Mõtlesin, et kirjutaks üle
pika aja ühe blogi. Ega varem polegi suurt millestki olnud
kirjutada, olen sügisel ja talvel omajagu liikunud, aga mitte
süsteemselt treeninud ning võistlused on minust puutumata jäänud.
Rogainist. Kalle Jaarman mind
tiimi kutsus ja olin nõus. Ei taha alustada "nutu och halaga",
aga ma vist peaks põhjendama, miks ma planeerisin meile kolmeks
tunniks ainult 19km (ll ca 15). Rogainieelselt olin ma umbes kuu aega
olnud erinevate hädadega enamvähem selili – õlaopp,
põskkoopapõletik, sellest tulenev väsimus. Nädal enne rogaini
sain enamvähem juba liikuma. Aga see kõik nüüd selleks.
Esimese vea ma tegin ära
nagu juba tavaks kipub saama enne rogaini – unustasin koju voodi
peale hoole ja armastusega välja mõõdetud niidi. Kuna silmamõõtu
pole mulle lisavarustusega kaasa tulnud, siis ilma ma ei oska. Ainus
kohapealne lahendus oli harutada lahti kompassi nöör, mõõta
sellest kompassi servaga 75cm ja see pastakaga ära märgistada.
Suur plaan oli mul kodus juba
valmis tehtud, sest eelinfos oli kirjas, et punktid jäävad mõlemale
poole jõge ja seda luhta ma ka enamvähem tunnen. Otsustasin, et üle
jõe me väga suure tõenäosusega ei lähe, sildade ületamine
tundus liiga energia- ja kanuuga minek liiga ajamahukas. Samuti
tundus hea mõte jätta luht, millel on raske ja märg liikuda lõppu
kui jalad võibolla nagunii enam kiiremaid liigutusi teha ei soovi.
Pool tundi enne starti,
11.30, saime kaardi. Erilisi üllatusi polnud, punktid olid jagunenud
umbes nii nagu ma eeldasin, seega algne kava jäi paika – üle jõe
ei lähe ja luha jätame lõppu. Üks "viiene" (punktid
olid 2-5) oli ka nagu just lõpupunktiks jäetud, vähemasti mulle
kangastus kohe, et see peab jääma selleks "ehk jõuame"
punktiks. Jõudsime teha päris mitu plaani, parimaks osutus esimene,
mille lõpuks veidi ümber tegime, väärtusega 70.
24-20- 35.
Kanaliäärsed punktid. Kõigi
asukohad olid kohe kaardile vaadates selged, seega polnud muud kui
valida otseim tee ja joosta. Lühikeste rogainide algus kipub käest
ära, tundub, et peab hullu hooga panema, et esimeses punktis
järjekorras ei peaks seisma. Nii ma siis panin, väiksema kanali
kaguotsast mööda, teadsin, et sealt läheb tee. Kalle pärast
ütles, et alguse tempo oli päris ehmatav. Jah, mulle endalegi. 24 –
raudsillake üle kraavi "minu jooksu-kõnni rajale". 20 üle
koertejalutusväljaku, silla alt läbi jõe ääres puu küljes. 35
talisuplejate maja trepil. Püüdsin rajalt kergliiklusteele
lõikamiseks leida kõige kitsama koha, et künklikul rohul
võimalikult vähe kulutada. Tempo rahunes ka maha.
57-36-32
Kalle punktid. Tema
lapsepõlvekodu ümbrus. Ma eriti kaarti vaatama ei vaevunud, sest
Kalle teadis täpselt kust kuhu otse saab. Esimesse punkti,
Forseliuse Gümnaasiumi juures saime küll kõige otsemat teed. Aga
36ga läks untsu. Ma ei jaganud kohe välja, et see on seesama kuiv
tiik Elise maja lähedal. Sest kaartidele märgitakse ta
järjekindlalt veekoguna (talvel oli sama). Pidasime mõlema üht
teist ovaali TÜ staadioniks ja kui ma ühel hetkel aru sain, et see
ei ole TÜ staadion ja mul on kaart niimoodi murtud, et õige TÜ
staadion jäi serva alla, olime juba Narva maante ristmikul (Konsumi
juures). Täitsa vales suunas ja umbes 5min veaga. Kui Jaama tänavalt
treppidest üles jooksime jõudis mulle lõpuks kohale, et see on ju
SEESAMA tiik. Sealt Hiinalinna punkti 32 minek polnud õnneks raske.
44-21-30
Veel kaks Kalle punkti –
lapsepõlvekodu ja kool. Kui välja arvata, et 44 oleks kogemata
peaaegu vahele jäänud ja me alguses hakkasime suunduma otse
Descartesi poole, siis muid vigu siin polnud. Ajalist kadu sellest ei
tulnud, sest algus oli sama. Tegelikult oli meil algselt plaanis ka
punkt 53, kaardi põhjapoolseim, Raadi lennujaamal (needsamad
"muksud" vist kust alla tulles me eelmisel aastal Kadriga
oleks heinte seest otse nina alt lendu läinud pardi pärast
rabanduse saanud), aga see eeldanuks edasi-tagasi otsa kogupikkusega
ligi 2km, vist 3h rogainil ka 5se eest liiga kõrge hind. 30 oli
Annelinna majade vahel ja seal aitas hästi kaasa paarinädala tagune
Seiklushundi päevak.
40-54-49
40sse võimaldasid hoovid
joosta enamvähem otse suunaga itta nagu vaja, kui Prisma silt paisma
hakkas võtsime suuna juba selle järgi. Punkt mänguväljakul, päris
lõpus tuli väike viga, jooksime valelt poolt maja. 54 minekul oli
ka kõige targem tegu minna suunaga lõunasse. Punkt oli mingis
võsas, aga teelt sai teederisti järgi väga hästi suuna võtta ja
kõndisime otse punktile peale. 49st ei saanud kohe aru, et lagendik
kaardil on Ihaste mänguväljak, aga metsateekesed klappisid ilusti
43-29-47
49st välja joostes tuli
poolkogemata parim võimalik tee. Edasi oli ainult Ihaste vahel
tänavaid lugeda. 43 asukoht "lohus" oli mul enamvähem
selge, olen selles lohus ennegi punktil käinud. Siit nägi nüüd
plaan ette minna 50sse, aga ma küsisin Kallelt kella ja selgus, et
meil on veel 1:45 alles. Otsustasime võtta neli lõuna poole jäävat
punkti ja siis vaadata, kuidas edasi kujuneb. 29sse saime jälle vist
parimat võimalikku teed pidi. Oli mingi mittemidagiütlev aed keset
Ihastet. 47 – tallid. Mul sel hetkel kohe nende tallide asukoht nii
selge polnud, et tunde järgi minna, tuli kaarti jälgida.
26-31-50
26 ma natuke kahtlesin, kas
tasub seda kahest võtma minna. Aga jõudsime kokkuleppele, et tasub
üritada. Tagantjärele mõtlen, et ju ta vist ei tasunud, selle
asemel oleks lõpust viiese saanud. Samas vööni kraavi kukkuda oli
ju ka omaette tore. Ehk siis luhalt üleminek oli seotud märgade
elamustega. Punkt silla keerdtrepi keskel. 31 – tekkis kerge
segadus, et "peame ikka silla alt minema jah", ajud
lülitusid välja korraks, aga Kalle oli õnneks järjepeal. 50 –
telk kraavi ääres. Sanitaarkaitsealani sain ma aru küll, edasi
oleks olnud võsast suunaga, aga see oli teele nii lähedal ja võsa
nii raagus ja teisi minejaid nii palju. Edasi-tagasi, kolm põlveni,
aga kõva põhjaga kraavi per suund, 6 korda jalad märjad. Sealt
väja tulles oli natuke selline tunne nagu Islandil peale
jõeületamisi. Aga see läks ruttu üle.
51-41-27
Arutasime Ihaste vahelt
minnes, kas tasub 51 võtta, aga ma otsustasin, et võtame nüüd
ikkagi kõik teele jäävad neljad-viied ja siis lõpus vaatab,
tundus, et oleme niipalju graafikus, et jõuab ka lõpu tegemiseks
jäänud 56. Kohe ma ei saanud aru, misasi see 51 "soodiots"
on, aga siis plahvatas, et see ongi ju sel minu rajal. Ütlesin
Kallele, et need kolm punkti saame võtta ilma kaardita, tean
täpselt, kus need on. 27le minnes ronisin küll millegipärast
teele, kuigi punkt jäi teelt lõuna suunas luhal olevale põõsasse.
Minimaalne viga.
59-42-F
59 tundus iseenesest lihtne.
