Rogaini MM Venemaal, 26-27. 07. 2013

Rogaini MMile mineku idee käis välja Kadri vahetult enne Laulasmaa Ultrat. Vähem kui ööpäev enne 168km jooksu oli mul raske kindlat otsust vastu võtta. Pean ausalt tunnistama, et kui see esimest korda jutuks tuli, ma isegi ei süvenenud sellesse mõttesse eriti. Paar päeva peale ultrat oli selge, et ühtegi püsivat tervisekahjustust, mis pooleteise kuu pärast takistaks uue ööpäevase ürituse läbimist, mul ei ole, helistasin Kadrile, et olen tulija. Kadri oli selleks ajaks kutsunud ka Kairet, kes samuti oli nõus ja nii meil kolmeliikmeline naiskond moodustuski. Kiireloomulist asjaajamist oli üksjagu, ei hakka selle peale inetrnetiruumi raiskama, aga soovituseks niipalju, et Venemaale võistlema minek tasub otsustada veidi varem, kui kuu enne võistlust -  vähem stressi.

Kuna võistlus toimus seekord 300km kaugusel Tartust, otsustasime autoga mineku kasuks, mis andis pakkimiseks ja asjade kaasa võtmiseks vabamad käed. Kuigi peale eelmist aastat Tsehhis olime välistanud võimaluse enne/peale pikka pingutust telgis ööbimise, võtsime igaks juhuks telgid ka kaasa.

25. juuli õhtul jõusime võistluskeskusesse, registreerusime ja sõitsime Aloli turbazasse, et saada treeningkaardid ning ennast sisse seada. Majutus oli odav, väga ilusas kohas, mitte just esimeses värskusastmes, aga toimiv. Kõigepealt tegime rõdul süüa, sõime ja siis suundusime autoga treeningule. Just, autoga. Kell oli palju, liigselt ennast väsitada ei tahtnud, otsustasime, et sõidame autoga mõnele punktile nii lähedale, kui saab ja liigume jala võimalikult vähe. Kaks punkti jõudsimegi võtta, sest hakkasime pimeda peale jääma ja lampe enne homset kulutada ei saanud. Kairel oli küll tagavaralamp peas, aga kolmepeale poleks sellest jagunud. Treeningkaardi punktid tulid igatahes kergelt (teise puhul sõitsime küll õigest teeotsast mööda, aga ma jõuan vaevu kiirema jalgsi liikumise peal järjel püsida, mis siis autosõidust rääkida). Igasugused vajalikud toimingud pakkimisest teipimisteni tehtud, saime südaöö paiku magama.

Äratus oli 7.30, Kadri ütles, et nüüd on kõige raskem osa rogainist – hommikune ärkamine – tehtud. Minul ei olnud väga hull, sest ma olengi umbes sellisel kellaajal (Eesti aja järgi 6.30) harjunud tõusma. Panime riidesse, sõime, pakkisime. Ööpäevase võistluse eelne riietumine on paras täppisteadus, eriti mis puudutab jalgu. Kõigepealt varvastele teibid, juba on õnneks enamvähem teada ohukohad, mis hõõruma kipuvad, sinna siis teip. Teip peab olema pandud nii, et ei oleks vähimatki võimalust, et see ennast servast rulli keerab. Seetõttu teipisin ühte suurt varvast neli korda, enne, kui rahule jäin. Siis esimene paar sokke, jällegi nii, et kuhugi mitte ühtegi kortsu ei jääks, teine paar sokke, tossud, püksisäärte lukud mugavasse kohta, bahillid peale... Pisiasjad, aga sellised pisiasjad, millele tähelepanu mittepööramine parimal juhul tähendab väga pikka ebamugavat ööpäeva, halvimal juhul lõpetab sinu (ja sinu tiimi) võistluse poole pealt.

