7. 07. 2012 - Pühajärve 10,7

Pühajärve jooksule startisime Tartust hommikul kell 10. Iseenesest on 12 mõistlik stardiaeg, sest hommikul saab normaalselt magada, aga arvestades ilmaolusid juuli esimeses pooles, võiks kaaluda stardi nihutamist paar tundi varasemaks.

Ilmast rääkides, siis võibolla oli ta siiski veidi kergem, kui eelmistel aastatel, sest kogu aeg ei paistnud lauspäike ja tuul oli üsna tugev ja jahutav. Soojakraade stardihetkel ei tea, kell 10.30 näitas Tiiu auto 25C. Ühesõnaga palav oli ikka ja nagu ma juba autos ütlesin, siis ilmselt oleks Pühajärve jooksu päeval 30 soojakraadi ka juhul, kui kogu ülejäänud suve sajaks lund. Eelnevatel aastatel oli võimalik sellega harjuda, sel aastal olid need peaaegu esimesed kuumad ilmad, vastavates oludes trenni teha ei saanud, mis oli raskendav tegur. Enne starti tegin pea ja mütsi märjaks, stardihetkeks olid need suhteliselt ära kuivanud. Võibolla oleks pidanud katsetama seda Kadri „kaelani järves“ taktikat... noh, järgmisel aastal.

Strateegia oli mul lihtne – intensiivne pikemat sorti trenn. Ei mingit ribadeks punnimist. Eriti kuna Nelijärve laagris oli Loskutov oma loengus öelnud, et kaks nädalat enne maratoni ei tohiks enam võistelda. Mõned eesmärgid olid siiski ka lisaks rahulikult võtmisele: püüda hoida võimalikult ühtlast tempot, mitte kõndida ja läbida 10km alla tunni ja saada keskmiseks kilomeetri ajaks viiega algav number.

Start oli kuidagi tihedam, kui ma mäletasin, et mitte päris „karpi“ jääda valisin ökoraja ja võtsin suure osa esimesest kilomeetrist põllupeal. Kui tempo pole väga oluline võib ju seda endale lubada, oli mugav ja ruumi rohkem.

Esimene kilomeeter läks natuke üle kuue, aga panin kella pisut varem käima ja start võttis aega ka. Teise kilomeetri keskel lippas minust mööda Tiiu, korra kaalusin kaasa minemist, aga see oleks eeldanud suuremat pingutust, kui mul plaanis oli. Hirmus palav oli ikka ka, pole see kuumus üldse minu ilm paraku.

2.-4.km tulid kõik 5.41. Neljanda kilomeetri juures jooksin esimest korda mööda maanteed, mitte kergliiklusteel. Ei tea miks varem pole selle peale tulnud, sest maanteel on tõus silmnähtavalt väiksem. Üldiselt tõusud siiani polnud väga seganud, tempo püsis kenasti ühtlane ja raske ei olnud ka. Pisut enne joogipunkti jõudsin järele Maiale. Tal oli raske, sain toetuseks öelda ainult, et kõigil on raske ja läheb-läheb edasi. Loodetavasti on ka teistel rasketel hetkedel sellest veidigi abi, minul on olnud.

Joogipunktis värskendasin ennast topsitäie veega, millest suurem osa läks kraevahele. Tempo siiski langes, aga üle kuue ei läinud. Mõtlesin, et kui ma oleks TAHTNUD pingutada, kas ma oleks siis vastu pidanud? Näiteks isegi minu tempoga kambas astus üks mees raja kõrvale oksendama. Nojah, pole mõtet oletada, võibolla oleksin, võibolla mitte, ma ei tea seda ja ei saagi teada.

Kaheksanda kilomeetri tõusuks panin ennast juba varakult valmis, et ma ei kõnni. Seal plaanisin pingutada küll. Tõesti, seal oli ka rahulik sörk paras pingutus, aga mulle siiski tundus, et sörkida on mõtekam, mu positsioon paranes seal väga mitu kohta. See kilomeeter, koos suure tõusu ja joogipunktiga läks ikka kõvasti üle kuue, aga peale seda sain jälle eelneva hea rütmi kätte. Pealegi kulges sealt alates rada juba laias laastus allamäge. Kui liivas jooksmine välja arvata, siis mulle see rannaosa veidi enne lõppu meeldib, rahvas ergutab ja muidu tore on.

Päris viimasel poolel kilomeetril isegi kiirendasin veidi, aga mitte nagu eelmsiel aastal. Kohe peale finishit kohtusin Kadri, Tiiu, Kairi ja Kairega, kellega läksime randa. Pühajärvel on Pühajärve jooksu juures väga suur roll J

Numbreid:

Aeg: 1.03:18 – neli minutit aeglasem, kui eelmisel aastal

Pulss: 182/168 – umbes 10 lööki madalam, kui 2011, kuumataluvus on mul kehvavõitu, pulss tõuseb kiirelt ja eriti langeda ei taha.

Koht: 605 – eelmisel aastal 611

Keskmine km: 5:54

10km aeg: 58:49

Juba 14. juulil 5 korda pikem rada 20 kraadi jahedamates ning oluliselt mägistemas tingimustes!

Rakvere ööjooks, 21,1km. 8. juuni, 2012

Ööjooksu võtsin oma tihedasse programmi ainult Linnajooksude sarja tõttu. Kuna mul öise intensiivse pingutuse kogemus puudub (matkad ei lähe siin ju arvesse), ei julgenud eriti midagi oodata-loota. Muidugi kripeldas see eelmisel suvel Narva jäänud 40 sekundit, ehk siis aeg, mis algab numbriga 1:...

Stardis sain hea koha, sest kuna mul suurt midagi targemat ka teha polnud, läksin koridori kohe, kui see pool tundi enne starti avati, 21:00. Nägin Tiiut ja nihverdasin veel natuke ettepoole, tema kõrvale. Melu oli vägev, muusika, palju jooksjaid ja publikut, eriti lahedad olid langevarjurid, kes lippudega jooksjate rivi ees maandusid. Arutasime alguse tempot ja ajalisi eesmärke, ma pakkusin, et alustan 5:30-5:40ga, see oleks kindla peale minek, et ennast kokku ei jookse, aga oleks võimalik püüda aega alla 2 tunni. Tiiu arvas, et alustab veidi rahulikumalt.

Pool kümme anti start, soovisime Tiiuga üksteisele edu ja läksime. Ma ei hakanud esialgu kellegi tempos jooksma, jälgisin, et kellelegi peale ei jookseks, et tempo 10km omade tuules liiga üles ei läheks ja et ka päris lontima ei jääks. Üllatavalt lahedalt sai joosta, kuigi koos poolmaratoniga anti start ka 10le ja 5le. Esimese kilomeetri aeg ideaalne 5:31, jätkasin üsna samas tempos. Ebameeldiv üllatus oli tossupael, mille unustasin korralikult kinni toppida ja mis kohe alguses hakkas lahti tulema. Ei olnud midagi teha, tuli siduda, aga kaotasin sellega vast 5 sekundit ja natuke rütmist, mille kohe tagasi sain.

Algus oli ikka natuke raske ka, mul hakkas pistma, sest ma sõin õhtul liiga palju ja lisaks olid säärepealsed krambis. Säärte osas teadsin, et see läheb varsti üle ja pistmisega sisendasin endale, et see on ju kõigest füüsiline valu, sellepärast ei pea tempot alla laskma, selle saab ära kannatada. Teise kilomeetri lõppedes näitas kell kilomeetri ajaks 5:19, mis tundus tiba kiire, aga enesetunne oli korras. Juurde panna poleks väga palju olnud, aga maha võtma ka ei pidanud.

Taas tabas mind müstiline 7km piir nagu PAFil – peale seda hakkas väga hea, jalad olid lahti ei pistnud, mõnus oli. Ma ei lisanud tempot, sest olin valdavalt püsinud 5:20-5:30 kandis, kartsin ära vajuda.

Linnavahel oli tore joosta, huvitav ja palju head publikut, pisut peale poolt maad läks trass maanteele metsavahele, see oli igav ja nüri ja külm lõik. Tundisn, et reied tõmbab kangeks, midagi väga hullu õnneks polnud. Sel jupil oleks võinud mott ka maha minna, aga kuulsin linnast kisa ja valjuhääldisse hõigati, et tuleb võitja Viljar Vallimäe – no kuidas ma siis tempos alla hakkan andma, kui treener võidab!