Teekeselt üle suure tee kraavile ja siis piki kraavi mööda luhta
ja seal ta ongi. Lihtsalt... seda kraavi väga ei olnud, oli üks
üsna üleüldine veteväli. Aga mitte sügavam kui põlveni. Paaris
kohas Kalle aitas minu ja ka ühed naistetiimi daamid kättpidi
üle koledamate kraavide. 59 piirkonnas sai ka natuke mõistus otsa,
kohe ei leidnud ja tekkis minnalaskmismeeleolu. Kui Kalle juba täitsa
vales suunas minema hakkas võtsin ennast kokku. Murdsime ennast üle
kraaviderägastiku suurele teele välja. Praegu kaarti vaadates
tundub loogilisem loobuda 42st ja võtta üsna lihtne 56, aga mulle
siis vist näis veel, et me jõuame mõlemad. 42 ei tulnud kergelt,
luhalt minek oli aeglane, kohe ei leidnud ja lõpuks lähenesime
ringiga ümber lombi. Üks meestetiim oli seal enne meid, kuulsin, et
6min finishini. Tekkis tunne, et e jääme hiljaks. Mõtleisn, et
minut pole väga hullu, aga siis olime juba kergliilusteel, aega
2,5min. Ma tegin isegi väikse kiirkõnnisutsu veel. Kalle soovis
lõpetada "jooksuimmiga", ma olin selle mõtte poolt. Meil
jäi 58 sekundit üle. Nüüd ma vaatan, et oleks võinud 56ga
riskida vist. Sealt, kus oleks pidanud 56 peale keerama oli meil aega
umbes 1,5min, 56 oli edasi-tagasi 400m pluss siis veel umbes 50m
finishisse. Juhul kui me oleks 56le otse peale läinud, oleks me
hilinenud vast 3min, seega kahega oleks plussis olnud.
Aitäh Kalle, tore rogain
oli. Sörkida jaksasin endale üllatuseks ka 3. tunnil, asfaldil olid
kilomeetriajad vahepeal 5:30 kandis. Aga see oli mulle ikka korralik
pingutus praeguses olukorras. Kilometraaz tuli 24, punkte 80.
http://www.kape.ee/gadget/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=587. Rajajoonistus. võistkond 32, Rialma.
Kell 22:30 startisin Tartust
Lääne-Virumaale OPEROGi otsingule, mis lõppes parima võimaliku
tulemusega – elusalt leitud eksinuga. Magama sain lõpuks kell 3
hommikul. Nägin liblikat ja virmalisi, oli sisutihe päev.
On inimesi, kes küsivad, kas
ma enam ei spordigi – blogisse midagi ei kirjuta, jooksudel ei
osale. Blogisse tõesti pole ammu midagi tekkinud, polnud vahepeal
blogimotti. Olen keskendunud (valdavalt) rahulikkudele (valdavalt)
pikkadele (valdavalt) metsas liikumistele – rogainid, päevakud,
matkad, kõnni-jooksu tiirud erinevates kohtades.
Rogainihooaeg algas
Tallinna linnakaga (3h), kus käisin Taaviga. Nägin Tallinna
seda osa, kuhu muidu ei satu, võibolla ei tahagi sattuda, aga
rogainiolukorras on huvitav. Järgnes Tartu linnakas (3h)
Kadriga, ka Tartust õnnestus näha "eksklusiivsemaid"
piirkondi – Raadi lennuväli, Hiinalinna aiandus (ja vist ka
elamise) piirkond... Hoolimata rahulikust liikumisest (välja arvatud
lõpp, kui läks kiireks), olime NN 4. Siis tuli vahele 3
nädalat Islandi loodust ja kohe Eestisse jõudes XT suverogain
Hatikul (6h) koos Hannesega. Selle järel otsustasime proovida
koos üht veidi pikemat milleks oli Orioni Kaberneeme (8h).
Nii Hatikul kui Kaberneemes tegime eelneval päeval väikse matka
ja telkisime imeilusates kohtades (Saesaare ja Kaberneeme rand). Suve
lõppu jäi Ihaste päev koos 2km jooksu ja Ihaste rogainiga (1h).
Mõlemal üritusel osalesime
samuti Hannesega, läks hästi, jooksus Hannes meestest 3. ja mina naistest 3., rogaini võitsime.
Taaviga käisime veel Elva linnakal (3h),
mina ei jaksanud, sest 5 päeva enne olin küll pingevabalt, aga
siiski läbinud Tallinna maratoni, sealjuures suvel jooksutrenni tegemata, seega võtsime vabalt ja mõnusalt.
Nüüd
siis lubatud pikem jutuke TAOK Nõva 8h
kohta.
Mingil
hetkel hakkas tunduma, et ma ei saa endale Nõva jaoks tiimi,
tugevalt segas Tartu linnamaraton ja paljudel olid juba tiimid
moodustatud. Lõpuks tegin "pakkumise, millest ei saa keelduda"
Miinale, kes minu suureks rõõmuks ja mõnevõrra üllatuseks
sellest ka kinni haaras. Miina sportliku poole kohta polnud mul muud
infot kui et ta matkab omajagu palju ja tõenäoliselt minuga rappa
ja võssa ronida ei pelga. Vastupidavuse ja liikumiskiiruse osas oli
asi nii minu kui Miina enda jaoks must maa. Ehk siis asusin 8h rogaini
rõõme tutvustama inimesele, kes polnud kunagi(?) süstemaatilist
vastupidavustrenni teinud, kunagi nii pikalt järjest liikunud,
kunagi varem kaardiga metsas käinud ja kompassi hoidis käes esimest
korda. Igal juhul tundus see kõik oluliselt ägedam variant, kui
rogainile mitte minna ehkki vastutusekoorem oli suur –
orienteerumine ainult minu peal, korralduslik osa samuti,
liikumiskiiruse valik, planeerimine... ega ma teisele tempo või
muuga kuidagi liiga tee? Kas ma oskan nõu ja jõuga piisavalt toeks
ja abiks olla? Mõnevõrra on need küsimused õhus siiani. Kui ma
planeerimise ja orienteerumise osas üllatasin ennast positiivselt,
siis tiimikaaslasena tundus endale, et pigem vastupidi. Liiga palju
liikusin vist liiga pikalt ees, kuigi sel hetkel näis, et sellega
meie liikumiskiirus veidi suureneb, aga ma olin ju algusest peale
rääkinud, kuidas tempo pole ÜLDSE oluline ja me läheme lihtsalt
loodust nautima... Paraku kui endal satub olema see mitte väga
väsinud (loe: hea) päev ja sel päeval antakse sulle kätte kaart,
kompass ja üsna joostav mets kaob enesekontroll kergesti.
Plaani
olin ma teinud selle mõttega, et suurema osa kõnnime, aga
arvestasin enda kõnnitempoga. Llkm/h 4,5. Seega läks nii, et plaan
tuli meil ilus – 96 punkti. Kes lõpuni lugeda ei viitsi, siis
sellest realiseerisime 2/3, 64. Tundsin ennast planeerides väga
hästi. Väga hästi jooksis kõik, üsna ilmselge tundus kuhu minna
ja mis välja jätta. Võibolla oli hea kaart,
võibolla olen ma arenenud, võibolla nii ühte kui teist. Variante
tuli päris mitu, lõpuks kohendasin ühte 93st varianti nii, et
lihtsamate minekutega sain 3p juurde ja nii ta jäi. Nööri jäi
veel natuke ülegi, tundus täitsa tehtav.
Stardist
läksime vooluga kaasa ja päris kiires tempos.Esimesed
kahesed punktid tulid sujuvalt. Olid mõned toredad
kraaviületused mööda erinevatses stiilides purdeid. 53 tundus
keeruline punkt, aga õnnestus väga hästi, olin endaga rahul, samas
teadsin, et seda ei saa endale rogaini esimesel tunnil lubada. Kuigi
ma olin tunnid kaardile märkida unustanud, tundus, et esimesega
oleme graafikus ja asi sujub hästi.
Kaardi
idaosas olid väga selged, aga liivased sihid, mis kipuvad olema
kurnavad. Lisaks olid etapid pikad. 48 saime hästi, aga 54st panin
mööda (kuuldatavasti polnud ainus). Järgmiselt sihilt tagasi
tulles tundus, et kuna punkt on teest 40m kaugusel tasub kõndida
metsas ja parallelselt väikse vahega (nagu ahelikus maastikuotsing).
Nõnda Miina selle punkti leidiski. Edasi mõni üsna kerge viiekas,
joogipunkt ja imeilus raba.
Umbes
seal 2-3tunni vahepeal hakkasin tunnetama, et minu tiimikaaslane on
väsinud. Graafikust olime eeldatavasti maas juba 54 otsimisega, nüüd
hakkasin vaatama, kuhu üldse selles kaardi osas veel tasub minna.
Liikusin suurema osa ajast mõõduka (aga võibolla liiga suure) vahega eespool, mõtlesin,
kalkuleerisin, planeerisin ümber, utsitasin aegajalt meid kergele
sörgile (mul omal kippus põlv valutama ning nendel liivastel
sihtidel oli sörk kergem variant). 56st väljudes oli selge, et
pooleteistkilomeetrine minek mööda märga rabasihti 58sse ei ole
hetkel valikutes. Liikusime 36 peale (ka mööda raba, aga sealt
edasi tuli juba mets), korra tekkis tunne, et ma päris täpselt ei
saa oma asukohast aru, aga kiiresti õnnestus paika saada.
