Rogaini MMile mineku idee käis välja Kadri vahetult
enne Laulasmaa Ultrat. Vähem kui ööpäev enne 168km jooksu oli mul raske kindlat
otsust vastu võtta. Pean ausalt tunnistama, et kui see esimest korda jutuks
tuli, ma isegi ei süvenenud sellesse mõttesse eriti. Paar päeva peale ultrat
oli selge, et ühtegi püsivat tervisekahjustust, mis pooleteise kuu pärast
takistaks uue ööpäevase ürituse läbimist, mul ei ole, helistasin Kadrile, et
olen tulija. Kadri oli selleks ajaks kutsunud ka Kairet, kes samuti oli nõus ja
nii meil kolmeliikmeline naiskond moodustuski. Kiireloomulist asjaajamist oli
üksjagu, ei hakka selle peale inetrnetiruumi raiskama, aga soovituseks
niipalju, et Venemaale võistlema minek tasub otsustada veidi varem, kui kuu
enne võistlust - vähem stressi.
Kuna võistlus toimus seekord 300km kaugusel Tartust,
otsustasime autoga mineku kasuks, mis andis pakkimiseks ja asjade kaasa
võtmiseks vabamad käed. Kuigi peale eelmist aastat Tsehhis olime välistanud
võimaluse enne/peale pikka pingutust telgis ööbimise, võtsime igaks juhuks
telgid ka kaasa.
25. juuli õhtul jõusime võistluskeskusesse,
registreerusime ja sõitsime Aloli turbazasse, et saada treeningkaardid ning
ennast sisse seada. Majutus oli odav, väga ilusas kohas, mitte just esimeses
värskusastmes, aga toimiv. Kõigepealt tegime rõdul süüa, sõime ja siis
suundusime autoga treeningule. Just, autoga. Kell oli palju, liigselt ennast
väsitada ei tahtnud, otsustasime, et sõidame autoga mõnele punktile nii
lähedale, kui saab ja liigume jala võimalikult vähe. Kaks punkti jõudsimegi
võtta, sest hakkasime pimeda peale jääma ja lampe enne homset kulutada ei
saanud. Kairel oli küll tagavaralamp peas, aga kolmepeale poleks sellest
jagunud. Treeningkaardi punktid tulid igatahes kergelt (teise puhul sõitsime
küll õigest teeotsast mööda, aga ma jõuan vaevu kiirema jalgsi liikumise peal
järjel püsida, mis siis autosõidust rääkida). Igasugused vajalikud toimingud
pakkimisest teipimisteni tehtud, saime südaöö paiku magama.
Äratus oli 7.30, Kadri ütles, et nüüd on kõige
raskem osa rogainist – hommikune ärkamine – tehtud. Minul ei olnud väga hull,
sest ma olengi umbes sellisel kellaajal (Eesti aja järgi 6.30) harjunud tõusma.
Panime riidesse, sõime, pakkisime. Ööpäevase võistluse eelne riietumine on
paras täppisteadus, eriti mis puudutab jalgu. Kõigepealt varvastele teibid,
juba on õnneks enamvähem teada ohukohad, mis hõõruma kipuvad, sinna siis teip.
Teip peab olema pandud nii, et ei oleks vähimatki võimalust, et see ennast
servast rulli keerab. Seetõttu teipisin ühte suurt varvast neli korda, enne,
kui rahule jäin. Siis esimene paar sokke, jällegi nii, et kuhugi mitte ühtegi
kortsu ei jääks, teine paar sokke, tossud, püksisäärte lukud mugavasse kohta,
bahillid peale... Pisiasjad, aga sellised pisiasjad, millele tähelepanu
mittepööramine parimal juhul tähendab väga pikka ebamugavat ööpäeva, halvimal
juhul lõpetab sinu (ja sinu tiimi) võistluse poole pealt.
