Pangodi-Tartu poolmaratonile läksin ilma ajalise eesmärgita.
Tahtmine oli teha intensiivne pikem trenn ning katsetada, kuidas
Sketchersi minimalistlikud go runid mu jalgadele sellel maal sobivad.
Seetõttu läksin ka esimest korda elus starti kellata, et joosta
võimalikult vabalt ja enesetunde järgi. Ilm oli suurepärane,
riietuses polnud küsimust – lühikesed. No stardis korraks siiski
tekkis küsimus, kui kõik peale minu olid pikkades, aga jäin endale
kindlaks ning ei jätnud jakki peale. Transa osas läks ka väga
mugavalt, Taavi vedas minu, Edgari ning Jaanuse pooliku starti.
Hannes näiteks pikale sõitis bussiga, kuigi ega see nüüd ka
teabmis probleem ole.
Veidi enne meie starti läksidki läbi esimesed pika jooksjad,
Hannes teisena, kuid vahe esimesega oli üsna pikk. "Joonele"
kogunedes hoidsin ennast gruppi sisse, et külm ei hakkaks ja naiste
lähedusse, et oleks kellega koos minna. Minu ilus plaan alustada
kiiremate naistega koos ja vaadata kaua ma nendega välja vean läks
lörri, sest ükski naine minu tempos tulla ei tahtnud. No korraldaja
ütles ju, et algus läheb alla mäge, siis tuleb panna. Ma kuulasin
siis sõna ja panin. Taavi oli ka autos öelnud, et hooaja esimene
jooks, tasubki katsetada, kui kaua välja kannatab. Meeste punt läks
eest ära ma jäin kellegagi kahekesi, nägin silmanurgast, et Edgar.
Mõtlesin, et ahah, temaga peaks tempo vast klappima küll.
Plaan oli teha trenni, aga hirmus keeruline on, kui sa oled
esimene naine. Nii et natukene läks ta ikkagi vähemalt alguses
võistlemiseks ära. Väike kahtluseuss näris sees, et kui raskeks
mul lõpp läheb. Aga enesetunne oli hea ja samma kerge. Uus
minimalistlik suss jooksis peaaegu ise. Tänasin juba esimestel
kilomeetritel õnne, et oli julgust jakk maha võtta., isegi
lühkarites hakkas soe. Enne Tatra orgu nägin esimest korda raja
ääres Pillet, viskasin talle kindad. Oleks mütsi ka visanud, aga
ei julgeud, tean, et see lõppenuks halvasti. Tegelikult ju väga soe
ka ei olnud, 6-7 kraadi, aga üsna jahe tuul. Umbes sealkandis jõudis
minu ja Edgari gruppi ka teine naine. Aga mööda ei surunud. Ma juba
vaikselt ootasin, et saaks nüüd sellest favoriidikoormast lahti,
oleks rahulikum. Samas isegi väikses grupis oli tore joosta. Tatra
orgu laskudes avastasin, et pael on lahti. Otsustasin, et seon siis,
kui ma enam esimene pole.
Tatra org oli mõnus. Kartsin, et see on raske, aga oli hoopis
parimosa jooksust, eriti tõus. Tundsin ennast tugevana. Pille sõitis
rattaga kõrval ja ütles, et ta ei jaksa selles tempos vändata.
Palusin tõusu lõpuks vett. Jooksin oma kolmesest grupist veidi
ette, et pudel kätte saada. Joogi sain hästi kätte, aga see kerge
spurt ajas rütmi ikkagi veidi sassi, selleks ma polnud päris
valmis. Edgar hakkaski eest ära libisema, naine püsis samas tempos.
Tundsin siiski, et ilmselt on aja küsimus, kui tema ka läheb. Tuju
sellest ei muutunud, las läheb siis. Umbes poole maa peal kaotasin
oma juhtpositsiooni, aga paela siduma ei hakanud, see ei seganudki
eriti.
Ma ei tea, kas asi oli veidi langenud tempos või milleski muus,
aga mul hakkas vahepeal päris kerge. Aga ma ei tahtnudki päris
silme eest mustaks joosta. Püüdsin siiski ennast veidi ohjes hoida.
Kuskil Reola kandis tundsin ka seda, et võhma on küll, aga jalad ei
käi enam nii kergelt. Kevadine aeg, ju pole ikka füüsis veel päris
valmis selleks. Uhtile tegi Marga joogipunkti, see spordijoogilonks
tuli päris õigel momendil.
Vahepeal läks ikka nüriks ka. Mis siis, et ilm oli imeilus ja
joosta polnud väga raske ja jalatsid olid head... aga no nüriduse
vastu see ei päästa. Kuna just äsja sai Linnasprindil väike
o-jooks tehtud mõtlesin, kui palju ägedam see orienteerumine ikka
on. Korra isegi käis läbi mõte, et kas ma ikka tahan sinna
Vändrasse siledale maale 42 "kündma" minna, aga praegu
juba tunnen, et ma ikka käin seal ära ja siis vaatan kuidas edasi.
Ja siiski on hea orienteerumise üks alus ka tugev jooksuvorm ning
selle saamiseks peab vahel vist veidi nüridust ka taluma.
Tõrvandi juures jõudis järgi teine naine, kes ergutas ees
jooksva mehega kaasa minema (kusjuures ma tulin üllatavalt
vähestele"selg ees vastu", kaks naist ja kaks meest), et
see on hea jänes. Lisaks küsis, aks mul kell on ja kuuldes, et ei,
ütles mulle aja ja kilometraazi. Tund oli joostud, kilometraaz läks
mul kõrvust mööda, aga ma tean, kui palju Tõrvandist Tammele on.
Väga tõsiselt arvutama ei viitsinud hakata, aga silme ees vilksatas
korra millegipärast 1:45. Tempo lisamisele korra mõtlesin, aga
teadsin, et selleks pean päris palju pingutama ja siis kindlasti
enam hea tunne ei oleks joosta.
Tõrvandi vahel hakkas mulle ka järgi jooskma üks häälekalt
ähkiv poolakas, üsna tüütu oli ja kahju oli ka temast ja
mõtlesin, et nii paha enesetundega ma ei taha joosta. Tartusse
jõudmine oli minu meelest täitsa normaalselt tähistatud, aga
võibolla mulle tundus see nii ainult sellepärast, et ma tunnen
teid. Võõrastel võis raskem ka olla.
Lõpus enam tempot alla lasta ei tahtnud, seega viimased kaks
kilomeetrit tulid jälle pingutusega, aga lõppudes mulle pingutada
meeldib. Päris külili ennast sel korral küll ei jooksnud. Kella ju
polnud, ei teadnud ka, kas peaks mingi aja nimel pingutama.
Pingutasin siis ilusa sammu nimel. Ei teagi, kas õnnestus.
Aeg tuli natuke üle ootuste – 1:42:19. Enesetunne tuli ka üle
ootuste, Tammelt sörkisin täitsa mõnuga koju. Tossud olid head,
aga see polnud üle ootuste, teadsin, et et nad on head. Ja eks isegi
need "nürid" maanteejooksud on ikkagi mõnusad.
No comments:
Post a Comment