Kogemata komistasin vajalikule kaduvale rajale ka otsa. Miina arvas
üsna kindlalt, et enam raba ei taha. Olin päri, et liigume keskuse
ja sealt kaardi lääneosa poole.
Edasi
tulid üsna hästi läbitavad metsasihid, kuigi paar neist läksid
soiseks ja suutsin ühel isegi astuda lompi, millel ühe jalaga põhja
ei tundudki ja vajusin külili vette. Ma ei hakanud esitama küsimust,
kas oleks vaja katkestada. Mõtlesin selle peale korra, aga
otstasin, et ise seda ettepanekut ei tee. Teedel ikka innustasin meid
ka veidi sörkima, peas oli tekkinud uus plaan, aga näis, et ainult
jalutamisega seda ei realiseeri. Miina sörgitempo mulle enamuse
ajast suurt alla ei jäänudki. Vahed tekkisid kõnniosadel. Ju see
maastikul ja üldse kiiresti kõndimine vajab ka trenni. Teedel olen
ma sel suvel näiteks kõndinud 15km keskmisega 7,5km/h, aga ma olen
selle kiire kõndimisega sel aastal ikka palju tegelenud (sest joosta
pigem ei taha ;) ).
39
punkt oli kõige suurem viga. Ju ma keerasin valelt sihilt läände.
Punkt pidi olema soo kirdenurk. Mingi märjema metsa leidsin,
istutasin Miina kännule ja kammisin arvatavat sood, punkti pole.
Siis avastasin, et lagedad peavad ju ka olema. Suundusime läbi metsa
põhja, leidisn langi, leidsin soo, aga paraku mitte punkti. Ka kodus
ei ole veel suutnud välja mõelda, kus me siis tegelikult olime.
Sain aru, et selles võssis murdmine on kolmese punkti jaoks liiga
energiamahukas ja loobusin.
Ilm
oli imeline, loodus ilus, tiksusime vaikselt lõpu suunas. Rändrahnud
keset metsa näisid esmapilgul raske punktina, aga osutusid tänu
mugavale suunahoidmisele (karjamaal asuvalt rahnult otse põhja) ja
märkimisväärsele lohale kergeks. Leidisme veel ühe huvitava
järvekese ja siis oli kolm sihtidelt mineku punkti. Tundus, et jõuab
küll. Minekud olid küll mööda rabasihte, aga Miina pidas vapralt
vastu. 57 oli kõige ägedam punkt – kaardil oli lomp, legendis oli
lomp ja punkt oligi konkreetselt lombis. Ehk siis keset väikest sood
õõtsikul, mis õõtsus ikka korralikult ja kuhu vajus põlveni sisse. Sealt edasi ületasime
taaskord ühe toreda palgi (tasakaal üllatas mind ka seekord
psoitiivselt, kust see areng tulnud on?), Miina ületas jõe, mis oli
poole sääreni ja kõva põhjaga, ma puhtalt väljakutse mõttes
läksin üle palgi. Sealt edasi oli ainult vormistada. Pealegi liikus
ees omajagu koju suunduvaid "ronge". Jõudsime väikse
varuga finishisse.
Miina
pidas vapralt ja tublilt vastu, kannatas ära väsimuse (vist juba
esimese poole lõpust), valutavad jalad, millega ta ju pole harjunud,
minu mõningase surumise liikumiskiiruse osas, pidas suurema osa
ajast kaardil kenasti järge, ei virisenud kordagi. Aitäh, et sa
minuga rogainisid Miina, loodan, et emotsioon jäi positiivne! Ilm ja
loodus olid üle igasuguste ootuste, peaks sinna rappa kunagi matkama
minema.
Minu jaoks sellel korral küll Haanja70. Mõtlesin
nädalake enne, et kas tõesti suusaga õnnestub mul kohe esimesel
plaani võetud korral Haanjas ära käia. Jooksuga olen ma seda
üritanud kolmel aastal ja pole veel õnnestunud. Esimesel korral
tulin ma vahetult enne seda Gröönimaa maratonilt. Teisel korral oli
suve algusesse jäänud Laulasmaa ultra oma 168 kilomeetriga ning
suve lõppu 24h rogain. Nipet-näpet maratone lisaks ning põlved
ütlesid oktoobri algul, et aitab. Sel aastal oli mingi tööga
seotud error pluss tugevad väsimuse ilmingud. Suusa100 tekkis plaani
täiesti ootamatult Taaviga Kuutsekale sõites ja kurtes, et "näe,
oli Suusahunt plaanis, aga ega seda küll ei toimu" ja siis
Taavi arvas, et mine parem Haanjasse. Kodus haakus mõttega Hannes ja
Elisele rääkides tema ka, nii et "omad joped" olid koos
:) Ja oh seda imet, näis, et ega ühtki takistust polegi. Tervisega
läks küll lappama enne maratoni (loe eelmist juttu), aga sellest
paranesin ära.
Juhtus küll nii, et Haanja sattus keskendumise
mõttes täitsa valesse aega. Kui ikka 5 päeva hiljem toimub
õpilaste konkurss, siis kahjuks mina kahele suurele asjale koonduda
ei saa, ehk siis Haanja osas olin ma üsna laiali. Konkursilaste
viimane ettevalmistus, saaliproovide ajad, esinemiste ajad, kuidas
kombineerida nii, et kontsertmeister ka minu proovide pärast
kõikidest oma tundidest loobuma ei pea, kuhu paigutada need
õpilased, kes konkursile minejate pärast tunde ei saa, aga kellel
on järgmisel nädalal esinemine... No ei jätkunud Haanja peale
mõtlemiseks enam aega. Mingile tulemusele ma ei rõhunud, isegi
seda, et ma 100 täis võiks sõita ei võtnud eesmärgiks. Tundus
pealegi, et sel rajal klassikat sõites kontrollaega mahtuda nõuab
minult ikka omajagu pingutust. Alguses mõtlesin, et sõidan
rahulikult 10 tundi (kontrollaeg) ja vaatan, palju tuleb. Siis tegin
plaani ümber, et sõidan seni, kuni on tore. No 45 kilomeetrit, mis
on esimene, millega protokolli saab on ikka tore.
Hommikul kell seitse sõitsime Tartust minema. Mina,
Hannes, Elise ja üks tema sõber. Tartus oli kaunis kevadilm kerge
vihmasaju ja läbinähtamatu uduga. Võiks öelda, et ei olnud
inspireeriv. Minul oli kaasas üks paar suuski, karestatud. Prognoosi
järgi (+/- 0, vana lumi) näis see mõistlik. Suusad tegi mulle
Hannes. Kohapeal katsetades selgus, et lipe on väga hea, aga
pidamise osas on olukord nutune. Eriti, kui arvestada asjaolusid, et
suuskadel on inimene, kelle tehnika pole just õpikunäide, kelle
käed on millegipärast suusatades jalgadest palju tugevamad ning
rada on tunduvalt rohkem vahelduva kui paaristõukerada. Lidusin auto
juurde ja alla läks kliister. Esimese hooga päris korralik kiht.
Noh, pidas ju küll, edasi ei liikunud. Või liikus, aga isegi
siledal maal pidin ninali käima. Mul on kliistri jaoks liiga pehme
suusk, aga lõpuks leidis Hannes lippe ja pidamise vahel vastuvõetava
kompromissi.
Stardis jäin taharitta, polnud kuhugi kiiret. Meenus
vist Eensaare-vendade jutt stiilis, et pole vahet kas ööpäevane
või kolmeööpäevane võistlus, stardist pannakse ikka minema nagu
oleks tegu 10 kilomeetri jooksuga. Esimesest künkast sain igatahes
päris ilusti üles ning esimesest suuremast laskumisest üsna hästi
alla ka, tundisn, et kliister võtab natuke kinni, aga mõtlesin, et
siin on vähemalt üks kurv, enne mida ma plaanin sahka sõita, küll
see kliister vähenb. Ringi esimene pool meeldis mulle rohkem, eks
ikka nende kiirete laskumiste pärast, kuigi nende järel tuli kohe
üsna pikk tõus, aga õnneks lauge. Teine pool tundub raskem. Ega
mul väga midagi nende esimeste ringide kohta rääkida pole, kõik
oligi väga mõnus. Rada olusid arvestades uskumatult hea, lund
korralikult, esimesed kaks ringi tulid emotsiooni pealt teistest
kiiremad ka – 23 ja 24 minutit.
Õnneks ringiga saajaid maha ei võetud – esimeste
"vabameeste"käest, sain ma üsna teise ringi alguses,
esimeselt naiselt 3. või 4. ringil. Vist 4. ringi lõpus oli raja
ääres Mihkel, kes minuga lõpuks 6 ringi kaasa sõitis, hädaabi
jooki andis, kui ma TPs piisavalt juua ei viitsinud, mulle ühe mu
beebipüreedest kätte tõi ja üldse toredat seltskonda pakkus.