Kaardisabas olime esimeste hulgas. Planeerisime
autos, et oleks rahulik ja omaette. Esimene pilk kaardile... oi, kui palju
sinist ja vähe teid. Põhiplaneerija oli meil loomulikult Kadri, aga meie
Kairega mõtlesime aktiivselt kaasa. Kaardi edelanurga välistasime, see oli
kõige soisem ja kõige segasemate punktidega, teed praktiliselt puudusid. 11.40
läksime starti. Mul oli kerge ärevus, aga hea enesetunne. Teadsin, et ma olen
füüsiliselt väga heas vormis, teadsin, et sellist ärakukkumist nagu eelmisel
aastal Tsehhis viimase 6 tunniga mul ei tule. Seda teadsin muidugi ka, et
orienteerumises olen ma jätkuvalt nõrk, aga lootsin, et ehk siiski parem, kui
eelmisel aastal.
55-67-57
Stardist minnes tegime kohe vea, ei keeranud õigest
teeotsast ära. Väike mõttepaus ja jooksime tagasi. Eks ta stardiemotsiooni pealt see viga tuli,
aga positiivset oli selles ka, saime algusest peale üksi liikuda. Natuke
teejooksu ja siis otsustasime muuta oma algset plaani ning läheneda esimesele
punktile hoopis sihilt, mis tõesti oli otsem, aga siht oli täis kasvanud ja
suhteliselt raskesti liigutav. Punkt
võetud, muutsime jälle veidi oma esialgset kava ning selle asemel, et otse läbi
metsa teele minna läksime üle lagendiku. Jällegi, esmapilgul ju loogiline, kui
on valida, kas liikuda metsas või lagedal, siis ikka ju lage tundub joostavam.
Paraku see lage tähendas raielanki kännutüügastega, milledest ühe oskasin kohe
endale põlve joosta. Pauk oli selline, et korraks läks süda ka pahaks. Kaaslasi
ma sellest teavitama ei hakanud, sest mida nad ikka teha saavad, tekitan ainult
ilmaaegu muret ja halba emotsiooni. Liikuda õnneks väga valus ei olnud, valusad
olid vastu põlve käivad oksad. Otsustasime, et enam me midagi ümber ei otsusta.
94-66-69-37-99-59
Nüüd jõudsime veidi sinisemasse kaardiosasse, aga
tegelikult oli see täiesti vabalt kõnnitav soo, pigem raba. Ühesõnaga
tsiteerisin mõtteis klassikuid: „kui see on soo, siis mina olen nõus siin
kõndima.“. Meie ideoloog J Kadri liikus sellistes kohtades, mis
tõsist orienteerumist nõudsid ees, aga loomulikult lugesime meie Kairega ka
enamuse ajast kaarti, kordagi polnud tunnet, et ah, ma ei viisti praegu või et
ma ei jaksa lugeda. Kuigi aru küll päris
kogu aeg ei saanud ja olid mõned kohad, mis olid meil lahtiseks jäänud ja siis
pidi keegi vaatama, kuidas edasi teha ja parajasti see tiimiliige ei lugenud
kaarti. Näiteks 94-st edasimineku olime jätnud lahtiseks, kas minna 59 või 66?
Enne 57 palus Kadri kellelgi mõelda, mis edasi teha, ma siis süvenesin hoopis
sellesse, mitte kaardilugemisse, seega, kuidas me 57-94 jõudsime pole mul
aimugi. Paraku sain ma valesti aru, mina vaatasin ainult, kuidas tunduks kõige
parem 94-59 minna, mitte KAS üldse niimoodi minna. Seega kui 94 jõudes ütles
Kadri, et lähme ikka algse plaani järgi 66 polnud minu mõttetööst muud kasu,
kui väike ajugümnastika.
94-66 minek oli natuke pusle, aga lahendasime selle
kraavinduse ja muu seal kuidagi ära. Minul kadus järg metsas küll vahepeal
täiesti, aga abiks oli see, et Kadri mõtles tihtilugu valjusti ja see aitas ka
minul joonel püsida. Samas hakkasin ma aegajalt enda peale vihastama, esiteks
sellepärast, et ma ei oska ja teiseks sellepärast, et isegi, kui ma olin üsna
kindel, et ma saan aru, siis Kadri küsimuse peale ma ikkagi ei julgenud väga
kindlalt vastata. Eneseusaldus oli madal. Mulle ei meeldinud see enda peale
kurjaks saamine, eriti tagantjärgi mõeldes, sest ma ei saa endalt nõuda, et 2
aastaga saab orienteerumises kindluse saavutada, eriti, kui sellega tegelda nii
paaril korral aastas. Aga mis teha, 24 tunni jooksul elad läbi igasuguseid
emotsioone ja endaga tülliminek kuulub paratmatult nende hulka, vähemalt minu
puhul.
