Viljandi Järvejooks, 1.5.13.

Viljandi järvekas on kujunenud juba traditsiooniliseks jooksuhooaja avapeoks. See talv kulges suuresti suusatamise tähe all. Jooksma jõudsin heal juhul korra nädalas, aga need korrad kui jõudsin olid üle ootuste head ja kerged. Mulle mõjus suusk värskendavalt ja hästi. Viljandisse minek oli täitsa huvitav, et mis tunne siis ikkagi on. Ei seadnud ühtegi eesmärki, mõtlesin, et jooksen tunde järgi. Ei osanud seada... Kella jätsin täitsa koju kohe. Et proovin, kuidas see jooksmise tunne on, ajalisse stressi ennast ei aja. Samas polnud mõttes siiski ka lonkima minna, tundus, et tore oleks mõõdukuse piires pingutada, aga mitte niimoodi pingutada, et paha oleks.

Ilm oli suurepärane, jooksudressi osas ei tekinud küsimust - lühike. Mütsi ja buffi panin siiski ka. Soojenduse tegin mõõduka, natuke võimlesin ja ühe lühikese jooksusutsu. Natuke oli hommikul uimane olla, aga see läks üle. Halvem oli see, et talvega on meelest läinud jooksueelne toitumine. Suusaga ju pole see minu tasemel selline täppisteadus, paha üldiselt ei hakka. Sõin hommikul kell 6 putru, mu reziim on selline juba pool aastat, et ärkan veidi enne 6. Aga kuna mul siis lõuna on 12, tundus, et pean umbes 9 ajal veel sööma. No ilmselt pidingi, aga kas just seeni seahakkliha ja juustuga. Ok, oli tõesti hea toit, aga liiga rasvane ja raskesti seeditav. Enne starti juba tundisn, et kõhus väga hea tunne pole.

Start oli mul seekord palju paremas kohas, kui siiani, aga algus oli ikka jube kitsas. Huntaugu mäeni sörkisin parajas trennitempos, sest eriti kuhugi minna polnud. Kui võimalus avanes siis läksin, jõuga pressima ei hakanud. Mägi hajutas mõnevõrra tihedust ja peale mäge jagunes rada kaheks. Mina jooksin majadevahele, selle olin otsustanud. Ma tahaks kunagi teises jagunemise kohas joosta soost, aga ootame mõnda kuivemat aastat.

Algus oli liiga aeglane, nüüd kui juba jooksma sain hakata võtsin emotsiooniga veidi kiire tempo. Korra jäin üksi jooksma, kuna oli tuuline kiirendasin, et grupile järgi saada. Grupp oli mulle kiirevõitu tempoga, aga seni, kui tuulevarju vajasin, pidasin vastu.

Väga hea oli lihas ja võhm. Ma ju pulssi ei tea, aga ega ta liiga kõrge polnud. Liiga kõrgeks ei lasknud mul seda minna teine hommikusöök, mis distantsi teise poole tõusudel kippus endast märku andma. Paar korda, kui pingutus mingist piirist üle läks, tahtsid siga ja seened oma teed minna.

Mõni "orienteerujahingega" inimene pööras ikka sohu ka, aga ega seal joosta ei saanud. Võibolla väga tugevad said, aga need minu kandis jooksjad küll sumasid seal ringi. Põllupealne osa mulle väga ei meeldi, õnneks on see nii lühike, et selles ei saa numbrit teha. Põllul lippas minust mööda Kaire, korra mõtlesin, et läheks kaasa, kuid ei julgenud. Kaire püsis mul silmsidemes küll tükk aega, aga kui teine on juba läinud, siis enam naljalt järgi ei jookse.

 Kui algus natuke venis, siis lõpp tuli üsna ootamatult. Äkki oligi juba pikk laskumine kergliiklusteele. Sealt hakkasin veidi tempot lisama. Peale laskumist pööras tuul vastu, see ei olnud tore, aga noh, mis seal ikka, taaskord asi, mille vastu pole midagi teha ka. Viiratsi sillal, kust jääb alla kahe km lõpuni, küsisin ühelt mehelt huvipärast kella kah - 54 oli.

Lõpp tuli igatahes ootamatult kiiresti, äkki oligu juba pööre ja staadion. Lükkasin sammu pikemaks ja ikka kiirendasin kah. Finishis kella ei olnud, lõpuaega küsisin kaasjooksjalt.

Ilm oli super, seltskond ka. Peale jooksu käisime veel võistluskeskuses kaubandusringil ja siis liikusime Tartu poole tagasi. Ma olin juba Viljandisse sõites tellinult Tiiult tagasiteele jäätisepeatuse. Kuigi ma eiriline jäätisesöödik pole, on mul paar päeva sidrunijäätise isu. Sidrunijäätist poes ei olnud, aga banaanijäätis oli - peaaegu sama!

Numbrid, numbrid...

Aeg: 1:01:39  (2012 - 1:08:46)
Koht: 1068 (2012 - 1805)
N Koht: 91 (2012 - 298)

Linnasprint 2013, I etapp, 27.03, Tartu.

Kuna sügisene üritus meile meeldis, siis otsustasime Elisega ka selle hooaja linnasprintidest niipaljud, kui võimalik kaasa teha. Kaevasime orienteerumis- ja jooksuoskused lume alt välja ja olime 27. märtsi pealelõunal stardis.

Jooksnud olen ma sel talvel üsna vähe, põhirõhk oli suusatamisel, aga tundus, et see umbes pooletunnine intensiivne pingutus on täitsa tehtav. Kuigi kaks päeva enne võistlust jooksmas käies oli jalg imelikult raske, siis stardieelselt Vanemuisest Raekoja platsi sörkimine oli küllalt mõnusa tundega. Korra sai talvel ka orienteerutud, winter xdreamil. Kuigi suurema orienteerumise tegi seal ära Marjaliisa. Paar päeva enne sprinti vaatasime Elisega netis kaks vana kaarti läbi, et see Tartu kesklinn ka kaardi kujul enamvähem silme ees oleks.

Startisime kohe alguses, vist neljanda paarina. Minul oli vaja kuueks tööl olla. Ilm oli ilus, nii nagu ta terve märtsi on olnud. Enne võistlust tuli anda allkiri teemal, et olen teadlik, et Toomekal võib ninali lennata. Kuna talv peab veel vapralt vastu, siis tõesti Toomemäe piirkond on libe. Samas vanalinna tänavad on juba täitsa puhtad. Elise hakkas jälle märkijaks, mina võtsin kaardi. Meie ees startinud naispaar pani paremale hoovi, seega alguse kopeerisime nende pealt, siis hakkasin ka kähku uurima, et kus see esimene punkt on. Ülikooli raamatukogu purskaevude juures. Lasin Elisel ka jooksu pealt pilgu kaardile visata, et kas mu trajektoorivalik on normaalne, aga midagi muud, kui üle Barklay platsi jooksmine ju välja mõelda polnudki. Alustasin siiski pigem tempoka jooksuga, kuigi olime kokku leppinud, et „hullu“ panema ei hakka ja oleme libeda peal ettevaatlikud. Tundel polnud viga, kannatas joosta küll, isegi kiiremas tempos, kui tavaline trennisörk.

Teine punkt, Vallikraavi tänav. Siin polnud jälle suurt midagi mõelda, ülikooli raamatukogu eest läbi, treppidest alla. Põhimõtteliselt oleks saanu ka Tiigi tänava majade vahelt, aga seal ukerdamine oleks meil ilmselt rohkem aega võtnud. Trepp oli ka muidugi vastikult libe. Punkt  aia küljes, Elise ütles, et märkimise peale tahtis ära kukkuda, ei tea, kas pidas lõpuni vastu J

Kolmas punkt, Park hotelli juures. Ma hakkkasin mäest vasakult poolt üles jooksma, arvestamata, et me peame varem hoovi keerama. Elise ütles, et paremalt oleks mõtekam minna, muidu peame medoka eest mäest alla laskuma. Õigus. Punkt hotelli taga.

Neljas punkt, kassitoome küngas. Hotelli juurest majade vahelt mööda klaasist teed alla, väääääga ettevaatliku sammuga. Siis tagumiku peal laskumine autoteele, pööre anatoomikumi juurde, diagonaalis üle ristmiku ja üles kassika künkale.

Viies punkt Krooksu taga. Tegin taaskord selle lolli vea, et vaatasin kaardilt numbrit, aga mitte ringi, mis punkti täpset asukohta tähistab. Seega esimese hooga otsisime punkti majanurga küljest, aga õnneks vaatasin kohe uuesti ja seekord täpsemalt. Ajalist kadu vast nii 10 sekundit.

Kuues punkt, varemete ees pargis. Jooksime otse läbi varemete, seal olid küll ilmselt katuselt kukkuva jää ohu tõttu lindid ees, aga kaardile polnud keeluala märgitud, jooksime lintide alt läbi.

