Lóppenud nädalat alustasin sedapuhku kolmetunnise jooksuga. Vói noh, matkaga. Panin enda jaoks paika plaani, et kaks esimest tundi kasutan 15+5 ja kolmandas tunnis 10+5 süsteemi. Esimest korda sel sügisel sai ka tóesti lumel ja jääl joosta, kirmetist on ju ennegi olnud, aga nii korralikku lund küll mitte. Uued Asicsi botased said niisiis oma talveristsed kätte, natuke muretsesin pidamise pärast, sest New Balancitel, millega eelmisel talvel jooksin on vähe agressiivsem muster all, aga Asicsid toimisid väga hästi. Eks talvepoole näis, kuidas lauslumel ja –jääl tunne on.
Alustasin ikka allamäge Kroonuaeda, sealt Emajóe äärde ning läbi ranna Jänese matkarajale. Lootsin, et ehk see oja, millel sild on ära lóhutud, niipalju juba äärtest jäätanud, et saab üle hüpata, aga paraku siiski mitte. Kuna ta tundub ka sügav olevat, siis ei hakanud riskima kaelani vette sadamisega. Seega Jänesel sain ikka kasutada vaid 4km. Linnast tulekuga kokku andis GPS mulle 8km ringis. Esimese tunni lópus tegin "söögipausi" – tähendab piknikku just ei pidanud, ikka liikumise pealt. Ega ma eriti sööki kaasa polnud vótnud ka, pudel vett ja paar shokolaadikommi J . Vesi oli pudelis muidugi jääkülm, ónneks taipasin selle póues enne joomist üles soojendada.
Paremale pólvele panin selleks korraks toe peale ja oli tunduvalt parem, hetkekski ei olnud valus. Pikki otsi tasub niisiis sidemega joosta.
Lippasin sama rada tagasi ning otsustasin ka vastaskalda üle vaadata, et kui kaugele sealt joosta saab. Rannast edasi panin mööda kaldapealset, lópuks juba täiesti "kitserada" pidi. See oli ka sel korral ainuke koht, kus pulss 160le läks, sest seal oli ronimist ja hüplemist üksjagu. Ilmselt oleks saanud veelgi kaugemale joosta, eriti päris jóe äärest, mööda luhta, aga kuna korralikult külmetanud veel ei olnud, ja ma polnud kindel, kas kannab ka, siis ei hakanud. Tagasiteel ónnestuski ühes madalamas kohas poole sääreni sisse sadada. Jää ja órn lumekord petsid mu nii osavalt ära, et ei osanud veesilma enne märgata, kui pind alt kadus. Külm jalgadel ei hakanud, kuigi mólemad olid läbimärjad. Jooksusokiga ja –botase sees soeneb vesi nii üles, et jalg külmetama ei hakka.
Jooksin uuesti teisele kaldala ja Jänese raja algusest dendroparki. Sinnani oli kóik hästi, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et läksin uuesti samale rajale vói ongi normaalne, et 2:30 hakkab raskemaks minema (tegelikult suvel läks pikkades trennides raskeks 1:45 ja 2:15 vahel, seega on areng siiski märgatav)… Igatahes vahemikus 2:30-2:45 oli vaja ennast sundida, proovisin sealkandis teha kónnipausi ka üle 5min, aga külm hakkas, isegi kiiresti kóndides. Kui lópp paistma hakkas läks jälle lóbusamalt.
"Skoor" oli seekord 2:57:25 ning ligikaudu 24km (ligikaudu sellepärast, et esimesed 17 minutit GPS ei töötanud).
Lühematel jooksudel avastasin seekord mónusa uue ringi – Toomemäe nólval. Seal saab ronida ja mööda künkaid joosta ning talvel lumega on see kindlasti eriti pónev ja adrenaliinirohke.
Registreerusin ka DnB maratonile ära, olin neljakümnes, seega 35 inimest on veel alampiirist puudu. Kahtlustan, et ajalimiit 5h peletab nii mónegi jooksuhuvilise eemale, mina igaljuhul tahaks proovida. Loodetavasti selle kahe nädalalga, mis veel jäänud on ikka tuleb nóutud 75 osavótjat täis. Saatsin Gröönimaratoni korraldavale büroole meili móningate küsimustega, aga pole veel vastust saanud.
No comments:
Post a Comment