XT Bingo 1.11.2014 - möödalasukolmik.

Kõik algas sellest, et orienteerumishooaeg sai kuidagi ootamatult kähku läbi ja ma hakkasin kohe otsima võimalusi selle pikendamiseks. Lisaks polnud ma ammu Kadriga pikemat orienteerumist koos teinud. Mul oli väga hea meel, kui Kadri kohe, kui ma talle (üsna varakult) teatasin nõustus Bingole tulema. Meil mõlemal oli mõte, et teeks sellise naudinguürituse, võistlemise peale välja ei lähe. Kui kaaslane tahnuks, võinuksin mina ka võistelda, aga mulle sobis igatahes ka nii.


Bingorogain kujutab endast seda, et kui tavarogainis võidab see, kes kontrollaja piires kõige suurema punktisumma kogub, siis Bingos antakse võistlusklassidele nõutud summa ette, millest rohkem punkte saada ei tohi. Naistel oli see sel korral 99 punkti. Punktid olid maastikul väärtusega 2-9, planeerimiseks aega 5min, ehk siis suurem planeerimine toimus käigu pealt.


Ürituse juures kõige raskemaks osutus loomulikult tiimile nime valimine. Millegipärast on juhtunud nii, et meil Kadriga pole nime välja kujunenud. Alguses jäi see mul regamisel üldse kahe silma vahele, mõtlesin, et ju me siis olemegi nimetud. Paar päeva enne võistlust kirjutas mulle korraldaja ja palus tiiminime. Kadri pakkus, et oleme siis "usume Viljarit" nagu Laulasmaal, ma esimese hooga ütlesin, et oleme, aga hakkasin pärast mõtlema, et võibolla siiski midagi muud. Seega otsustasin Kadri tagaselja leppida tõsiasjaga, et oleme need, kes oleme ning andsin korraldajatele tiimi nimeks "viiuldajad". Mõni aeg hiljem vaatasin Kreisiraadio sümfooniaorkestrit ning sain sealt meile tulevikuks püsiva nime – "möödalasukolmik". Eriti hästi toimib kahekesi startides.

Orgunnis tuli kohe teine viga otsa – jätsin Kadrile mainimata, et seelikuga startides saab lisapunkti. Tühja sest punktist, aga Kadri oleks niisama tahtnud ilus välja näha. Aga õnneks polnud viga, Kadri tegi kohapeal alussärgist seeliku ning kvalifitseerus sellega nii ilu-, kui lisapunktikategooriasse. Õnneks olime me kohe ka viigis, sest Kadri mainis alles Võsul, et pärast võiks Rakvere spasse minna :)


Juhendi lugemisega ma ennast liigselt ei vaevanud ning lasin selle endale suuremas osas Kairel ja Madel autos lahti jutustada. Küsitavaks jäi kohustuslike lisaülesande punktide arv, aga see tundus nii teisejärguline probleem, kui see enne ei selgu, siis kaardil ikka. Jätan nüüd kogu kohalejõudmise ja ettevalmistuse loba vahele ning jätkan stardist.


Juba enne starti paistis ere päike nii et ma ei pidanud liigselt muretsema oma enam üldse mitte stabiliseeruva kompassi pärast. Ma ei tea, kas kompass on aastatega hullemaks läinud või mina kiiremaks (tõenäoliselt mõlemat), aga sellega pole nüüd küll enam midagi teha. Tegime mingi kondikava ära, kuna lisaülesannete punktid olid nagunii lahtised pidi metsas nii ehk naa ümber arvestama.

Alustuseks võtsime punkti 24. Algus oli mul mõtlemise poolest rabe nagu ikka, pöörasime mõlema initsiatiivil veidi vara jõe äärde. Polnud suur viga ja saime edasi liikuda omaette. Leppisime veelkord kokku, et teeme nii, et oleks tore, mitte võistluslikult. Edasi punkti 30, mööda teid, suvilarajoonis. Sealt 31-te minekul tundus hea mõte "otse". Ununes meil üsna hästi töötav reegel, et rogainil oleme me mööda teed osavamad (kui jutt pole kilomeetristest ringidest). Metsatüüpi pole ju kaardile kantud, tegime otsuse (peamiselt tegin mina) sisetundelt "ju ta on ok". Tegelikult oli parasjagu räga, lisaks kaldusime lõunasse ning jõudsime alumisele teele välja. Väike arutelu, kummale poole jääb punkt, seekord oli minu otsus õige.