Seitsmes punkt. Hasart oli juba sees ja aju lülitas ennast välja. Kaart oli kätte jäänud tagurpidi ja pidasin tänavat, kuhu minema peame Vallikraaviks. Lasin Elisel ka korra vaadata, ilmselt kõlasin ma piisavalt veendunult, et ta ka enam väga ei mõelnud ja nii me täpselt vastassuunda lidusimegi. Alla Vallikraavi jõudes ja uuesti kaarti vaadates selgus, et täitsa valesti on. Egas midagi, Toomemäele üles tagasi. Nüüd oli mul õnneks juba pilt selge ja kasutasin ka takkajärgi mõeldes otseimat võimalikku teed, aga kadu selle veaga ikkagi minut-poolteist. Punkt Munga tänava muusikapoe juures.

Kaheksas punkt, Rüütli tänaval majanurga küljes. Siin polnud enam mõelda vaja, ainult joosta. Mugav pealekauba, sest asfalt oli puhas.

Aeg 26:15. Koht 54 naiskonna seast 26. Elise arvas, et kui esimeses pooles oleme, siis on väga hästi ja nii läks. Ega meil erilist sprinterivõimekust vist kummalgi pole, aga vahelduseks on ikkagi täitsa tore. Muide, sellest, et ma olen nüüd natuke aega orienteerumisega tegelenud on elus ikka kasu ka. Emaga Riias käies, leidsin ma otsetee hotelli absoluutselt vaevata üles.

Tartu suusamaraton, 17.02.2013

Maraton algas nagu ikka juba paar päeva enne starti. Kõigepealt võistluskeskuses käimisega. Lisaks stardimaterjalidele sain sealt ka endale mütsi-sokid-kindad nii et kui laupäevasele pastapartyle saabus Taavi koos hunniku kraamiga, mis ma SDst tellisin, tekkis mul tõeline jõulutunne. Toredad inimesed, palju head sööki ja uued ilusad asjad.

Laupäeval nagu juba mainitud ohter pastasöömine. Menüüs olid kanapasta brokkoli ja riivjuustuga, kanapasta küüslaugutoorjuustuga ning pasta sinihallitus- ja riivjuustuga. Magustoiduks jäätis. Mina olin küll õhtu lõpuks silmini head-paremat täis. Ja minu kokakunst kiideti vist heaks ka, sest enamus sellest hiiglaslikust pastalaarist sai otsa. Tegime ka ennustusvõistluse, ikka lausa kirjutasin tabelisse üles ja puha. Päris huvitav oli vaadata hiljem, aga kes selle võitis ei oskagi öelda, sest üldiselt lugesin ma täppi minemiseks tulemuse +- 5min, aga Eleri näiteks pani Kadri tulemuse minutipealt, samas mina ja Taavi jällegi tabasime ligilähedaselt kahte, Taavi sealjuures eksis Laurile ennustades vaid minutiga. Enda tulemust ei ennustanud õigesti keegi, kõige lähemal oli Kadri.

Maratonihommik oli varajane nagu need hommikud ikka, aga kuna mul on viimasel ajal kujunenud reziim, et umbes 22 magama ja 7 paiku üles, siis 5.15 äratus polnudki väga raske. No ja kuna ärevus oli ka sees, siis seda enam. Tehvandile jõudsime me 7.30, sõin kohe ära pudru moosiga ja natuke shokolaadi. Pakkisin asjad kokku ja läksime Eleriga suuski proovima. Esialgu tundus mulle tõusul, et ei pea, aga paari sammu järel sain aru, et peab küll. Temperatuuri ei teadnud, sest Tehvandi staadioni kraadiklaas oli maratonipalavikku nakatunud ja näitas 5min enne starti +5, natukese aja pärast juba +6... ma ütlesin, Elerile, et kui nii jätkub, on stardiks +20 täis.

Stardis seista oli isegi veidi jahe, aga ma teadsin, et see läheb mööda. Esialgu olid käes paksemad kindad, aga joogivöö taskust olid vajadusel ka õhemad võtta. No ja siis ta läks. Seekord sain isegi enne hümni lõppu juba stardilina alt läbi. Algus oli muidugi üks suur pusa. Aga ma olin enne suuski testides ka inimeste vahel laskumise ära katsetanud. Nädalake enne oli see massilaskumine mulle hakanud muret tekitama, nüüd sain aru, et pole põhjust. Mäesuusatamine on selles osas imesid teinud, kindlus ja suusavalitsemine on hoopis midagi muud, kui varem.

Eks nendel esimestel laskumistel oli kukkumisi üksjagu, mul õnnestus püsti jääda. Teisest kilomeetrist sai juba veidi lahedamalt sõita, aga ma pean etteruttavalt ära ütlema, et sellel positsioonil, kus ma sel aasta liikusin jäi tihedaks peaaegu lõpuni välja.

Korra panin saba maha 10. kilomeetri kandis, midagi hullu ei olnud, tagumik sai korraks kontakti, aga ma sain kohe jalad alla ja edasi. 10. km peal vaatasin kella, 0:53. Sellise pusserdamise juures, mis seal alguses toimus isegi natuke üle ootuste aeg. Oma vöö joogiga oli mul kaasas, otsustasin, et kui TPs väga tihe on, sõidan läbi ja joon oma jooki.  Üllataval kombel, leidsin Matul ühe peaaegu vaba laua, sain joogi ja kulgesin vaikselt juues edasi. Vahetasin ka kindad õhemate vastu. Söögiks ei olnud vajadust.

Suusk oli mul taaskord tehtu suurepärane. Nii head lipet, kui mul nägin vähe. Tihedamates kohtades olin ma vahepeal lausa hädas, ei tahaks nagu sahata ja hoogu maha võtta, aga vahetada pole rada kuhugi. Vahepeal ikka hõikasin ka eesminejale, et „lükka juurde“. Ma üldiselt püüdsin inimeste peale mitte pahandada, sest massiüritustel ongi keeruline ja eks ma kindlasti vihastasin mõne manöövriga ise ka kedagi, aga paar hetke oli küll, kus ma ikkagi natuke pahandasin. Kõigepealt üks vanem meesterahvas, kes sõitis mõnda aega minu kandis ja pidi ju nägema, et minu lipe on oluliselt parem. No ja ikka oli tal vaja enne ühte pikemat ja kiiremat laskumist ennast minu rajale otse mulle nina alla suruda. See oli suhteliselt napikas, ma hõikasin talle ka, et lükaku, aga ei midagi. Pärast vaatasin protokollist, et tegemist oli välismaalasega, ok ta tõesti ei saanud minust aru lihtsalt. Ja mõnel korral ärristusin natuke paari meesterahva peale, kes lausikul „veri ninast väljas“ mööda uhasid, ennast kuhugi vahele pressisid ja siis tõusl enamvähem seisma jäid. Õnneks on mul hea numbrimälu ja üsna kiiresti jäi meelde, kellega samas jäljes ei tasu võimalusel laskuda ja kelle seljataga tõusta. Aga need on võistlusolukorrad ja arvestades seda, et ma ise heegeldasin ka palju ühest jäljest teise, siis kindlasti vihastas keegi minu peale ka, kuigi ma alati heitsin enne rajavahetust pilgu ka seljataha. No ja ega see väike pinge seal rajal üldist emotsiooni ei riku, vähemalt minul mitte.

Ande TPst sõitsin läbi. Seal oli liiga tihe olukord. Võtsin lonksu oma viinamarjamahla ja lasin edasi. Kellal ikka hoidsin ka silma peal. Kadri oli mulle lõpuajaks ennustanud minu arust ülioptimistliku 5:45, aga hetkel olin graafikus. Siiski olin üsna kindel, et ma sellesse graafikusse ei jää. Kuklas kummitasin need viimased 16 minu jaoks väga rasket kilomeetrit. No lauskmaa valdavalt, puhata ei saa.

Need tõusud, kus mass lubas, läksin üles sirge suusaga. Püstise kehaasendiga pidas suusk nii hästi, et ma sain tõusudel käsi puhata, sain üles ainult jalgade jõul. Seal, kus suurem mass ümber ja kõik läksid kääri, ei jäänud mul ka eriti muud üle. Siin kohal kasutan juhust ja ütlen veelkord aitäh Kadrile koolituse eest! Lisaks tõusule aitas see mind tohutult ka vahelduvat sõites.

Poole maa peal tundsin teatavat väsimust. Kuna mul oli kaasas xdreamist alles jäänud kaks geelipära, pidasin vajalikuks neist ühe ära tarvitada. Kuutse punktis sain ka joogi. Kell oli 2:47, mis tähendas, et pool maad sõidetud ja püsin jätkuvalt graafikus. Ma ikka ootasin veel, et millal tuleb hetk, kui ma ära väsin, aga geel mõjus hoopiski turgutavalt ja hea hakkas.

Ma jõudsin korduvalt mõelda, kui inimsõbralik spordiala see suusatamine ikka on. Vahepeal oli laskumistel pulss täitsa all (vööd mul polnud, aga tunde järgi), jooksus ikka ei puhka kuskil. Ärge nüüd arvake, et mulle joosta enam ei meeldi, meeldib küll, mõlemad meeldivad.