14. kilomeetril möödus minust kaks jooksjat, mees ja naine, mu tempo oli pisut langenud, eelmine kilomeeter oli 5:35, aga sel hetkel tundsin, et mul on jaksu nendega kaasa minna. Võtsin sihikule naisterahva, mees jäi maha. Oli kasu, kilomeetri tempo tõusis taas 5:19le, järgmine kilomeeter lausa 5:16. Pisut raskemaks läksid taas kaks viimast kilomeetrit, aga siis oli finish juba nii lähedal, emosioon kandis lõpuni.

Jooks oli väga hea, ainult selle metsavahelise jupi võiks millegi muuga asendada, muidu oli väga mõnus rada. Natuke oli isegi tõusu ja langust J Aeg 1:54:31, isikliku rekordi parandust 6 minutit. Teistel Fblastel läks ka suurepäraselt, puhas rõõm!

PAF ja laager, 2.-3. juuni, 2012

Jooksunädalavahetus algas 10 kilomeetrise PAF Olümpiajooksuga Tartus. Jooks oli mitmes mõttes oluline – linnajooksude sarja avalöök, mul esimest korda joosta päris 10km, pidi olema kiire rada ja lisaks toodi koju kätte ka. Sellest kõigest tulenevalt võtsin eesmärgiks joosta alla 50 minuti. Siiani on 10 kilomeetrile kõige lähedasem jooks olnud Pühajärve (10,7km) ja selle sees oli 10km aeg 55.

Rajale läksin veidi tuima ja väsinud tundega, võibolla viimase aja pingelisest harjutamisperioodist tingituna. Ka enne võistlust harjutasin teatris poolteist tundi. Stardikoridoris sain kokku Kadriga. Minu eesmärk oli alustada julgelt, kasvõi haamrisse, aga mitte enam nii hoida nagu kahel eelneval võistlusel. Kadri küsis, et mis tempos, ma arvasin, et 5:00 äkki. Kella unustasin koju, seega pidin jooksma puhtalt tunde järgi.

Algus oli tihe ja tihedaks ta jäigi, veel 3-4 kilomeetril ei saanud päris rahulikult joosta, pidi jälgima, et kellelegi peale ei astu. Rada oli lihtsalt 1000 osavõtjale liiga kitsas. Maia kommenteeris pärast, et huvitav, kas kuskil maailmas on veel mõni jooks, kus tuleb turuliste vahel sebida.... ilmselt mitte.

Haamri osas ma õnnestusin, esimese kahe kilomeetriga olin täiesti kinni. Kadri püsis mu seljataga.  Paha oli olla, aga tahtejõud ei lubanud veel tempos alla anda. Veidi enne nelja kilomeetrit läks Kadri ise vedama. Ma teadsin, et kui ta läheb, siis läheb, mina kaasa minna ei jaksa. Ma ütlesin, et mul on halb, Kadri küll lohutas, et kohe saame tuulevarju ja mingil hetkel vaatas üle õla, aga siis ma juba hõikasin, et minust kaasatulijat ei saa kahjuks. Väga oleksin tahtnud Kadriga kauem koos püsida, aga vaimselt olin ma selle jooksu osas juba alla andnud. Katkestamast hoidis mind ainult linnajooksude sari, kus ma tahan kuldraja läbida. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd siis ikka esimese jooksuga kohe asja pekki keeran. Kõndima ka ei tahtnud 10km peal hakata, kannatasin siis edasi.

Proovisin pisut tempot maha võtta, mingil vähesel määral läks olemine kergemaks, kilomeetrikese puhkasin, siis hakkasin vaikselt tõstma. Joogipunktist läksin joomata läbi, vedelikuvajadust ei olnud. Kui 7 kilomeetrit sai täis, tekkis minul ka lõpuks tunne, et nüüd võiks jooksma hakata J Enesetunne muutus kiiresti paremaks, lisasin tempot, täitsa tore oli.

Lõpus pigistasin endast spurdikese ka välja, aega ei teadnud, suhteliselt ükskõik oli ka. Ühelt naiselt kõrval küsisin, et palju on, ta ütles, et 51 midagi. Finishist veidi edasi nägin Kadrit, siis oli kell juba 54, kuna ma ei teadnud palju mul vahepeal aega oli läinud, arvestasin pigem selle ajaga. Tõde jäi umbes vahepeale: 52:43.8

Tõin jope ära, sain kokku Merili ja Riinuga, venitasime ja asusime laagrisse teele. Kõigepealt oli meil vaja osta toidukraam, proovisime sel korral läheneda asjale tagasihoidlikumalt, et ei juhtuks nagu eelmises laagris, kui iga lahkuja sai kaasa kilekotitäie toitu. Võn öelda, et seekord õnnestus paremini, aga seekord polnud ka tulemata jäänuid. Minul tekkis poodi sõites idee, et ma pean Jenga kaasa ostma, see oli  väga hea mõte (ennast kiitmast ma ei väsiJ). Burksipeatus tuli ka, aga veerand nelja paiku olime juba teel Otepää suunas. Taevas olid paljulubavad pilved, ent korraliku sahmaka saime vaid sõites.

Otepääl me maja esimese hooga üles ei leidnud, helistasin omanikule ja saime täpsed juhtnöörid. Ivo ja Alo ning Taavi jõudsid ka meiega samal ajal. Omanik näitas meile maja kätte, mingit lahkumiskellaaega meile ei öeldud, paluti ainult helistada, kui minema hakkame.

Esimese asjana asusime süüa tegema, supp ja vorstikesed läksid igaljuhul hästi. Söögi ajal arutasime, et kas Viljar ikka tuleb. Me olime autos juba rääkinud, et teeme 50 kõhulihast, kui ta tuleb. Alo helistas poole kuue paiku  – Viljar oli täitsa tulemas. Otsustasime, et me enne õue ei lähe, kui Viljar  kohal. Ilm oli ka selline „titepepu“ – 2 minutit vihma, 3 minutit päikest...

Söök söödud, Jenga kord. Algusest peale oli väga lõbus. Taavi õpetas meid, kust ei tohi klotse võtta, et võimalikult kõrge saaks jne. Minu arust me võtsime täitsa hästi õppust... pikapeale.

Saabus Viljar, võileivatordiga ja „karmi“ käsuga, et marss kõik jooksma. Mul oli igatahes hea meel, sest mina tahtsingi sörgile minna ja nüüd oli treeneri käsk ka olemas. Sörk oli kerge, natuke alla 30 minuti. Viljar korrigeeris aegajalt (eriti tõusudel) tehnikat. Osad (mittevõistelnud) tegid kaks ringi. Enne minekut pani Alo sauna kütte, nii et kui meie tüdrukutega tagasi jõudsime, oli seal juba esimeseks vooruks meie jaoks sooja küll. Loopisime nii mõnuga leili, et kustutasime kerise alt tule praktiliselt ära ja saime pärast meeste käest riielda :D

Saunatamise järel sõime Viljari suurepärast võileivatorti ja mängisime kella kolmeni lauamänge. Mina nimetaksi selle ürituse pigem „jengalaagriks“, me kindlasti mängisime jenagt ja muid mänge rohkem, kui tegime trenni. Samas naermise eest saaks ilmselt kõhulihaste trenni kirja :D Magamine kujunes teisejärguliseks tegevuseks, kuigi Viljar oli alguses ähvardanud, et esimene trenn on kell 6 hommikul. Siis poleks kell 3 enam suurt mõtet magama minna olnud kah.

Esimese jooksu tegime meie Riinuga esimese  8.15. Olime umbes 5 tundi maganud, aga joosta oli täitsa ok. Ega mulle see hommikune jooks muidu väga ei sobi, aga Otepääl tahtsin ikka maksimumi võtta. No ja tegelikult tegime me viis jooksu ja viis kõndi, 30 minutit.