Kaardi kaguosas, punkt 59 juures ekslesime kaua,
reljeefist ei saanud aru, soodest ei saanud ka aru, mina ei saanud mingiks
hetkeks enam üldse millestki aru. See oli minu jaoks üks raskemalt tulnud
punkte, selline lootusetuse tunne tekkis, et kuidas ma ikka üldse ei jaga kus
ma olen ja mis ma tegema pean?! See, et teised ka aru ei saanud, ei lohutanud
üldse. Mul oli tõsiselt hea meel, kui sellest kohast lõpuks (ikkagi ka saagiga)
minema saime.
42-48-95
Teede peal oli mul väga mõnus, jaksu oli, läksin
mõnevõrra ette. Kui on jõudu, et vedada, siis tuleb see jõud ära kasutada, küll
mõistuse piires, aga sellel võistlusel õnnestus enda jagamine vist päris hästi.
Kaire ja Kadri arutasid seljataga, et mulle see ultravärk ikka vist väga sobib.
Mõtlesin aegajalt selle peale ja jõudsin järeldusele, et sobib jah. Kuigi
hommikul oli umbes tunniks ajaks hetk, kus ma kahtlesin, et kuiväga
ta ikka sobib ja kas nüüd tuleb jälle äravajumine, aga eriti ei tulnud. Mulle
meenus „armastus kolme apelsini vastu“: „kõige noorem, kõige lollim, aga kõige
tugevam“. Tiimikaaslased olid nõus, et ma selle tiitli omale võtan J
Kuigi seda tugevuse osa peab veel natuke mõtlema...
Põlv läks ajapikku paremaks, ainult füüsiline
kontakt oli valus. Palusin plaasterdamispeatust, et põlvele polster saada. Ma
polnud enne vaadanudki, sest mis see vaatamine ikka aitab, põlvel oli
tikutopsist veidi pikem marratsus ja liigese alumises osas muhk. Kadri puhus
peale, et nahk plaasterdamiseks ära kuivaks, sellest oli topeltkasu – nahk sai
kuivaks ja valu jäi väiksemaks. Polster oli igaljuhul hea mõte, sest ragistamist
ja okstega vastu jalgu saamist seal ikka oli. Kuigi minu jaoks kõige
ebameeldivamat asja – kuusetihnikut kohatsime me suhteliselt vähe. Me korra isegi
arutasime, et mis on kõige hullem, kas kuusetihnik või tuulemurd, seal jõudsime
konsensusele, et tuulemurd, kodustes tingimustes asja üle mõeldes tundub mulle
kuusetihnik hullem. Igatahes mingid silmini nõgesed ei ole üldse probleem, see
sai Venemaal ruttu selgeks. Tee kaardil võis vabalt tähendada rinnuni vaarikaid
ja ülepea nõgeseid, aga mingil hetkel ma kõrvetamist enam ei tundud. Kaire sai
küll korra mingi eriti aktiivse nõgese käest valusama laksu. Kuni varahommikuni
liikusime kõik lühikeste käistega, käed olid pärast muljetavaldavalt täpilised,
aga nõgesed pidid ju tervisele kasulikud olema? Putukad olid oluliselt
tüütumad, eriti parmud, aga nende hammustused paistetasid õnneks üles valikuliselt,
muidu ma oleks üleni paistes. Kaire sai ka mingi muu nõelava looma käest suraka.
