Sunday, August 25, 2013

Väike rullisuts, ehk kammbäkk (kui nii võib öelda). Tartu rulluisumaraton 19km, 25.08.13


Viimati uisutasin ma võistlustel aastal 2010, kaks hooaega on rulluisus üldse põhimõtteliselt vahele jäänud, sest 2010 aasta Vana-Aasta Maratonilt saadud sidemerebend pahkluus ei lubanud mul oma poolmadala saapaga uisutada ei suvel 2011 ega ka 2012. Viimasel ma siiski juba paar sõitu tegin. Sellel aastal aga jõudsin kõrvalalana (noh niipalju, kui harrastaja saab põhi- ja kõrvalaladest rääkida, aga võib vist öelda, et minu põhiala on jooks) rulluisu juurde tagasi. Eriti kuna peale Laulasmaa Ultrat jäi jällegi jooksus paar nädalat vahele ja osa sellest sisustasin rulluisutamisega.

Ühesõnaga rullitrenni olin ma teinud viimaste aastate kohta palju – oma 10 korda kindlasti :D Positiivne oli see, et rulluisutamist, kui sellist polnud ma ära unustanud. Tänu arenenud pöialihastele ja tasakaalule olid tehnika ja uisuvalitsemine pigem paranenud. Tekkis mõte, et sõidaks sel aastal selle lühikese Tartuka. Kui veel Jana reklaamis, et „FB jooksmisele“ on eraldatud kolm tasuta kohta, oli otsus tehtud.

Trennid piirdusid Tamme staadioniga, sile maa, hea asfalt. Korra käisin siiski laululava ovaalil „tõusu“ ja „laskumist“ ka võtmas. Keskmiselt tund kuni poolteist korraga, tempo 20-25km/h. Seda peab ütlema, et ilmselt tänu jooksupõhjale mul pulss uisuga väga üles ei lähe, selles tempos mitte, aga kiiremini ei julge.

25. hommikul olin ma mures. Et kuidas ma ikka laskumistega hakkama saan ja kuidas ma inimfaktoriga toime tulen (grupisõit, kukkumised...). Püüdsin ennast võimalikult maha rahustada, sest peamine kukutaja on hirm. Hulljulge ei tohi olla, aga karta ka mitte. Otsus oli teha üks mõnus tugev trenn, sõita turvaliselt, vältida grupisõitu. Tabiverre sõitsin liinibussiga, nägin ära ka trassi (RUMil olen korra osalenud, 36 kilomeetril vanal rajal), laskumiste osas kindlust juurde ei tulnud, asfalt ei tundunud ka esimeses värskuses olevat. Ajalist eesmärki mul ei olnud, mõtlesin, et arvestades suuri tõuse, mitte liiga kiiret asfalti ja ettevaatliku eelhäälestust, siis tunniga läbida on hästi, kiirema peale küll välja ei lähe.

Stardikoridoris seistes mõtlesin, et kui ma peale esimest laskumist tunnen, et hirm on ikkagi liiga suur, siis katkestan. Riskima ei hakka, sest kaotada on liiga palju (erialaliselt ja jooksualaliselt ka). Start oli rahulik, tavaliselt need stardiolukorrad on kõige hullemad. 2009 kukkusin ma Kalevipoja maratonil just stardis käpuli ja kuna ma pidasin toona ennast piisavalt kõvaks sõitjaks, et põlvekaitsmeid mitte kanda, siis sõitsin 22km verd jooksva põlvega. Seekord olid põlvekaitsmed olemas, ausaltöelda oleks tahtnud ka küünarnuki omi, need on täiskomplektist puudu mul. Üsna ruttu peale starti hakkas enesekindlus suurenema – kõik oli ju hästi. Oli ruumi sõita, sain kõigist mööda, kellest tahtsin, isegi asfalt oli veidi parem, kui arvasin. Tempo oli mõnus, kuna mul kella jätkuvalt ei ole, siis polnud graafikust aimugi.

Tuul oli vastu, aga see isegi ei seganud väga. Joogipunktist sõitsin läbi, ei planeerinudki juua – tunniajases trennis ma ju ei joo. Esimene suurem laskumine tuli kergelt, ma isegi poole laskumiseni lükkasin hoogu juurde, laskumisasendit ei võtnud liiga madalat, sellega olen Vanemuise mäe peal vitsad saanud. Püüdsin ikka tehnikat ka kontrollida natuke, et see sõidupilt väga kole ei oleks, ei tea kuipalju see õnnestus. Inimesed ümberringi olid toredad, sõitsid viisakalt ja turvaliselt.

Teine suurem laskumine – ma ei teagi, kas ma ise oleks väga väristama hakanud, aga nägin, kuidas laskumise alumises otsas paar inimest käed laiali püsti seisid, seega – hoog läheb suureks. Lükkasin ka vahepeal selja sirgu, aga närv oli kergelt sees ja see ei ole sellises olukorras hea. Rahustasin ennast, et kõik on korras, ruumi on, asfalt on mõistuse piires sile (selles mõttes, et auguvaba), kontroll jalgade üle on olemas. Paremaks läks. Pikk laskumine sellisel asfaldil väsitas jalad ära, makaronid on ohuallikas. Õnneks sai laskumine enne läbi, kui jalad päris tuimaks rappusid. Kui esimene tõus oli veidi... noh... harjumatu, siis teisel oli juba täitsa hea. Sõitsin mõnuga.

7 kilomeetrit enne lõppu tundus, et nüüd võiks sõitma hakata, sain soojaks ühesõnaga, sest soojendust ma ju enne sõitu ei teinud. Asusin veidi aktiivsemalt liigutama, nautisin minekut ja hoogu. Vahepeal läks tuulisemaks, otsisn isegi gruppi, proovisin üht kui teist, aga ei sobinud, jätkasin üksi. Finish saabus ootamatult, äkki oligi Tartu ja sõit läbi. Päris kahju kohe. Pean ausalt tunnistama, et  sellist fiilingut nagu muidu ma ei saanud. Kõik oli hästi ja tore, aga veidi poolik tunne jäi. Veidi kripeldas, et äkki oleks ikka pidanud pikka sõitma või siis, et äkki oleks ikka pidanud rohkem pingutama. Ah vahet pole, peamine, et terveks jäin.

Ja tegelikult olen ma endaga rahul ka – võtsin asja mõistusega, suutsin rinnanumber (või noh seljanumber) küljes mitte „panna“ vaid jääda plaani juurde teha intensiivne, aga turvaline sõit. Järgnisel aastal võibolla pikk maa...? Eks näis!

Ahjaa, aeg 53:51.

No comments:

Post a Comment