Hommikusöögiks olid pannkoogid, Riinu võttis pannkoogispetsialistina kokaameti enda peale. Koogid tulid igatahes head ja laud oli taaskord nagu äke. Kell 12 läksime jooksma. Viljar jagas kõigile kätte ajad, kui pikalt peab sörkima. Mina, Riinu ja Merili saime tunnise, Ivo ja Alo poolteist ja Taavi tegi pikka, kolme tunni ligi vist. Viljar ise tegi ka tund, aga seekord ei teinud me koos kõik, sest treeneri otsus oli, et see pole väga otstarbekas, parem, kui kõik teevad omas tempos. Alustasime siiski kõik koos, Viljar tuli veidi hiljem, aga sai meid loomulikult kiiresti kätte. Meie trio püsis koos, tempod sobisid, mõnus oli. Otepää rajad on rasked, Jooksime osaliselt Pühajärve jooksu rajal, 8. kilomeetri tõusu saime ka võtta :D Trenn oli lõppkokkuvõttes küllaltki intensiivse loomuga. Peale jooksu käisime pesus, sõime veidi, pakkisime asjad ja hakaksime tagasi Tartusse sõitma.

Minu arvates võib selle sportliku nädalavahetuse lugeda igati õnnestunuks. Isegi väga raske võistlus ei rikkunud seda, kogemus ju ikkagi. Niipalju naerda, kui laagris ma pole ammu saanud, aitäh sõbrad, tore oli!

50 kõhulihast on meil tegemata...

SEB Tartu Kevadjooks 23,4km, 13.05.2012

Pühapäeva hommikul tõusin veidi uimase ja magamatuna, tavapärasest hilisema pastasöömise tõttu ei tulnud und ja öösel ärkasin  mitu korda üles. Lohutasin ennast juba vana faktiga, et seni parima maratoni tulemuse jooksin ma umbes 3,5 tunnise uneaja pealt. Viljandi kogemusele tuginedes sõin seekord varem (3 tundi enne starti) ja jõin korralikult. Juba autos tarvitasin pool pakki geeli, teise poole andsin Pille kätte hoiule, kuna ta pidi meile rattaga kuhugi maale vastu sõitma. Aimasin, et ega mul seda vaja ei lähe, aga natuke julgem tunne ikka.

10 paiku jõudsime Tehvandile, Pille pani meid Mariega staadioni juures maha ja sõitis ise Elvasse, et siis sealt meile rattaga rajale vastu tulla. Ilm oli päikeseline, aga esmapilgul jahe ja tuuline (Tehvandi staadionil on küll alati tuuline), läksime staadionihoonesse. Polnud küll seda tunnet, et tahaks pikad püksid ja jope maha võtta. Veidi peale poolt riietusin, viisin asjad pakihoidu ja asusin sooja tegema. Tegin jälle sellise korraliku Viljari trenni stiilis soojenduse, noh „käteringid eest taha“ ja nii edasi.

Enne starti nägin peaaegu kõik tuttavad ära, FB jooksjatest Merili, Riinu, Taavi, Kaspari ja Gunnari. Olin võtnud plaani alustada 5.55min/km (Viljandi oli spordiportaali järgi 5.43, aga reaalselt veidi aeglasem, sest spordiportaal paneb selle 12km jooksuks, mida ta tagelikult ei ole). Stardikoridori läksin võrdlemisi hilja, aga olin ikka suhteliselt ees. Riinuga saime seal kokku, ta plaanis minuga koos alustada, aga ma kahtlustasin, et see on talle aeglane algus. Mina otsustasin sel korral kindlalt oma jooksu teha ja mitte kellegi teise tempos punnima hakata. Eesmärgiks oli parandada, mitte ära kustuda ja joosta teine pool kiiremini, kui veel selle juures poolmaraton alla 2h tuleb, siis suurepärane.

Staadionilt sain seekord küll imeruttu minema, päris palju võidab, kui 2 stardigruppi eespool olla. Loomulikult tuli suurem mass kohe alguse selga ja loomulikult on see natuke raske, kui tundub, et KÕIK jooksevad mööda, aga ma surusin maha tahte kaasa minna. Riinu läks peale esimest kilomeetrit siiski minema, mina vaatasin kella ja kõik oli kontrlli all, kuue ringis. Pulsinäidu ma peistin taas kellalt ära, et see pärssivaks ei muutuks, sel korral oleks võinud ka peitmata jätta nagu hiljem selgus. Enesetunne oli suurepärane, võhma mõttes vähemalt. Millegipärast läksid kohe alguses natuke säärepealsed lihased krampi. Õnneks olin „püksi pistnud“ ampulli magneesiumit, mis kohe tarbimisse läks. Võibolla harjumatult rahulik algus mõjus jalgadele nii, aga kui asfaldilt metsavahele keerasin, hakkas ruttu parem. Esimest korda nautisin ma mitteasfaldil jooksmist rohkem, kui asfaldil.

Imelikul kombel, mida aeg edasi seda lihtsamaks läks, aga need varasemad lollid jooksud on mind nii hellaks teinud, et ma ei julgenud juurde ka panna. Pille oli ka autos manitsenud, et kui palju alla poolt tundi ei maksaks 5km Tpsse jõuda. Noh, see läks peaaegu apteekrikaaluga 30.55 :D. Suurt janu polnud, haarasin siiski topsi spordijooki, aga ei kõndinud, läksin vaikse sörgiga TPst läbi, jõin paar lonksu ja loksusin eelnevasse temposse tagasi. Mõtlesin, et kui poole peal sama hea on, siis panen juurde.

Pikematel langustel kasutasin ära gravitatsiooni ja „kukutasin“ ennast mõnuga mäest alla, siledal maal hoidsin rahulikku tempot, järsematel tõusudel püüdsin veidi kiirendada ja mõtlesin Viljari trennidele, et ikka põlv kõrgemale, lauged pikemad tõusud jooksin lauskmaaga samas või õige pisut kiirema tempoga. Vot selline taktika, senisele hoopis vastupidane – lauskmaal puhkasin, laskumistel ja tõusudel tegin tööd. Kui kilomeetri ajad hakkasid ohtlikult üles minema sikutasin natuke pidurit peale.

11km TPs veel tempot tõsta ei julgenud, kuigi enesetunne oli jätkuvalt suurepärane. Isegi loodust jõudsin sel korral palju enam märgata. Korra olid tee ääres nii ilusad nurmenukud, kohe tahtmine korjata tekkis. See oleks muidugi tase omaette olnud, lillekimbuga üle finishijoone J

Olin sattunud mulle hästi sobiva tempoga gruppi, mis kuskil 9km enne lõppu hakkas kiirust juurde panema. Nüüd mõtlesin, et mis siis ikka, lähen kaasa. Ühtegi rasket hetke polnud veel saabunud, seega oli õige aeg veidi lisada. Umbes 8km enne lõppu oligi Pille rajal vastas sain vett ja järgmisest, 16km TPst joomata läbi minna.

Ainuke veidi raskem moment oli see 16-17km lõik, seal vist tõuseb üsna märkamatult, aga pikalt. Seda mäletan ka eelmisest aastast, aga nii raske sel korral polnud. Ma ei mäleta, millisel tõusul ma eelmsiel aastal esimest korda kõndisin, üsna varakult igatahes. Sel aastal polnud ma veel kordagi kõndinud ja nüüd julgesin juba otsustada, et ei kõnni ka.

6km enne lõppu möödus Marie, tema temposse ma igaks juhuks ei võtnud, ikka veel oli hirm, et äkki kustun veel enne lõppu ära. Poolmaratoni siiski proovisin alla kahe tunni saada, aga selleks oleks pidanud paar kilomeetrit varem tempot tõstma, seekord siis 21,1km aeg 2:01:25. Väga pettunud ei olnud, poolmaratone tuleb sel aastal veel ja oluliselt kergematel radadel.

Ja siis juba oligi finish. Jooks oli suurepärane, eriti enesetunde mõttes, aga ka ajaline parandus oli 11 minutit. Autos kella vaadates selgus, et AVG pulss oli 149. Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis eks enesetunne oli ka umbes selline :D Samas parandus tuli ju korralik, las mul olla siis mõni otsast lõpuni hea enesetundega jooks. Ilmselt võistlusklassis „aeroobne tsoon“ olin ma suhteliselt eesotsas. Negative split VIST isegi tuli (igatahes viimane ots ära ka ei vajunud) ja kohtade jada TPdes on mul senini pigem vastupidi liikunud.

