SEB Tartu Kevadjooks 23,4km, 13.05.2012

Pühapäeva hommikul tõusin veidi uimase ja magamatuna, tavapärasest hilisema pastasöömise tõttu ei tulnud und ja öösel ärkasin  mitu korda üles. Lohutasin ennast juba vana faktiga, et seni parima maratoni tulemuse jooksin ma umbes 3,5 tunnise uneaja pealt. Viljandi kogemusele tuginedes sõin seekord varem (3 tundi enne starti) ja jõin korralikult. Juba autos tarvitasin pool pakki geeli, teise poole andsin Pille kätte hoiule, kuna ta pidi meile rattaga kuhugi maale vastu sõitma. Aimasin, et ega mul seda vaja ei lähe, aga natuke julgem tunne ikka.

10 paiku jõudsime Tehvandile, Pille pani meid Mariega staadioni juures maha ja sõitis ise Elvasse, et siis sealt meile rattaga rajale vastu tulla. Ilm oli päikeseline, aga esmapilgul jahe ja tuuline (Tehvandi staadionil on küll alati tuuline), läksime staadionihoonesse. Polnud küll seda tunnet, et tahaks pikad püksid ja jope maha võtta. Veidi peale poolt riietusin, viisin asjad pakihoidu ja asusin sooja tegema. Tegin jälle sellise korraliku Viljari trenni stiilis soojenduse, noh „käteringid eest taha“ ja nii edasi.

Enne starti nägin peaaegu kõik tuttavad ära, FB jooksjatest Merili, Riinu, Taavi, Kaspari ja Gunnari. Olin võtnud plaani alustada 5.55min/km (Viljandi oli spordiportaali järgi 5.43, aga reaalselt veidi aeglasem, sest spordiportaal paneb selle 12km jooksuks, mida ta tagelikult ei ole). Stardikoridori läksin võrdlemisi hilja, aga olin ikka suhteliselt ees. Riinuga saime seal kokku, ta plaanis minuga koos alustada, aga ma kahtlustasin, et see on talle aeglane algus. Mina otsustasin sel korral kindlalt oma jooksu teha ja mitte kellegi teise tempos punnima hakata. Eesmärgiks oli parandada, mitte ära kustuda ja joosta teine pool kiiremini, kui veel selle juures poolmaraton alla 2h tuleb, siis suurepärane.

Staadionilt sain seekord küll imeruttu minema, päris palju võidab, kui 2 stardigruppi eespool olla. Loomulikult tuli suurem mass kohe alguse selga ja loomulikult on see natuke raske, kui tundub, et KÕIK jooksevad mööda, aga ma surusin maha tahte kaasa minna. Riinu läks peale esimest kilomeetrit siiski minema, mina vaatasin kella ja kõik oli kontrlli all, kuue ringis. Pulsinäidu ma peistin taas kellalt ära, et see pärssivaks ei muutuks, sel korral oleks võinud ka peitmata jätta nagu hiljem selgus. Enesetunne oli suurepärane, võhma mõttes vähemalt. Millegipärast läksid kohe alguses natuke säärepealsed lihased krampi. Õnneks olin „püksi pistnud“ ampulli magneesiumit, mis kohe tarbimisse läks. Võibolla harjumatult rahulik algus mõjus jalgadele nii, aga kui asfaldilt metsavahele keerasin, hakkas ruttu parem. Esimest korda nautisin ma mitteasfaldil jooksmist rohkem, kui asfaldil.

Imelikul kombel, mida aeg edasi seda lihtsamaks läks, aga need varasemad lollid jooksud on mind nii hellaks teinud, et ma ei julgenud juurde ka panna. Pille oli ka autos manitsenud, et kui palju alla poolt tundi ei maksaks 5km Tpsse jõuda. Noh, see läks peaaegu apteekrikaaluga 30.55 :D. Suurt janu polnud, haarasin siiski topsi spordijooki, aga ei kõndinud, läksin vaikse sörgiga TPst läbi, jõin paar lonksu ja loksusin eelnevasse temposse tagasi. Mõtlesin, et kui poole peal sama hea on, siis panen juurde.