21 km enne lõppu õnnestus korralikumalt kukkuda. Suusakepp jäi külje alla, hea, et polnud suurema süsinikusisaldusega, oleks vist puru olnud. Puusal on hetkeseisuga korralik muhk, aga võrreldes eelmise aastaga ikka hästi, luud on terved. Ok, ega eelmise aasta sabakondimurd ka vist PÄRIS luumurruna kirja ei lähe :D

Palu TP, kell 4:01. Mõtlesin, et no alla 6h tuleb nüüd ära, sest vaevalt ma edasi 8kmh suusatan, ükskõik, kui rasked need lausikukilomeetrid ka on. Kuigi ma ennustusvõistluses pakkusin endale aega 6:30 ja seegi tähendanuks tunnist parandust võrreldes eelmise aastaga, oli mul ausalt tunnitades see 5ga algav aeg ju paaril korral peast läbi käinud, aga ega ma sellele palju mõelda ei julgenud.

Kui üldiselt lähevad suusatades kilomeetri palju kiiremini, kui joostes, siis vahemikus 15-12 enne lõppu  toimus tõeline venimine. No ei tulnud ega tulnud seda uut silti. Üllatuslikult avastasin, et päris lausik see lõpp polegi, vahepeal hakkas mulle tunduma, et kogu aeg peab ülesmäge sõitma J ja siis tuli paar üllatavat puhkehetke ka, mida mul meeles polnud. Nende lõpud olin ma sunnitud sõitma püsti, sest reites oli niipalju piima sees, et ma ei jaksanud enam laskumisasendit hoida.

Kui jäi 10km lõpuni hakkas jälle kergem. Kellast ma ei saanud enam aru, mul ei käinud aeg vaid vaatasin lihtsalt kellaaega. Lugesin paar korda näppudel tunde alates 9st, et äkki ma olen valesti arvestanud... kõik oli nagu õige. Jätsin peavaevamise viimasteks kilomeetriteks ja suusatasin edasi kella vaatamata.

Nii, viimased 2km, kell 14:11, ehk siis rajal oldud 5 tundi ja 11 minutit. Ma olin ikkagi üsna kindel, et kuskil on viga ja ju ta ikka on 6:11 :D Lõpusirgele keerates nägin finishikella, 5:20midagi. Et siis ikkagi õige kõik. Sellist aega ma poleks kõige julgmates unistustes ka lootnud. Ma olin siiani arvanud, et selleks, et naisterahvas alla 5:30 sõidaks, peab ikkagi olema harrastusSUUSATAJA. Mina ju ei ole. Kuigi ma olen sellel aastal korralikult suusatanud küll, aga üheski suusatrennis pole ma ju elus kunagi käinud. Välja arvatud kaks Kadrilt saadud trenni, üks eelmisel ja üks sel aastal.

Kõik oli super, ilm, rada, suusad, füüsiline vorm. Palju lihtsam oli kui eelmisel aastal, mis on ka loogiline, sest eelmisel aastal ma suusatasin 2 tundi kauem.

Numbrid:

Aeg 5:23:11, parandus 2h ja 2min

Koht 4156

N. koht 309

Varud: pool geeli ja igas punktis spordijook

 

Jumal tänatud, et päike ei paista (Nike Winter Xdream. 13.01.2013)

Winter xdreamile läksin väikse murega, sest nädal enne võistlust oli mu enesetunne vahelduvalt halb ja väga halb. Ei saanudki täpselt aru, milles asi, aga nii kohutavat väsimust pole ma ammu tundud. Magasin öösiti 10-13 tundi ja hommikul ärkasin ikka väsimusega, mis päeva jooksul süvenes. Nädalalõpp hakkas siiski juba lubama, laupäeval väsisin vaid korra, peale esimest etendust ja pühapäeva hommikul oli juba täitsa hea olla. Loomulikult tekitas see mulle lisastressi, sest mul polnud aimugi, kuidas mu keha võistlusel kavatseb käituda. Nädala sees olin kaks jooksu teinud, 30- ja 15-minutilise, mõlemad olid väga rasked. Lootsin parimat. Orienteerumise pärast muretsesin natuke nagunii, kuigi Elise ütles, et ei maksa.

Meie kolmene naiskond koosnes Elise ja Marjaliisa Umbist ja minust. Meie Elisega sõitsime Ebaverre hommikul Tartust, Marjaliisa tuli Pärnust ja liitus meiega võistluskeskuses. Kuna hommikusöök Tartus oli varajane võtsin kaasa purgitäie moosi pudruga ja pistsin selle 9.30 kinni. Elisega oli meil tehtud plaan, et alustame rahulikult, jookseme keha käima ja siis paneme juurde. Tundus mõistlik. Ilm oli väga hea, kuigi olime valmistunud umbes -20, siis reaalsus stardis oli -7, tuulevaikne, pilves ja sajuta. Panin selga vähem riideid, kui planeeritud ja olin selle otsuse eest endale esimese jooksutunni järel tänulik. Tegmie Marjaliisa autos viimased ettevalmistused ja liikusime stardialasse.

10.45st anti kaart ja 15 minutit aega planeerimiseks. Üldiselt läks plaani tegemine üsna libedalt, paaris kohas kahtlesime ja ette ära öeldes tuli ka kaks "töö käigus" muutust sisse, üks teeotsast möödajooksmise ja teine tekkinud parema idee pärast. Lisaülesanne eeldas hargnemist, iga liige pidi võtma ühe punkti, jõudsime ka need enne starti ära jagada. Minule jäi konteiner, Elisele hotell ja kuidagi juhtus nii, et Marjaliisale, kes väga kõrgusi ei armasta torn.

11:00, start. Rahuliku alguse plaan jäi kohe mingiks teiseks korraks. Meie esimene punkt nägi ette Ebavere mäkke jooksmist (kuna selle mäega oli põhimõtteline valik, kas teha ta esimeste või viimaste punktide seas, siis sisuliselt valikut ei olnud). Hoog oli hea, mulle tulid Viljari „kiirendusega mäkke“  trennid meelde. Suurem mass, eriti suusatajad pöörasid 37 või 35 võtma, meie panime 36 peale. Esimese hooga näis, et oleme ainukesed, aga seljatagant tuli jälitajate seltskond. Siiski meie rada oli ainulaadne ja sel antud korral parim, sest jälitajatega saime oma teed minnes edu sisse. 36 olime esimesena kohal. Tõusu oli üksjagu, pulss oli laes, aga punkt tuli üsna ladusalt kätte ja hea algus mõjus innustavalt. Selle 36ga sai Marjaliisa ka ainukese naisena esimeste punktivõtjate tabelisse.

37, 35 mööda suusaradu. Plaanis oli teha vastupidi, aga tempo oli kõrge ning hasardiga panime õigest suusaraja otsast mööda ja läks nii. Kui tagantjärgi kaarti süveneda, siis me selle vahetusega midagi ei kaotanud, pigem vastupidi. Jooksime ka kõik tõusud. Asi, mida ma pikal maastikujooksul seni teinud pole. Samas jaksu oli, joostavat suusarada oli, mõtlesin, et miks mitte.

31, 63, 32. Jõudsime metsast välja mingile politsei või tuletõrje õppeväljakule. Siin 31 ja 32 vahel tuli sooritada lisaülesanne. Mina jooksin oma konteineri juurde. Arvasin, et niisama tuleb kuskile konteineri otsa ronida ja punkt võta, aga ei, päris nii lihtne see asi polnud. Pidin ronima kallaku peal seisvasse konteinerisse alt sisse, sealt mööda palki üles, üle vaheseina, siis uuesti alla, võtma teiselpool vaheseina punkti,ronima mööda laudadest kokku löödud konstruktsiooni konteinerist välja ja mööda katkiste paneelide hunnikut alla. Ei midagi keerulist, aga aega läks minul oma ülesande peale kõige rohkem. Elise käis mahajäetud hotellis ja Marjaliisa tornis. 32 oli sealsamas lähedal tee ääres.

38. kõige pikem jooksuots sellel võistlusel, aga suures osas mööda teed. Ütlesin, et nii on päris mõnus joosta, seal metsavahel mööda tõuse ja langusi tõmbas mul pulsi ikka sassi vahepeal. Sihi pealt pöörasime metsa ja see oli juba hoopis teistmoodi jooks. Marjaliisa liikus selles poolkinnises lumes muljetavaldava kiirusega, mul küll jalad vänderdasid all. Metsateed ja sihid olid mõlemad võrdse joostavusega, või siis võrdelt halva joostavusega, lund oli palju. Kuigi meie ees oldi juba mindud küll, siis jalg käis ikkagi all vinta-vänta, mingit kindlat pinda polnud mujal, kui üksikutel maanteelõikudel.