Kaardisabas olime esimeste hulgas. Planeerisime autos, et oleks rahulik ja omaette. Esimene pilk kaardile... oi, kui palju sinist ja vähe teid. Põhiplaneerija oli meil loomulikult Kadri, aga meie Kairega mõtlesime aktiivselt kaasa. Kaardi edelanurga välistasime, see oli kõige soisem ja kõige segasemate punktidega, teed praktiliselt puudusid. 11.40 läksime starti. Mul oli kerge ärevus, aga hea enesetunne. Teadsin, et ma olen füüsiliselt väga heas vormis, teadsin, et sellist ärakukkumist nagu eelmisel aastal Tsehhis viimase 6 tunniga mul ei tule. Seda teadsin muidugi ka, et orienteerumises olen ma jätkuvalt nõrk, aga lootsin, et ehk siiski parem, kui eelmisel aastal.

55-67-57

Stardist minnes tegime kohe vea, ei keeranud õigest teeotsast ära. Väike mõttepaus ja jooksime tagasi.  Eks ta stardiemotsiooni pealt see viga tuli, aga positiivset oli selles ka, saime algusest peale üksi liikuda. Natuke teejooksu ja siis otsustasime muuta oma algset plaani ning läheneda esimesele punktile hoopis sihilt, mis tõesti oli otsem, aga siht oli täis kasvanud ja suhteliselt raskesti liigutav.  Punkt võetud, muutsime jälle veidi oma esialgset kava ning selle asemel, et otse läbi metsa teele minna läksime üle lagendiku. Jällegi, esmapilgul ju loogiline, kui on valida, kas liikuda metsas või lagedal, siis ikka ju lage tundub joostavam. Paraku see lage tähendas raielanki kännutüügastega, milledest ühe oskasin kohe endale põlve joosta. Pauk oli selline, et korraks läks süda ka pahaks. Kaaslasi ma sellest teavitama ei hakanud, sest mida nad ikka teha saavad, tekitan ainult ilmaaegu muret ja halba emotsiooni. Liikuda õnneks väga valus ei olnud, valusad olid vastu põlve käivad oksad. Otsustasime, et enam me midagi ümber ei otsusta.

94-66-69-37-99-59

Nüüd jõudsime veidi sinisemasse kaardiosasse, aga tegelikult oli see täiesti vabalt kõnnitav soo, pigem raba. Ühesõnaga tsiteerisin mõtteis klassikuid: „kui see on soo, siis mina olen nõus siin kõndima.“. Meie ideoloog J Kadri liikus sellistes kohtades, mis tõsist orienteerumist nõudsid ees, aga loomulikult lugesime meie Kairega ka enamuse ajast kaarti, kordagi polnud tunnet, et ah, ma ei viisti praegu või et ma ei jaksa lugeda. Kuigi  aru küll päris kogu aeg ei saanud ja olid mõned kohad, mis olid meil lahtiseks jäänud ja siis pidi keegi vaatama, kuidas edasi teha ja parajasti see tiimiliige ei lugenud kaarti. Näiteks 94-st edasimineku olime jätnud lahtiseks, kas minna 59 või 66? Enne 57 palus Kadri kellelgi mõelda, mis edasi teha, ma siis süvenesin hoopis sellesse, mitte kaardilugemisse, seega, kuidas me 57-94 jõudsime pole mul aimugi. Paraku sain ma valesti aru, mina vaatasin ainult, kuidas tunduks kõige parem 94-59 minna, mitte KAS üldse niimoodi minna. Seega kui 94 jõudes ütles Kadri, et lähme ikka algse plaani järgi 66 polnud minu mõttetööst muud kasu, kui väike ajugümnastika.