Numbriline osa:

·         Lõpuaeg 2:14:22, 11 minutit parem, kui 2011

·         Koht 1348, N koht 176

·         AVG pulss 149, 19 lööki madalam, kui 2011

·         TP ajad ja kohad: 5km 30:55 (1547), 11km 1:03:07 (1489), 16km 1:29:31 (1432), 19km 1:52:36 (1373), 21,1km 2:01:25 (1348)

*     5:44 min/km (2011 - 6:12)

Suur aitäh Pillele transpordi, jootmise ja kaasaelamise eest. Õnnitlused Viljarile võidu ja trennikaaslastele suurepäraste aegade ja paranduste puhul!

83. Viljandi järvejooks, 1.05.2012

Nagu eelmiselgi aastal avasin jooksuvõistlushooaja Viljandi järvel. Eesmärgid olid tagasihoidlikud, et mitte öelda ettevaatlikud. Peamine oli eelmise aasta aega veidigi parandada (kuna ma olin tookord alles terveks saamas, tundus, et paari minutiga ikka parandan, seda 1:13 aega). Lisaks kuna Viljandi järv on üks väheseid võistlusi, kus sa ise saad valida, millist rada pidi jooksed (läbida tuleb kaks kontrollpunkti), otsustasin sel korral minna nii palju asfaldilt, kui võimalik. Väga suur eesmärk oli joosta hooaja esimene hea enesetundega ja püüda mitte haamrit saada, et näha, kas ma üldse oskan nii. No ja mis seal tõde salata, Kadri eelmise aasta aeg 1:07 ka pisut kripeldas.

Veidi enne poolt kümmet võttis Taavi mu kodunt peale, sõitsime Sõjakooli juurde ja nende bussiga Viljandisse. Ilm oli suurepärane. Kuigi mul oli kaasas kõikvõimalikus pikkuses jooksuriideid olin täitsa kindel, et jooksen lühikeses. Ainult tuul tegi veidi murelikuks, samas päike küttis hoolega.

Kohale jõudes võtsin stardinumbri välja, vaatasin natuke lastejookse ja siis asusime Kaspariga rannas soojendust tegema. Tegime täitsa põhjalikult, nagu Viljari trenniski. Rannas ühines meie soojendusega Kadri, kellega koos läksime ka väiksele sörgile. Tegime 10 minutit ja lõppu väikse kiirema lõigu. Mina võibolla poleks teinudki, aga Kadri vedas hõikega „noh, teeme nüüd paar kiiremat liigutust ka“  tempo üles ja ega siis ei sobinud mul enam maha jääda. Soojenduse ajal küsis Kadri midagi teemal, et kas ma võidan seekord. Mina ütlesin selle peale Kasparile, et vaata, kuidas pool tundi enne starti hakatakse emotsionaalselt töötlema :D Ma ütlesin Kadrile ka, et ma oleks tema eelmise aasta ajaga üsna rahul, Kadri arvas seepeale, et tema tahaks ikka kiiremini joosta. Sellise lõbusa aasimise saatel läks soojendus kiirelt ja kergelt. Väga hästi mõjus kiire lõik, mis tegime, hea lahtine tunne tekkis. Enesetunne oli üldse ohtlikult hea, hakkasin endale juba varakult sisendama, et „panema“ ei lähe.

Tahtsin ka enne starti veel vetsus käia, aga natuke aega seisin sabas, siis otsustasin, et ei jõua ja läksin järve äärde kõrkjatesse „meeste vetsu“... no mis teha, häda ei anna häbeneda ju. Kuna ma sisenesin oma koridori viimasel hetkel, siis sain seal päris ette. Suhteliselt kohe hakati rahvast ettepoole suunama, nii et ega mul lõppkokkuvõttes väga halb stardikoht polnudki.

Stardis sai küll natuke aega kõndida, aga eelmise aastaga võrreldes läks ikka ruttu lahedamaks. Otsisin pingsalt Kadrit, aga ei leidnud. Mõtlesin, et võibolla ongi hea, alustan täitsa omas tempos. Massi oli palju, aga staadioniväravate juurest alates sai üsna edukalt  jooksma hakata. Hoidsin tempot all, püsisin asfaldil, kuskilt mööda muru lõikama ei läinud, et kohe alguses mitte jalgu liigselt väsitada. Esimesel kilomeetril sai mind kätte Tiiu, soovisime jõudu ja lasin tal minna, otsustasin, et ei hakka täna hambad ristis kellegi küljes rippuma. Tiiu tempo tundus mulle alguse jaoks liiga optimistlik, seega jäin rahulikult maha.

Huntaugu mäele keeratses otsustasin, et püüan selle täies mahus joosta. Eelmisel kolmel korral (Linnajooksud lähevad ka sealt), olen seal alati kõndima pidanud mingil hetkel. Ka tänavu jäi kohe alguses kõndijaid silma, aga mina jooksin. Ja ma ei pidanud punnitama, jooksin rahulikult, aga väga lihtne oli. Mäe lõpupoole jõudsin järgi Tiiule, vahetasime lause ja läksin veidi ettepoole. Ma ei hakanud vaatama, kuhu täpsemalt ta jookseb, sest minu plaan nägi ette asfaldilt minekut, seega võtsin suuna otse majade vahele.

Siledale asfalteele välja jõudes oli elu lausa lust. Mul oli selline keskmise raskusastmega trenni enesetunne, aga juurde ei hakanud panema. Ees liikusid kaks sobiva tempoga meest, võtsin nendega punti. Ikka lihtsam, kui päris omaette (kuigi massi oli niipalju, et päris üksi jäämise võimalust polnud). Paar korda heitsin otsiva pilgu üle õla, et äkki on Kadri või Tiiu ka kuskil läheduses, aga ei olnud. Mõtlesin, et ju nad juba kuskil kaugstes ees ole.

Kui pool sai joostud ja ikka veel oli väga kerge olla, panin natuke juurde. Kuigi teadsin, et kohe tulevad need kartulimaa lõigud, mis kipuvad pika peale väsitama. Pulss oli tunde järgi 150 kandis, jalad olid head, hingamine paigas, ei pistnud (vist esimest korda, kui mul võistlustel ei pista, sõin ka varem, kui tavaliselt, see tuleb meelde jätta). Ühe lõikamise siiski tegin ja nii osavalt, et kaotasin umbes 30 kohta. Noh järgmiseks korraks targem jälle.

Joogipunkte ma ei kasutanud, kuigi ilm oli soe, siis tundus maa kuidagi lühike selleks, et joomise peale aega kulutada. Iseasi, kui oleks vajadus tekkinud, aga ei olnud janu. Kolm kilomeetrit enne lõppu panin veel natukene juurde. Hakkasin kella ka vaatama. Kuna kahe kilomeetri silt jäi minust kuidagi märkamata, siis arvutasin pisut valesti ja tundus, et kui parandus tuleb siis õige napp. Löödud ma ei olnud, sest enesetunne oli eelmise aastaga võrreldes kerge ja hea.

Ja siis olin ma juba suhteliselt ootamatult „1km lõpuni“ kaare all. Vaatasin kella, tundus, et 1:07 oleks nüüd pingutades võimalik, aga ma seekord ei raatsinud oma head enesetunnet ohverdada ja otsustasin viimasel kilomeetril enam mitte tempot oluliselt tõsta. Lõpukiirendus oli küll plaanis, aga 1:07 jaoks sellest ei piisanud. Staadionil keerates lükkasin ikka uue käigu sisse, et lõpus väsimuse tunnet ka oleks. Lõõtsutasin parajasti hingamist paika, kui minu kõrvale saabus Tiiu, kes lõpetas veidi peale mind. Kadri kohta ei teadnud, aga olin kindel, et ta on ammu finishis

Numbritest rääkides, siis aeg oli 1:08:46, peaaegu 5 minutit parem, kui eelmisel aastal. Kadri lõpetas minust 7 minutit kiiremini, ajaga 1:01. Enesetunne pole eelmise aastaga üldse võrreldav. Siis olin suremas, nüüd oleks nagu keskmist trenni teinud. Asfaldi rada toimis suurepäraselt, igasugused rabad ja sood ja looduskaunid vaated unustan sellel jooksul ära! Miks nii palju parem oli? Esiteks jooksin ma seekord täitsa tervena ja ju ma olen natuke arenenud ikka ka vahepeal (mida näitas ka koormustest, Vo2max on tõusnud  41lt  48le).

Hooaja avastatrdi võib lugeda igati kordaläinuks, Tartus võib juba veidi (aga ainult veidi!) julgemalt alustada.