40, 39, 42, 43, 48, 50, 53, 57. Enamjaolt üsna samasuguse maastikuga vahemaad. Metsateed, mets, soo. Viimast oli kaardil vähe kirjas, aga mul õnnestus mitu korda vette sattuda. Teistel ka, nii et esimese tunni lõpuks olid meil kõigil jalad läbimärjad. Kuigi korraldajad lubasid kuiva jalaga finishisse jõudmist. Märgade jalgade probleemiks polnud mitte külm, vesi soenes kohe tossu sees üles, aga mul oli ühel tossul pael veidi lahti vajunud ja kui ma seda märkasin oli juba liig hilja, ehk siis pael ja tossukeel olid jääs. Natuke loksuma jäi see toss mul lõpuni, ville ei tulnud, tossu ära ka ei kaotanud. Teise tunni järel tuli minu kõige raskem hetk. Tundisn väsimust ja hakkasin muretsema, et äkki mul on ikkagi sellest eelneva nädala nõrkusest veel midagi sees ja äkki ma nüüd kukun ära ja vean teisi alt. Ühesõnaga raske hakkas peamiselt emotsionaalselt. Tagantjärele mõeldes polnud muretsemiseks põhjust, selline väsimus on selleks ajaks normaalne, aga ma hakkasin lihtsalt kartma. Jalad olid ka muidugi lumes müttamisest juba veidi pehmed ja puusad andsid endast märku, aga selle pärast ma ei muretsenud. Teadsin, et 6h on selline aeg, mis on igal juhul vastu peetav, muidugi kui vigastust ei tule. Korra käisin metsavaheteel kõhuli, haiget ei saanud. Geeli tarvitamisega paranes ka üleüldine enesetunne (muu kaasavõetud toit, pähklid ja veidi sherbetti, jäi kõik alles). Esimese kahe tunniga olime jooksnud 14km, selliste olude ja raja kohta võimas tempo ma ütleks.

Ka ilma päikseta hakkas pikapeale see valge silmadele, ma ei tea, mis päiksega saanud oleks, lumepimedus? Ületasime kopratammi, õnneks vette kukkumata. Suuremad ojad olid kõik lahti. Raiesmikud (võibolla hoopis väiksed rabad?) olid märja põhjaga. Lund oli peal palju, aga jalad vajusid ikka vette, mul kõige sügavamalt korra poole sääreni. Kahenädalane sula oli oma töö teinud.

59, muinaslinnuse juurde mäkke, punkt püstkojas. Marjaliisa küsis, kas teeme lõkke ka. Mina pidin tuleasemesse kõhuli kukkuma J. Jagasin sõpradega rõõmu, et kaardi kõige kaugem punkt on võetud ja edasi saab hakata järjest „kodule“ lähemale liikuma. Järsk langus jõeni, mina läbisin selle tagumiku peal, täitsa lõbus oli. Õnneks sain õigel hetkel pidama kah.

58. Jupp maanteejooksu. Mul hakkas vaikselt energiat juurde tulema. Vist oleks võinud alguses ka geeli varem võtta. Meist jooksis mööda üks meestetiim, kes ütles, et neil on küll veidi piinlik mööda joosta ja küsis, et kus me treenime, et nii hästi jookseme. Kallid mehed, ärge tundke naistest mööda joostes piinlikust, sest naised teist möödudes küll ei tunne! Aga tore oli muidugi kiita saada, ma ei tea, kas mulle tundus või meie samm läkski kohe veel ladusamaks. Keerasime metsa, kohe oli väike järvekene, suuskadega oli üle mindud, Marjaliisa arvas, et võiks proovida, meie Elisega meenutasime korraldajate hoiatust, et järved on allikarohked ja kohati väga nõrga jääga. Suuskadega kannab, aga jala? Läksime ringiga, mööda laudteed, mille serva polnud näha ja millelt alla kukkumine polnud väga ohtlik, aga ebameeldiv küll.

56,55 ei mäleta, mingi mets ja põld. Aaa, 55, maja nurk, siin tegime joogipeatuse (enne olime ikka ka teinud), maja küll suurt ei olnud seal, paar palki püsti.

52, 54 oli plaanis võtta teistpidi, aga kohapeal tundus nii õigem. Väsimust oli siiski juba niipalju, et ütlesin muutuse kohta „ahah“ ja panin siis 54 suunas ajama. Õnneks kaaslastel oli kaks sekundit tagasi vastuvõetud otsus meeles ja nad hüüdsid mu tagasi. 54 oli „koht metsas“, rajameister hoiatas enne starti, et siht ei ole ilmselt leitav. Igaljuhul meil väga suuri raskusi selle punkti leidmisega ei tekkinud.

51, 49, 47. Mets ja kalakasvandus. Siin sai mööda teed joosta, oli jaksu veel küll. Teepeal oli minust rohkem jooksjat, kui metsas lumes. Aga metsas oli kõndimine enamasti veel raskem, nii et seal polnud eriti valikut. 49 ja joogipunkt, meie seda ei kasutanud, oli selge, et veame oma jookidega lõppu välja. Siit panime küll otse üle järve, aga „jalgrada“ läks ees, ei kukkunud teised siisse ehk ei kuku ka meie. Marjaliisa ergutas jooksma, kui veel jaksu on, oli. Mul oligi lõpus joosta parem, mida aeg edasi, seda vähem oleks tahtnud kõndida.

46, jõime viimast korda. Jõudsime taas tee peale välja. Lõpuni oli veel viis punkti. Mul hakkas tekkima lõpuemotsioon, sellest tuleb tavaliselt korralik energiasüst. Maanteel panin kiirust juurde, me olime kokku leppinud, et kes mingil hetkel tahab eest ära joosta, siis mingu. Esimesed tunnid jooksis valdavalt Marjaliisa ees, Elise oli minu seljataga, võibolla selleks, et gruppi koomal hoida. Nüüd tundsin mina, et tahaks maanteel vähe kiiremini minna, metsateel võtsin tempot maha.

44, 45, 41. Nüüd andsid juba kõigil siit sealt mingid kohad tunda, naersime, et kolmepeale kokku saaks meist ühe terve ja kaks vigast jooksjat. Mul polnud tegelikult väga hullu, isegi puusad polnud enam palju kehvemaks läinud, kui nad umbes poole maa peal olid.

34, 33, kaks viimast. Vahed olid siin juba väga väiksed. Võistluskeskuse hääled, kostsid ära ja andsid hoogu juurde. Marjaliisa meenutas, et autos ootavad meid „Tallinna“ kommid, mina arvasin, et need kaks viimast punkti me lähme "aurude pealt" ja käpuli ka ära, kui vaja. Küsisin 33 järel, et kas meil lõpuspurdiks jaksu on? Viimased mõnisada meetrit sai joosta kergliiklusteel, mis oli lumega kaetud. Selline pinnas sobis meile kõigile ja lõpu me jooksime minu arust päris korraliku sammu ja tempoga.

Jalad olid pehmed, riided märjad ja jääs, aga emotsioonid head. Autos riideid vahetades tulid küll ennast pikemaks ajaks ühte asendisse unustades krambid, aga tühja sellest. Tossudega tekkis korraks kahtlus, et need tulevad ära ainult koos jalaga, aga lahti sulatasime- kangutasime! Sõime kommi ja enne supikööki vaatasime ka tulemused üle. Saavutasime naiskondade arvestuses 4. koha. 3. jäi lahutama 11 minutit, mis on piisavalt suur kaotus, et mitte kripeldama jääda.

Taaskord selline päev, et mida paremat sa oskad tahta: ilus ilm, ilus loodus, toredad kaaslased, tublisti pingutamist ja kordaminekuid. Hea supp pealekauba! J Ma arvan, et meil läks ka võistluse mõttes väga hästi. Me ei teinud vigu, suutsime hoida head tempot peaaegu lõpuni, planeering tundus korralik. Lihtsalt kolm naiskonda olid tugevamad. Kusjuures kolmas tulemus üldsegi mitte kosmilistes kaugustes (esikoha aeg 3:43 kuulub küll müstikavaldkonda).

Aitäh Elise ja Marjaliisa!

Numbrid:

Aeg: 5h 6min
Kilometraaz: umbes 33
N Koht: 4. (16 naiskonna arvestuses)
Üldkoht 35. (110 võistkonna arvestuses)
Kpsid: 30st 30 (vaid viis naiskonda võttis kõik kontrollpunktod)

Video: http://www.youtube.com/watch?v=9FWVpQ1gjg4&feature=youtu.be

Tulemused: http://www.xdream.ee/tul/13_wx_ebavere/results/results.htm

Etsi blogi, kus ma jälle ära mainitud sain :) ("tundmatu naistetiimi" koosseisus): http://spordilinn.blogspot.com/2013/01/nike-winter-xdream-2013-ebavere.html

Kaart: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=1#!/photo.php?fbid=10151282264343997&set=a.10151171343068997.447499.534043996&type=3&theater

Hooaja kokkuvõte (pikk jutt)

Kuna olen asunud ametlikult puhkusele, siis mõtlesin, et teen hooajast väikse kokkuvõtte ka. Kõikidest jooksudest olen ju pikemalt kirjutanud, aga siin siis selline kõik ühes variant. Nõuanded ja kommentaarid-soovituse on väga teretulnud.