Pikematel langustel kasutasin ära gravitatsiooni ja „kukutasin“ ennast mõnuga mäest alla, siledal maal hoidsin rahulikku tempot, järsematel tõusudel püüdsin veidi kiirendada ja mõtlesin Viljari trennidele, et ikka põlv kõrgemale, lauged pikemad tõusud jooksin lauskmaaga samas või õige pisut kiirema tempoga. Vot selline taktika, senisele hoopis vastupidane – lauskmaal puhkasin, laskumistel ja tõusudel tegin tööd. Kui kilomeetri ajad hakkasid ohtlikult üles minema sikutasin natuke pidurit peale.

11km TPs veel tempot tõsta ei julgenud, kuigi enesetunne oli jätkuvalt suurepärane. Isegi loodust jõudsin sel korral palju enam märgata. Korra olid tee ääres nii ilusad nurmenukud, kohe tahtmine korjata tekkis. See oleks muidugi tase omaette olnud, lillekimbuga üle finishijoone J

Olin sattunud mulle hästi sobiva tempoga gruppi, mis kuskil 9km enne lõppu hakkas kiirust juurde panema. Nüüd mõtlesin, et mis siis ikka, lähen kaasa. Ühtegi rasket hetke polnud veel saabunud, seega oli õige aeg veidi lisada. Umbes 8km enne lõppu oligi Pille rajal vastas sain vett ja järgmisest, 16km TPst joomata läbi minna.

Ainuke veidi raskem moment oli see 16-17km lõik, seal vist tõuseb üsna märkamatult, aga pikalt. Seda mäletan ka eelmisest aastast, aga nii raske sel korral polnud. Ma ei mäleta, millisel tõusul ma eelmsiel aastal esimest korda kõndisin, üsna varakult igatahes. Sel aastal polnud ma veel kordagi kõndinud ja nüüd julgesin juba otsustada, et ei kõnni ka.

6km enne lõppu möödus Marie, tema temposse ma igaks juhuks ei võtnud, ikka veel oli hirm, et äkki kustun veel enne lõppu ära. Poolmaratoni siiski proovisin alla kahe tunni saada, aga selleks oleks pidanud paar kilomeetrit varem tempot tõstma, seekord siis 21,1km aeg 2:01:25. Väga pettunud ei olnud, poolmaratone tuleb sel aastal veel ja oluliselt kergematel radadel.

Ja siis juba oligi finish. Jooks oli suurepärane, eriti enesetunde mõttes, aga ka ajaline parandus oli 11 minutit. Autos kella vaadates selgus, et AVG pulss oli 149. Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis eks enesetunne oli ka umbes selline :D Samas parandus tuli ju korralik, las mul olla siis mõni otsast lõpuni hea enesetundega jooks. Ilmselt võistlusklassis „aeroobne tsoon“ olin ma suhteliselt eesotsas. Negative split VIST isegi tuli (igatahes viimane ots ära ka ei vajunud) ja kohtade jada TPdes on mul senini pigem vastupidi liikunud.

Numbriline osa:

·         Lõpuaeg 2:14:22, 11 minutit parem, kui 2011

·         Koht 1348, N koht 176

·         AVG pulss 149, 19 lööki madalam, kui 2011

·         TP ajad ja kohad: 5km 30:55 (1547), 11km 1:03:07 (1489), 16km 1:29:31 (1432), 19km 1:52:36 (1373), 21,1km 2:01:25 (1348)

*     5:44 min/km (2011 - 6:12)

Suur aitäh Pillele transpordi, jootmise ja kaasaelamise eest. Õnnitlused Viljarile võidu ja trennikaaslastele suurepäraste aegade ja paranduste puhul!