Kogu distantsi peale õnnestus teha üks, aga päris
effektne kukkumine. Proovisin 6. ringil esimesel kiiremal laskumisel
jäljest väljas sõita, aga kliistrit oli veel piisavalt all ja jäin
nii hästi "kännu taha" kinni, et ma isegi ei jõudnud
mingile tasakaalu hoidmisele mõelda. Tegin sõna otseses mõttes
kukerpalli, rohkem küll üle õla, kui pea, püsti sain ruttu, sest
olin peale kukkumist näoga õiges suunas. See oli tegelikult pärs
tore lend, äkki nad seal Risbergil ikka kukuvadki kukkumise lustist?
Umbes sel 6. ringil hakkasin ka mõtlema, et kui kaua
ma sõidan. Otseselt mingit häda veel ei olnud aga seda oli muidugi
tunda, et mida ei treeni seda sul ei ole – vahelduvtõuge. Esimesed
ilmingud olid, et see läheb varem või hiljem raskeks. Plaanisin
esialgu pool ning siis hakkan iga ringi järel vaatama, kuidas tunne
on.
Kaheksandal ringil sõitis mööda Ivar Tupp, kes
küsis, et palju ma sõidan ja ütles, et pean üle 50 sõitma, et
tema sõidab 50 ja tahab viimane olla. Purustasin tema lootused, sest
üks naine, kellega ma vahepeal koos sõitsin, ütles, et tema sõidab
45. No igatahes korraldaja käsis mul üle 50 sõita, mis seal ikka,
sõidame. Tegelikult oli mul selleks ajaks juba mõte, et üle
maratoni ma teen igatahes, et siis 65. Lipe läks vahepeal veelgi
paremaks, seega väga varakult olnuks kahju lõpetada.
Vahepeal sadas veidi mingit lumelaadset asja,
libisemine muutus pisut kehvemaks. Rada oli kohati paras pudru. Seda
eriti just sel "trahviringil" lasketiiru ja parkla vahel
ning kahel kurviga laskumisel. 65 sai sõidetud, otsustasin veel ühe
ringi teha. Kuigi poole peal oli mõte, et teeks ikka 75, siis saab
kolmveerand kokku või äkki isegi teeks 8 tundi – nagu Suusahunt -
otsusatsin ringi lõpus, et aitab. Finishis küsiti, et millal
raskeks läks. Ütlesin, et järgmisel ringil, sellepärast ma toda
enam ei sõidagi.
Tulemuseks jäi seekord 70 kilomeetrit, aeg 6:56.
Vasak õlg pidas enda kohta üsna ideaalselt vastu. Päris ülihead
enesetunnet ja energiat ka polnud, arvan, et võibolla haigena
maratoni sõitmine kaks nädalat tagasi võttis organismil varudest
üsna suure portsu ja ma pole suutnud neid veel taastada. Kõige
suuremaks probleemiks kujunes parema jala hallux valgus (suure varba
"kont"), umbes poole maa peal hakkas ta valutama. Selle
pärast küll midagi tegemata ei jäänud, aga kuna ma õlaga pean
jätkuvalt spetsialistide jutul käima, siis nüüd võtaks selle
varba ka käsile.
See oli üks pikk ja tore suusapäev. Ilma vaadates
tundub, et suusatamisega on selleks aastaks ühel pool. Olengi TM
järgselt rohkem jooksnud ja väga mõnus on olnud. Rulluisud
kraamiks ka välja, kui veidi kuivemaks läheb.
Tartu Maratoniga juhtus sel aastal nii, et tõeks sai
minu varasemate aastate üks suurimaid hirme – stardieelne
haigestumine. Kuid huvitaval kombel polnudki see nii jube, kui
arvasin olevat. Eks aastatega hakkad elu rahulikumalt võtma. Pealegi
olin ma juba mitu kuud jõudnud leppida mõttega, et sel aastal head
sõitu nagunii ei tee, sest umbes poolteist aastat vaevanud kerge
õlahäda ägenes sügiseks niipalju, et otsisin lõpuks abi
spetsialistidelt ning selgus, et mul on vasakus õlas kõõluses
kaltsifikaat. Ehk umbes ruutsentimeetri suurune tükk lupja, mida
seal olema ei peaks. See purustati küll novembri alguses ära, kuid
õlg pole täielikult paranenud ning eeldasin, et päris valuvaba
sõitu ei tule. Muretsejatele – suusatamine ei ole mulle
absoluutselt keelatud, pigem vägagi soovitatud, sest õlg vajab
tugevdamist. Kahtlesin maratonile regamisega viimase hetkeni (minu
jaoks on viimane hetk teise regamisvooru lõpp), sest talv oli ka
selline nagu ta oli, kuid panin enda siiski kirja. Nädal enne näis,
et tingimused tulevad head, võib hakata mõtlema isegi ajalisele
eesmärgile, isegi haige õlaga. Ning siis ärkasin reede hommikul
köhaga. Agressiivsest ravimisest oli niipalju abi, et kui laupäeva
hommikul tundus, et äkki peaks veel üritama kellelegi numbri maha
müüa, siis laupäeva õhtu oli niipalju lubav, et näis, et mäng
ei käigi enam selle peale mitmenda TPni ma välja vean. Osaliselt
kindlasti mõjus ka enda ära rääkimine stiilis, et "polegi ju
tegelikult nii nõrk enesetunne". Kuna pulss käitus enamvähem
normaalselt ning palavikku ei tundunud olevat otsusatsin startida.
Pühapäeva hommikul väsisin ma igatahes juba
bussipeale kõndimisega ära (poolteist kilomeerit), aga veensin
ennast sellega, et küllap stardis on adrenaliinist abi ja suusatades
hakkab kindlasti parem. Otepääl suuski proovides oli küll
ausaltöelda mõte, et mis ma sinna lähen, ma ei jaksa ju. Tundub,
et adrekast oli tõesti abi ja stardis oli päris hea enesetunne.
Start oli muidu nagu start ikka, rahvast oli tavapärasest vähem,
seega kui grupid kokku lasti sain juba kurvist ettepoole ning päris
stardipaugu sirge pealt ja stardikanga alt läbi enne, kui hümn
lõppes. Rada oli jääs ja esimesed külakuhjad tekkisid 500m peale
staadionit, kus nagu laskumist veel polegi. Ansomäe tõusu eel sai
järjekorras seista. Muretsesin natuke oma uute keppide pärast –
rex tiger junior, 90% carbon. Pidasid vastu, kuigi tõusul nende
otsas tallumist oli.
Siis järgens kohe see "meie oma Risberg"
ehk Ansomäe laskumine. Ma arvan, et ma olin seal umbes kohal 3000.
Puntraid ja kukkumisi oli ees omajagu. Kuna laskumise alguses enam
jälge polnud, sõitsin kolmadiku jagu sahka, siis natuke maad veel
ühe jalaga sahas. Oli täitsa kontrollitav ma ütleks. Päris nina
all õnneks keegi külili ei visanud ka, all pikali olijatest sain
mööda. Selles kuulsas videos, mida kõik vast juba näinud on lähen
läbi 7:48 paiku. Sinakasroheline jakk ja seljapeal väike must
vöökott. Videot vaadata oli lõbus, olnuks ka siis, kui oleksin ise
kukkunud. Loodetavasti keegi tõsiselt viga ei saanud, eks sellised
asjad kuuluvad massisõidu juurde.
Tegelikult tegin ma ju paar kilomeetrit hiljem selle
oma kukkumise ka ära. Umbes 4. kilomeetril põlluvahel. Ees kukkus
ja minu mõistus sai sel hetkel otsa mis teha, kukkusin siis ka.
Vähemasti sain ennast kohe radade vahele ja selja peale, suusad
taevapoole, seega minu otsa keegi enam ei kukkunud. Pikutasin seal ja
mõtleisn, et mis siis nüüd oma eluga peale hakata? Olengi seni
selili, kuni need 1000+ sõitjat kõik mäest alla on saanud? Kuidagi
õnnestus ennast püsti saada, aga seljaga sõidusuunda. Muud moodi
pööramiseks polnud ruumi, tuli sooritada hüpe. Läks õnneks.
Esimene pikem tõus oli ränk. Kuigi tempos polnud
küsimust, sest ummikus lihtsalt polnud kuhugi minna, aga isegi
jalutada oli ränk. Tundsin, kuidas jaksu üldse pole. Buffi sättisin
näo ette, et hingamisteid kaitsta, külma õhku oli valus hingata.
Samas hakkas nii jällegi niiske ja palav. Õnneks on mu jakil hea
kraega kapuuts, see oli sel sõidul just vajalik aksessuaar.