Tartu Suusamaraton 2012

Tartu Suusamaratonile registreerumise kohta vóiks öelda – tehtud móeldud! Ehk siis ühel óhtul panin enda lihtsalt kirja, eriti ei kaalunud ega vaaginud midagi, lihtsalt registreerusin. Ilmselt selleks, et kaine móistus kallale ei saaks. Eks natuke oli ju enne kaalutud ka – juba siis, kui ma eelmisel aastal suusad ostsin mótlesin, et ju see ikka suusamaratoniga MILLALGI lóppeb, aga noh, kindlasti mitte lähiajal. Lapimaal suusamatkal hakkas maratonimóte juba tugevamalt painama – kui ma SELLEGA siin hakkama saan, siis miks mitte maratoniga, kus on normaalsed suusad, normaalne rada, ei ole 700-meetriseid mägesid ja 13 kilost seljakotti… Nojah ja siis tulin ma Lapimaalt tagasi ja siis tuli Eestis lumi ja siis ma registreerusingi.

Esialgne eesmärk oli lihtsalt mahtuda aega ja kukkuda vóimalikult vähe. Mida edasi, seda enam hakkasin mótlema, et päris 10 tundi ikka ei tahaks, 8ga vóiks ära sóita. Harjutasin valdavalt Tähtveres ja Varikul. Tähtveres ka laskumisi, mis olid mu peamine mure. Kas ja kuidas ma neil massis hakkama saan? Óppisin nii tavalist, kui üks jalg jäljes sahkamist, ka kukkumised sai dendropargis ära proovitud. Kadrilt sain sahkamise teooriatunni, millest oli palju abi. Pisut aitasid mu olematut tehnikat kohendada ka Pille ja Jürgo. Lugesin suusaraamatuid, ühesónaga püüdisn päästa, mis annab. Mida aeg edasi, seda paremini sain suusa pidama ning tundsin ennast suuskadel juba oluliselt mugavamalt. Ehk siis umbes nagu Kadri ütles: kui suusad enam liikumist ei seega on algus tehtud.

Óhtu enne maratoni tegime minu juures pastapeo. Väga tore oli, päeval olime Eleriga käinud vóistluskeskuses stardimaterjale vótmas ja móningast varustust soetamas, siis meisterdasime märke (selja peale kinnitasime vahtralehed ja ohukolmnurgad) ja pastat, toorsalatit ja kanafileed. Meiega liitus Kadri ning pisut hiljem Jürgo. Selline tore "jóulutunne" oli – igast uut nänni, mida näidata-vaadata, palju head sööki ja mónus seltskond. Meie Eleriga saime veel kogenud suusatajatelt viimaseid nóuandeid küsida ja minu isiklik füsioterapeut Kadri teipis mu óla ära J Pool üheksa läksime laiali, sest mul oli veel vaja Hawaiist suusad tuua ja ees ootas väga varajane hommik.

Maratonihommikul ärkasin kell 5. Sóin korralikult, asjad olin juba óhtul valmis pakkinud. Vanemuise parklasse jalutades kiitsin móttes oma eilset suusakotti tehtud investeeringut. Bussidega läks aega, sest korraga anti ette 2 bussi ja selles massis tekkis piisavalt segadusi. Lópuks saime muidugi bussipeale ja sellega ka Otepääle. Bussist väljudes oli külm, tuul ja uni. Stardini jäi poolteist tundi, seega kobisime staadionihoonesse. Väljumise jätsime nii viimasele hetkele, et pakkide ära viimisega läks peaaegu kiireks.

Leidnud oma stardikoridori sättisin ennast rahuikult viimasesse ritta ja otsustasin, et ma niimoodi rahulikult viimasena sealt lähen ka. Peale minu oli küll üks väike grupp veel, aga mótlesin, et lasen nad mööd kenasti. Nii muidugi ei juhtunud, kui stardipauk anti läkisn täpselt nii nagu vool viis. Kohe stardialas kukkus üks "nóeluja" mulle otsa, aga mul ónnestus püsti jääda ja kepid jäid ka terveks. Suhteliselt kohe sai ka sahkamisoskust kasutada, siis seda, et üks jalg jäljes. Tuli välja küll ja oodatust paremini. Ma pole elusees nii libeda suusaga sóitnud (esimest korda oli fluor all), aga olin neist kenasti üle, kellelegi sisse ei sóitnud ja pikali ei pidanud ka viskama.

Tuul oli suhteliselt kóva algusest peale, aga lund veel ei sadanud ja külm ka polnud, seega polnud viga. Eleri jóudsi mulle järgi, kuid jäi siis esimese korralikuma laskumise peal kohe ka maha. See oligi juba jäljeta laskumine (u 2km peale starti), ainult sahkamisest jäänud vaalud olid ees. Rahvast oli tihedalt, sahkasin, jäin püsti, sain ka teiste suusatajate vahelt läbi sóidetud. Algus sisendas enesekindlust!

Juba 4km kandis nägin esimesi inimesi, kes suusad jalast vótsid. Ei tea, kas millegi kohendamiseks vói juba katkestamiseks? Minu kindel otsus oli – ma ei katkesta! Ka aega mahtumise pärast ei muretsenud, sest kuigi ma lóppkokkuvóttes olin staadionilt minema saanud siiski pea viiamste hulgas, olin esimese laskumisega sóitnud ennast juba taas üsna suurde gruppi. Mótlesin, et kóik need inimesed ei saa ju piiripealses tempos suusatada. Kilomeetritähised möödusid uskumatult kiiresti, kuigi olin valmis ka selleks, et saabub hetk, kus seda uut märki ei tule, ega tule ja iga 100m näib kilomeetrina. Umbes 5km järel hórenes seltskond niipalju, et laskuda sai pingevabalt, ehk siis sahkamata. Sellise suusaga ma varem sóitnud polnud ja nii kiiresti mäest alla saanud. Ja mingit hirmu ja ebakindlust ei tekkinud. Mónus oli, isegi siis, kui rajast enam väga palju alles polnud.

Matule jóudes otsustasin, et helistan korra emale ja annan teada, et ma olen jätkuvalt elus. Unustasin öelda, et ma polegi veel kukkunud. Ausaltöelda, mida aeg edasi, seda enam tundus, et ei kukugi. Jóin kaks topsi mustikasuppi, sóin ühe kurgi ja lasin edasi. Väsimust ei tundud, mónus oli. kuigi tänasin ónne, et olin kuulanud Kadri nóu ja jätnud vesti selga panemata.

Vótsin asja TPde kaupa, nagu jooksumaratonidelgi. 63km on hoomamatu suurus ja móte: "50km veel" vóib küllaltki koormav olla, aga móte: "11km järgmise kissellini" pole üldse nii hull.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et tóusu on üsna pikalt, kas see ongi nüüd see kardetav Harimägi? Ma pean ausalt tunnistama, et enne ei saanud aru, kui torni juurde jóudsin. Noh, tempo oli nii madal, et pingutus polnud piisavalt suur. Ja ega 711ga ikka vórrelda andud :D. Ja siis need laskumised, mida ma sealt olin kartnud, need olid ju puhas róóm ja lust. Suusk lippas, rada oli enamvähem. Ainult kapuuts tahtis kogu aeg minema lennata, lópuks keerasin selle serva mütsiääre alla.

Andes (23km) jóin jälle kaks kisselli, lisaks ühe spordijoogi ja tegin emale kiire reportaazi rajalt. Nüüdseks oli läinud väga tuuliseks. Mónel laskumiselgi juhtus juba nii, et vastutuules pidi keppidega juurde lükkama, sest muidu jääd keset küngast seisma. Kuna ma ei teadnud üldse, kuidas mu jóuvarud vastu peavad, vótsin tempot maha. Lisaks vótsin laskumistel kohe madala asendi, et puhata ja pulssi taastada. Juurde lükkama hakakasin alles viimasel hetkel. Seal oli tóesti ka palju selliseid mónusaid künkaid, et ühe inertsiga sai teisest peaaegu üles sóita. Metsavahel tuult ei olnud, lagedal sóitu oli ónneks vähem.

Kuutsele minek oli minu jaoks palju raskem, kui Harimägi, kuigi seal sellist tóusu polnud, aga midagi väsitavat selles lóigus oli. Samas polnud tunnet, et enam ei taha vói ei jaksa. Tundus, et kaks kisselli oli kujunenud traditsiooniks, jätkasin seda Kuutsel (32km), mótlesin korra vetsu peale, aga ei viitsinud suuski jalast vótta ja otsustasin vedelikud välja higistada…. Vói kui vaja vóssa hüpata. Taas andsin emale teada, et kóik on korras ja pool sóitu läbi.