Edasi liikusime 90sse mööda suurt teed. Joosta oli väga mõnus. Päike paistis, loodus oli ilus ja üldse oli tore olla. Punkt tuli lihtsalt. 73 läksime põlluservast, siis liini alt ja teele välja. Mul tekkis küsimus, et väike liin oli peal ja kõrgepinget mitte, aga noh, rogaini kaart. 43 teede ja sihtide pealt, polnud viga. 42St panime alguses mööda, süüdi selles puhas jooksurõõm, sest oli nii mõnus mets ja tee ja enesetunne. Ma küll vaatasin kaarti ja hakkasin küll enamvähem õigel ajal paremalt punkti otsima, kuid kui nüüd norida, siis minumeelest on kaardil eksitav info. Otsisin punkti mäekülje alt soo servast, seega künkakese otsa üldse ei vaadanud. Ühel hetkel olime juba majadele selgelt liiga lähedal ja pöörasime otsa ümber. Sellest suunast lähenedes oli punkt selgelt näha, mingisuguse väikse surnuaia ääres.

Järgmisesse punkti (50) minekuks tegime tagasijooksu. Siht algas ägedate kivihunnikutega, punkt ise rabas suure kivi küljes, oleks võinud otsas olla.

Nüüd suundusime lisaülesannet lahendama. Metsas läksid sihid natuke käest, sattusime kapitaalsesse tuulemurdu, aga lõpuks saime reljeefi abiga end paika ja õigele sihile. Juba eemalt nägime, et lisaüleanne on karkudel kõndimine. Kadri ütles kohe, et tema teeb, sest ta on seda lapsena palju teinud. Oli valida kolme tähise vahel, mille ümber kõndida: A-3 punkti, B-4 punkti, C-5 punkti. Kadri läks maksimumile välja – kõik õnnestus hästi kuni tabasipöördeni, mis oli kallaku peal ning libe. Kuigi tiimikaaslane võis toetada, arvas Kadri, et sellest pole abi, tal kas on tasakaal või ei. Meiega koos alustanud meestetiim suutis 5 punkti kätte saada, Kadri alustas otsast. Teisel korral seisin tal igaks juhuks lähemal, aga püüda mul teda siiski ei õnnestunud. Kolmandal korral soovitasin võtta punkti B. Kohtunik kommenteeris: "visa hing" ning Kadri tõi meie tiimile 4 punkti juurde.

Minul oli seismise ja filmimisega hakanud jahe, otsustasin süüa. Sain kotist kätte martsipanibatooni, juua oleks ka tahtnud, aga ei viitsinud pudelit välja võtta, peale sihilt kergelt saadud 34 oli järgmine nagunii joogipunkt ja uus lisaülesanne.

 Stardis anti teada, et juua saab käbide eest: kange jook – kuusekäbi, lahja jook – männikäbi, vesi – okkad. Ma olin varakult valuuta kaasa korjanud, ikka kangete jookide tarbeks. Veidi enne punkti tuli meile vastu äärmiselt lõbusatujuline meestetiim, kes hõikas: "ärge sinna minge, seal joodetakse teid täis!". Kuna punkt oli kohustuslik, polnud pääsu. Jõudsime punkti, esmalt suunati "moepolitsei" jaoks pildile. Saime Kadri "seeliku" eest punkti. Siis astusime leti äärde – valikuid oli. Käbisid ei tahetud. Võtsime pitsikese ning asusime lisaülesannet sooritama, milleks tuli leida noorendikust 5 kompostriga vaia. Kadri ütles, et nagu lapsi otsiks metsast taga. Otsustasime teha päripäeva ringi, et leiame palju leiame. Kolm saime kergelt kahe ülejäänuga olin mina juba loobumas, läksime veel korraks kaugemasse nurka, ütlesin, et kui seal pole, siis suundume "koju", kui jäävad teel ette on hästi. Sa saad kõik, millest sa loobud, ehk siis koperdasime oma vaiadele tagasiteel otsa.

