Tallinna Maraton 2010 ehk minu esimene maraton ehk päriselt raskeks ei läinudki!

Maratonihommikul on äratus kell 6. Närv on juba ikkagi niipalju sees, et eile valmiskeedetud odrajahu-kaerahelbe kört koos poole purgi kreegi-óuna moosiga (aitáh ema!) läheb ainult puhta tahtejóuga sisse. Hommikusöögi järgselt jääb umbes tund täiesti lahtist aega, aga magama ei riski uuesti minna, kuigi uimane ja unine on olla. Vaatan hoopis telekast mingit uskumatult jaburat filmi. Kell kaheksa hakkan hotellist astuma, selle jalutuskäigu panen móttes soojendusena kirja. Tavaliselt olen ma selleks ajaks kui tóesti soojendama peab juba nii ärevil, et korralikust ja järjepidevast soojendusest suurt asja ei saagi. Schnelli pargis on rada üles pandud – ärevus suureneb – ma ju kohe varsti jooksen siit oma elu esimest maratoni ja ma ÜLDSE ei kujuta ette, mis enesetundega.

Vabaduse väljak on täis sagimist, räägin veel korra telefonis emaga ja siis viin asjad pakihoidu. Stardini jääb 45 minutit. Veidi aega longin siin-seal ringi, tutvun kaubanuse ja muu huvipakkuvaga, siis hakkan tasapisi vóimlema. Püüan soojenduses olla niipalju móttega asja juures, et vähemalt kóik suuremad lihased saaks korragi painutatud-venitatud ja liigesed soojaks vehitud. Kolmkümmend minutit stardini – kónnin Estonia juurde parki, leian inimtühja nurgakese, kükitan maha ja sisendan endale: “Ükskóik, kui valus ja raske on, jooksed lópuni!”. Jalutan ja soojendan veel. Kümme minutit enne starti liigun oma koridori, väga tihe ei ole, saab isegi vóimelda. Móned peavad kónesid, aga ma ei máleta nendest mitte midagi. Stardi annab Jane Salumäe. Juba esimestest meetritest alates saab joosta, mu stardikoht on ju teises koridoris. Alustan läbi grupi tahapoole vajumist. Kuna mahajäämisjulgust sai Pühajärvel testitud ja täie eduga (aitäh Sulle Kadri, Sinuga koos ma selle ära óppisin!), siis mingit negatiivset emotsiooni sellega ei kaasne.

Esimesel kilomeetril vaatan kella 5:50… oioioi, maha peab ju vótma, peaksin jooksma 6:40ga! Surun pidutrit ja teisel kilomeetril olen graafikust juba veidi vähem ees. Kohe tuleb ka esimene bändipunkt – suur tänu korraldajatele, kes pingutasid raja huvitavaks tegemise nimel kóvasti. Igaks juhuks tarbin ära magneesiumiampulli, jalgades on veidi hommikust kangust. 3km joogipunktis olen kiiremast graafikust veel veidi ees. Joon rahulikult kónni pealt. Rajale kaasavóetud ajatabelist on vága palju kasu – esiteks meeldib mulle see, et ma kogu aeg olen kursis oma tempo ja vóimaliku lópuajaga, teiseks annab graafiku kindataskust välja koukimine ja joostud osa küljest rebimine móningast vaheldust ja lisategevust. Algus on ärevusttekitavalt lihtne. Lisaks heale ilmale (umbes 15 kraadi sooja, vahelduv pilvisus, sademeteta) kulgeb suurem jagu trassi mere ääres – millised vaated! Ma pole enne tähelegi pannud, et Pirital nii ilusad vaated on! Kuuenda kilomeetri kandis pistan nahka esimese geeli, vajadust ei tunne, aga kindluse móttes. Rajal on joogipunktides ka geele, seega hirmu pole, et vara sai ja pärast olen “kuival”. Umbes kümnendast kilomeetrist hakkan ootama, et millal siis raskeks läheb. No ei taha kuidagi minna:)  Hoopis tagasipööre tuleb ja veerand maratonist saab läbi. Tempomeeste positsioonidest saan tänu tagasipöördele ka aimu – 4:30 on näiliselt püütavas kauguses, aga ma tean, et selle püüdmise hind oleks liiga kallis. 5:00 seevastu ei jóua mulle veel niipea järele. Oma graafikuid vaadates jooksen kiirema piiril, lisaks meenub, et ma ju tegin need päris suure varuga, sest ümardasin sekundid alati kiirema poole.

13km peal vótan igaks juhuks ära magneesiumitableti, krambitunnet tegelikult pole, aga kui ta juba kaasa sai vóetud see tablett, eks siis ennetagem seda tunnet. ERGO fotopunktis tuleb naeratus täiesti iseenesest ja sundimatult, korra käib küll peast läbi, et huvitav, kas ma teisel korral ka naeratan veel? 16km läbi, aga raskeks pole veel läinud. Hakkan aimama, et víst ei lähegi! Veel móned kilomeetrid ja olen Vanalinnas. Munakividel käib jalg paaris kohas ebakindlalt, aga ónneks pääsen vigastusteta. Kogu trassi vältel on publik ja kohtunikud olnud suurepärased ergutajad ja toetajad, nii ka siin. Umbes kilomeeter enne teisele ringile minekut möödub minust vóitja. Plaksutan talle, kui ta mööda jookseb. Jaani kiriku juures näen ka Tiinat, nii tore vahelduseks ka mónda tuttavat ergutajat näha. “Siiamaani on küll super!” hóikan talle. Hetkeks tundub, et poolmaratonis ónnestub joosta isiklik, aga tegelikult jään siiski 2 minutiga alla, mis pole loomulikult üldse tähtis.