Talvel olin sel aastal oluliselt korralikumalt suusatanud ja kevadisse koormustesti läksin väikse hingevärinaga, sest suusatades mul pulss reeglina aeroobsel lävel ei püsinud. Väike hirm oli, kas olen põhja alt ära lammutanud. Testil polnud tegelikult viga – vomax oli 44 pealt liikunud 48le, väike areng siiski, eriti, kui ma kartsin, et seal polegi väga positiivset muutust. Üldiselt oli kõik korras, negatiivse poole pealt toodi välja kõrge rasvaprotsent ja jooksuharrastajale liiga suur kehakaal. Rasvaprotsenti ei mäleta, kaal 66kg. EKGs olid mingid sakid veidi madalad, panangiini siiski ei kästud võtma hakata, öeldi, et kuivatatud puuviljadest piisab. Kirjutan kohe ära, et suve lõpus sain aru, et sellise kaaluga on mul ikkagi raskem joosta ja viisin toitumisse sisse korrektuurid (toidusedel muutus tervislikumaks ka). Hetke rasvaprotsenti ei tea, kaal on olnud viimasel ajal 59-60 kilo.

Esimene võistlus oli traditsiooniliselt Viljandi järvejooks. Olin terve ja heas vormis, eeldasin, et parandus tuleb. Joosta oli palju kergem, kui varem, eriti Huntaugumäge. Viljari mäetrennid! Neid trenne ma tänasin veel nii mõnelgi üritusel. Eelmise aasta 1:12:58, muutus 1:08:46ks. Sealjuures madalama keskmise pulsiga.

Nädal peale Viljandit nagu ikka kevadine Tartu 23km jooks. Nautisin täiega. Fantastiline ilm, fantastiline loodus, mõnus õhkkond nagu TM üritustel ikka. Kõik oli kuidagi niiiiiiii ilus J Väike eesmärk oli joosta poolmaraton jooksu sees alla 2h, millest jäi minutikene puudu, väga ei põdenud, sest üleüldine parandus oli umbes 11 minutit 2:25:10 pealt 2:14:22le. Jooks toimus mingitel arusaamatutel põhjustel aeroobses tsoonis, Pille käest sain pärast riielda, et kes siis võistlustel nii teeb J

Ootamatult tekkisid plaani mingid jooksud, mida seal varem polnud, sest loodi Linnajooksude sari ja muidugi oli mul himu nende tasuta botaste ja tasuta osalemise järele. Esimene jooks sarjas oli Tartu Olümpiajooks 10km, 2.06.2012. Plaan oli joosta alla 50minuti. Alustasime Kadriga sama plaaniga koos, mind jätkus alla 50min temposse 4 kilomeetriks. Ei teagi täpselt, mis ei sobinud. Haamer tuli igatahes varakult. Rada väga ei meeldinud, kohutavalt siksakiline, kohati väga kitsas, trepid, turg... Mul ei jäänud otseselt halba emotsiooni, aga kui mul on millegi muu ja selle jooksu vahel valida, siis edaspidi jääb Olümpiajooks minust puutumata. Otsest 10 kilomeetrit ma enne jooksnud polnud, lähim sellele oli Pühajärve, selle sees 10km 56. Nüüd siis 52:43.8

Natuke sattusin taas tähelepanu alla oma jooksmisega. Vanemuise ajakirja toimetaja Ave-Marleen küsis minult kevadel, et kas ma oleks nõus andma neile uue Rambi jaoks intervjuu. Ma ütlesin, et oleks küll, aga kuna ma pole orkestris ainuke sporditegija, tõmbasin Kadri ka kaasa. Sellega kaasnes siis väike küsitlus, fotosessioon Tamme staadionil ja nüüdseks ilmunud artikkel. Lisaks helistati varsti klubist TM ja sooviti teatrist Tartu Sügisjooksule reklaamseltskonda. Taas üks väga meeleolukas fotosessioon koos Kadri, Taneli ja Rihoga ja natuke tutvustavat juttu TM kodulehel ning artikkel ajakirjas „Jooksja“.

Rakvere Ööjooks 8. Juunil polnud ka muidu plaanides, aga Linnajooksude tõttu ta nendesse tekkis ja väga tore, et tekkis. Emotsioon oli sellel jooskul taaskord suurepärane. Sellel raskel perioodil oli mul just neid emotsioone tohutult vaja, sest tööl oli äärmiselt pingeline ja närvesööv aeg, jooksmine nii trennis kui võistlustel aitas päris mitmest raskest hetkest üle. Tundus, et kui ma juba sinna poolmaratonile läksin, siis tuleb lihvida ära see Narva 2011 jäänud 40 sekundit, ehk siis saada aeg alla 2h. Jooks oli üllatavalt lihtne, suutsin hoida tempot, isegi teises pooles mõndade möödajooksjatega kaasa minna. Aeg alla kahe tunni tuli kergelt, parandus 6min, vana rekord 2:00:39, uus 1:54:31.

Juuni lõpust elasin mõtetes juba Islandi ja ultrajooksu maailmas. Ootasin väga nii ühte, kui teist, aga nädal enne jooksin veel trenni mõttes Pühajärve 10,7km jooksu. Sinna ma lihtsalt ei saanud minemata jätta, mul on sellest üritusest nii head mälestused jäänud. Ja traditsiooniliselt tore oli ka seekord. Jooksu võtsin  kergelt, sest juunikuises Nelijärve FB klubi laagris oli Loskutov oma loengul rääkinud, et kaks nädalat enne maratoni enam võistelda ei tohiks. Kadriga seda arutades jõudsime järeldusele, et esiteks ma ei jookse Islandil maratoni ja ma ei võistle Pühajärvel, seega võib küll. Eriti rahul olen ma, et Pühajärvel läks tõesti korda kergelt võtta. Mul hakkab natuke tekkima mõistus jooksjana, oli planeeritud, et võtan rahulikult ja ma suutsin ennast piisavalt distsiplineerida. Ilm oli Pühajärve jaoks traditsiooniline, 30 kraadi ringis sooja. Pärst vedelesin sõpradega rannas... Elu on ilus, eksole! Aeg 1:03:kopikatega, 4min eelmise aasta 59st minutist kehvem.

Juuli algusest andis veidi tunda vasak puus, see tekitas Islandile sõidu eel väikest muret, aga tegelesin asjaga veidi (venitused, diclac) ja tundus paremuse poole liikuvat. Kuna klassikud tsiteerides on igas sadamas eestlane, siis kuidagi õnnestub mul sattuda välismaa ekstreemjooksudelt sellistele üritustele, kus mõni eestlane veel jookseb, nii ebatõenäoline kui see Gröönima polaarmaratonil ja Islandi mägiultral tundub olevat. Ka seekord, 14. Juulil Laugaveguri Ultramaratonil, polnud ma ainus Eesti esindaja. Andrusega jooksime 11 kilomeetrist kuni finishijooneni koos, toetasime, vedasime, ootasime vastastikku üksteist (tema võibolla natuke enam, kui mina). 55 kilomeetrit uskumatus looduses, mägedes, no mis ma siin ikka kirjeldan, kui suurepärane see oli, sõnad on liiast. Aega läks 8 ja pool tundi, aga aeg polnud sellisel jooksul eesmärk, eesmärk oli nautida ja seda ma ka tegin.

Islandil jooskmine ja 55 kilomeetri suhteliselt rasketes tingimustes üsna hästi vastu pidamine tekitas enesekindluse. Ja sellest enesekindlusest kasvas välja idee – Transalpine Run. Täpsemat aastat, millal, paika ei pannud, aga Transalpine Run kui selline. Kuna sinna lubatakse ohutuskaalutlusel vaid tiimis, siis oli mul vaja mees(nais)konna kaaslast. Ega ma kaua peamurdmisega vaeva ei näinud – Kadri. Ja sellest kasvas omakorda välja projekt „kolme päevaga 100“ ehk siis jooksime Kadriga minu Islandilt naasmise järel kolme päevaga 100 kilomeetrit Lõuna-Eesti looduskaunites kohtades, kus oleks ka võimalikult palju tõusu. Programmis Vooremäe, Taevaskoja, Kääriku. Lisaboonusena orienteerusin esimest korda elus, sest Taevaskojas tegime alustuseks 25km sörki ja siis meeste eliidi rajal orienteerumise peale, vahelduse mõttes. Ma ei saanud küll väga palju aru, aga põhimõtteliselt mulle meeldis orienteerumien küll J

Järgnes Narva poolmaraton, kuigi Rakvere aeg oleks ju võinud poolmaratonilt pinged maha võtta, siis süües kasvab isu ja ma mõtlesin, et ma natuke parandama olen ikka võimeline. Ideaalis mõtlesin ajale alla 1:50, aga 1:52 oleks ka kordaminek olnud. Kui jooks välja arvata, siis päev oli äärmiselt tore. Narva sõit koos Merili, Mareki, Kadri ja Gunnariga oli lõbus, ilmal polnud viga, pärast sai kiirtoidurestoranis käia (minu elus sündmus omaette, sest seda juhtub keskmisel 2x aastas). Jooks oli kehvemapoolne, esiteks oli tossuvalik viga. Mu Gel Kayanod olid omadega õhtul ja otsustasin katsetada Mizunodega, mis ma tegelikult tean ei toesta mu jalga piisavalt. Puus oli jätkuvalt veidi tundlik, lisame siia ebasobivad tossud ja... Sellise ämbri kohta polnud ju ajal 1:56:54 isegi viga. Pikalt ei norutanud, aga Tallinna Maratoniga hakkas kahtlusi tekkima.