Võtsime veel lonksukese külmarohtu, veidi tekkis isegi svipsis tunne. Eks pingutuse pealt ja pole ju harjunud ka. Loba ja naeru oli rohkem, kui rogainides tavaliselt, aga see võis ka olla seotud muidu pingevaba olekuga. Tegime 80sse minnes karjääri ääres veidi kahtlase teevaliku, aga pärast selgus, et Kaire ja Made tegid täpselt sama valiku ka ilma svipsita. Karjääri äärde minekut oleks saanud üleüldse vältida, aga me olime kindlad, et see on vältimiseks liiga ilus koht. Nii ka oli.

Kadri rääkis, et ta oli just hiljuti kuulanud loengut miks õlu ei sobi spordijoogiks, aga me jõudsime kohe kokkuleppele, et meil on sellega kõik hästi – me ei joonud õlut ega tee hetkel sporti. Ja matkale sobib väike külmarohi küll. Loba läks üha elavamaks ja lõbusamaks (tiiminimi ja muu...) ning ühel hetkel avastasime, et teed ei jälgi me kumbki. Õnneks oli üsna jälgimist mittevajav lõik ja saime aru küll, kus me oleme. 80 oli pandud sellisesse kohta, mis Kadri arvates peale alkoholipunkti võib isegi ohtlik olla – järsakust alla mingi sillakese või tammi peale.

81te minnes kaotasime vahepeal jällegi sihi käest ära, aga otsustasime usaldada persetunnet ning see toimis küllalt hästi. Punktisumma üle arvutamisega me väga palju polnud vaeva näinud, Kadri ütles, et kui ka ei tule õiged punktid välja, siis annab see ka elule värvi. Igatahes oli meie (siiski õigete) arvutuste kohaselt vaja võtta veel 71, 60, 72, 22 ja 70. Kõik vähemal või rohkemal määral koduteel.


71ga tekkis küsimus, et kummal pool jõge, aga legend ütles selle kohta jõetamm järelikult oli lootust, et sealt saab üle. Mis siis, et kaardile tammi märgitud polnud. Läksime alguses mööda teed veidi kaugele ning jõe äärde keerates ütlesin seda vaadates kohe, et me oleme möödas. Kadri avaldas kahtlust, et kuidas see nii saab olla, aga tee käänas võibolla tõesti oodatust veidi teistmoodi. Igaljuhul ütlesin ma Kadrile, et kuna jõgi on juba lai, siis oleme me kindlasti möödas. Pöörasime otsa ringi ning saime tammi kohe kätte, kaugele me polnud tulnud.

No ja nüüd siis see punkt, mis ikka peab "nii" minema. Kui ma nüüd kodus kaarti vaatan, siis tundub, et lähenesime ka kõige halvemast võimalikust küljest. Suurele teele jõudmine oli iseenesest lihtne, metsatee seal ära ei lõppenud. Ma usun, et me panime õigest sihist lihtsalt üle ja keerasime metsa järgmise pealt. Sihid olid nagunii suuremas osas aimatavad ning kadusid ja ilmusid nagu jumal juhatas. Samas piirkonnas olime me ka enne esimest lisaülesannet veidi nõutus olukorras. Üks segavõistkond otsis meiega samast piirkonnast, nemad panid edasi, meile oli nüüd selge, et me oleme juba nagunii liiga kaugel, aga kuna kaardil olid vaid need olematud sihid, sooviirutus ja väga vähesel määral reljeefi oli enda paika saamine keeruline ülesanne. Rõõmustav on see, et ühte oleme me õppinud – rogainikaardil on kõik suhteline (seekord ei pidanud Kadri mulle seda enam väga meenutama). Sooviirutus ei tähenda mitte midagi, see võib tähendada sootaimestikku, et kuskil kasvab natuke kailu või hundinuia. Seega sooserva järgi ei saa midagi määrata. Sihid ja teed ei tähenda mitte midagi, sihid nagu juba mainitud võivad vahel olla heal juhul aimatavad, teed ei lõppe peaaegu kunagi seal, kus kaart näitab. Aga no kõigest sellest teadmistepagasist oli meile antud olukorras vähe abi. Paari meestetiimi juhendustega saime lõpuks enamvähem oma asukoha teada, üht sihti ei õnnestunudki leida, järgmisele komistasime kuidagi koba peale otsa, paremat ideed, kui "võtame selle" polnud. Õnneks oli see nüüd lõpuks õige. Punkt ise ei olnud sihtide ristis vaid veidi läänes. Viga 30 minutit. Positiivse poole pealt – minu alkoholiga mitteharjunud organismist kadus hoobilt see paar lonksu külmarohtu.