Poslavitsa laskumisel polud viga, esimese nuki pidi vaaludes sahkama,
aga siis kui juba jälge sai, läks ladusalt, kiirus kasvas ja
tundisn, et õnneks laskumistel taastun ma üsna hästi. Kukkujaid
mina seal palju ei näinud, kuigi arvasin, et seal tuleb järgmine
sarnane kägar.
Kui Kekkose raja kanti hakkasin jõudma, käis peast
läbi mõte, et äkki oleks ikkagi tark tegu esimeses TPs maha tulla.
Tõusud olid rasked. Aga ilm oli nii ilus ja suusk lippas ja tore oli
suusatada ning siis oli veel täpselt õiges kohas raja ääres
Kadri, kes sõitis minuga tõusu kaasa ja ütles, et jaksad ikka
lõpuni ja sõida rahulikult. Otsustasin, et sõidan jah lõpuni. Või
matkan pigem. Need tõusud, millest paaristõugetega üles ei saanud
lihtsalt jalutasin kääri, just jalutasin, ei jooksnud. Suusal oli
pidamine all küll, aga mul polnud jaksu, et vahelduvas natukenegi
aktiisemat sammu teha ja suuska pidama saada. Õnneks paaristõuge
oli positiivne üllatus, arvan, et umbes 75% sõitsin paaris. Kogu
loogika vastaselt on mul suusatades käed jalgadest tugevamad.
Pealegi polnud mul nii paha olla, et rahulikus tempos
poleks sõita saanud. Lihtsalt pingutamine ei olnud võimalik.
Positiivne oli see, et halba emotsiooni ei tekkinud. Kahjutunnet, et
ei saa sõita nii nagu tahaks. Rohkem mul nii raskeid hetki ei tulnud
ka, kui seal 10. kilomeetri kandis. Eks ma andsin tempos veel järele.
TPdes sõin ja jõin korralikult. Ikka kisselli ja spordijooki ja
kurki ja kuklit... ma pole ühelgi spordiüritusel vist nii palju
söönud.
Harimäele tõus oli raske, aga laskumine korvas
selle taas. Seal sai õnneks juba täiesti vabalt mäest alla. Umbes
Peebu kandis hakkas enesetunne isegi natuke paremaks minema. Hingata
polnud enam nii raske ja pea polnud nii vatti täis, kui enne. Enne
Palu oli väga mõnus paaristõukelõik. Palul läks spordijook
kuhugi valesse kohta ja sealt umbes 12 kilomeetrit oli korralikku
kannatamist, maos oli väga paha, aga midagi ette võtta ei osanud.
Vahelduva sõitmiseks olin liiga väsinud, paaristõuked ajasid
südame pahaks. Siis oli korra tunne et see finish on
niiiiiiiiiiiiiiii kaugel. Hellenurmest sõitsin joomata läbi ja
veidi enne Kohvipunkti hakkas parem. Elva metsavahe oli loodetust
veidi vähem jääs. Viimasel kilomeetril kippus vägisi nutt peale –
õnnepisarad. Ma ei teadnudki, et Tartu Maratonil lihtsalt lõpetamine
minu jaoks nii tähtis on.
Ma olen rahul, et ma läksin. Päev peale maratoni
tundub, et suusatasin tervise võibolla isegi veidi paremaks.
Hullemaks kindlasti mitte. Pealegi ma ei mäletagi sel aastal nii
ilusa ilmaga suusasõitu. Sel hooajal oli see mul 3. kord TM rada
läbi sõita ning see oli siiski kõige kiirem :D
Aeg tuli 5:55:13. Eelmise korraga võrreldes kaotust
pool tundi.
Nüüd natuke ravimist ja taastumist ning juba vähem,
kui kahe nädala pärast ootab Haanja100. Jooksuga olen ma teda
planeerinud aastaid ja siiani pole klappinud, kas tõesti juhtub, et
suusaga kalpib esimesel korral?
Kõik algas sellest, et
orienteerumishooaeg sai kuidagi ootamatult kähku läbi ja ma
hakkasin kohe otsima võimalusi selle pikendamiseks. Lisaks polnud ma
ammu Kadriga pikemat orienteerumist koos teinud. Mul oli väga hea
meel, kui Kadri kohe, kui ma talle (üsna varakult) teatasin nõustus
Bingole tulema. Meil mõlemal oli mõte, et teeks sellise
naudinguürituse, võistlemise peale välja ei lähe. Kui kaaslane tahnuks, võinuksin mina ka võistelda, aga mulle sobis igatahes
ka nii.
Bingorogain kujutab endast
seda, et kui tavarogainis võidab see, kes kontrollaja piires kõige
suurema punktisumma kogub, siis Bingos antakse võistlusklassidele
nõutud summa ette, millest rohkem punkte saada ei tohi. Naistel oli
see sel korral 99 punkti. Punktid olid maastikul väärtusega 2-9,
planeerimiseks aega 5min, ehk siis suurem planeerimine toimus käigu
pealt.
Ürituse juures kõige
raskemaks osutus loomulikult tiimile nime valimine. Millegipärast on
juhtunud nii, et meil Kadriga pole nime välja kujunenud. Alguses jäi
see mul regamisel üldse kahe silma vahele, mõtlesin, et ju me siis
olemegi nimetud. Paar päeva enne võistlust kirjutas mulle
korraldaja ja palus tiiminime. Kadri pakkus, et oleme siis "usume
Viljarit" nagu Laulasmaal, ma esimese hooga ütlesin, et oleme,
aga hakkasin pärast mõtlema, et võibolla siiski midagi muud. Seega
otsustasin Kadri tagaselja leppida tõsiasjaga, et oleme need, kes
oleme ning andsin korraldajatele tiimi nimeks "viiuldajad".
Mõni aeg hiljem vaatasin Kreisiraadio sümfooniaorkestrit ning sain
sealt meile tulevikuks püsiva nime – "möödalasukolmik".
Eriti hästi toimib kahekesi startides.
Orgunnis tuli kohe teine viga
otsa – jätsin Kadrile mainimata, et seelikuga startides saab
lisapunkti. Tühja sest punktist, aga Kadri oleks niisama tahtnud
ilus välja näha. Aga õnneks polnud viga, Kadri tegi kohapeal
alussärgist seeliku ning kvalifitseerus sellega nii ilu-, kui
lisapunktikategooriasse. Õnneks olime me kohe ka viigis, sest Kadri
mainis alles Võsul, et pärast võiks Rakvere spasse minna :)
Juhendi lugemisega ma ennast
liigselt ei vaevanud ning lasin selle endale suuremas osas Kairel
ja Madel autos lahti jutustada. Küsitavaks jäi kohustuslike lisaülesande punktide arv, aga see tundus nii teisejärguline probleem, kui see
enne ei selgu, siis kaardil ikka. Jätan nüüd kogu kohalejõudmise
ja ettevalmistuse loba vahele ning jätkan stardist.
Juba enne starti paistis ere
päike nii et ma ei pidanud liigselt muretsema oma enam üldse mitte
stabiliseeruva kompassi pärast. Ma ei tea, kas kompass on aastatega
hullemaks läinud või mina kiiremaks (tõenäoliselt mõlemat), aga
sellega pole nüüd küll enam midagi teha. Tegime mingi kondikava
ära, kuna lisaülesannete punktid olid nagunii lahtised pidi metsas
nii ehk naa ümber arvestama.
Alustuseks võtsime punkti
24. Algus oli mul mõtlemise poolest rabe nagu ikka, pöörasime
mõlema initsiatiivil veidi vara jõe äärde. Polnud suur viga ja
saime edasi liikuda omaette. Leppisime veelkord kokku, et teeme nii,
et oleks tore, mitte võistluslikult. Edasi punkti 30, mööda teid,
suvilarajoonis. Sealt 31-te minekul tundus hea mõte "otse".
Ununes meil üsna hästi töötav reegel, et rogainil oleme me mööda
teed osavamad (kui jutt pole kilomeetristest ringidest). Metsatüüpi
pole ju kaardile kantud, tegime otsuse (peamiselt tegin mina)
sisetundelt "ju ta on ok". Tegelikult oli parasjagu räga,
lisaks kaldusime lõunasse ning jõudsime alumisele teele välja.
Väike arutelu, kummale poole jääb punkt, seekord oli minu otsus
õige.
Edasi liikusime 90sse mööda
suurt teed. Joosta oli väga mõnus. Päike paistis, loodus oli ilus
ja üldse oli tore olla. Punkt tuli lihtsalt. 73 läksime
põlluservast, siis liini alt ja teele välja. Mul tekkis küsimus,
et väike liin oli peal ja kõrgepinget mitte, aga noh, rogaini
kaart. 43 teede ja sihtide pealt, polnud viga. 42St panime alguses
mööda, süüdi selles puhas jooksurõõm, sest oli nii mõnus mets
ja tee ja enesetunne. Ma küll vaatasin kaarti ja hakkasin küll
enamvähem õigel ajal paremalt punkti otsima, kuid kui nüüd
norida, siis minumeelest on kaardil eksitav info. Otsisin punkti
mäekülje alt soo servast, seega künkakese otsa üldse ei vaadanud.
