Parkmetsa jooks, 12.04.2014

Selle aasta teine jooksustart toimus Tartu Parkmetsa jooksul. Varem ma sel jooksul osalenud pole, esimesel aastal olin korraldusmeeskonnal, eelmisel korral tööga hõivatud, ka sel aastal oleks napilt jooksmata jäänud, kuid 13. aprillile planeeritud Haapsalu maantejooks tõsteti mulle ebasobivalt 5. aprilliks ja nii ma Parkmetsa jooksma pääsesingi. Jooksule eelnes küllaltki tihe nädal, mil esmaspäeval tegin kaks trenni, teisipäeval ühe, neljapäeval tõusutrenni ja o-päevaku. Reedel puhkasin.


Kõigepealt natuke korralduslikust poolest. Peamiselt seetõttu, et see jooks on üks ladusamalt toimivaid jookse, kus ma käinud olen. Võibolla näen ma asja ka veidi teise pilguga, sest korraldajad on suures osas omad inimesed ning esimesel aastal olin rajameistri abina ka ise meeskonnas. Seda enam ma tean, kui palju selle jooksu nimel pingutatakse ja tänu sellele ka kõik sujub. Minu silmis oleks siit eeskuju võtta, kuidas tõenäoliselt mitte väga suurte summadega (parandage mind, kui ma eksin), saab raja korralikult tähistatud ja turvatud, stardialasse mõistlikult palju tualette (stardikaare lähedale), toimiva pakihoiu süsteemi (ma ei jõudnud peale finisheerumist oma kotti veel küsima minnagi, neiu oli juba bussiuksel mu asjadega vastas). Need asjad on minu silmis olulised, muu on juba servapidi ninninänni ja maitseküsimuste kategoorias, aga elementaarne peaks korras olema. Siinkohal meenub mulle, kuidas ühe teise jooksu konstruktiivsele kriitikale (mitte lahmimisele) vastatakse stiilis "mida te vingute, oleks te Nõukogude ajal jooksnud, siis te näeks, mis oli...". No minumeelest me suuresti sellepärast enam Nõukogude ajas ei elagi, et asjad edasi areneksid. Aga see selleks ning see jutt siin ei tähenda, et ma arvaks, et meil on palju halvasti korraldatud jookse, lihtsalt Parkmets on tehtud silmapaistvalt hästi!


Parkmetsa jõudsin otse töölt ja veidi liiga vara. Peaeesmärgiks olin pannud kahega algava tulemuse, plaanisin läbida kilomeetrid 4:10-4:15. Selles osas olid mul omad kahtlused juba enne starti sees, enesetunne polnud nii hea, kui võinuks olla. Kohtasin stardialas Karmenit, tegime koos sooja, arutasime jooksutaktikat. Karmen arvas, et ta minuga kaasa ei tule. Ma ütlesin, et üsna tõenäoline, et ma seda tempot siiski täna välja ei vea, aga vähemasti tahan ma proovida.


Vihma sadas ja sooja oli umbes 4 kraadi – ega väga ei olnud tunnet, et tahaks nüüd dressid maha koorida ja "loskutovide" väel jooksma minna, aga teist varianti mul kaasas polnud kah, seega mis mul üle jäi. Umbes 7 minutit enne starti kiskusin siis äärmise vastumeelsusega jaki seljast ja lidusin stardikoridori rahvamassi vahele sooja. Seal polnudki väga hullu, sattusime Karmeniga kõrvuti, mõlema kellad lugesid kellegi "naabri" pulssi, mul näitas 103, Karmenil 123 – vööd meil kummalgi peal polnud.


Start oli tihe ja üsna keeruline, paras nikerdamine käis, et enamvähem oma tempo kätte saada. Esimese mõnesaja meetriga olin ma seljatagant jumalast märg, polnud mul aega vaadata kas üle, läbi või ümber lombi. Juba hullumaja poole peal tundsin, et tempo on kiire, aga kuna mul gepsu pole, siis polnud erilist aimu ka, mis ta olla võib, arvasin, et ju nii 4:15 kandis. Esimese kilomeetri märgi juures selgus, et 4:08. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ma arvan, et see on mu senine kõige kiirem kilomeeter ja ega mul oli tunne ka umbes selline. Otsustasin küllalt teadlikult tempot maha võtta.