Enne seda rabamatka arvestasin ma, et me lõpetame 4 tunniga, aga nüüd olime nii metsas viibimse aega, kui kilometraazi pikendanud. Kadri ütles, et väga hea, saamegi 30km täis. 72, 22 ja 70 olid mööda teid ja segadusi ei tekkinud. Mõtlesime, et kuigi meil lisaülesande punkte vaja pole, siis kui on tore ülesanne teeme ikka, lihtsalt punkte ei võta. Oli mingi lehmade lugemine, mis huvi ei pakkunud.
Lõpetasime ajaga 4:34, kohta ei oska öelda. Oli taaskord üks äärmiselt tore päev sõprade ning looduse seltsis. Nii hea, et on inimesi, kellega seda kõike koos teha, aitäh teile!

Ja päeva moraal - võistlus ei lähe pekki, võistlus tuleb pekist.

Viljandi Linnajooks. 12.10.2014

Kui (tahte)jõuga ei saa, siis tuleb vabalt võtta – sellise mõttega ma Viljandi Linnajooksule läksin. Regasin ennast peale Tartu linnakat, ei tahtnud, et toonane emotsioon jooksust hooaja lõpetab. Nädala teises pooles tekkis kahtlusi, kas Viljandisse minek ikka on hea mõte, sest tundsin mõndadel päevadel küllalt suurt väsimust. Ilmselt käis läbi ka mingi kerge viirus, haige otseselt ei olnud, aga veidi kraapis kurgus ja nina oli natuke kinni.


Nagu ma vist ka varasemalt olen maininud on Viljandi linnajooks seotud väga mõnusa emotsiooniga – see oli mu esimene jooksuvõistlus, aasta oli siis vist 2009. Toona läbisin 13,5 kilomeetri pikkuse raja ajaga 1:32:26. Aeg on Viljandi Linnajooksuga oma töö teinud ja selle kolme kilomeetri võrra lühemaks kulutanud, samas korvab seda kaotust Pika tänava tõus, millesarnast Eesti jooksuvõistlustel vähe (kui üldse) kohtab. Kuid kõigest järjekorras.


Ühesõnaga eesmärk oli joosta nii, et on tore ja hea. Mis ilmtingimata ei tähenda aeglaselt jooksmist. Startisin koos Merili ja Kairega. Ise mõtlesin, et kui mingit ajalist eesmärki üldse mõelda, siis 10km rekordi 52:43, mis püsib aastast 2012 (sest ma lihtsalt pole ühtegi 10km jooksu jooksnud) võiks praegu ju isegi mitte eriliselt pingutades üle joosta. Kuid ka see polnud eesmärk omaette. Pealegi selgus, et puhta kümne aega jälle saada ei õnnestu, sest täpne distants on 10,5.


Kui ennast esimesest stardipusast lahti sain, läksin minema üsna hea tempoga, algus ju puha allamäge. Ütlesin kõrval jooksvale Merilile, et ega liiga aeglaselt on ka raske. Igaljuhul esimese kilomeetri aeg tuli 4:45 ja jäi ka ainsaks kilomeetriajaks, mida ma tean, sest kella ma vajutasin siis "lap" nupu asemel hoopis kinni. Esimene muutus rajal oligi kohe alguses. Kui varem joosti lossimägedest alla ja siis kohe Huntaugust üles ja Ugalast mööda, siis nüüd otse maanteed mööda alla Ugala juurde ja sealt paremale. Varem oli siin esimene raske koht – ikka Huntaugu pärast.