Ühel hetkel olime juba majadele selgelt liiga lähedal ja pöörasime
otsa ümber. Sellest suunast lähenedes oli punkt selgelt näha,
mingisuguse väikse surnuaia ääres.
Järgmisesse punkti (50)
minekuks tegime tagasijooksu. Siht algas ägedate kivihunnikutega,
punkt ise rabas suure kivi küljes, oleks võinud otsas olla.
Nüüd suundusime
lisaülesannet lahendama. Metsas läksid sihid natuke käest,
sattusime kapitaalsesse tuulemurdu, aga lõpuks saime reljeefi abiga
end paika ja õigele sihile. Juba eemalt nägime, et lisaüleanne on
karkudel kõndimine. Kadri ütles kohe, et tema teeb, sest ta on seda
lapsena palju teinud. Oli valida kolme tähise vahel, mille ümber
kõndida: A-3 punkti, B-4 punkti, C-5 punkti. Kadri läks maksimumile
välja – kõik õnnestus hästi kuni tabasipöördeni, mis oli
kallaku peal ning libe. Kuigi tiimikaaslane võis toetada, arvas
Kadri, et sellest pole abi, tal kas on tasakaal või ei. Meiega
koos alustanud meestetiim suutis 5 punkti kätte saada, Kadri alustas otsast. Teisel korral seisin tal igaks juhuks lähemal,
aga püüda mul teda siiski ei õnnestunud. Kolmandal korral
soovitasin võtta punkti B. Kohtunik kommenteeris: "visa hing"
ning Kadri tõi meie tiimile 4 punkti juurde.
Minul oli seismise ja
filmimisega hakanud jahe, otsustasin süüa. Sain kotist kätte
martsipanibatooni, juua oleks ka tahtnud, aga ei viitsinud pudelit
välja võtta, peale sihilt kergelt saadud 34 oli järgmine nagunii
joogipunkt ja uus lisaülesanne.
Stardis anti teada, et juua
saab käbide eest: kange jook – kuusekäbi, lahja jook –
männikäbi, vesi – okkad. Ma olin varakult valuuta kaasa korjanud,
ikka kangete jookide tarbeks. Veidi enne punkti tuli meile vastu
äärmiselt lõbusatujuline meestetiim, kes hõikas: "ärge
sinna minge, seal joodetakse teid täis!". Kuna punkt oli
kohustuslik, polnud pääsu. Jõudsime punkti, esmalt suunati
"moepolitsei" jaoks pildile. Saime Kadri "seeliku"
eest punkti. Siis astusime leti äärde – valikuid oli. Käbisid ei
tahetud. Võtsime pitsikese ning asusime lisaülesannet sooritama,
milleks tuli leida noorendikust 5 kompostriga vaia. Kadri ütles, et
nagu lapsi otsiks metsast taga. Otsustasime teha päripäeva ringi,
et leiame palju leiame. Kolm saime kergelt kahe ülejäänuga olin
mina juba loobumas, läksime veel korraks kaugemasse nurka, ütlesin,
et kui seal pole, siis suundume "koju", kui jäävad teel
ette on hästi. Sa saad kõik, millest sa loobud, ehk siis
koperdasime oma vaiadele tagasiteel otsa.
Võtsime veel lonksukese külmarohtu, veidi tekkis isegi svipsis tunne. Eks pingutuse pealt ja pole ju harjunud ka. Loba ja naeru oli rohkem, kui rogainides tavaliselt, aga see võis ka olla seotud muidu pingevaba olekuga. Tegime 80sse minnes karjääri ääres veidi kahtlase teevaliku,
aga pärast selgus, et Kaire ja Made tegid täpselt sama valiku ka ilma svipsita. Karjääri äärde minekut oleks saanud üleüldse
vältida, aga me olime kindlad, et see on vältimiseks liiga ilus
koht. Nii ka oli.
Kadri rääkis, et ta oli
just hiljuti kuulanud loengut miks õlu ei sobi spordijoogiks, aga me
jõudsime kohe kokkuleppele, et meil on sellega kõik hästi – me
ei joonud õlut ega tee hetkel sporti. Ja matkale sobib väike
külmarohi küll. Loba läks üha elavamaks ja lõbusamaks (tiiminimi
ja muu...) ning ühel hetkel avastasime, et teed ei jälgi me kumbki.
Õnneks oli üsna jälgimist mittevajav lõik ja saime aru küll, kus
me oleme. 80 oli pandud sellisesse kohta, mis Kadri arvates peale
alkoholipunkti võib isegi ohtlik olla – järsakust alla mingi
sillakese või tammi peale.
81te minnes kaotasime
vahepeal jällegi sihi käest ära, aga otsustasime usaldada
persetunnet ning see toimis küllalt hästi. Punktisumma üle
arvutamisega me väga palju polnud vaeva näinud, Kadri ütles, et
kui ka ei tule õiged punktid välja, siis annab see ka elule värvi.
Igatahes oli meie (siiski õigete) arvutuste kohaselt vaja võtta
veel 71, 60, 72, 22 ja 70. Kõik vähemal või rohkemal määral
koduteel.
71ga tekkis küsimus, et
kummal pool jõge, aga legend ütles selle kohta jõetamm järelikult
oli lootust, et sealt saab üle. Mis siis, et kaardile tammi märgitud
polnud. Läksime alguses mööda teed veidi kaugele ning jõe äärde
keerates ütlesin seda vaadates kohe, et me oleme möödas. Kadri
avaldas kahtlust, et kuidas see nii saab olla, aga tee käänas
võibolla tõesti oodatust veidi teistmoodi. Igaljuhul ütlesin ma
Kadrile, et kuna jõgi on juba lai, siis oleme me kindlasti möödas.
Pöörasime otsa ringi ning saime tammi kohe kätte, kaugele me
polnud tulnud.
No ja nüüd siis see punkt,
mis ikka peab "nii" minema. Kui ma nüüd kodus kaarti
vaatan, siis tundub, et lähenesime ka kõige halvemast võimalikust
küljest. Suurele teele jõudmine oli iseenesest lihtne, metsatee
seal ära ei lõppenud. Ma usun, et me panime õigest sihist lihtsalt
üle ja keerasime metsa järgmise pealt. Sihid olid nagunii suuremas
osas aimatavad ning kadusid ja ilmusid nagu jumal juhatas. Samas
piirkonnas olime me ka enne esimest lisaülesannet veidi nõutus
olukorras. Üks segavõistkond otsis meiega samast piirkonnast, nemad
panid edasi, meile oli nüüd selge, et me oleme juba nagunii liiga
kaugel, aga kuna kaardil olid vaid need olematud sihid, sooviirutus
ja väga vähesel määral reljeefi oli enda paika saamine keeruline
ülesanne. Rõõmustav on see, et ühte oleme me õppinud –
rogainikaardil on kõik suhteline (seekord ei pidanud Kadri mulle
seda enam väga meenutama). Sooviirutus ei tähenda mitte midagi, see
võib tähendada sootaimestikku, et kuskil kasvab natuke kailu või
hundinuia. Seega sooserva järgi ei saa midagi määrata. Sihid ja
teed ei tähenda mitte midagi, sihid nagu juba mainitud võivad vahel
olla heal juhul aimatavad, teed ei lõppe peaaegu kunagi seal, kus
kaart näitab. Aga no kõigest sellest teadmistepagasist oli meile
antud olukorras vähe abi. Paari meestetiimi juhendustega saime
lõpuks enamvähem oma asukoha teada, üht sihti ei õnnestunudki
leida, järgmisele komistasime kuidagi koba peale otsa, paremat
ideed, kui "võtame selle" polnud. Õnneks oli see nüüd
lõpuks õige. Punkt ise ei olnud sihtide ristis vaid veidi läänes.
Viga 30 minutit. Positiivse poole pealt – minu alkoholiga
mitteharjunud organismist kadus hoobilt see paar lonksu külmarohtu.
Enne seda rabamatka
arvestasin ma, et me lõpetame 4 tunniga, aga nüüd olime nii metsas
viibimse aega, kui kilometraazi pikendanud. Kadri ütles, et väga
hea, saamegi 30km täis. 72, 22 ja 70 olid mööda teid ja
segadusi ei tekkinud. Mõtlesime, et kuigi meil lisaülesande punkte
vaja pole, siis kui on tore ülesanne teeme ikka, lihtsalt punkte ei
võta. Oli mingi lehmade lugemine, mis huvi ei pakkunud.
Lõpetasime ajaga 4:34, kohta
ei oska öelda. Oli taaskord üks äärmiselt tore päev sõprade
ning looduse seltsis. Nii hea, et on inimesi, kellega seda kõike
koos teha, aitäh teile!
Ja päeva moraal - võistlus ei lähe pekki, võistlus tuleb pekist.