39-86-49-W6
Tundus, et vesi hakkab otsa saama, kuigi olin
käitunud kokkuhoidlikult ja palju panustanud pohladele. Enne 39-sse minekut
leidsime ühe kena selge veega oja, kus jõime, kastsime niisama päid ja jalgu
vette. Joogipunktini oli veel mõnevõrra aega. Vesi oli nii hea, et kuidagi ei
raatsinud ära minna. Olime juba mõnda aega liikunud väga ilusas järvederohkes
piirkonnas. Veel ja metsal koos on mingi maagiline mõju, tekib seletamatu ürgne
tunne.
Korra proovisime kummis liikumise ära, paarisajaks
meetriks võtsin Kadri sleppi. Selle asja juures tuleb kõige rohkem lihvida
kokku ja lahti ühendamist, liikumine oli ok, vähemalt mulle. Kui lahti
ühendasime, leidsin kiiresti võimaluse kumm koti rihmadesse kerida. Haarasin
vöökotist snikersi, kuigi praegu oli koht, kus tulnuks orienteeruda. Sain
Kadrilt väikse õigustatud noomituse, et seal, kus ei ole mööda teed minekut
võiks kõik kaarti vaadata ja söömisega mitte tegeleda.
W6 jõudes kükitasin kõigepealt kraani juurde jooma,
põlv oli kükitades valus, siis hakkasin kotti seljast harutama, et joogisüsteem
täitmiseks kätte saada. Kõikvõimalikud rihmad, kummid ja nöörid läksid
lootusetult sassi ja teatasin kaaslastele valjuhäälselt, et mul tekkis nüüd
frustratsioon sellest jamast siin. Kaire harutas mu õnneks lahti ja Kadri
käskis mul kummi küljest võtta kuna eeldatavasti me seda siiski ei vaja. Kuna
kükitada oli valus põlvitasin, et täis joogisüsteemi seljakotti tagasi toppida,
äralöödud põlv tegi maaga kontakti saades tugevat valu, asjad ei mahtunud kotti
tagasi (poolik cocapudel rändas kas Kadrile või Kairele, ei mäleta), parmud
sõid nagu pöörased... oli natuke raske hetk ühesõnaga.
73-60-24-85-41-73
Aeg lähenes õhtule, graafikust olime maas, aga Kadri
arvas, et enne hommikut ei hakka vaatama, mida ja kust ära jätta. Hommikuks
olid meil plaanis mõned üsna rasked punktid, arvata oli, et need tuleb ära
jätta, aga kui kaugele minna ja kui palju võtta, seda ei hakanud veel
otsustama. Joogipunktis tekkinud paha tuju läks üle, eriti teedel liikumine oli
mõnus. Päike paistis, inimesed telkisid järvekeste ääres, meie rogainisime...
tore. Väsimust ei olnud. Joogipunktis oli selgunud, et enamus mu veest oli kotis
alles, seega jõin nüüd julgemalt. Huvitaval kombel oli mu veetarbimine peaaegu
poole väiksem, kui Tsehhis, kuigi ilm oli tunduvalt soojem. Võibolla on asi
teadlikkuse tõusus, kehakaalu kaotuses, õiges riietumises...
Hämardus, kellast ei teadnud ma enam suurt midagi,
sest kuskil punkti 42 kandis oli minu truu polar otsustanud Venemaa metsadega
lähemat tutvust tegema minna. Loo moraal – ärge minge 24h rogainima kellaga,
mille rihm on mäkkaivari ja kinesioteibiga parandatud. Kuna läksime rajale minu
ja Kaire kelladega, oli meil nüüd ainult üks veel järel. Rohkem õnneks kadusid
ei olnud, napilt läks Kaire kompassiga, mille ta ühes plaastripeatuses maha
pani ja sinna jättis. Õnneks avastas Kaire kompassi puudumise võrdlemisi ruttu
ja sai lihtsalt ühe jookuetapi lisaks. Hommikupoole ööd kaotasin ka kaela
seotud paberi lahtiseletatud tingmärkidega, me polnud seda praktiliselt
kasutanudki ja siis, kui lõpuks vaja läks, mul seda enam ei olnud. Üks oli meil
varuks kotis olemas.
32-45-84-21-W5
Lahtiseks olime jätnud punkti 58, nüüd oli vaja
otsustada kas tahame seda võtma minna. Oma plaani pidime nagunii ümber tegema.