Veidi peale Kuutset sattusin kokku poole maa sóitjatega. Nüüd läks siis rajal taas tihedaks. Sai sahata, keppe lumme rammida, rada vahetada. Ja kui ma seni polnud näinud ühtegi kukkumist ega ka kukkumise lähedast asja (start välja arvatud), siis nüüd hakkas rahvast pudenema igal laskumisel. Eks rajad olid juba kohati olematud. Siin Kuutse ja Peebu vahel tuli minu "tund" kätte. Toimus massikukkumine, ma jóudsin veel seljataha hóigata "kukkujad paremal", kui juba kukuti ka minu ees. Sain kolmest vói neljast mööda, aga siis läks olukord nii käest, et seljatagant tuleval mehel ei jäänud enam ruumi mööduda ega pidurdada ja nii ma tugeva abistamisega maha sadasingi. Ega ma pahandanud, tal polnud tóesti kuhugi minna. Hoog oli mul igatahes korralik, lohisesin tagumiku peal veel tüki maad mäest alla, ise juba samal ajal üritades rajapoolset suusakeppi vóimalikult enda lähedale saada, et mitte kedagi pikali tómmata ja ka mitte kepist ilma jääda. Ónneks olin raja vasakpoolses servas, möödujaid oli ainult paremalt. Seljatagant hóigati: "ära tóuse!". Veel maas vedeledes sain aru, et midagi hullu pole, ólg haiget ei saanud, peamise matsu sai tagumik. Lópuks oli niipalju vaba ruumi kah, et sain ennast seal kraaviservas püsti ajada ja edasi sóita.

Peebu (39km) ja Palu (46,6km) möödusid edasiste vahejuhtumiteta. Veidi enne Hellenurmet sóitis mulle järgi Postimehe fotograaf, kes palus, et ma talle poseeriks, seljaga. Ütles, et tal jäid mu vahtraleht ja ohukolmnurk kripeldama, oli mul 10km järgi sóitnud. Mul polnud midagi selle pildi vastu, kuigi ma oma ohtliku laskuja märki tegelikult väärt polnudki, sest mina olin laskunud täitsa korrektselt ja kindlalt ja see ainus kukkumine polnud minu teha.

Kuigi ilm läks üha hullemaks oli Palul selge, et lópetamata mul ei jää ja aega mahun ka. Umbes 40km olin sóitnud 7h graafikus, aga lópupoole oli lauskmaad rohkem, väsimust rohkem, lund rohkem, määret vähem, seega leppisin móttes ajaga 7:30-8. No ja kas seitse vói seitse pool vói kaheksa tundi, pole just ajad, mille nimel ennast lópus ribadeks pingutama hakata. Lihtsalt on nagu on. Ja kuigi rada läks lópupoole mónevórra igavamaks, siis loodus ja lumine mets minu arust järjest ilusamaks.

Läbinud Hellenurme (53,3km) muutus number kilomeetritähisel ühekohaliseks, seda aega olin ma ikka juba oodanud ka. 7km enne lóppu sai mu kátte Margus ja pani siis minema, ma isegi ei üritanud tal kannul püsida J

Päris rasked olid ainult 4 viimast kilomeetrit – selg oli väsinud, käed hakkasid ära surema. 60.-62. Km venisid lootusetult, aga viimane läks jälle mónuga. Taas hakkas isegi veidi kahju, et läbi saab, nagu esimesel jooksumaratonilgi. Kuidagi jäi lópusirgel isegi kell vaatamata, alla 7:30 oli, aga kui palju, ma täpselt ei teadnudki. Finishis sain medali kaela trennikaaslaselt Taavilt, see oli väga tore.. Pakkisin suusad kotti, riietusin kiiresti, nautisin sooja ólut meega, ajasin Margusega juttu, ootasin Eleri ära ja läkisme sööma. Supp ja kukkel olid head küll, aga ega peale nii pikka suusatamist eriti mónus óues süüa ole – käed külmetasid, väsimusest olid ka külmavärinad. Kallasime supi sisse ja läksime kiiresti bussipeale.

Aeg tuli 7:25:06, on mida parandada järgmisel aastal (no loomulikult ma lähen järgmisel aastal uuesti… ja ülejärgmisel… ja…). Mónus oli! Ja kergem kui jooksumaraton. (vóibolla sellepärast, et aeglasem:D). Ja muidugi palju toredaid inimesi, värsket óhku, lund ja loodust.

Lópetuseks tahan ma tänada Kadrit, kes on nóu andnud ja innustanud-toetanud rohkem, kui keegi teine! Ja muidugi ka palju ónne hea sóidu ja isikliku rekordi puhul Sulle! Ning tänu ka Elerile, kellega koos me ettevalmistusperioodi, sellega kaasnevad mured-róómud-hirmud üle elasime J

Lapimaa, 28.12.2011 – 03.01.2012

Proloog
28. detsembri lóunal vóttis Taavi mu kodu juurest peale ja ees ootas pikk sóit Lapimaale – 2,5 tundi autoga Tallinnasse, 2,5 tundi laevaga Helsingisse ja 15 tundi bussidega Hettasse. 20 tunnine reis selle nimel, et saada taas polaaralale ja nautida talve, mis Eestisse kohe kuidgi jóuda ei taha. Ebamugav, aga seda vaeva igati väärt. Et seiklus kohe väärika alguse saaks nägime teel hulgaliselt póhjapótru ning tund enne sihtkohta Hettasse jóudmist läks meie bussil tagumine rehv katki.

29.12 – 711
Lóuna paiku jóudsime lópuks oma matka algpunkti Hettasse. Kuigi programmis oli hommikusöök, olime tänu tugevale lumesajule teel ja tehnilistele vipperustele graafikust niipalju maas, et vahetasime riided, igaüks haaras hambusse mis sai, jagati ka lihapirukas näo peale ja asusime suuski valima. Minu 43 number matkasaapaga klappisid kóige paremini puusuusad, mis olid 210 cm pikad. Puu puuks, aga see pikkus pani väheke muretsema.

Matk algas kohe laskumisega järvele. Mööda jäist autoteed. Jäisel pinnal arendasid need suusad igatahes muljetavaldavat kiirust, kuid püsti ma jäin, ise ka imestasin. Sel laskumisel oli kohe 4 kukkumist, hea algus oli tehtud. Jóudsime üle järve ja algas mets. Esimesed kilomeetrid olid isegi nagu veidi igavad – mets nagu meilgi, noh, peaaegu. Mótlesin et kui nii jääbki, siis on ka natuke nüri. Oi, kuidas ma seda rahulikku metsavaheteed veel taga sain igatseda! Kuskil kolmetunnise sóidu järel jóudsime Pyhäkerosse, mis on neljakohaline hütt, kus saime süüa – küpsiseid ja sprotileiba ja muidugi lumeveest teed. Muide lume- ja ka jóevesi on seal niiiiiiiiiiiiiiii head!

Akud laetud asusime teele, nüüd siis pidi hakkama raske osa. Esialgu, kuni tóus kulges veel metsavahel polnudki väga hull, kuid siis läks nurk järsemaks, jóudsime metsast välja ja mida edasi, seda tuulisemaks läks. Me siin reisi lópus arutlesime Taaviga, et kas ta oli siis FÜÜSILISELT raske vói mitte. Tema arvas, et ei olenud füüsiliselt. Vóibolla me rääkisime natuke teineteisest mööda ka, sest jah, mul oli füüsiliselt raske (niipalju, kui ma kuulsin, siis enamustel), aga samas kuidagi teistmoodi raske, kui näiteks maratoni joosta. Raske oli see, et ma ei olnud nendest suuskadest üle, räätsadega oleks ilmselt olnud kergem, suuskadega oli keeruline minna ka treppi, mingit V-mineku pidamisest polnud juttugi. Tuul surus vastu ja polnud aimugi, kui kórge on mägi ja kaua veel ronima peab. Mingil hetkel loobusin suuskadest ja astusin jala edasi, suusad kaenlas.