Enne esimest vahefinishit 3km peal lippasid Merili ja Kaire mööda. Mõtlesin, et las lähevad. Tundus, et Kaire läheb vist suts kiiremini. Meriliga jooksimegi lõpuni koos. Ega otseselt lonkimistunnet ka polnud ja 4km juures käis korra peast läbi mõte, et äkki võinuks aeglasemalt ka joosta, et veel kergem tunne oleks. Samas paha mul polnud ja mõtlesin, et kui enam pole hea, eks siis lasen tempot alla.


Peale joogipunkti 5. kilomeetril oli rada kõik uus. Esiteks oli joogipunktijärgne tõus viidud asfaldilt metsa alla, mis oli väga mõnus. Kuigi tõus paistis eemalt suurevõitu ei saanud temast joostes väga arugi. Tempo oli küll aeglane, aga mul oli pigem kerge seda joosta. Siis jooksime majade vahel ja võtsime suuna järve poole. Viljandis jalutamas käies olen ma mõelnud, et miks see osa linnast on jooksuvõistlustel kasutamata, et siin saaks ikka väga vinge profiiliga jooksu teha. Noh, kõigevägeva tuli mu soovile vastu ja 9,6 kilomeetri kandis keeras tõus järve äärest Ranna puiesteelt pikale tänavale. http://www.spordiliit.viljandimaa.ee/failid/2014/linnajooksu%2010km%20rajakaart.jpg


700 meetriga tõusu 60 meetrit, seda ikka on juba näha ja tunda :) Tõusu küljed olid tihedalt pealtvaatajaid täis ja mul kerkis mällu pilt vaadatud "vertical kilometer" jooksudest (maksimaalselt 5km distantsil minimaalselt 1km tõusu), kus mägedest ülesjooksjaid (vahel ka roomajaid) ergutatakse. Noh päris Alpidega Viljandit võrrelda ei saa, aga selline pilt mul hetkeks silme ette tuli. Tahtsin küll täismahus joosta, aga väike kõnnijupp siiski tuli. Selle tõusu peale jäi ka 10km märk. Vaatasin kella, 47:midagi. Kui tõus leebus ajasin taas jalad kõhu alt välja. Nüüd oli juba natuke lõpuspurdi tunnet, ootasin, et Merili tuleks kõrvale ja üritaks mööda minna, aga tegelikult spurtisin hoopis kahe meesterahvaga, kaotasin :)


Lõpuajaks 50:58. Väga tore jooks oli, selline hooajalõpetus mulle meeldib!


Traditsiooniliselt siia mõni number kah.


Distants 10,5km
Aeg: 50:58
Umbkaudne 10km aeg: 47min
Koht 176 (328)
N koht 24 (99)
N21 koht 8 (35)


Millalgi hakkan nüüd jälle pulsivööga sportima, huvitav oleks vaadata.



Hooaja võtan kokku järgmises postituses.

Tartu Linnamaraton, 04.10.2014

Kui palju rolli mängib peas toimuv jooksutulemuse juures? Oma antud hooaja kogemuste põhjal võin öelda, et peamist. Hea sportlik vorm on muidugi elementaarne, selle puudumisel ei aita mõtlemine ega tahe väga kaugele, kuid hea vorm üksi ei päästa.


Linnamaratoni eelselt olin ma valmistunud nagu ikka – kaks nädalat enne trennid veidi kergemaks, nädal enne juba väga kergeks. Toitumine ja kõik muu ka nagu varem. Neljapäeval tegime pastapeo, reedel sõin "normaalselt". Füüsilise enesetunde mõttes oli kõik hästi, isegi ahhilka, mis eelneva nädala lõpus valu kippus tegema, käitus korralikult. Sama ei saa öelda vaimse enesetunde kohta. Seda elevust, millega eelmistel hooaegadel sai ka linnamaratonide starti mindud, ei olnud. Kui ma kevadel Vändras jooksin, siis seda ootasin ma väga ja enne jooksu olin heas mõttes "nagu sütel", maratoni jooksul tekkis igasugu mõtteid. Seekord valitses tunne, et ma lähen mingit kohustust täitma. On olnud üritusi, kus eelneval nädalal on tahtmine ja siis õhtu enne või stardihommikul väga ei ole ja vahetult enne starti tekib. Seekord seda ei tulnudki. Püüdsin positiivselt mõelda, ennast ergutada ja üles kütta, kuid ainus, mida ma enne starti tundsin oli stress. Mulle on mõlemal aastal Tartu Linnamaratoni trass, mõned kilomeetrid välja arvata, väga meeldinud. Seekord stardieelselt selle ringi peale mõeldes tekkis peaaegu vastumeelsus. Ebameeldiva üllatusena tuli veel paarkümend minutit enne starti ka üks "butterfly" ehk süda viskas jõnksu sisse. Harva esinedes pole see midagi ohtliku ja on spordiga tegelevatel inimestel vist pigem tavapärane, aga stardieelselt pole mul seda juhtunud.