Tulime 32st, väljas oli tugevalt hämar, tee peal nägi veel ilma lambita. Tundus
siiski targem 58 võtmata jätta ning jätkata mööda teed loodesse. Hoidsin lampi
nii palju kokku kui võimalik. Tsehhist saadud kogemus oli veel meeles. Teedel
sai väga hästi hakkama kolmekesi ka ühe lambiga, metsas muidugi mitte. 84 punkt
oli hullumaja... Püüdsime aru saada küngastest ja sookestest, kõik tundus nagu
õige, aga mida ei olnud, oli punkt. Järgmine katse, sama tulemus. Sarnaselt
üsna nõutult ekslejaid oli seal teisigi. Öösel ei saanud hästi aru küngaste
kõrgustest, sookeste suurusest. Igat lompi ju ka kaardil ei ole, aga pimedas ei
saagi aru, kas see „lomp“ nüüd siis võiks olla või mitte. Kuigi ajus on selle
ekslemisega seal tekkinud mingi kaitserefleks ja ma peensusteni kõike ei
mäleta, siis ma arvan, et me saime selle punkti Hiie-Lahtmäe abiga.
Igaljuhul kätte me ta saime ja teedele (ka mitte kõige kergemalt) välja ka. 21
minnes ei klappinud kaart külavahelise teedevõrgustiku osas päriselt reaalsusega. Rinnuni heinas on neid „teid“ kerge juurde saada – sõidab talumees korra
belarussiga naabri juurde ja naaber sõidab ka paar korda ja ongi „tee“, saa sa
siis pimedas aru, kui tee ta tegelikult on. Joogipunkti jõudes oli mul tekkimas
ohtlik apaatsus, ei olnud paha tuju, aga võitlusvaimu ka ei olnud. Ükskõik oli.
Lõke põles joogipunktis – ilus, Kadri pakkus jõhvikatega sherbetti – hea, jalad
olid suhteliselt heas korras- tore. Aga üsna tuim oli olla, kui keegi oleks
praegu öelnud, et lõikame nüüd otse võistluskeskusesse tagasi, oleks ma
tõenäoliselt vastanud, et lõikame siis jah (kuigi ligi 10 tundi oli veel ees).
91-34-74-44-64
91-34 polnud iseenesest viga, välja arvatud see, et
me tegime meeletu ringi, selle asemel, et üritada ületada umbes 30m laiust
veekitsust kahe järve vahel. Kaardil oli kaldad musta joonega, ehk siis
ületamatud, hiljem selgus, et seal olla põlvini vesi olnud. Läbisime Vene
külasid, leebelt öeldes huvitava arhidektuuriga. Kadri kahetses, et neid valges
ei näinud. Enesetunne (vaimne) oli üldiselt täitsa ok, parem kui mõni aeg
tagasi. Vahepeal istusime, korrastasime jalgu, sõime parmesani juustu,
vaatasime tähti, tore ja hea oli olla. Kõige positiivsem ja ärksam tundus meist
olevat Kaire, igaljuhul tema rõõmus optimism aitas mul ka jälle järjele saada.
Kuni punktini 74. Läksime alguses lohaga, mis keset mülgastikku äkitselt ära
kadus. Tallasime seal ringi, lõpuks jäi Kaire seisma, meie Kadriga hakkasime
sood kammima. Tagantjärele mõeldes, ma ei saa aru, miks ma ei läinud künka otsa,
kus punkt lõpuks oli, ilmselt tundus see küngas pimedas ebareaalselt suur.
Pritsik-Peitof-Sild võistkond kammis sama ala. Lõpuks hakati künka otsast
karjuma „Maaaatiii! Maatiii!“ ja siis juba ka: „Eesti naised, tulge üles!“.
Kadri ütles, et millalgi ju peab hakkama valgeks ka
minema, kell oli pool kuus ja nüüd juba natuke lubas ka selles osas. Tsehhis
sain ma lindude järgi aru, et kohe läheb, Venemaa linnud on kuidagi teistmoodi,
koidikul nad laulma ei hakanud, või sattusime me mingisse linnuvabasse piirkonda,
ei tea.