Aga iga halb asi on millekski hea. Kadri oli mind juba varasemalt korra kutsunud endaga kaas Tsehhi Rogaini MMile. Ma olin keeldunud, suures osas sellepärast, et ma pole oma orienteerumisoskustes...khm...kindel (loe: ma ei oska orienteeruda) ja samas oleks see tähendanud Linnajooksude sarja katkestamist. Narvast tagasi sõites küsis Kadri mult veelkorra, kas ma ikka kindlasti ei taha tulla. Ütlesin ei ja koju jõudes hakaksin mõtlema – Linnajooksude sarjas on ees asfaldimaraton pluss kaks keskmaa asfaldijooksu. Selge, et mu puus ei ole nõus hetkel pikkade asfaldijooksu distantsidega. Rogainil tuleb liikuda metsas, küll 24 tundi, aga suures osas mitte joostes. Helistasin Kadrile ütlesin, et tulen. Ütlesin küll, et on see vast orienteerujatee algus – teisel korral maailmameistrivõistlustele. Kuna Kadril oli vaja naiskonnakaaslast ja ta oli valmis kogu orienteerumise enda kanda võtma, siis moodustusime naiskonnaks.

Vahepeal käisin füsioteraapias, sain harjutusi ja massaazi, vältisin asfaldil jooksmist, puus sai päris hästi töökorda jälle.

Tsehhi sõitsime augusti lõpus, võistlus toimus 31.-1. Kogemus oli absoluutselt eriline. Mulle väga meeldis, kuigi oli ka asju, millega ma rahul ei olnud (näiteks puus andis lõpupoole tugevalt tunda, võtsin meie liikumiskiirust üksjagu maha. Orienteerumisel oleks ka tahtnud Kadrile enam abiks olla.). Loodus oli väga ilus, mets puhas ja kena, suuri vigu tuli vähe, tehnilised probleemid (lambid) olid tüütud, aga samas näitasid, et me oleme võimelised sellisest olukorrast välja tulema. Tulime Tsehhist tagasi 42 naiskonna konkurentsis saadud 7. kohaga, Kadri eest ei oska rääkida, mina tulin tagasi veel ka suurenenud kogemustepagasi, head emotsioonide ja tohutu väsimusega.

Taas tegelesin põhjalikult oma puusaga ja enam pole erilisi probleeme olnud. Harjutusi teen
jätkuvalt.

Rogainijärgselt tundus, et peaks hakkama oma orienteerumisoskusega tegelema. Käisin korra Elvas püsirajal, teisel korral võtsin kaasa Elise, sest me arvasime, et me võiks üritada joosta Tartu Linnasprinti (paaris), eriti kuna viimane etapp oli valikrajaga. Linnasprint tuli esimese korra kohta välja enam-vähem. Kaart oli minu käes, tegime ühe suurema vea, mis läks maksma umbes 3min ringiga jooksu (sprindil muidugi meeletu aeg), muidu iseenesest tuli orienteerumine enam-vähem välja ja jooksutempo klappis hästi. Aeg 24min, edaspidi, kui kaart juba tuttav, annab seal kindlasti üksjagu parandada.

Maratoni tulemusega oli nüüd asi kahtlane, aga septembri keskpaigaks selgus, et poisid jooksevad siiski 10 kilti ja see tõmbas matkaplaanidele kriipsu peale, mis tähendas, et 6. oktoobril Tartus võib minna tulemust tegema. Kuigi mul jäi eelmisest hooajast ka 4:30 jooksmata,  mõlkus meeles aeg 4:15. 10 päeva enne maratoni olin välja puhanud ja taas heas vormis ning tunus, et see aeg on reaalne. Oligi, lõpptulemuseks aeg 4:12:59. Rekord eelmisest aastast 4:44:44, parandus 31 minutit. Ma mõtlen, et see rogain mõjus vist hästi (eriti, kui arvestada, et ka tiimikaaslase maratoniparadnus Tartus oli 29min), ma olin sealt tulles nii väsinud, et kaks nädalat ma ei teinud midagi ja siis edasi oli juba õnneks tarkust mitte üle treenima hakata. Jooksin (kõndisin) ennast kuu enne maratoni täiesti tühjaks, seejärel puhkasin välja, tegin paar keskmise koormusega nädalat ja maratoniks oli nii jaksu kui tahtmist.

Hooaja viimaseks ürituseks sai Viljandi linnajooks, 14.10.2012. Mulle see jooks ka väga meeldib, läksni nagu Pühajärvegi ainult emotsiooni pärast. Maratonist ma selle nädalaga ära ei taastunud, jalad olid rasked, põlv jäi valusaks, aga vedasin end lõppu, aeg 1:19:02, 2010 pärinev eelmine aeg oli 1:23.

Selline tore hooaeg oli, patt oleks nuriseda. Lisaks tulemuste paranemisele mahtus siia hulgaliselt häid emotsioone, toredaid sõpru ja ilusat loodust – mis sa hing veel ihkad!

Viljandi linnajooks, 14.10.12 – jooksuhooaja lõppakord

Alapealkirjaks sobiks – ei ole olemas rasket rada, on nõrk jooksja. Kui kohe alguses lõppkokkuvõte ära teha, siis ega mul ei läinud ju väga halvasti. Tunne oli raske, vedasin lõppu välja, siin-seal olin sunnitud kõndima, aeg polnud kõige hullem, neli minutit eelnevast korrast kiirem (eelnev kord oli 2010). Positiivne oli see, et võrreldes eelmiste kordadega ei tundunud rada enam raske, ei saanud üldse aru, miks need tõusud olid varasemal ajal probleem olnud. Lihtsalt ma polnud ise seekord teabmis tugev, või noh, ma vähemalt tundsin, et ma ei ole, aga ega ma vingu, tore oli ikka.

Mõtlesin, et alustaks koos Kairega, kuna temal oli ka nädala tagant maraton alla ja äkki jaksan samas tempos  minna. Alguse jooksin siiski enestunde järgi, aga silmanurgast vaatasin, et Kaire tunne näib sama olevat. Esimese pika languse järel asusime Huntaugu mäge igatahes koos võtma. Laskumise jooksin uljalt, tagantjärele mõeldes äkki natuke liiga uljalt, võimalik, et just see laskumine mul hiljem tunda andiski. Huntaugu mägi muutub küll iga jooksuga lihtsamaks. Sel korral oli vaid see häda, et mudane ja libe oli. Paar korda andsid tossud tagasi ja mõtlesin, et äkki oleks pidanud maastikutossuga tulema, sest maastikuosa on sel jooksul üksjagu.

Kaire tempot kannatasin ma ära kaks kilomeetrit, siis oli selge, et sellise sammu vastu pole mul midagi panna. Hakkasin vaikselt tahapoole kukkuma. Kella jälgisin küll, sest mõtlesin, et kuigi ma otsustasin selle jooksu üsna vabalt võtta, siis üle 6min keskmist kilomeetrit lasta ei tahaks, oleks ilus seeria, kõik jooksud (ka maratonJ) alla kuue. Jalad olid ikka rasked küll, mis siin salata. Näiteks suvel  kolme päevaga 100 tehes ei olnud jalad kunagi nii rasked. Tundub, et rahulikumas tempos mitu päeva järjest pikka teha on kergem, kui nädalane vahe jätta ja mõlemad jooksud küllalt intensiivselt võtta.

5km ja vahefinish. Lisaks rasketele jalgadele andis tunda ka üldine väsimus. Ma pole kunagi jooksuvõistlusel mõelnud, et nii tahaks magada. Aga üks tore kutsa oli meedikutega koos raja ääres ja ta nii oleks tahtnud ka joosta, kui tal vaid oleks lubatud. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka ohin mõtteis, et teine väga tahaks joosta ja ei saa ja ilmselt praegu kadestab mind. Seda mõtlesni ka, et laske see hunt lahti, küll ma siis tempo üles saan. Kuigi hunt oli rohkem sellise „lakun rõõmust surnuks“ moega.

Poole maa peal jäi parem põlv valusaks ja kangeks. Ikka nii valusaks, et laskumisi pidin ma kõndima hakkama. Kodus tuli meelde, et äkki korraks maha kükitamine oleks selle jama sealt lahti venitanud, aga head ideed tulevad mul enamasti veidi hilja. Siis mõtlesingi, et võibolla see esimene pikk uhke sammuga laskumine annab nüüd tunda. Tõusud olid lausa kingitus, lauskmaa enamvähem talutav, aga laskumistel ei olnud midagi teha...

