Asusin tänasest taas maratonilainele, mis tähendab seda, et nädalat alustan jälle pika matk-jooksuga. Kuna ma polnud tükk aega kahetunnist ja pikemat jooksu teinud oli tänase trenni eel lisaks mónusale ootusele ka veidi aukartust – kas ma ikka pean vastu?
Teen nüüd neli nädalat vaheldumisi nädala esimeseks trenniks kas kahe- vói kolmetunnise matka. Tänane süsteem oli 15 (jooks) + 5 (kiire kónd). Hiljem on plaanis ka 20+5 süsteemis teha, aga esimesel korral halastasin veid endale. Üle hulga aja kasutasin ka jälle GPSi, et kilometraaz enamvähem teada saada.
Ilm oli jooksuks täiesti suurepärane – 7C sooja, tuulevaikne, päikeseline, midagi ei sadanud. Mulle meeldib tegelikult igasugune ilm, ka vihma vói lumesajuga jooksul on suur vólu (eriti lumesajuga!). Väga suur tuul on vóibolla ainuke segav tegur.
Alustuseks jooksin Supilinna kaudu Emajóe äärde. Olen selle ringi enda jaoks viimasel ajal avastanud. Supilinnas on väga mónus joosta. Lisaks muule on see alustuseks ja soojaks jooksmiseks hea suund, sest kulgeb pidevas kerges languses (Kassitoomelt alla Kroonuaeda ja seal edasi) ja kohe pole ohtu, et pulss lakke läheb. Püüdsin küll piduriga joosta, sest teadsin, et 2h pean vastu pidama, aga no tunne oli nii hea, et kuidagi ei saanud tempot alla 10km/h. Sellest tulenevalt leidsin hiljem tänase trenni max pulsi alt numbri 168 – edaspidi jälle jälgin rohkem!
Esimene kónnipaus tuli liiga vara, seega tegin väga kiiret kóndi – 7,5km/h. Olin juba jóudnud jóe äärde, aga ikka veel linnas. Kuigi ka seal on loodust, mida nautida. Üks pardipaar tegi näiteks sünkroonsukeldumist – täpselt korraga keerasid sabad püsti ja absoluutselt sünkroonis tulid pinnale ka!
Randa jóudes juba jooksin. Üldiselt mulle lahtises liivas ei meeldi, aga ónneks on seda alla 100m. Matkaraja alguses kohtusin Punamütsikesega. Üks väike tüdruk jalutas seal ilmselt vanaisaga, aga vanaisa ma kohe ei näinud, sest ta istus pingil puude vahel ja kui see punase mütsiga tüdruk sealt póósastest välja kalpsas oli mul hetkeks tahtmine küsida, et ega sealpool kurje hunte pole. Ta oli täpselt Punamütsikese nägu ka!
Mul oli täna seal matkarajal üldse pidevalt muinasjutu tunne, sest varsti pärast "Punamütsikest" jóudsin kasesalusse, mis on jälle no täitsa mónest vene loost – "Kolm karu" näiteks. Ma olen seal ennegi joostes millegipärast avastanud ennast móttelt: “žili-bóli…” ning kórvus hakkab helisema balalaikaviis. Ja üsna varsti pärast neid kaskesid tuleb kuusetukk - kuusiku lóhnast üle pol küll mite midagi!
Kurja hunti nägin ikka ka, sest ühe maja aias olev "sakslane" tuli minuga väga aktiivselt juttu ajama. Aed oli vahel, nii et ma kiirendust ei saanud seekord katsetada. Muidugi vana ja väärikas valvekoer (vunts oli tal hall juba) peabki häält tegema.
Kui majadest möödas olin hakkas maastik pisut väljakutsuvamaks minema, oli aegajalt isegi móni künkakene ja jalad sain ka märjaks juba. Siit edasi ma polnud varem kunagi jooksnud, seega oli huvitav. Linnast olin ma igatahes juba väljas, vasakul avanes vaade üle póldude, mis mulle kohutavalt meeldib! Ikka palju tuleb sealt lapsepólvest kaasa, ma olen ju póldude vahel kasvanud laps, eriti suviti, aga eks seal Póltsamaa ümbruseski sai palju ringi kolatud ja ka seal on suured póllud.
GPS töötas vahelduva eduga, aga kui ka kogu aeg satelliiti ei leia, siis distantsi ta määrab ka "pauside" ajal. Kiirus oli küll vahepeal 0.0 vói 1 vói midagi sellist.
Ega sealt väga kaugele enam joosta saanudki, sest sillad saavad otsa… kahju iseenesest, sest see rada vóiks oluliselt pikem olla, aga seal pole maaomanikega kokkuleppele saadud. 45min järel keerasin tagasi. Erilist väsimust igatahes ei olnud, ainult paremas pólves tundsin kerget pakitsust (ma olen juba harjunud, et see kahjuks aegajalt nii on)
Kui uuesti majadest möödusin oli kutsa juba aru saanud, et ma tema territooriumile otsest ohtu ei kujuta ja sörkis niisama minuga aiaäärtpidi kaasa. Ma ei jooksnud enam randa vaid keerasin esimesest teeotsast dendroparki, sest otse sama rada pidi tagasi joostes ei oleks kahte tundi täis saanud. Pargis jooksin ühe jupi ka tähistamata rajal, ehk siis tegelikult luhal. Ma usun, et need botased saab valgeks tagasi ka ja pealegi spordivarustuse eesmärk polegi ilus olla. J Jalad lirtsusid mónda aega, aga sellest ma end segada ei lasknud.
Pean tunnistama, et lópuks jäi pólv siiski niipalju valusaks, et viimased 15min ma kóndisin. Jah, ma oleks saanud joosta, aga ei pidanud enda "sodiksjooksmist" praegu vajalikuks. Loomulikult tekkis ka üleüldist väsimust, eriti oli seda tunda peale saunaskäiku, aga nüüd, 8 tundi hiljem on mul meeles ainult ilus ilm, värske óhk, hea emotsioon ja loodus.
No comments:
Post a Comment