94-66 minek oli natuke pusle, aga lahendasime selle kraavinduse ja muu seal kuidagi ära. Minul kadus järg metsas küll vahepeal täiesti, aga abiks oli see, et Kadri mõtles tihtilugu valjusti ja see aitas ka minul joonel püsida. Samas hakkasin ma aegajalt enda peale vihastama, esiteks sellepärast, et ma ei oska ja teiseks sellepärast, et isegi, kui ma olin üsna kindel, et ma saan aru, siis Kadri küsimuse peale ma ikkagi ei julgenud väga kindlalt vastata. Eneseusaldus oli madal. Mulle ei meeldinud see enda peale kurjaks saamine, eriti tagantjärgi mõeldes, sest ma ei saa endalt nõuda, et 2 aastaga saab orienteerumises kindluse saavutada, eriti, kui sellega tegelda nii paaril korral aastas. Aga mis teha, 24 tunni jooksul elad läbi igasuguseid emotsioone ja endaga tülliminek kuulub paratmatult nende hulka, vähemalt minu puhul.

Kaardi kaguosas, punkt 59 juures ekslesime kaua, reljeefist ei saanud aru, soodest ei saanud ka aru, mina ei saanud mingiks hetkeks enam üldse millestki aru. See oli minu jaoks üks raskemalt tulnud punkte, selline lootusetuse tunne tekkis, et kuidas ma ikka üldse ei jaga kus ma olen ja mis ma tegema pean?! See, et teised ka aru ei saanud, ei lohutanud üldse. Mul oli tõsiselt hea meel, kui sellest kohast lõpuks (ikkagi ka saagiga) minema saime.

42-48-95

Teede peal oli mul väga mõnus, jaksu oli, läksin mõnevõrra ette. Kui on jõudu, et vedada, siis tuleb see jõud ära kasutada, küll mõistuse piires, aga sellel võistlusel õnnestus enda jagamine vist päris hästi. Kaire ja Kadri arutasid seljataga, et mulle see ultravärk ikka vist väga sobib. Mõtlesin aegajalt selle peale ja jõudsin järeldusele, et sobib jah. Kuigi hommikul oli umbes tunniks ajaks hetk, kus ma kahtlesin, et kuiväga ta ikka sobib ja kas nüüd tuleb jälle äravajumine, aga eriti ei tulnud. Mulle meenus „armastus kolme apelsini vastu“: „kõige noorem, kõige lollim, aga kõige tugevam“. Tiimikaaslased olid nõus, et ma selle tiitli omale võtan J Kuigi seda tugevuse osa peab veel natuke mõtlema...

Põlv läks ajapikku paremaks, ainult füüsiline kontakt oli valus. Palusin plaasterdamispeatust, et põlvele polster saada. Ma polnud enne vaadanudki, sest mis see vaatamine ikka aitab, põlvel oli tikutopsist veidi pikem marratsus ja liigese alumises osas muhk. Kadri puhus peale, et nahk plaasterdamiseks ära kuivaks, sellest oli topeltkasu – nahk sai kuivaks ja valu jäi väiksemaks. Polster oli igaljuhul hea mõte, sest ragistamist ja okstega vastu jalgu saamist seal ikka oli. Kuigi minu jaoks kõige ebameeldivamat asja – kuusetihnikut kohatsime me suhteliselt vähe. Me korra isegi arutasime, et mis on kõige hullem, kas kuusetihnik või tuulemurd, seal jõudsime konsensusele, et tuulemurd, kodustes tingimustes asja üle mõeldes tundub mulle kuusetihnik hullem. Igatahes mingid silmini nõgesed ei ole üldse probleem, see sai Venemaal ruttu selgeks. Tee kaardil võis vabalt tähendada rinnuni vaarikaid ja ülepea nõgeseid, aga mingil hetkel ma kõrvetamist enam ei tundud. Kaire sai küll korra mingi eriti aktiivse nõgese käest valusama laksu. Kuni varahommikuni liikusime kõik lühikeste käistega, käed olid pärast muljetavaldavalt täpilised, aga nõgesed pidid ju tervisele kasulikud olema? Putukad olid oluliselt tüütumad, eriti parmud, aga nende hammustused paistetasid õnneks üles valikuliselt, muidu ma oleks üleni paistes. Kaire sai ka mingi muu nõelava looma käest suraka.