Aga kóige hullem oli seal tóesti vaimselt – proovile sai pandud nii pingetaluvus kui tahtejóud. Ühel hetkel avastasin, et ma olen üksi mäel, tulesid ei paistnud enam ei eest ega tagant. Surusin ennast läbi tuule postini ja otsustasin, et mina enam üksi edasi ei lähe, sest ma polnud kindel kas ees on post (need olid kóik valgeks tuisanud) vói mitte. Kindad olid saanud märjaks, vahetasin küll kohe uute vastu, aga käed üles ei soenenud. Suuski ei saanud jalga panna, isegi kui oleks tahtnud, sest kartsin, et maha pannes viib tuul need minema (üks suusk meil seal mäel läks ka). Seisin seal viida juures ja ootasin järgmist tulijat. Tuli Carolin, kellel oli tehniline probleem klambriga, jätkasime koos jalgsi. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda vaimset ja füüsilist pinget, mis ma selle 8 tunni jooksul mäge ületades tundisn, muidu läheb vingumiseks kätte ära. Kas ma sellel päeval kahetsesin, et ma olen seal, kus olen? Olen aus – jah, korra kahetsesin, siis, kui ma ei saanud oma sórmi soojaks ja nad enam ei valutanud ka. Mul oli päriselt hirm, et mónega juhtub midagi (muide ega väga külm ju polnudki, aga tuul mójus nii, et mu niiskeks saanud käed sooja sisse ei saanud, hoolimata soojadest käpikutest ja vóimlemisest. Järgmisel korral tean, et kaasa tuleb vótta nahast suured labakud). Eks see sórmede teema on ju mul siiski veidi tundlik ka. Aga kas mul tekkis móte, et ma enam polaari ei lähe – loomulikult mitte J , isegi selle retke tahaks korra veel teha. Varustuse osas (suusad ja kindad) on arenguruumi, aga muidu ju mul raskuste vastu pole midagi. Kui lópuks hakkas paistma tuluke maja juurest, siis oli imeline tunne küll, et ka see on nüüd tehtud!

Óhtu kulges mónusalt. Sóime lumevees keedetud ämbrimakarone, jóime teed ja jäägrit, viskasime musta huumorit mäe, ilma ja endi üle – igati mónus oli. Väike mure oli vaid see, kas kóik saavad jätkata, sest Birksil oli kadunud üks suusk ja Carolini jalg tegi häda. Tuba läks pikapeale nii soojaks, et välisust pidi lahti hoidma, sest ahjul oli vee saamise eesmärgil pidev tuli all. Mina ja Margit, kes me olime hommikuses supitoimkonnas sulatasime ka hommikuse vee valmis, et rutem läheks. Järgnevaks päevaks lubati póhimótteliselt puhkust – alguses tóus ja siis puha allamäge.

30.12 – Lihtne päev
Hommikul tegime toidu ja vee valmis ning pakkimise ja teele asumise vahel jäi mul aega veidi ringi ka vaadata. Alles nüüd jóudis kohale, kui imelises kohas ma olen, eelmisel päeval ei jäänud nautimiseks suurt aega. Lumi (kuigi Lapimaa kohta vähe), härmatis, külm… aaahhh – täitunud unistus! Osa grupist jäi ootama saani, mis pidi tooma uued suusad ja osa hakkas liikuma. Mina otsusatsin ka liikumise kasuks. Ees läksid Taavi, Karu, Lea ja Margit. Ma püsisin tóusu lópuni sabas, aga otsustasin peagi oma tempo kasuks ja jäin üksi sóitma. Aegajalt sain nendega rajal kokku, sest nad tegid pause rohkem, mina eelistasin ühtlast, kuid pisut aeglasemat tempot. Lund sadas korralikult, aga tuult oli vähem, seega oli peaaegu lust sóita. Tänane päev pidi ju olema lühike (12,5km) ja lihtne. Viimases hakaksin ma 4km järel tasapisi kahtlema. Mótlesin, et matkakirjelduses oli "elementaarne suusatamisoskus" ja täna lubati kerget päeva – ju siis on minu oskused elementaarsest suht kaugel. (mitte et ma arvaks, et ma suusatada oskan, aga ELEMENTAARSED oskused ma arvasin endal ikka olevat). Nendel taaskord jäistel laskumistel ja nólvadel turnimisel ja minu oskustest igatahes väheks. Aga suuski ma sellel päeval enam jalast ei vótnud, kukkusin küll móned korrad, kuid kiiremad laskumised läksin külg ees. Kukkumise ees oli hirm juba seetóttu, et kotiga on hangest väga keeruline püsti saada – reeglina pidi selle siis seljast ära vótma. Ja kotiga on muidugi ka tasakaalu raskem hoida. Sahkasin ka palju, jalad väsisid sellest lópuks täitsa ära, aga suusad olid kogu aeg jalas, ma tulin ju siiski suusamatkale! Tekkis móte Raki käest küsida, et kui viimase päeva laskumine on samasugune nagu kahel esimesel, kas siis on vóimalus ka peale kolmandat päeva saaniga Pallasele minna, sest nii palju sahata ja treppida ma ei jaksa. Ma óhtul ka küsisin, aga Raki väitis, et seal on lauge ja pehmes lumes ja kindlasti mitte tehniline laskumine. Ega mul ju see katkestamismóte ka väga reaalne ei olnud :D

Pikapeale hakkas eemalt paistma majakene, mótlesin, et see ju ometigi ei saa veel olla meie oma. Neljane edurivi istus ja puhkas jalga, jóudsin järgi ja sain teada, et umbes 2km on veel minna. Otsustati, et lópuosas ma enam maha ei jää ja jumal tänatud, et ma neile järgi jóudsin, sest majast veidi edasi kadus teemärgistus vósavahel ära… ei olnud enam ühtegi noolt. Tatsasime seal nóutult ringi, mul oli küll kompass, kuid kaardita oli sellest vähe kasu, me ju ei teadnud, kus suunas maja on. Lópuks leidsime saaniraja ja otsustasime mööda seda edasi minna – kuhugi me ju ikka välja jóuame. Palju me edasi matkata ei saanud, maja tuli vastu. Kunnar tahtis Soomlastest rajamärkijatele paar paremat sóna öelda. Tegime tule üles ja asusime lund sulatama. Mina hankisin kotist välja kommid ja jagasime need laiali, toitu ei saanud enne tegema hakata, kui teised ka kohal, sest moon oli kóigi vahel ära jaotatud. 45 minuti pärast jóudis suurem osa seltskonanst järgi ja siis selgus tóde – me läksime mööda valet rada. Ehk siis tegime ise oma kerge päeva sellega raskeks, kuigi huvitavamaks. Kergemat ja pool kilomeetrit lühemat rada pidi tulid teised 45min kiiremini. Seal polnud ka selliseid laskumisi ega ronimist nagu meil. Aga Raki kinnitas, et meie rada oli kindlasti palju ilusam. Ilus oli seal tóesti, ümberringi mäenukid ja tundra.

Óhtu läks taas lóbusaks, seltskond oli sattunud väga tore. Meil käis külas ka "pargihallitus" (pargivahid), Raki ütles, et kui nad teavad, et suured grupid liikumas on, siis nad ikka kontrollivad. Olid toredada, ajasid natuke juttu ja sóitsid siis oma saanidega edasi. Selles majakeses sai ka sauna kasutada, mina ei läinud, need, kes käisid ütlesid, et super. Mul ei olnud saunatunnet, vägisi ei hakanud ka minema. Pidu käis tollel ööl vist kolme-neljani. Mina kadusin kuskil poole kahe ajal kórvalruumi, kus ööbisid neli meie jäljes räätsadega liikuvat sakslast, magama. Seal oli vaiksem ja jahedam.

31.12 – 31.12
Kolmas päev algas tóesti lihtsalt. Lópuks oli kätte jóudnud, see, mida ma eeldasin – rahulik matk metsa vahel. Suusk lippas ka alguses täitsa normaalselt, kerge languse peal sai móne paaristóukegi endale lubada. Igatahes oli hästi mónus hommik, Raki tegi filmi ja meie jóudsime tundra asemel vahelduseks kuusemetsa. Riideid oli mul natuke palju, sest oli soojem, kui eelndevatel päevadel, aga isegi see ei seganud. Teadaolevalt oligi selle päeva programmis lihtne metsavaheline minek ja siis 4 viimasel kilomeetril tóus 662 meetri peale. Ei tundunud väga hirmus ja etteruttavalt vóin öelda, et ega ta polnudki. Ainuke mure oli, et metsavahel oli veel soojem ja lumi muutus juba kergelt vesiseks – ehk siis oli tunne nagu sóidaks määrimata puusuusaga sulalumes, "natuke" hakkas pakkima. See kui palju erinevaid tehnikaid ma kahel viimasel matkapäeval pakkide eemaldamiseks kasutasin näitab juba teatavat leidlikust – oma suusaküljega nühkimine, kaaslase suusakandist üle sóitmine, klambririhmaga nühkimine, kui oli viitsimist suusad jalast vótta siis suusakepiga nühkimine, jope varrukaga nühkimine jne… teiste "arsenalist"on veel vótta pussnoa ja kruusiga kraapinime.