Ilm oli ideaalne - päikest ei paistnud, aga oli soe ja tuulevaikne. Päris viimase minutini ei pidanud isegi riiete mahakoorimisega ootama, viisin 10min enne starti oma asjad pakihoidu ning astusin koridori. Otsisin oma 3:30 grupi üles. Kuigi erilist tahet polnud, otsustasin siiski selle grupiga minna. Oma viimasel linnamaratonil pidin ma seda tegema, sest ei tahtnud, et midagi kripeldama jääb. Jah, see, et Tartu Linnamaraton jääb vähemasti mõneks ajaks minu viimaseks aja peale joostud linna- või maanteemaratoniks olin ma juba otsustanud. See tähendab seda, et niisama kuhugi pika trenni tegema või tsillima minek pole välistatud, eelistatavalt mõnele pisemale maratonile nagu Rõuge või Mulgi.


Kella panin käima alles pool kilomeetrit peale starti, varem ei tulnud meelde. Kuna otsustasin grupis joosta polnud ka suurt vahet. Esimesel kilomeetril polnud enesetundel vigagi, tempo tundus parajalt kiirem sörk ja seltskonnas oli Kalle näol üks tuttav inimene. Ka tempomeister Ain-Alar Juhanson oli igati meeldiv ja tore. Kui Siili tänaval korraks jõeäärsele kallasrajale pöörasime tundsin mina ennast sel pinnasel väga mõnusalt, pead läbis mõte, et see ongi minu jaoks maratonil ainuke tõeliselt meeldiv osa.


Kolmandal kilomeetril oli selge, et grupis püsima ma ennast sundida ei suuda. Eelmisel aastal jooksin samal rajal 3:30 tempos umbes 18 kilomeetrit, siis polnud ma selleks füüsiliselt ilmselgelt valmis, seekord oleks füüsis vist isegi välja vedanud (ei ole küll kindel, kas lõpuni), aga mitte mingit tahet ei olnud pingutada. 5. kilomeetri joogipunktis viskasin raja ääres olnud Pillele glükoositabletid, mida ma ei viitsinud käes kanda, tundus, et neid pole mul vaja. Oma titetoidust segatud "geeli" jätsin siiski pihku ja tarbisin pikapeale ära ka.


Kuus kilomeetrit pidasin grupi sabas vastu, siis tuli vahe sisse. Kesktänava tagasipöördes otsisin nii ees kui tagapool tuttavaid. Eespool nägin Kallet, kellega üksteist ergutasime ja tagapool tema teistpoolt Liinat, kelle kaasaelamine ka jõudu andis. Oma majast mööda joostes tundsin esimest korda reielihastes kerget kangust – 8. kilomeetril. Võibolla see oli rohkem sinna mõeldud, sest pärastpoole ma nagu ei saanud aru, et jalgadel otseselt midagi viga oleks. Sillale joostes mõtlesin, mis teha. Otsustasin, et kui 3:45 grupp mulle järgi tuleb, proovin nendega kaasa minna ja kui ei jaksa, katkestan. Lootsin, et kosun ehk neid järgi oodates niipalju, et mõned kilomeetrid nendega joostes on jaksu tempot tõsta ja vähemasti isiklik joosta. See eeldanuks ju vaid 3 minutit enne 3:45 gruppi finishisse jõudmist.