39-86-49-W6

Tundus, et vesi hakkab otsa saama, kuigi olin käitunud kokkuhoidlikult ja palju panustanud pohladele. Enne 39-sse minekut leidsime ühe kena selge veega oja, kus jõime, kastsime niisama päid ja jalgu vette. Joogipunktini oli veel mõnevõrra aega. Vesi oli nii hea, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Olime juba mõnda aega liikunud väga ilusas järvederohkes piirkonnas. Veel ja metsal koos on mingi maagiline mõju, tekib seletamatu ürgne tunne.

Korra proovisime kummis liikumise ära, paarisajaks meetriks võtsin Kadri sleppi. Selle asja juures tuleb kõige rohkem lihvida kokku ja lahti ühendamist, liikumine oli ok, vähemalt mulle. Kui lahti ühendasime, leidsin kiiresti võimaluse kumm koti rihmadesse kerida. Haarasin vöökotist snikersi, kuigi praegu oli koht, kus tulnuks orienteeruda. Sain Kadrilt väikse õigustatud noomituse, et seal, kus ei ole mööda teed minekut võiks kõik kaarti vaadata ja söömisega mitte tegeleda.

W6 jõudes kükitasin kõigepealt kraani juurde jooma, põlv oli kükitades valus, siis hakkasin kotti seljast harutama, et joogisüsteem täitmiseks kätte saada. Kõikvõimalikud rihmad, kummid ja nöörid läksid lootusetult sassi ja teatasin kaaslastele valjuhäälselt, et mul tekkis nüüd frustratsioon sellest jamast siin. Kaire harutas mu õnneks lahti ja Kadri käskis mul kummi küljest võtta kuna eeldatavasti me seda siiski ei vaja. Kuna kükitada oli valus põlvitasin, et täis joogisüsteemi seljakotti tagasi toppida, äralöödud põlv tegi maaga kontakti saades tugevat valu, asjad ei mahtunud kotti tagasi (poolik cocapudel rändas kas Kadrile või Kairele, ei mäleta), parmud sõid nagu pöörased... oli natuke raske hetk ühesõnaga.

73-60-24-85-41-73

Aeg lähenes õhtule, graafikust olime maas, aga Kadri arvas, et enne hommikut ei hakka vaatama, mida ja kust ära jätta. Hommikuks olid meil plaanis mõned üsna rasked punktid, arvata oli, et need tuleb ära jätta, aga kui kaugele minna ja kui palju võtta, seda ei hakanud veel otsustama. Joogipunktis tekkinud paha tuju läks üle, eriti teedel liikumine oli mõnus. Päike paistis, inimesed telkisid järvekeste ääres, meie rogainisime... tore. Väsimust ei olnud. Joogipunktis oli selgunud, et enamus mu veest oli kotis alles, seega jõin nüüd julgemalt. Huvitaval kombel oli mu veetarbimine peaaegu poole väiksem, kui Tsehhis, kuigi ilm oli tunduvalt soojem. Võibolla on asi teadlikkuse tõusus, kehakaalu kaotuses, õiges riietumises...

Hämardus, kellast ei teadnud ma enam suurt midagi, sest kuskil punkti 42 kandis oli minu truu polar otsustanud Venemaa metsadega lähemat tutvust tegema minna. Loo moraal – ärge minge 24h rogainima kellaga, mille rihm on mäkkaivari ja kinesioteibiga parandatud. Kuna läksime rajale minu ja Kaire kelladega, oli meil nüüd ainult üks veel järel. Rohkem õnneks kadusid ei olnud, napilt läks Kaire kompassiga, mille ta ühes plaastripeatuses maha pani ja sinna jättis. Õnneks avastas Kaire kompassi puudumise võrdlemisi ruttu ja sai lihtsalt ühe jookuetapi lisaks. Hommikupoole ööd kaotasin ka kaela seotud paberi lahtiseletatud tingmärkidega, me polnud seda praktiliselt kasutanudki ja siis, kui lõpuks vaja läks, mul seda enam ei olnud. Üks oli meil varuks kotis olemas.