Teise kilomeetri aega ma ei saanud, sest olin kogemata ringiaja võtmise asemel kella hoopiski stoppi vajutanud, aga kuna mul enesetunnet polnud enam ollagi, siis lasin tempo veel alla. Selge oli, et kerge jooks täna ei tule. Peast käis läbi mõte, et äkki katkestaks. Et kui ma juba läksin selle "kõik või mitte midagi" ideega, kas siis on mõtet lihtalt lõpuni tiksuda. Annaks endale aru, et täna ei ole veel seda kiirust sees, mis ma oleks tahtnud ja võtaks numbri küljest. Aga ma püüdsin läheneda olukorrale, kui siiski heale intensiivsele jooksule. Karmen läks Nooruse juures mööda, ütlesin, et ei jaksa täna, ta vastas umbes sama, aga rühkis ka vapralt edasi. Kuni 4. kilomeetrini oli veel mõte, et astun kõrvale, aga sealt edasi hakkas veidi lihtsamaks minema. Leppisin endaga, et ma ei jookse oma planeeritud A-eesmärki ja otsustasin, et veel on võimalik ju B-eesmärgile keskenduda. Olin varem mõttes teinud plaani, et kui ma jooksen alla 30, siis võiks hindeks panna 5+, 30-32 hinne 5, 32-34 nii "nelja" kandis, 34-35 selline koolipoisi hinne ja sealt edasi niisama tore jooks.

Ajast polnud mul küll enam aimugi, aga püüdsin hetketempot hoida. Täitsa hea tunne tuli. Tegelikult polnud juba kolmandast kilomeetrist alates tundel midagi häda, häda oli rohkem psühholoogilist laadi. Pargivahe lõik mulle väga ei sobinud, ma ei käi isegi trenni seal tegemas, sest see pinnas on mulle liiga pehme. Minust mööda jooksnud Irvesed ja Karmen olid jätkuvalt silmsides, püüdsin isegi korra järgi võtta, aga pehmel pinnasel jäin pigem mahagi.


Kui jälle asfaldile sain hakkas uuesti rohkem meeldima. Kai ja Eleri olid siin väikeste vahedega rada turvamas, tore oli tuttavaid nägusid näha. Või no pigem aimata, sest prillidest ma loobusin juba esimeses pooles, kuna läbi vihma ei näinud midagi. Sellise ilmaga oleks võinud ka pika varrukaga pluusi jätta, käed ei saanudki sooja ja olid lõpuni kanged. Eleri hõikas, et "läheb, läheb". Ma vastasin, et ega väga ei lähe. Eleri vastas, et läheb küll, 20. naine.


Viimane kilomeeter oli ka täitsa ok, siit oleks võinud nüüd edasi minna. Üks tüdruk pani veel lõpus mööda, seega N koht jäi 21. ja sain endale järjekorde jookusärgi, aga see on ilus särk :) karmenilt küsisin lõpus aega, ta ei teadnud kindlalt, arvas, et 32-33. vahetasime riided, muljetasime ning vaatasime jooksvast protokollist ajad. Oma B-eesmärgi täitsin nibin-nabin ära: aeg 32:32. Seega paneks kõigest hoolimata hindeks 5 väikse miinusega. Tunnen, et kuigi need lühiksed ja (minu kohta) kiired jooksud pole mu lemmikuid, peab neid ikkagi tegema, et ka pikal maal areneda.



Üldkokkuvõttes olen jooksuga rahul. Aeg oli korralik, pingutus samuti. Päris rahul ei ole emotsionaalse poolega, et seda võitlust endaga vahepeal suht palju oli. Aga õnneks ainult esiemsel 2,5 kilomeetril.