlus ei lähe pekki, võistlus tuleb pekist.
No comments:
Post a Comment