32-45-84-21-W5

Lahtiseks olime jätnud punkti 58, nüüd oli vaja otsustada kas tahame seda võtma minna. Oma plaani pidime nagunii ümber tegema. Tulime 32st, väljas oli tugevalt hämar, tee peal nägi veel ilma lambita. Tundus siiski targem 58 võtmata jätta ning jätkata mööda teed loodesse. Hoidsin lampi nii palju kokku kui võimalik. Tsehhist saadud kogemus oli veel meeles. Teedel sai väga hästi hakkama kolmekesi ka ühe lambiga, metsas muidugi mitte. 84 punkt oli hullumaja... Püüdsime aru saada küngastest ja sookestest, kõik tundus nagu õige, aga mida ei olnud, oli punkt. Järgmine katse, sama tulemus. Sarnaselt üsna nõutult ekslejaid oli seal teisigi. Öösel ei saanud hästi aru küngaste kõrgustest, sookeste suurusest. Igat lompi ju ka kaardil ei ole, aga pimedas ei saagi aru, kas see „lomp“ nüüd siis võiks olla või mitte. Kuigi ajus on selle ekslemisega seal tekkinud mingi kaitserefleks ja ma peensusteni kõike ei mäleta, siis ma arvan, et me saime selle punkti Hiie-Lahtmäe abiga. Igaljuhul kätte me ta saime ja teedele (ka mitte kõige kergemalt) välja ka. 21 minnes ei klappinud kaart külavahelise teedevõrgustiku osas päriselt reaalsusega.  Rinnuni heinas on neid „teid“  kerge juurde saada – sõidab talumees korra belarussiga naabri juurde ja naaber sõidab ka paar korda ja ongi „tee“, saa sa siis pimedas aru, kui tee ta tegelikult on. Joogipunkti jõudes oli mul tekkimas ohtlik apaatsus, ei olnud paha tuju, aga võitlusvaimu ka ei olnud. Ükskõik oli. Lõke põles joogipunktis – ilus, Kadri pakkus jõhvikatega sherbetti – hea, jalad olid suhteliselt heas korras- tore. Aga üsna tuim oli olla, kui keegi oleks praegu öelnud, et lõikame nüüd otse võistluskeskusesse tagasi, oleks ma tõenäoliselt vastanud, et lõikame siis jah (kuigi ligi 10 tundi oli veel ees).

91-34-74-44-64

91-34 polnud iseenesest viga, välja arvatud see, et me tegime meeletu ringi, selle asemel, et üritada ületada umbes 30m laiust veekitsust kahe järve vahel. Kaardil oli kaldad musta joonega, ehk siis ületamatud, hiljem selgus, et seal olla põlvini vesi olnud. Läbisime Vene külasid, leebelt öeldes huvitava arhidektuuriga. Kadri kahetses, et neid valges ei näinud. Enesetunne (vaimne) oli üldiselt täitsa ok, parem kui mõni aeg tagasi. Vahepeal istusime, korrastasime jalgu, sõime parmesani juustu, vaatasime tähti, tore ja hea oli olla. Kõige positiivsem ja ärksam tundus meist olevat Kaire, igaljuhul tema rõõmus optimism aitas mul ka jälle järjele saada. Kuni punktini 74. Läksime alguses lohaga, mis keset mülgastikku äkitselt ära kadus. Tallasime seal ringi, lõpuks jäi Kaire seisma, meie Kadriga hakkasime sood kammima. Tagantjärele mõeldes, ma ei saa aru, miks ma ei läinud künka otsa, kus punkt lõpuks oli, ilmselt tundus see küngas pimedas ebareaalselt suur. Pritsik-Peitof-Sild võistkond kammis sama ala. Lõpuks hakati künka otsast karjuma „Maaaatiii! Maatiii!“ ja siis juba ka: „Eesti naised, tulge üles!“.