Õnneks alates 10. kilomeetrist sai peaaegu kogu maa ülesmäge joosta. Selle osa jooksin rohkem või vähem koos Eleriga. Paar väikest laskumist oli – need lonkisin, muu osa ikka jooksin. Kilt enne lõppu oli Taavi ka vastas, see andis jaksu juurde, aitäh! 500m enne finishit kiirendasin, suht suur kergendus oli, et läbi saab, puhtast kärsitusest hakkasin spurtima. Lõpusirgel ergutas 8 minutit tagasi lõpetanud Kaire, ikka hea, kui omad inimesed rajal või raja ääres.

Viljandi linnajooks oli kõigest hoolimata lahe nagu alati, kui vähegi võimalik, olen ka järgmisel aastal stardis. Ma väga loodan, et nad ei tee rada lühemaks nagu neil plaanis on, aga ma lähen ka siis.

Aeg: 1:19:02

Keskmine km: 5:45

 

 

Tunne oma kodulinna, ehk tartu linnamaraton 6. Oktoobril 2012

Umbes kuu aega tagasi tekkis mul tunne, et selle aasta maratonitulemus jääbki jooksmata. Tallinna maraton toimus nädal peale rogaini ja sinna ma loomulikult ei läinud, Tartu linnakas oli küll ammusest ajast plaanis, aga algselt pidime minema sinna neljaliikmelise teatriseltskonnaga lihtsalt umbes 5-tunnisele matkale ja sõpradega mõnusalt aega veetma. Kolm nädalat enne maratoni selgus, et meie kambast jääb pikale rajale alles vaid pool, mina ja Kadri  ja siis oli ka teada, et mingit matkamist ei toimu.

Rogainist taastumine võttis pikalt aega ja täiesti puhanult tundsin ma ennast esmakordselt  vast 10 päeva enne jooksu. Siis tõusis ja langes pulss jälle normaalselt ning jalad polnudki enam tina täis. Tahtsin kirjutada, et tundsin ennast nagu enne, aga tegelikult ei tundud, ma tundsin ennast oluliselt paremini kui enne. Joosta oli kuidagi lihtne. Ka puusa olin saanud nüüd piisavalt taastada ja enam see märkimisväärset valu ei teinud.

Maratonieelsel nädalal võtsin väga tõsislt toitumist, vedelikutarbimist ja puhkamist. Jooksud olid 15-20 minutit, ehk siis ainuke eesmärk oli hoida meeles jooksuliigutus ja rütmitunne. Külmkapi peale panin sildi, kus oli kirjas kogu maratonihommiku tegevuskava alates toidust-riietumisest kuni finalgoniga sissemääritavate kehapiirkondadeni. Ikka selleks, et hommikul jääks ära arutu ringijooksmine ja stress. Lisaks kirjutasin sinna paberile 6:00, mis oli minu planeeritud kilomeetritempo (lõpuaeg 4:12). Tegelikult tahtsin joosta aega 4.15, aga jätsin väikse kukkumisvaru.

Suurem dilemma oli riietumisega. Tegelikult lausa nii suur, et 20 minutit enne starti ma veel täpselt ei teadnud, millega ma jooksma lähen. Kairi ütles, et stardis peab ikka külm olema, siis on õige. Võtsin jope pealt ja proovisin, kas on. Õues oli 8 kraadi sooja, tibas kergelt. Mul oli seljas spordipesusärk ja selle peal lühikeste käistega jooksusärk. Pikad püksid. Ei olnud külm, seega viimase hetke otsusena loobusin pesusärgist ja läksin lühikeste käistega. Turvatunde lisamiseks toppisin pesusärgi cheerleaderist Kairi kotti, et kui ma teda kuskil raja ääres näen ja ära külmuma hakkan, siis saan peale tõmmata.

Stardikoridoris olin koos Kadriga, tema hakkas oma  4tunni tempomeistrit otsima, mina ütlesin, et ma nendega ei tule, sest see tempo on liiga kiire. Stardipaugu kõlades sai väikse osalejate arvu tõtu kohe jooksma hakata. Kadri kadus kuhugi silmist. Esimesel kilomeetril ju kiirust ei teadnud, jooksin lihtsalt mõnusas rütmis. Ees lippas Kaire, võtsin tema tuulde. Kilomeetri ajaks kujunes 5:25. Ilmselgelt mitte päris see, mis mul plaanis oli. Aga kuna oli nii hea ja kerge, siis otsustasin minna riskile ja mitte kunstlikult tempot langetama hakata. Mõtlesin, et vaatan paar kilomeetrit, kuidas on, küll ma siis kohendada ka jõuan.

Teisel kilomeetril oli mudasele kraavikaldale laotatud punane vaip, no kus mujal saab maratoni punasel vaibal joosta? Tempo püsis jätkuvalt sama, 4tunni seltskond oli jätkuvalt seljataga. 10 esimest kilomeetrit kulges rada valdavalt minu treeningpiirkonnas. Päris tore oli, ma teadsin täpselt, kuhu tuleb järgmine pööre, kus tõus lõppeb ja kui kaua saab siledal maal joosta. Tiiu ja Kairi olid ratastega siin-seal raja ääres ergutamas. See oli nii tore, mulle pole ühelgi maratonil nii palju kaasa elatud.

5 kilomeetrit sai läbitud, tuli esimene joogipunkt. Seekord tarbisin ma ka geeli teisiti. Mul oli kaasas kaks maximi suurt tuubi, jooksin tuub käes, enne igat joogipunkti võtsin punnsuutäie. Otsustasin, et ma ei oota, kuni mul vaja on lisaenergiat vaid ennetan seda vajadust.  Esimeses punktis jõin ainult vett, jooksu pealt. Raskeks polnud läinud, isegi raskemaks mitte.

9. kilomeetri peal oli Kesk tänaval tagasipööre. Nägin, et nelja tunni kamp on ikka veel üsna kaugel. Kadrit ja Kairet nähes laiutasin käsi, et ma ei tea, kuidagi hea on. Minu tempo oli püsinud, aga niipalju ma juba oma jalgadest sain aru, et ega ma selles tempos lõpuni välja ei vea. Kiirelt olukorra läbi mõeldes otsustasin, et siiski püüan veel pingutada 5:30 lähedases tempos nii kaua, kui võimalik. 10. kilomeetril oli taas joogipunkt. Sellised vahed olidki minu jaoks ideaalsed. Nüüd jõudsime Annelinna. Ma natuke kartsin seda osa, mis järgneb. Ehk siis umbes 10 kilomeetrit linnast väljas põldude vahel jooksmine (linnamaraton!). 11. kilomeetri paiku hakkasid ajad vaikselt langema, 5:40 tundus mugav tempo, otsustasin, et las jääb ja hakkasin seljatagant suuremat gruppi järgi ootama. Esimene veidi raskem moment. Rohkem  vaimselt, tekkis hirm, et kas nüüd läheb jälle nagu eelmisel aastal Tallinnas, et alustan uljalt ja lõpetan 5tunni alla? Korraks läks tuju sellest hirmust ära, aga siis meenus, mis ma sellisteks hetkedeks plaani olin võtnud. Nimelt olin ma viimastel nädalatel enne maratoni lugenud raamatut „Race to the pole“, kus briti kolmene meestetiim osales lõunapoolusele jõudmise võistlusel. Kilometraaz umbes 800, 3 nädala ringis suusatamis, 16 tundi päevas, täislastis kelgud taga. Ühel mehel tekkisid kolmandal päeval villid, aga ta sõitis lõpuni, kogu selle kolm nädalat. Kõik, kes on villidega pidanud pikemalt liikuma võivad seda ette kujutada. Lisaks tuli tal teisel nädalal kopsupõletik. Minu plaan oli selline, et nii kui mul läheb raskeks, mõtlen ma Jamesi peale. Sest selliste probleemide üle, mida mina seal maratonil kogeda võin oleks tema ainult naernud. Uskuge või ei, see toimis suurepäraselt!

Tuju paranes, jooksin oma kohandatud tempos edasi. 14. kilomeetril jäi kolmandik seljataha ja 4tunni mansa hakkas järgi jõudma. Jooipunktist sain veel enne neid rahulikult läbi. Proovisin gruppi võtta. Kaks kilomeetrit jooksin, ei sobinud. Nad liikusid tempoga 5:30 ja natuke peale, see oli hetkel mulle juba liiast. Ja ega mulle suures grupis ei meeldinud ka väga. Üksi jooksmise vastu pole mul midagi, koos mõne hea sõbraga jooksmise vastu ka mitte. Päris tihti leian ma rajalt „oma grupi“ ehk siis paar inimest, kelle tempo sobib, aga see suur grupp mulle ei istunud. Õnneks ei olnud lageda peal ka ülemäära tuuline, sai ka üksi hakkama.

