Viimati uisutasin ma võistlustel aastal 2010, kaks
hooaega on rulluisus üldse põhimõtteliselt vahele jäänud, sest 2010 aasta
Vana-Aasta Maratonilt saadud sidemerebend pahkluus ei lubanud mul oma
poolmadala saapaga uisutada ei suvel 2011 ega ka 2012. Viimasel ma siiski juba
paar sõitu tegin. Sellel aastal aga jõudsin kõrvalalana (noh niipalju, kui
harrastaja saab põhi- ja kõrvalaladest rääkida, aga võib vist öelda, et minu
põhiala on jooks) rulluisu juurde tagasi. Eriti kuna peale Laulasmaa Ultrat jäi
jällegi jooksus paar nädalat vahele ja osa sellest sisustasin rulluisutamisega.
Ühesõnaga rullitrenni olin ma teinud viimaste aastate
kohta palju – oma 10 korda kindlasti :D Positiivne oli see, et rulluisutamist,
kui sellist polnud ma ära unustanud. Tänu arenenud pöialihastele ja tasakaalule
olid tehnika ja uisuvalitsemine pigem paranenud. Tekkis mõte, et sõidaks sel
aastal selle lühikese Tartuka. Kui veel Jana reklaamis, et „FB jooksmisele“ on
eraldatud kolm tasuta kohta, oli otsus tehtud.
Trennid piirdusid Tamme staadioniga, sile maa, hea
asfalt. Korra käisin siiski laululava ovaalil „tõusu“ ja „laskumist“ ka võtmas.
Keskmiselt tund kuni poolteist korraga, tempo 20-25km/h. Seda peab ütlema, et
ilmselt tänu jooksupõhjale mul pulss uisuga väga üles ei lähe, selles tempos
mitte, aga kiiremini ei julge.
25. hommikul olin ma mures. Et kuidas ma ikka
laskumistega hakkama saan ja kuidas ma inimfaktoriga toime tulen (grupisõit,
kukkumised...). Püüdsin ennast võimalikult maha rahustada, sest peamine
kukutaja on hirm. Hulljulge ei tohi olla, aga karta ka mitte. Otsus oli teha
üks mõnus tugev trenn, sõita turvaliselt, vältida grupisõitu. Tabiverre sõitsin
liinibussiga, nägin ära ka trassi (RUMil olen korra osalenud, 36 kilomeetril
vanal rajal), laskumiste osas kindlust juurde ei tulnud, asfalt ei tundunud ka
esimeses värskuses olevat. Ajalist eesmärki mul ei olnud, mõtlesin, et
arvestades suuri tõuse, mitte liiga kiiret asfalti ja ettevaatliku
eelhäälestust, siis tunniga läbida on hästi, kiirema peale küll välja ei lähe.
Stardikoridoris seistes mõtlesin, et kui ma peale esimest
laskumist tunnen, et hirm on ikkagi liiga suur, siis katkestan. Riskima ei
hakka, sest kaotada on liiga palju (erialaliselt ja jooksualaliselt ka). Start
oli rahulik, tavaliselt need stardiolukorrad on kõige hullemad. 2009 kukkusin
ma Kalevipoja maratonil just stardis käpuli ja kuna ma pidasin toona ennast
piisavalt kõvaks sõitjaks, et põlvekaitsmeid mitte kanda, siis sõitsin 22km
verd jooksva põlvega. Seekord olid põlvekaitsmed olemas, ausaltöelda oleks
tahtnud ka küünarnuki omi, need on täiskomplektist puudu mul. Üsna ruttu peale
starti hakkas enesekindlus suurenema – kõik oli ju hästi. Oli ruumi sõita, sain
kõigist mööda, kellest tahtsin, isegi asfalt oli veidi parem, kui arvasin.
Tempo oli mõnus, kuna mul kella jätkuvalt ei ole, siis polnud graafikust
aimugi.
Tuul oli vastu, aga see isegi ei seganud väga.
Joogipunktist sõitsin läbi, ei planeerinudki juua – tunniajases trennis ma ju
ei joo. Esimene suurem laskumine tuli kergelt, ma isegi poole laskumiseni
lükkasin hoogu juurde, laskumisasendit ei võtnud liiga madalat, sellega olen
Vanemuise mäe peal vitsad saanud. Püüdsin ikka tehnikat ka kontrollida natuke,
et see sõidupilt väga kole ei oleks, ei tea kuipalju see õnnestus. Inimesed
ümberringi olid toredad, sõitsid viisakalt ja turvaliselt.
Teine suurem laskumine – ma ei teagi, kas ma ise oleks
väga väristama hakanud, aga nägin, kuidas laskumise alumises otsas paar inimest
käed laiali püsti seisid, seega – hoog läheb suureks. Lükkasin ka vahepeal
selja sirgu, aga närv oli kergelt sees ja see ei ole sellises olukorras hea. Rahustasin
ennast, et kõik on korras, ruumi on, asfalt on mõistuse piires sile (selles
mõttes, et auguvaba), kontroll jalgade üle on olemas. Paremaks läks. Pikk
laskumine sellisel asfaldil väsitas jalad ära, makaronid on ohuallikas. Õnneks
sai laskumine enne läbi, kui jalad päris tuimaks rappusid. Kui esimene tõus oli
veidi... noh... harjumatu, siis teisel oli juba täitsa hea. Sõitsin mõnuga.
7 kilomeetrit enne lõppu tundus, et nüüd võiks sõitma
hakata, sain soojaks ühesõnaga, sest soojendust ma ju enne sõitu ei teinud.
Asusin veidi aktiivsemalt liigutama, nautisin minekut ja hoogu. Vahepeal läks
tuulisemaks, otsisn isegi gruppi, proovisin üht kui teist, aga ei sobinud,
jätkasin üksi. Finish saabus ootamatult, äkki oligi Tartu ja sõit läbi. Päris
kahju kohe. Pean ausalt tunnistama, et sellist fiilingut nagu muidu ma ei saanud.
Kõik oli hästi ja tore, aga veidi poolik tunne jäi. Veidi kripeldas, et äkki
oleks ikka pidanud pikka sõitma või siis, et äkki oleks ikka pidanud rohkem
pingutama. Ah vahet pole, peamine, et terveks jäin.
Ja tegelikult olen ma endaga rahul ka – võtsin asja
mõistusega, suutsin rinnanumber (või noh seljanumber) küljes mitte „panna“ vaid
jääda plaani juurde teha intensiivne, aga turvaline sõit. Järgnisel aastal
võibolla pikk maa...? Eks näis!
Ahjaa, aeg 53:51.
No comments:
Post a Comment