Kadri ütles, et millalgi ju peab hakkama valgeks ka minema, kell oli pool kuus ja nüüd juba natuke lubas ka selles osas. Tsehhis sain ma lindude järgi aru, et kohe läheb, Venemaa linnud on kuidagi teistmoodi, koidikul nad laulma ei hakanud, või sattusime me mingisse linnuvabasse piirkonda, ei tea.

90-35-65-53

Punktis 64 olime kaardi kõige kaugemas loodetipus ja aega jäänud 5 tundi. Mul tekkis mure, et kas me ikka jõuame. Kadri vaatas kaarti ja ütles, et me oleme tõesti kodust väga kaugel. Ta palus kellelgi linnulennuline kilometraaz kokku arvutada. Asusin tegudele, see võttis kell 7 hommikul peale 19 tundi liikumist üsna palju aega. Alustuseks mõõtsin igaks juhuks mitu korda, et mingit eriti lolli viga vältida, siis arvutasin ka mitu korda. Selge oli, et jalutamist endale lubada ei saa, suuremat ekslemist ka mitte, aga hilinemine tundus ka suhteliselt ebareaalne. Selleks pidanuks midagi  eriti pekki minema. Orienteerumisest ei teadnud sel hetkel midagi, olin arvutamisega hõivatud. Jalad polnud enam esimeses värskuses, tekkisid suured villid. Kuna need tekksid meil kõigil ja üsna samades kohtades ning see pole esimene kord, hakkan ma täiesti uskuma Kadri teooriat – Speedcross nii pikaks maaks ei sobi, eriti kui sees on suhteliselt palju kõva pinnast. Need naglad talla all on lihtsalt liiga suured ja avaldavad teedel liikudes jalale liigset survet. Umbes 17 tundi on minul piir, siis läheb jamaks. Lisaks tekkis mul nüüd, kella 8 paiku hommikul ka teatav füüsiline ära vajumine, energiatase kukkus ära, sõin kõik oma allesjäänud söögi, muretsedes, et kui see ei aita, mis siis saab. Õnneks oli teistel toitu üle, panin ka osa Kaire hematogeeni ja Kadri sherbetti nahka. Palusin kaardilugemisest puhkust, tempot jaksasin enamvähem normaalselt hoida. Tekkis eksistentsiaalseid küsimusi, miks ma seda teen ja äkki peaks ikka lihtsalt ultrajooksu juurde jääma.

79-80-22-23

See oli küllalt tempokas osa rogainist, Kadri ütles pärast, et viimased neli tundi oli tema parim osa, siis oli tunne, et vot lähme ja paneme nüüd. Mina sain ka kodu lähenedes oma surnud punktist üle. 79st tulles teepeal plaasterdasin ühe suure jõhkralt valusa villi kannal, toss ei tahtnud päras enam jalga minna, üle suure villiga kanna tossu tursunud jalga suruda polnud elu meeldivaim tegevus. Samas olime me kõik võrdlemisi virgunud, enam polnud juttugi sellest ah-lähme-siis-otse-koju suhtumisest, ikka tuli veel võtta need punktid, mis annab. Nüüd oli jälle see vana hea hasardis Kadri ka tagasi, kes küsis küll 80 kohta, kas ma saan sinna minna. Vastasin, et muidugi saan. Noh, villidest ma oskan juba üle olla! Eelnevad punktid olid tulnud küllalt ladusalt, loostime, et 80ga ei lähe ka väga halvasti, sest eeldsime sealt leida korralikud lohad. Loha me leidsimegi, meie ees liikus venelannadest võitjatiim, kes kasutas täpselt sama loha, kui meie ja tegi seega täpselt sama vea. Meie usaldasime loha ja oma mõistuse lülitasime välja, seega momendiks, kui järg käest läks, ei saanud aru, kus me kaardil oleme. Kadri mõtles lõpuks siiski õige suuna välja, venelased panid vastassuunas ajama, aga ju nad ka lõpuks selle 80ne siiski kätte said. 80nes saime kokku Etsi ja Marjega, kellega koos läksime lõpuni. Meil ei olnudki 23 plaanis, aga Ets küsis, kas see on meil võetud ja kuuldes, et ei ole kutsus meid kaasa. „Aaa, teie olete need viiuldajad jah?“, Kaire vastas, et mõned meist tõesti. Igatahes tundub Kaire, et sinuga on tuleviku osas otsustatud – viiuldaja. Lõige 23 tuli mitte läbi väga hästi joostava metsa, punktis väike ekslemine, aga ajamuret meil enam ei olnud, finishisse oli poolteist kilomeetrit teejooksu, aega kolmveerand tundi. Kuigi ma ütlesin, et äkki teeks selle viimase jupi ka nii, et tõusul kõnd, siis keegi sellega eriti kaasa ei tulnud ja väga hea, et ei tulnud, ma olin võimeline jooksma küll ja nii sai veidi varem koju.