90-35-65-53
Punktis 64 olime kaardi kõige kaugemas loodetipus ja
aega jäänud 5 tundi. Mul tekkis mure, et kas me ikka jõuame. Kadri vaatas
kaarti ja ütles, et me oleme tõesti kodust väga kaugel. Ta palus kellelgi
linnulennuline kilometraaz kokku arvutada. Asusin tegudele, see võttis kell 7
hommikul peale 19 tundi liikumist üsna palju aega. Alustuseks mõõtsin igaks
juhuks mitu korda, et mingit eriti lolli viga vältida, siis arvutasin ka mitu
korda. Selge oli, et jalutamist endale lubada ei saa, suuremat ekslemist ka
mitte, aga hilinemine tundus ka suhteliselt ebareaalne. Selleks pidanuks
midagi eriti pekki minema.
Orienteerumisest ei teadnud sel hetkel midagi, olin arvutamisega hõivatud.
Jalad polnud enam esimeses värskuses, tekkisid suured villid. Kuna need tekksid
meil kõigil ja üsna samades kohtades ning see pole esimene kord, hakkan ma täiesti
uskuma Kadri teooriat – Speedcross nii pikaks maaks ei sobi, eriti kui sees on
suhteliselt palju kõva pinnast. Need naglad talla all on lihtsalt liiga suured
ja avaldavad teedel liikudes jalale liigset survet. Umbes 17 tundi on minul
piir, siis läheb jamaks. Lisaks tekkis mul nüüd, kella 8 paiku hommikul ka
teatav füüsiline ära vajumine, energiatase kukkus ära, sõin kõik oma
allesjäänud söögi, muretsedes, et kui see ei aita, mis siis saab. Õnneks oli
teistel toitu üle, panin ka osa Kaire hematogeeni ja Kadri sherbetti nahka.
Palusin kaardilugemisest puhkust, tempot jaksasin enamvähem normaalselt hoida.
Tekkis eksistentsiaalseid küsimusi, miks ma seda teen ja äkki peaks ikka
lihtsalt ultrajooksu juurde jääma.
79-80-22-23
See oli küllalt tempokas osa rogainist, Kadri ütles
pärast, et viimased neli tundi oli tema parim osa, siis oli tunne, et vot lähme
ja paneme nüüd. Mina sain ka kodu lähenedes oma surnud punktist üle. 79st
tulles teepeal plaasterdasin ühe suure jõhkralt valusa villi kannal, toss ei
tahtnud päras enam jalga minna, üle suure villiga kanna tossu tursunud jalga
suruda polnud elu meeldivaim tegevus. Samas olime me kõik võrdlemisi virgunud,
enam polnud juttugi sellest ah-lähme-siis-otse-koju suhtumisest, ikka tuli veel
võtta need punktid, mis annab. Nüüd oli jälle see vana hea hasardis Kadri ka
tagasi, kes küsis küll 80 kohta, kas ma saan sinna minna. Vastasin, et muidugi
saan. Noh, villidest ma oskan juba üle olla! Eelnevad punktid olid tulnud
küllalt ladusalt, loostime, et 80ga ei lähe ka väga halvasti, sest eeldsime
sealt leida korralikud lohad. Loha me leidsimegi, meie ees liikus venelannadest
võitjatiim, kes kasutas täpselt sama loha, kui meie ja tegi seega täpselt sama
vea. Meie usaldasime loha ja oma mõistuse lülitasime välja, seega momendiks, kui
järg käest läks, ei saanud aru, kus me kaardil oleme. Kadri mõtles lõpuks
siiski õige suuna välja, venelased panid vastassuunas ajama, aga ju nad ka
lõpuks selle 80ne siiski kätte said. 80nes saime kokku Etsi ja Marjega, kellega
koos läksime lõpuni. Meil ei olnudki 23 plaanis, aga Ets küsis, kas see on meil
võetud ja kuuldes, et ei ole kutsus meid kaasa. „Aaa, teie olete need
viiuldajad jah?“, Kaire vastas, et mõned meist tõesti. Igatahes tundub Kaire,
et sinuga on tuleviku osas otsustatud – viiuldaja. Lõige 23 tuli mitte läbi
väga hästi joostava metsa, punktis väike ekslemine, aga ajamuret meil enam ei
olnud, finishisse oli poolteist kilomeetrit teejooksu, aega kolmveerand tundi.