Kuna suusad ei libisenud, siis ei näinud mótet esimestega kaasa minna ja ennas seebiks sóita, nende tempo oli eile mulle libiseva suusagagi ju liig, kogemuste ja oskuste vahe siiski. Jäin grupist maha, nautisin loodust ja värsket óhku. Tundsin kerget kahetsust, et eile olin liigselt kiirustanud ja sellega imelist ümbrust vóibolla vähem märganud. Olles sóitnud planeeritud 16 kilomeetrist 11, otsustasin pidada tee- ja pildistamispausi ning móne tagumise pundi järele oodata. Absoluutses vaikuses hakkab hääli kostma väga pika maa pealt, nii et ma sain enne oma 15 minutit móistatada, keda ma kuulen, kui minuni jóudsid Birks ja Kall. Ootasin nende pausi lópuni ja siis lasime kolmekesi edasi.

Algas tóus. Nüüd oli siis saabunud puusuusa tähetund, erinevalt mu kahest kaaslasest ei pidanud mina peaaegu kordagi kääris minema. Birksil sai lópuks kórini ja ta kinnitas kuuseoksad suuskade alla. Natuke vist aitas. Kui lagedale nólvale jóudsime ründas taas tuul, küll mitte midagi sellist nagu esimesel päeval. Jäime lópuosas taas pimedale, aga seal tipus oli pimedas päris sürreaalne tunne – nagu poolusel oleks, ainult lumi ja lumi ja lumi ja viidad. Kilomeeter enne meie maja oli neljane hütt, kust meid tervitasid mees, naine ja koer, kes meile head vana aasta lóppu soovisid. Ja kohe algas ka laskumine. Seekord pehmes lumes. Tipus oli niipalju külmem, et pakid kadusid alt ja ma sain kenasti libisema. Nii oli mónus. Kukkusin muidugi pikali ka korra, aga pehmesse lumme. Pool kilomeetritr enne maja algas järsem langus, sain sealt kenasti alla, aga et mitte Tannarile sisse sóita viskasin enda hange külili, selline pidurdus toimis ideaalselt. Suusad alt ja tuppa riideid kuivatama. Avastasin oma kurvastuseks, et üks mu ilus lilledega kinnas on kadunud, kuid mingil hetkel rippus see nööril kuivamas, Marko ledis selle hangest – aitäh J

Aastavahetuseni oli veel kóvasti aega, aga asuti pidusööki valmistama – kartulipuder verivorstidega. Lisaks tóid kóik välja üht-teist oma varudest, magusa osas sai meie laud rikkalik. Nahka pandi kóik – isegi minu Hello Kitty glükoos. Selles majakeses oli teine tuba suletud seega oli selge, et peame oma 10 ruutmeetrit ka nelja sakslasega jagama. Enne meid oli majas juba neli soomlannat, kes meie 16 liikmelise ekspeditsiooni sisse sadades otsustasid edasi liikuda. Meiega samal ajal jóudsid kaks kelguvedajat, aga ka nemad liikusid edasi – huvitav kas kóik sinna neljakohalisse majja? Broneerisin endale kiirelt koha pórandale laua alla, seal oli lootust jahedamale kliimale.

Mängisime Towerit ja kaarte, ajasime juttu, veidi enne südaööd läksime óue uut aastat vastu vótma. Virmalisi ei olnud, ilm oli pilvine, aga säraküünlad, mis minul koju jäid olid siiski kamba peale olemas. Keskööl süütasime küünlad, soovisime head uut, tegime grupipilti. Elu parim aastavahetus siiani! Ja parim uni sellel matkal siiani, seda tänu heale kohavalikule, pórandal oli nii óhku kui jahedust.

01.01 - laskumine
Raki väljakuulutatud laskumisvóistlusest alapealkirjaga "kes jääb püsti" ei tulnud minu puhul midagi välja, ma sain selles esimesest järsakust täitsa rahulikud suuskadel alla jalutada… kes arvab, miks? Kuna eilne väga rahulik tempo sobis mulle ideaalselt jäin täna teadlikult ja kohe alguses lópugruppi. Üritasin enne liikuma hakkamist suusad puhatks saada, esimesed 5km oli allamäge, pikapeale ónnestus klots alt ära sóita ja suusad hakkasid minema. Läks veel soojemaks ja pidamine ka paremaks, samas laskumine oli läbi kah selleks korraks.

Sóitsime kaheksases huumorigrupis. Oleks ma teadnud, et taga nii lóbus on, ma poleks esimestel päevadel isegi mitte üritanud "sporti" teha. Täna polnud eriti mótet kuhugi kiirustada, sest mólemad juhid, kelle käes olid Pallasel asuvate busside vótmed, tulid koos meiega. Igaljuhul tundus etem sóita aeglasemalt, nautida rada, seltskonda ja huumorit, kui kükitada Pallasel. Läbi sai arutatud suurem osa Eesti filme, tsiteeritud suurem osa Kreisiraadio sketse, lauldud rivilaulu, selgeks tehtud, kes mis aastal sündinud on ja nii edasi. Óngitsesime suusakepi otsa kinnitatud kruusiga jóest ülipuhast vett ja seisime oma 5 minutit lihtsalt keset kuusemetsa, sest: "aaaaaaaaaaaahhhhhhhhh, kui ilus!". Esimene grupp sai meid Pallasel poolteist tundin oodata, aga kes selles süüdi on? J

Pallaselt sóitis üks buss otse Levile, teine tegi ringi läbi Hetta, sest pidime tagasi viima sealt renditud asendus-suusad. Mina sóitsin Hetta bussis, selgus, et taaskord hea valik, sest suur osa "huumorikoolist" oli sinna koondunud. Esimese asjana tegime peatuse bensukas – ostsime pirukaid, kommi ja külmkapi óllest tühjaks :D Levile jóudsime paari tunniga. Saun oli soe, söök valmis, mis nii viga!

02.01 – Levi
Oma vaba päva Levil veetsin ringi jalutades ja shopates. Kuigi suurem jagu seltskonnast suundus mäele, tundsin mina, et ma selleks korraks olen oma mäespordi kuhjaga kätte saanud. Pealegi Levi mäepileti ja varustuse rendihinnad tundusid sellised, et pole just parim koht esmatutvuseks mäesuuatamisega. Alustasin spordipoest, sest millegipärast tundus mulle tsivilisatsiooni jóudes, et nüüd pole enam vaja sooje riideid kanda, mis sellest, et külma oli sama palju, kui "heki vahel". Seega oli mul vaja soetada fliis ja väike seljakott poleks ka paha teinud. Mitte sellepärast, et ma ei osanud enam seljakotita kóndida vaid kuna mul oli plaanis soetada suveniire ja bussisóiduks toitu, siis ei tahtnud kilekotimajandusega sahmida.

Levisse armusin ma esimesest silmapilgust – kaunis loodus, armsad majakesed ja sportlikud inimesed. Ja muide fliisi ja seljakoti leidsin soodsamate hindadega, kui Eestist. Levi keskusest! Óhtu kulges suhteliselt rahuliult, valmistasime Margitiga óhtusöögi, vaatasime "Tujurikkujat" ja reisipilte-videosid. Magama sain pool üks, et nelja tunni pärast ärgata ja asuda 1300 kilomeetrisele tagasiteele Tartusse.

Epiloog
Tegelikult sai selle hiiglasliku psotitusega pea kóik öeldud. Aitäh korraldajatele ja toredatele seikluskaaslastele. Meie vesisesse talve tagasipöördumine oli kergelt nukker, aga ma ei kaota lootust, et ka Eestis on seal aastal vóimalus külma ja lund nautida!