…arvatavasti. Täna proovisin veel sóita, sest ilmad on ju uskumatult ilusad, aga uisk on minu jaoks niipalju tehniline ala, et selline kolm korda kuus sóitmine ei toimi. Läbi nii suure füüsilise valu pole vähemalt harrastajal mótet sporti teha, eriti, kui hooaeg nagunii kohe-kohe lóppeb. Róhk on praegu ikkagi tugevalt jooksu peal ja uisuks enam seda aega ei jää, mis suvel.
Nädlast üldiselt… oli nii ja naa, aga liikus tóusvas joones.
Esmaspäeval püüdsin asuda taas maratonieelsele graafikule, aga hindasin oma vóimeid ilmselgelt üle. Kui mul ka nädal peale maratoni enesetunne üldiselt ongi hea, siis kahetunniseks jooksuks pole ikkagi energiat ja lihast veel vótta. Säärepealsete lihaste väsimus iseenesest poleks midagi hullu olnud, seda juhtub aegajalt ikka ja sealt tuleb kramp ka üsna kergelt lahti, aga hullem oli see, et poole tunni järel oli mul kramp kubemelihases ja sellega polnud midagi teha, kónd ka ei aidanud. Tunni pidasin vastu, siis loobusin, liiga valus oli. Valisin ka vóibolla raske raja, Tähtvere sprindiringi, kus on enamasti vaja ainult alla-üles joosta.
Kolmapäeval jooksin Toomel. Pool tundi. Mis puudutab lihaseid, siis oli enesetunne esmaspäevaga vórreldes paranenud, kuid üldiselt olin kohutavalt väsinud. Óhtul tegutsesin pool tundi saalis ka ning käisin saunas. Mingi kahtlane seljavalu oli ka nädala keskel móned päevad. Liigutades see niiväga tunda ei andnudki, aga tööl oli suhteliselt ebamugav olla.
Reedese jooksu asendasin taas saaliga, sest tundsin, et olen jooksuks liiga väsinud. Usun, et sellises seisus on rahulikust lihastreeningust saalis rohkem kasu, kui läbi häda jooksust. Alustasin 15min rattaga ja 15min stepperiga. Seejärel tegin korraliku neljase seeria (4x) selja- ja kóhulihaste harjutusi. Vóimalik, et seljavalud ongi tingitud sellest, et suvega on jóuharjutused unarusse jäänud.
Laupäeval oli ilm lausa suvine, óues 20 kraadi sooja! Alustasin oma sportlikku päeva nii, et käisin Tähtveres Sügisrulli vaatamas. Kahjuks jóudsin ma kohale siis, kui Kadri oli juba sóitnud, aga teisi sóite vaadata oli ka väga tore. Kuigi mu teadmised (rull)suusatamisest on nadid, mis nadid, siis ikkagi nautisin täiega! Óhtul káisin Toomel jooksmas. Ilmselt olin ma päevasest üritusest nii innustunud, et tempo oli planeeritust kiirem ja pulss üsna kórge. Ma loodan, et see ei táhenda seda, et ma nüüd enam ka rahulikult joosta ei oska!
Lópetuseks tahaks siia veel ühe "probleemi" südame pealt ära kirjutada (kuigi inimestega, kes seda blogi loevad ilmselt seda probleemi ei teki) – olen jälle olnud sunnitud paaril korral seletama, et "jah, ma mängin ikka veel pilli ka ja töötan muusikuna ning sport ja muusika ei ole teineteist välistavad ning segavad asjad". Ma teen trenni maksimaalselt 3h päevas, ma suudan oma elu niipalju planeerida küll, et ma seda millegi arvelt tegema ei pea!
No comments:
Post a Comment