Kuigi ma ütlesin, et äkki teeks selle viimase jupi ka nii, et tõusul kõnd, siis
keegi sellega eriti kaasa ei tulnud ja väga hea, et ei tulnud, ma olin
võimeline jooksma küll ja nii sai veidi varem koju.
Finishis tulid seekord minul pisarad silma, ma ei
tea, kas teistel ka. Igatahes esimesel tiimipildil, mis meist tehti, olen ma
ilmselt üsna nutuse ja pulss laes näoga. Pilte tehti üldse palju (ka rajal ühes
kohas).
Kuidas see üritus kokku võtta? Esiteks Kadri
poolel maal öeldud lausega: kui seda edasi teha, siis peaks trenni tegema. Enda
kohat võin öelda, et jalad on kordades tugevamad, kui pea. Sügisel katsun veel
orienteerumise osas päästa, mis annab ja äkki tõesti peaks ka TÜASki o-trenni
minema. Tiimi osas pole mul öelda mitte ühtegi halba sõna – kõik oli super.
Alates Tõrvandist väljasõitmisest 25. juuli hommikul ja sinna tagasi jõudmiseni
28. õhtul. Rajal suutsime lobisemist vältida, muul ajal oli tore ja hea ja
lõbus. Kindlasti ei olnud me sellepärast kuidagi aeglasemad, et me kolmekesi
olime, kindlasti ei läinud ka sellepärast midagi rohkem pekki. Õhkkond oli soe
ja toetav, aitäh Kadri ja Kaire, te olete suurepärased reisi- ja
tiimikaaslased! Kuigi ma elasin rajal läbi nii ja naasuguseid emotsioone, siis
üldmulje tagantjärgi on väga positiivne. Võiks öelda, et positiivsemgi, kui
peale Tsehhit, kuigi sealt tuli parem tulemus. Märjana telgis külmetamise osa
jäi ära, selles võib asi olla. Natuke oli „võimalik vaid Venemaal“ olukordi ka
– sõjaväedush oli nii kuum, et sinna alla minna ei saanud. Sellise ürituse
järel oled pigem valmis jääkülmaks dushiks, toidusabas seisime peaaegu tunni,
Aloli kämpingus oli dushiruumi lukk VÄLJASpool ust... Kämpingusse jäämine oli
igati õige otsus, sest koht oli ilus, õlu ja söök odavad, voodis magamine on ka
päris tore. Hommikusöögiks sõin kotletti salatiga ning pliine kondentspiima ja
võiga, laadis suure osa kaloreid ühe korraga ära.
Tänaseks (31. juuli) on jalad põhimõttelsielt
korras, villide probleeme ei ole, üks säärelihase otsa põlveõndlas annab tunda.
Eile ja üleeile oli kurguvalu ja väike palavik, Alolis sai pikalt järves
mulistatud.
Tulemus tuli selline, et võtsime 2020 punkti ja
saime 45 naiskonna hulgas 12. koha.
Meie detailsed tulemused, koos kaardiga: http://wrc2013.com/results/teamresult_384.htm
http://www.telecom7.ru/news/releases-archive/pro-pskov/2131/, Meie lõpp ka kaadrisse jäänud, 2:30 kandis.
Etsi blogi: http://spordilinn.blogspot.com/2013/07/rogaini-mm-venemaal-kehvapoolse-oo-ja.html
http://www.telecom7.ru/news/releases-archive/pro-pskov/2131/, Meie lõpp ka kaadrisse jäänud, 2:30 kandis.
Etsi blogi: http://spordilinn.blogspot.com/2013/07/rogaini-mm-venemaal-kehvapoolse-oo-ja.html
Kui venelased pilte ka üles panevad, proovin need lisada.
Tublid tüdrukud!
ReplyDeleteAitäh!
Delete