Kui (tahte)jõuga ei saa,
siis tuleb vabalt võtta – sellise mõttega ma Viljandi
Linnajooksule läksin. Regasin ennast peale Tartu linnakat, ei
tahtnud, et toonane emotsioon jooksust hooaja lõpetab. Nädala
teises pooles tekkis kahtlusi, kas Viljandisse minek ikka on hea
mõte, sest tundsin mõndadel päevadel küllalt suurt väsimust.
Ilmselt käis läbi ka mingi kerge viirus, haige otseselt ei olnud,
aga veidi kraapis kurgus ja nina oli natuke kinni.
Nagu ma vist ka varasemalt
olen maininud on Viljandi linnajooks seotud väga mõnusa
emotsiooniga – see oli mu esimene jooksuvõistlus, aasta oli siis
vist 2009. Toona läbisin 13,5 kilomeetri pikkuse raja ajaga 1:32:26.
Aeg on Viljandi Linnajooksuga oma töö teinud ja selle kolme
kilomeetri võrra lühemaks kulutanud, samas korvab seda kaotust
Pika tänava tõus, millesarnast Eesti jooksuvõistlustel vähe (kui
üldse) kohtab. Kuid kõigest järjekorras.
Ühesõnaga eesmärk oli
joosta nii, et on tore ja hea. Mis ilmtingimata ei tähenda aeglaselt
jooksmist. Startisin koos Merili ja Kairega. Ise mõtlesin, et kui
mingit ajalist eesmärki üldse mõelda, siis 10km rekordi 52:43, mis
püsib aastast 2012 (sest ma lihtsalt pole ühtegi 10km jooksu
jooksnud) võiks praegu ju isegi mitte eriliselt pingutades üle joosta. Kuid
ka see polnud eesmärk omaette. Pealegi selgus, et puhta kümne aega
jälle saada ei õnnestu, sest täpne distants on 10,5.
Kui ennast esimesest
stardipusast lahti sain, läksin minema üsna hea tempoga, algus ju puha allamäge. Ütlesin kõrval jooksvale Merilile, et
ega liiga aeglaselt on ka raske. Igaljuhul esimese kilomeetri aeg
tuli 4:45 ja jäi ka ainsaks kilomeetriajaks, mida ma tean, sest
kella ma vajutasin siis "lap" nupu asemel hoopis kinni.
Esimene muutus rajal oligi kohe alguses. Kui varem joosti
lossimägedest alla ja siis kohe Huntaugust üles ja Ugalast mööda,
siis nüüd otse maanteed mööda alla Ugala juurde ja sealt
paremale. Varem oli siin esimene raske koht – ikka Huntaugu pärast.
Enne esimest vahefinishit 3km
peal lippasid Merili ja Kaire mööda. Mõtlesin, et las lähevad. Tundus, et Kaire läheb vist suts kiiremini. Meriliga
jooksimegi lõpuni koos. Ega otseselt lonkimistunnet ka polnud ja 4km
juures käis korra peast läbi mõte, et äkki võinuks aeglasemalt
ka joosta, et veel kergem tunne oleks. Samas paha mul polnud ja
mõtlesin, et kui enam pole hea, eks siis lasen tempot alla.
Peale joogipunkti 5.
kilomeetril oli rada kõik uus. Esiteks oli joogipunktijärgne tõus
viidud asfaldilt metsa alla, mis oli väga mõnus. Kuigi tõus
paistis eemalt suurevõitu ei saanud temast joostes väga arugi.
Tempo oli küll aeglane, aga mul oli pigem kerge seda joosta. Siis
jooksime majade vahel ja võtsime suuna järve poole. Viljandis
jalutamas käies olen ma mõelnud, et miks see osa linnast on
jooksuvõistlustel kasutamata, et siin saaks ikka väga vinge
profiiliga jooksu teha. Noh, kõigevägeva tuli mu soovile vastu ja
9,6 kilomeetri kandis keeras tõus järve äärest Ranna puiesteelt
pikale tänavale.
http://www.spordiliit.viljandimaa.ee/failid/2014/linnajooksu%2010km%20rajakaart.jpg
700 meetriga tõusu 60
meetrit, seda ikka on juba näha ja tunda :) Tõusu küljed olid
tihedalt pealtvaatajaid täis ja mul kerkis mällu pilt vaadatud
"vertical kilometer" jooksudest (maksimaalselt 5km
distantsil minimaalselt 1km tõusu), kus mägedest ülesjooksjaid
(vahel ka roomajaid) ergutatakse. Noh päris Alpidega Viljandit
võrrelda ei saa, aga selline pilt mul hetkeks silme ette tuli.
Tahtsin küll täismahus joosta, aga väike kõnnijupp siiski tuli.
Selle tõusu peale jäi ka 10km märk. Vaatasin kella, 47:midagi.
Kui tõus leebus ajasin taas jalad kõhu alt välja. Nüüd oli juba
natuke lõpuspurdi tunnet, ootasin, et Merili tuleks kõrvale ja
üritaks mööda minna, aga tegelikult spurtisin hoopis kahe
meesterahvaga, kaotasin :)
Lõpuajaks 50:58. Väga tore
jooks oli, selline hooajalõpetus mulle meeldib!
Traditsiooniliselt siia mõni
number kah.
Distants 10,5km
Aeg: 50:58
Umbkaudne 10km aeg: 47min
Koht 176 (328)
N koht 24 (99)
N21 koht 8 (35)
Millalgi hakkan nüüd jälle
pulsivööga sportima, huvitav oleks vaadata.
Hooaja võtan kokku järgmises
postituses.
Kui palju rolli mängib peas
toimuv jooksutulemuse juures? Oma antud hooaja kogemuste põhjal võin
öelda, et peamist. Hea sportlik vorm on muidugi elementaarne, selle
puudumisel ei aita mõtlemine ega tahe väga kaugele, kuid hea vorm
üksi ei päästa.
Linnamaratoni eelselt olin ma
valmistunud nagu ikka – kaks nädalat enne trennid veidi kergemaks,
nädal enne juba väga kergeks. Toitumine ja kõik muu ka nagu varem.
Neljapäeval tegime pastapeo, reedel sõin "normaalselt".
Füüsilise enesetunde mõttes oli kõik hästi, isegi ahhilka, mis
eelneva nädala lõpus valu kippus tegema, käitus korralikult. Sama
ei saa öelda vaimse enesetunde kohta. Seda elevust, millega
eelmistel hooaegadel sai ka linnamaratonide starti mindud, ei olnud.
Kui ma kevadel Vändras jooksin, siis seda ootasin ma väga ja
enne jooksu olin heas mõttes "nagu sütel", maratoni jooksul tekkis igasugu mõtteid. Seekord
valitses tunne, et ma lähen mingit kohustust täitma. On olnud
üritusi, kus eelneval nädalal on tahtmine ja siis õhtu enne või
stardihommikul väga ei ole ja vahetult enne starti tekib. Seekord
seda ei tulnudki. Püüdsin positiivselt mõelda, ennast ergutada ja
üles kütta, kuid ainus, mida ma enne starti tundsin oli stress. Mulle on mõlemal aastal Tartu Linnamaratoni trass, mõned
kilomeetrid välja arvata, väga meeldinud. Seekord stardieelselt
selle ringi peale mõeldes tekkis peaaegu vastumeelsus. Ebameeldiva
üllatusena tuli veel paarkümend minutit enne starti ka üks
"butterfly" ehk süda viskas jõnksu sisse. Harva
esinedes pole see midagi ohtliku ja on spordiga tegelevatel inimestel
vist pigem tavapärane, aga stardieelselt pole mul seda juhtunud.
Ilm oli ideaalne - päikest ei paistnud, aga oli soe ja tuulevaikne. Päris viimase
minutini ei pidanud isegi riiete mahakoorimisega ootama, viisin 10min
enne starti oma asjad pakihoidu ning astusin koridori. Otsisin oma
3:30 grupi üles. Kuigi erilist tahet polnud,
otsustasin siiski selle grupiga minna. Oma viimasel linnamaratonil
pidin ma seda tegema, sest ei tahtnud, et midagi kripeldama jääb.
Jah, see, et Tartu Linnamaraton jääb vähemasti mõneks ajaks minu
viimaseks aja peale joostud linna- või maanteemaratoniks olin ma
juba otsustanud. See tähendab seda, et niisama kuhugi pika trenni
tegema või tsillima minek pole välistatud, eelistatavalt mõnele
pisemale maratonile nagu Rõuge või Mulgi.
Kella panin käima alles pool
kilomeetrit peale starti, varem ei tulnud meelde. Kuna otsustasin grupis joosta
polnud ka suurt vahet. Esimesel kilomeetril polnud enesetundel
vigagi, tempo tundus parajalt kiirem sörk ja seltskonnas oli Kalle
näol üks tuttav inimene. Ka tempomeister Ain-Alar Juhanson oli
igati meeldiv ja tore. Kui Siili tänaval korraks jõeäärsele
kallasrajale pöörasime tundsin mina ennast sel pinnasel väga
mõnusalt, pead läbis mõte, et see ongi minu jaoks maratonil ainuke
tõeliselt meeldiv osa.