Finishis tulid seekord minul pisarad silma, ma ei tea, kas teistel ka. Igatahes esimesel tiimipildil, mis meist tehti, olen ma ilmselt üsna nutuse ja pulss laes näoga. Pilte tehti üldse palju (ka rajal ühes kohas).

Kuidas see üritus kokku võtta? Esiteks Kadri poolel maal öeldud lausega: kui seda edasi teha, siis peaks trenni tegema. Enda kohat võin öelda, et jalad on kordades tugevamad, kui pea. Sügisel katsun veel orienteerumise osas päästa, mis annab ja äkki tõesti peaks ka TÜASki o-trenni minema. Tiimi osas pole mul öelda mitte ühtegi halba sõna – kõik oli super. Alates Tõrvandist väljasõitmisest 25. juuli hommikul ja sinna tagasi jõudmiseni 28. õhtul. Rajal suutsime lobisemist vältida, muul ajal oli tore ja hea ja lõbus. Kindlasti ei olnud me sellepärast kuidagi aeglasemad, et me kolmekesi olime, kindlasti ei läinud ka sellepärast midagi rohkem pekki. Õhkkond oli soe ja toetav, aitäh Kadri ja Kaire, te olete suurepärased reisi- ja tiimikaaslased! Kuigi ma elasin rajal läbi nii ja naasuguseid emotsioone, siis üldmulje tagantjärgi on väga positiivne. Võiks öelda, et positiivsemgi, kui peale Tsehhit, kuigi sealt tuli parem tulemus. Märjana telgis külmetamise osa jäi ära, selles võib asi olla. Natuke oli „võimalik vaid Venemaal“ olukordi ka – sõjaväedush oli nii kuum, et sinna alla minna ei saanud. Sellise ürituse järel oled pigem valmis jääkülmaks dushiks, toidusabas seisime peaaegu tunni, Aloli kämpingus oli dushiruumi lukk VÄLJASpool ust... Kämpingusse jäämine oli igati õige otsus, sest koht oli ilus, õlu ja söök odavad, voodis magamine on ka päris tore. Hommikusöögiks sõin kotletti salatiga ning pliine kondentspiima ja võiga, laadis suure osa kaloreid ühe korraga ära.

Tänaseks (31. juuli) on jalad põhimõttelsielt korras, villide probleeme ei ole, üks säärelihase otsa põlveõndlas annab tunda. Eile ja üleeile oli kurguvalu ja väike palavik, Alolis sai pikalt järves mulistatud.

Tulemus tuli selline, et võtsime 2020 punkti ja saime 45 naiskonna hulgas 12. koha.

 

Meie detailsed tulemused, koos kaardiga: http://wrc2013.com/results/teamresult_384.htm

http://www.telecom7.ru/news/releases-archive/pro-pskov/2131/, Meie lõpp ka kaadrisse jäänud, 2:30 kandis.

Etsi blogi: http://spordilinn.blogspot.com/2013/07/rogaini-mm-venemaal-kehvapoolse-oo-ja.html

Kui venelased pilte ka üles panevad, proovin need lisada.