Ringivahetus – nüüd on siis see koht, millest kirjutatakse, et “see on väga raske moment ja suure tóenäosusega tekitab tahtmise rajalt maha astuda, sest finish on ju ka sisuliselt siinsamas”. Mul on hoopis hea meel, et ühe ringi saab veel joosta. Estonia orkester on ka ennast parajasti lavale sättinud, aga kahjuks nad ei mängi veel, ma oleks tiba rahulikumalt pidanud selle esimese ringi vótma :) 25. kilomeetril hakkan esimest korda tundma pólvi, eriti paremat, milles on olnud rulluisuvigastus. On veidi valus, aga raske ikkagi mitte. Aga 28. saan aru, et nüüd on see koht, kus elu seab mulle ette valiku: kas ma riskin sellega, et jään oma graafiku(te)le pisut alla vói sellega, et jooksen viimased 10 kilomeetrit piindeldes. Kuidagi ei raatsi vótta riski siiani kestund ülihead emotsiooni rikkuda. Testin ühe joogipunktivahe kiirkónniga, et kui palju maha jään – kiiremast graafikust minutiga, aeglasemast olen tublisti ees. Seega vótan julgelt üsna pikki lóike kiirkónnis – esialgu 1km jooksu 1km kiirkäimist vaheldumisi hiljem käimist pikemaltki. Kui hakkan käimisega jooksjatest mööduma, móistan, et olen óigel teel. Üks mees küsib, kui temast mööda siban, et kas terve trassi tegin kiirkóndi. Selline käimine mulle allandmisena küll ei tundu, kiirkónd on ju samamoodi spordiala kui jooksminegi! Panen käed ja puusad tööle ja läheb küll – tundub, et minu anne peitub kiirkónnis, vähemasti maratoni viimasel 14 kilomeetril. 30 kilomeetrit saab läbi, raske ei ole. Nüüd saab mulle lóplikult selgeks, et enam ei lähe ka. Varieerin edukalt jooksu ja oma äsjaleitud uut sportlikku kirge – kiirkäimist. Usun, et selline lühikese sammuga sibamine vóib eemalt täitsa naljakas paista (kui ma telekast profi käijaid vaatan, siis isegi nemad on naljakad, mis siis minust räákida – umbes nagu part vói pingviin ma arvan), aga tühja sellest, peaasi, et endal mónus on!

36. kilomeeter, uuesti fotopunktis – jooksen läbi näpud püsti, naeratus näol! 39ndal jookseb minust mööda 5:00 tempomees koos kahe kaaslasega. Vaatan kella, mótlen, arvutan… no ma ei saa ju 5h graafikust aeglasemalt joosta… aga mine sa tea, äkki on mu arvutustes kuskil viga… Jóuan taas Vanalinna, 40 märgi juures hakkab kahju, et kohe saab läbi. Vot midagi sellist ma poleks maratonist küll oodanud, et mul on lópus KAHJU, et ainult 2 kilomeetrit veel! Muidugi ma olen väsinud ja ka reielihas on valus, aga ikkagi tahaks veel! Alles 500m enne lóppu jään uskuma, et 5:00 mehed on lópu lihtsalt kiirema teinud. Finishilóigu tulen loomulikult joostes. See emotsioon on ületamatu: kahelpool koridori paksult rahvast, kóik plaksutavad, ergutavad. Ning siis kólab üle vabaduse platsi: “Ja ajaga 4 tundi ja 56 minutit lópetab Marju Villak!”. Tóstan käed, juubeldan ja plaksutan, minu esimene maraton, ilma ühegi loobumismótteta, ilma suuremate valudeta ja kolm minutit ka minu kóige optimistlikumast graafikust kiirem! Ema on finishis vastas, temal on küll pisar silmas, endal vótab ka korraks silma märjaks, kuigi ennast tundes kartsin hullemat :) Ka finishijärgselt ei hakka mul halb, pólveliigesed jäävad muidugi óhtupoole veidi kangeks ja parema jala hüppeliigese juurest kisub krampi, aga muid hädasid pole.

Järgmisel päeval on lihased mingil määral tunda, aga isegi trepist alla saan käsipuu abita. Valusad on: kóólus parema jala pahkluu juurest (selle tómbasin ka igaks juhuks elastikusse), pólved ja umbes 15cm lihast ülevaltpoolt pólvi ja see on kóik. Sellest kuidas maratonijärgselt on ainukesed mittevalutavad kehaosad juuksed ja et järgmisel päeval ei saa kóndida pole juttugi. Lópetuseks ütlen, et loomulikult olen ma väga rahul oma ajaga, aga veel enam rahul olen sellega, et mul oli kogu see 42195m hea! Ehk siis 4 tundi ja 56 minutit (peaaegu) puhast róómu.

Ning päris-päris lópetuseks tahan ma tänada oma ema, kes vóttis endale vaba päeva, tuli mulle kaasa elama ning finishijärgselt seltsiks ja minu väga suur tänu kuulub Kadrile, kes oli juba pikemat aega enne maratoni parimaks innustajaks ja toetajaks!




P.S. Esimese maratonijärgse (taastava) treeningu tegin saalis ergomeetritel ülejärgmisel päeval.