Harku järv 2011

Tallinna poole "startisin" seekord juba oma uuest kodust, kus magasin teist ööd. Seetóttu jäi see öö ka veidi lühikeseks (magasin 4 tundi), noh, uue kodu elevus on veel nii suur, et ma ei raatsi magama minna ja isegi, kui raatsin, siis uni ei tule ja mótted käivad muudkui mööda kolimise-koristamise-sisustamise radasid. Sellegipoolest oli 5:45 ärgata täitsa ok ja tundsin ennast vórdlemisi hästi.

Järve äärde jóudsin poole üheteistkümne kandis, stardini jäi veel peaaegu kaks tundi, aga sooja oli juba 27 kraadi. Seekord startisid Harkus mehed ja naised eraldi, naiste start anti siis, kui esimene mees oli lópetanud. See oli suurepärane otsus, sest need ummikud, mis seal eelmisel aastal tekkisid olid kirjeldamatud. Üldse oli mul eelmise aasta jooksust üsna halb mälestus, mótlesin, et huvitav, kas sellel aastal saab parem olema? Rannas ringi lonkides meenutasin, kuidas me eelmisel korral istusime viimase vóimaliku minutini Kadri ema autos, sest nii külm oli! Sel aastal siis teine äärmus… Tegelikult jooksus kehtib sama tóde, mis muidugi – ei ole (üldiselt) halba ilma, on valesti valitud riided. Lisaks vóimalikult napile riietusele ning valgele nokamütsile, kreemitasin ennast hoolikalt päiksekreemiga kokku ja póletused jäid saamata!

Vóimlesin, vaatasin meeste starti, korraks mótlesin jalad jahutuseks vette panna, aga kartsin, et botased hakkavad hóóruma. 12.10 vótsin stardis koha sisse. Vóitja täpset aega ma ei mäleta, aga nii 9-10 minuti kandis me veel ootama pidime ja siis finisheerusid esimesed kaks meest naiste ergutuste ja plaksutamise saatel. Seejärel anti ka kohe naiste start.

Alustasin móódukas tempos – mitte liigselt lonkides, aga ka mitte üle vóimete. Eesmärgid olin seadnud vórdlemisi móistlikud: parandada eelmise aasta aega (39:42 – see oli tagasihoidlik eesmärk) ning joosta 35 minutiga (realistlik eesmärk). Sattusin vórdlemisi palju kokku naistega, kelle rütm mulle tükk aega sobis, aga enamasti jätsin nad mingil hetkel seljataha.

Esimesed kolm kilomeetrit läbisin kiiremas trennitempos. Raske veel ei olnud. Palav muidugi küll, aga ei midagi ületamatut. Esimene pool kulges mulle sobival kattel ka, ehk siis asfaldil. Joogipunkt oli kolmandal kilomeetril, aga ma ei kasutanud seda. Ma arvan, et ma jooksin need kilomeetrid nii, et esimese vist siiski veidi kiirema kui teise ja siis teise poole pealt hakkasin juurde panema. Tahtsin kórkjate osaks vóimalikult paljusid edestada, sest mäletan, milline kannatuste rada see eelmisel aastal oli – kas tolgendasin mina kellelgi jalus vói keegi minul… see lóik muutiski 2010. aasta jooksu nii ebameeldivaks.

Seekord läks "vósas" hästi – minu grupp oli mulle jóukohane ja liikusime ikka edasi ka. Vóimalik, et seal mingi tempolangus toimus, aga mitte märkimisväärne. Rütm püsis hea, kellestki mööduma ei hakanud, see poleks seda kulu väärt olnud ja keegi ei pressinud ka tagant mööda. Kepikóndijad mehed jäid meile küll ette, aga andsid viisakalt teed. Aitäh! Ainuke probleem sellise ilmaga oli, et päike küttis lagipähe, aga tuuleóhku polnud kórkjates grammigi!

Niipalju kurnas seal katlas higistamine ära, et 6km silti näha oli mul päris hea meel, kuigi ma teadsin, et jooksu kóige raskem (samas väga lühike) osa on veel ees – nimelt rannaliiv. Lahtises liivas on umbes nagu märjemas lumes joosta, lisame siia kolmekümnekraadise palavuse ja isegi paarisajameetrine lóik muutub lóputuks. Viimased sadakond murumeetrit olin sunnitud tegema lópuspurdi, sest tagant hakkas üks spurtima ja mul uhkus ei lubanud ju ilma vóitluseta alla anda. Ma arvan, et ma jäin alla, aga kindel pole, sest see "sprindijupp" vóttis mult hetkeks kóik – ma ei mäleta viimaseid meetreid. J

Róóm on tódeda, et ma täitsin oma eesmärgid ja et see oli selle aasta esimene jooks, millega ma tóesti igas móttes rahule jäin. Eriti meeldis mulle, et ma ei andnud lópus järgi (vói alla), teises pooles ei lasnud ma kedagi mööda.. Ónneks muutus enesetunne väga ruttu normaalse(ma)ks tagasi. Aeg 34:44 (km= 5:25)