Põlluvahe lõik oli just täpselt nii nüri, kui ma eeldasin, aga õnneks sai natuke varem läbi. 19. kilomeetri  oli tee ääres Taavi, kes ärgitas mind grupile järgi võtma. Ma ei hakanud mainima, et tegelikult olin ma pikalt jooksnud nende ees ja 3 kilomeetrit tagasi lõpuks maha jäänud. Poolmaratoni aeg tuli uhke, 2:00 kopikatega. Eelmise aasta Tallinna ebaõnnestumisel oli see aeg 2:07... Jõudsime Ihastesse, siin oli kaardi järgi oodata mõnigasi tõuse ja ega kaart ei valeta. Tõusud polnud suured, aga parajalt salakavalad. Õnneks mulle tõusudega rada meeldib rohkem, kui ilma, ma väga ei nurisenud. Minu taktika on jätkuvalt joosta tõusust veidi kiiremini üles (tähendab, kui tegemist ei ole mägimaratoni ja ultraüritustega, siis ma kõnnin tõuse), sest esiteks saab siis tõus rutem läbi, teiseks mõjub käiguvahetus alati värskendavalt ja kolmandaks on peale sellist pingutust ka lauskmaal jooksmine tõeline puhkus, laskumisest rääkimata.

Siin hakkas silma juba palju kõndijaid. Mina otsusasin, et vähemalt 30. kilomeetrini mitte ühte kõnnisammu (nii palju olin ma eelmisel aastal suutnud kõndimata joosta Mulgi maratonil). Aga kolmekümneni oli veel aega, enne tuli 25, mis on minu „raskuspunkt“. Kui normaalsetel inimesel algab maraton 35., siis minul 10 kilomeetrit varem. Õnneks olid rajameistrid sellega arvestanud ja keerasid just 25. kilomeetril raja Ihastes metsavahele, mis oli nii ilus, et ma unustasin oma raske koha ära. Tegelikult läksid sellel maratonil isegi kõige raskemad kilomeetrid üllatavalt kiiresti, mõnikord ei jõua jooksudel seda uut silti ära oodata, aga seekord oli enamasti ikka üllatus, et „aa, juba?“, sellist päris venimist ja kahtlusi, et äkki on mõõtjatel midagi sassi läinud ei tulnudki. 25. alates jooksin kindalt 5 kilomeetri kaupa. Esimesed kilomeetrid peale TP-d olid kergemad ja edasi sai mõelda, et „ainult poolteist kilomeetrit veel ja siis saab jälle juua“.

Linna tagasijõudmist ma ootasin küll juba, need maanteed mööda jooksimised ja kergliiklusteed maanteede ääres ja põllud mulle eriti ei istu. Õnneks vahepeal oli Ihaste ka. Peale Ihastet oligi veel paarikilomeetrine lõik kergliiklusteel (millel ju iseenesest pole häda midagi, ma olen seal rattaga küll sõitnud, jõe poolne osa on peaaegu loodus) ja jõudsimegi Annelinna silla juurde tagasi. Kilomeetri tempo oli juba peale poolmaratoni langendu algselt planeeritud kuuele, kohati ka veidi üle selle. Aga tuju mul seekord ei kukkunud, sest ma teadsin, et ma olen oma 4.15 plaanist kõvasti ees ja võin endale väikest langust lubada. Silla juures nägin Pillet, kes hõikas, et samm on ilus ja püüa nüüd hoida seda. Ma olin väga palju keskendunud tehnika hoidmisele ja usun, et sellest oli kasu. Lõpuni jäi 11 kilomeetrit.

Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd äkki väga raskeks läinud, aga põlved olid väsinud küll ja tempo hoidmiseks pidi rohkem pingutama, kui enne. Positiivne on see, et ma ei tundud ühtegi kohta, mille tundmiseks ma valmis olin – ei puusa, kannakõõluseid ega pöiavõlve. Atlantise ees suunati meid mingitel arusaamatutel põhjustel alumisele kõnniteele, kus pidi kohe võtma suure trepi, et üles tagasi saada. Õnneks olid seal Merili ja Marek ergutamas, sain oma frustratsiooni ära kurta, et on nüüd seda treppi siis vaja siia? Ujula sillal nägin Kadrit, mina läksin silla alt paarikilomeetrisele ringile spordihoone ümber, Kadri suundus juba teisele kaldale, viit viimast kilomeetrit jooksma. Jooksin oma ringikese ära, kõndimist olin ikka veel suutnud vältida. Mõtlesin, et iga jooksusamm, mis ma nüüd teen on võit enese üle, sest seda rohkem mul kõnnivaba distantsi koguneb. Ega ma väga ei tahtnudki käia, põlved natuke nagu tahtsid, aga ma seletasin neile ilusti, et pärast uuesti jooksma hakata on palju raskem ja nad ju ometi ei taha 7km kõndida, mõtelgu, kui palju aega see võtab.

Kui mul kuskil läks tõesti mainimisväärselt raskeks, siis neli kilomeetrit enne lõppu. Alustuseks hakkas mul pisut sees keerama, õnneks sain ma sealt tähelepanu mujale, sest mul tekkis varvastele ville ja need läksid parajasti siis katki. Kõlab nõmedalt, aga mul oli päris hea meel, sest see kipitus tõmbas tähelepanu muult enesetunde halvenemiselt kõrvale. Tegelesin mõttes varvastega ja ülejäänud olek muutus paremaks. Viimasel neljal kilomeetril vaatasin kella ja arvutasin välja kui aeglaselt ma võin joosta, et lõpetada ajaga 4.15. Selgus, et täpselt 7min kilomeetrile. Tempo oli küll juba tükk aega olnud 6:30 piirkonnas, aga see ei tähendanud, et ma nüüd oleks pool minutit aeglasemaks jäänud. Lihtsalt psühholoogiliselt mõjus see teadmine neil mitte liiga lihtsaltel kilomeetritel hästi, teadmine, et veel on varu ja et kui 7:00 ees on, siis peab natuke enam pingutama. Ma ei olnud ikka veel kõndinud.

Keerutasime ennast sealt Supilinnast välja ja jõudsime vanalinna. Nüüd siis see tore Elleri tõus. Enne  just mõtlesin, et huvitav, mitu korda ma sellest mäest nelja Elleris õpitud aasta jooksul üles kõndisin? Enamus kaasvõistlejaid kõndis, mina läksin jonni ja jooksuga. Samm oli küll tippiv ja aeglane, aga ikkagi jooks. Inglisillani vedasin välja, siis veel natuke ja siis tulid need esimesed kõnnisammud ära. Õnneks oli seal palju publikut ergutustega abistamas. Viimane TP, siis musumäele. Toomekas oli paar aastat tagasi minu treeningpaik number üks, seega ka siin oleksin ma võinud kinnisilmi joosta. Elleri-mäe kilomeeter oli küll 7:02, aga edasi hakkasin ma vaikselt tempot tõstma. Teadsin, et peale 41 märki on pikk lauge laskumine ja siis lõpusirge. Laskumisega sain sammu taas pikemaks ja 500m lõpuni oli peaaegu lust. Kella vaatasin korraks veel ka, emotsioon tõi pisara silma. Mul oli joosta alla poole kilomeetri ja aeg oli 4:10. Mõned tuttavad jooksid jupikese raja ääres kaasa, publik ergutas, lõpusirgele keerates oli raja ääres Maia ja vahetult enne lõppu juba vana hea toetusmeeskond Tiiu ja Kairi. Nii heade emotsioonidega ei olnud isegi mu esimese maratoni finish, kõik need toetajad, kodulinn ja uus isiklik rekord tegid oma töö. Pille oli kohe finishis vastas, Kadri ka. Õnnitlesime Kadriga üksteist, olime kumbki parandanud isiklikke umbes poole tunniga.

Tõin pakihoiust koti jopega. Vahetasin riided kuivemate vastu, tänasin ergutustiimi ja vaatasin pool tundi veel finishit. Siis hakkas jahe ja jalutasin koju, et valmistuda õhtuseks „Tosca“ etenduseks.

Numbritest:

Aeg: 4:12.59, isikliku rekordi parandus 31 minutit ja 45 sekundit

Koht: 69 naise hulgast 35., üldarvestuses 429 lõpetaja seast 294

Pulss: max. 183, avg. 171

Keskmine kilomeeter: 5:59

Kõige kiirem kilomeeter 5:15, kõige aeglasem 7:02

 

Selleaastase jooksuhooaja loen põhimõtteliselt lõpetatuks, järgmisel nädalavahetusel läbin küll Viljandi linnajooksu, aga vaevalt, et suurepärase ajaga. Lihtsalt sellepärast lähen, et see jooks on nii hea emotsiooniga. Haanja100 jääb kahjuks töö tõttu tegemata, aga küll jõuab. Novembri keskpaigani umbes puhkan, teen ainult väga kergeid trenne ja siis uueks hooajaks valmistuma  (praegu tundub loogiline, et sihikule tuleb võtta maratoni aeg „alla nelja“). No ja suusad juba ootavad ka riiulis, tuleks vaid lumi kähku maha!