Kolmandal kilomeetril oli
selge, et grupis püsima ma ennast sundida ei suuda. Eelmisel aastal
jooksin samal rajal 3:30 tempos umbes 18 kilomeetrit, siis polnud ma
selleks füüsiliselt ilmselgelt valmis, seekord oleks füüsis vist
isegi välja vedanud (ei ole küll kindel, kas lõpuni), aga mitte
mingit tahet ei olnud pingutada. 5. kilomeetri joogipunktis viskasin
raja ääres olnud Pillele glükoositabletid, mida ma ei viitsinud
käes kanda, tundus, et neid pole mul vaja. Oma titetoidust segatud
"geeli" jätsin siiski pihku ja tarbisin pikapeale ära ka.
Kuus kilomeetrit pidasin
grupi sabas vastu, siis tuli vahe sisse. Kesktänava tagasipöördes
otsisin nii ees kui tagapool tuttavaid. Eespool nägin Kallet,
kellega üksteist ergutasime ja tagapool tema teistpoolt Liinat,
kelle kaasaelamine ka jõudu andis. Oma majast mööda joostes
tundsin esimest korda reielihastes kerget kangust – 8.
kilomeetril. Võibolla see oli rohkem sinna mõeldud, sest
pärastpoole ma nagu ei saanud aru, et jalgadel otseselt midagi viga
oleks. Sillale joostes mõtlesin, mis teha. Otsustasin, et kui 3:45
grupp mulle järgi tuleb, proovin nendega kaasa minna ja kui ei
jaksa, katkestan. Lootsin, et kosun ehk neid järgi oodates niipalju,
et mõned kilomeetrid nendega joostes on jaksu tempot tõsta ja
vähemasti isiklik joosta. See eeldanuks ju vaid 3 minutit enne 3:45
gruppi finishisse jõudmist.
Tõusukene Annelinna vahele
oli raske, kuigi jooksin siin koos paari naisterahvaga ja tempo isegi
võibolla veidi kasvas. Mul on väga keeruline öelda, mis mulle
raske oli, sest nagu juba mainitud polnud suuremat häda ei jalgadel
ega võhmal. Ma jaksasin joosta, aga ei tahtnud. Puhas
motivatsioonikriis. Selge on see, et ega see 5 kandis kilomeetritempo
mul ju ilma pingutuseta ei tule ja enda pingutama sundimine oligi
raske. Eriti rekordigraafikust mahajäänuna. Annelinnas oli esimene
hetk, kus tõsiselt mõtlesin, et aitab, kuid püüdsin siiski ennast
veel veenda. Eriti kuna 3:30 ja 3:43 vahele jääb hea hulk numbreid
veel ja senisest rekordist püsisin ma üsna tublisti ees.
Rõõmu tee
"motivatsioonisirge" (pigem küll "kõver") ei
tundunudki enam nii hull nagu eelnevatel kordadel, kõik sõltub ju
taustsüsteemist. Varem oli mul siiani ikka väga hea enesetunne
olnud, siin hakkas igav ja seetõttu raske. Nüüd oli algusest peale
raske, enam polnud vahet, võisin ka sellel küllaltki tüütul
põlluvahe lõigul nühkida. 15. kilomeetri joogipunktis vaatasin
seljataha, 3:45 oli ikka veel päris kaugel.
Poolmaratoni TPs oli juba
üsna kindel mõte Ihaste vahel number küljest võtta ja sobivast
kohast linna jalutada. Mõtlesin, et positiivne on igaljuhul see, et
ma sain küllaltki heas tempos pika trenni. Enesetunne ütles, et kui
see grupp mulle järgi tuleb, siis ma nendesse ka püsima ei jää.
Realistlik tundus lõpetada umbes ajaga 3:50 ja see ei motiveerinud
mind piisavalt, et ennast edasi lõhkuda. Parem põlv andis ka veidi
tunda ja kartsin, et paarkümend kilomeetrit lisaks asfaldil ning ma
ei jookse võibolla paar nädalat. Liina Krünvald jõudis 22.
kilomeetri paiku järgi, küsis, kuidas on. Ütlesin, et vist võtan
nüüd varsti numbri küljest ja jalutan linna. Ergutasin Liinat
lõpuni panema ja sörkisin ise vaikselt edasi. 23. kilomeetril sai
grupp mu kätte. Need kaks järgijõudmist (Liina ja grupp) olid vist
maratoni kõige positiivsemad hetked, mõlemad mõjusid toetavalt,
sest ega see katkestamisotsus ju kõigest hoolimata lihtsalt ei
tulnud. 3:45 tempomeister Kristel Vallaste oli väga tore ja
ergutas edasi minema. Ma isegi proovisin natuke nendega joosta.
Ihaste metsavahele keerates,
24. kilomeetril, võtsin numbri küljest. Tunnistan ausalt, et
pisarad tulid silma. Mul pole ju varasemat katkestamiskogemust.
Nutsin oma nutu võimalikult märkamatult enne järgmist, 25.
kilomeetri, TPd ära. Möödajooksjad küll mõned ergutasid edasi
panema, ma korra isegi mõtlesin numbri uuesti särgile kinnitada,
kuid mõistus sai võitu. Olles need 24 kilomeetrit ainult negatiivse
emotsiooniga võidelnud ei tahtnud ma veel 18 niimoodi läbida.
Sellisel kujul ma sporti teha ei taha, see peab olema ja jääma
rõõmuks, mitte kohustuseks. Mõtlesin Kaire peale, kes on kaardi,
kompassi ja sõbraga metsas ja olin sulaselgelt kade.
Kuna mul varasem
katkestamiskogemus puudus oli veel küsimus, kuidas see käib?
Mõtlesin joogipunktis küsida. Sinna jõudes nägin juba eemalt
telgi all seismas fliisidesse keeratud Mari Boikovit. Ka tema jooks
lõppes seekord varakult – 15. kilomeetril, olles naiste liider.
Loodan, et Maril pole tõsist vigastust ning Haanja100-l on ta jälle
vormis. Ootasime seal telgi all bussi, ajasime juttu. Mõni
katkestaja tekkis sinna veel. Mina olin küll ainus, kes lihtalt
motivatsioonikriisi tõttu asja pooleli jättis, teistel olid
füüsilised hädad. Üsna kaua sai seda bussi seal oodata, vaatasime
kella, Mari ütles, et ta peaks varsti finishis olema, minul oli
ideaalse plaani korral veel pool tundi aega. Vahepeal mõtlesin, et
ma oleks lõdvestuseks võinud siiski pigem linna jalutada, aga
usinad med-töötajad poleks vist väga tahtnud lubada. Tuttavaga
koos oli seal seista ja oodata muidugi kergem, see ei tähenda
loomulikult seda, et mul tuttava ebaõnnest hea meel olnuks. Ehk oli
Maril minu seltskonnast ka natuke parem olla.
Finishialasse jõudsin üsna
täpselt 12:30 seega läbi huumoriprisma ma ju täitsin oma eesmärgi
ära kah. Üle kaarsilla kõndides nägin inimestel kaelas medaleid,
see oli samasugune kui eelmisel korral, ütlesin Marile ja ühele
teisele vigastatule, et sellest vähemalt pole kahju, see medal on
mul olemas.
Katkestamisotsus oli kõigest
hoolimata raske, tuju kõikus päeva jooksul korduvalt, kuigi ma sain
aru, et see oli ainuõige. Nutu ma nutsin õnneks küll seal
metsavahel omaette ära, Kadriga rääkides tulid ka korra pisarad
silma, aga see läks kohe üle. Võimalik, et kogu ebaõnnestumine
oligi mul peas kinni, et ma olin niipalju mõelnud hooaja jooksul, et
ma ei taha maanteel joosta, et nüüd enam ei saanudki. Ühesõnaga
näis, et veidi olin ma katkestamisotsuse juba enne võistlust vastu
võtnud. Sel jooksul polnud lõpetamine paraku eesmärk, mille nimel
pingutada, see on läbitud etapp. Positiivne on see, et jooks oli nii
lühike, et mingit taastumispausi pole vaja teha ja saab rahulikult
treenimist jätkata.
Lähiaja plaanidesse mahub
nüüd veel Viljandi linnajooks, seal linnavahel jooksmine mind ei
sega – ta on lühike ja seotud toredate mälestustega. Siis
novembri algul XT Bingorogain koos Kadriga ja näis, kas vahele
kuhugi veel mõni tore lühem küla- või metsajooks.
Linnamaratonidele sai seega
joon alla, parimaks tulemuseks jäi 3:43. Keskendun nüüd metsale ja
mägedele. Eesmärgiks saavad rogainid, maastiku- ja loodetavasti ka
mõned mägijooksud. Ei välista ka maastiku-ultraid.