Tõusukene Annelinna vahele oli raske, kuigi jooksin siin koos paari naisterahvaga ja tempo isegi võibolla veidi kasvas. Mul on väga keeruline öelda, mis mulle raske oli, sest nagu juba mainitud polnud suuremat häda ei jalgadel ega võhmal. Ma jaksasin joosta, aga ei tahtnud. Puhas motivatsioonikriis. Selge on see, et ega see 5 kandis kilomeetritempo mul ju ilma pingutuseta ei tule ja enda pingutama sundimine oligi raske. Eriti rekordigraafikust mahajäänuna. Annelinnas oli esimene hetk, kus tõsiselt mõtlesin, et aitab, kuid püüdsin siiski ennast veel veenda. Eriti kuna 3:30 ja 3:43 vahele jääb hea hulk numbreid veel ja senisest rekordist püsisin ma üsna tublisti ees.


Rõõmu tee "motivatsioonisirge" (pigem küll "kõver") ei tundunudki enam nii hull nagu eelnevatel kordadel, kõik sõltub ju taustsüsteemist. Varem oli mul siiani ikka väga hea enesetunne olnud, siin hakkas igav ja seetõttu raske. Nüüd oli algusest peale raske, enam polnud vahet, võisin ka sellel küllaltki tüütul põlluvahe lõigul nühkida. 15. kilomeetri joogipunktis vaatasin seljataha, 3:45 oli ikka veel päris kaugel.


Poolmaratoni TPs oli juba üsna kindel mõte Ihaste vahel number küljest võtta ja sobivast kohast linna jalutada. Mõtlesin, et positiivne on igaljuhul see, et ma sain küllaltki heas tempos pika trenni. Enesetunne ütles, et kui see grupp mulle järgi tuleb, siis ma nendesse ka püsima ei jää. Realistlik tundus lõpetada umbes ajaga 3:50 ja see ei motiveerinud mind piisavalt, et ennast edasi lõhkuda. Parem põlv andis ka veidi tunda ja kartsin, et paarkümend kilomeetrit lisaks asfaldil ning ma ei jookse võibolla paar nädalat. Liina Krünvald jõudis 22. kilomeetri paiku järgi, küsis, kuidas on. Ütlesin, et vist võtan nüüd varsti numbri küljest ja jalutan linna. Ergutasin Liinat lõpuni panema ja sörkisin ise vaikselt edasi. 23. kilomeetril sai grupp mu kätte. Need kaks järgijõudmist (Liina ja grupp) olid vist maratoni kõige positiivsemad hetked, mõlemad mõjusid toetavalt, sest ega see katkestamisotsus ju kõigest hoolimata lihtsalt ei tulnud. 3:45 tempomeister Kristel Vallaste oli väga tore ja ergutas edasi minema. Ma isegi proovisin natuke nendega joosta.


Ihaste metsavahele keerates, 24. kilomeetril, võtsin numbri küljest. Tunnistan ausalt, et pisarad tulid silma. Mul pole ju varasemat katkestamiskogemust. Nutsin oma nutu võimalikult märkamatult enne järgmist, 25. kilomeetri, TPd ära. Möödajooksjad küll mõned ergutasid edasi panema, ma korra isegi mõtlesin numbri uuesti särgile kinnitada, kuid mõistus sai võitu. Olles need 24 kilomeetrit ainult negatiivse emotsiooniga võidelnud ei tahtnud ma veel 18 niimoodi läbida. Sellisel kujul ma sporti teha ei taha, see peab olema ja jääma rõõmuks, mitte kohustuseks. Mõtlesin Kaire peale, kes on kaardi, kompassi ja sõbraga metsas ja olin sulaselgelt kade.


Kuna mul varasem katkestamiskogemus puudus oli veel küsimus, kuidas see käib? Mõtlesin joogipunktis küsida. Sinna jõudes nägin juba eemalt telgi all seismas fliisidesse keeratud Mari Boikovit. Ka tema jooks lõppes seekord varakult – 15. kilomeetril, olles naiste liider. Loodan, et Maril pole tõsist vigastust ning Haanja100-l on ta jälle vormis. Ootasime seal telgi all bussi, ajasime juttu. Mõni katkestaja tekkis sinna veel. Mina olin küll ainus, kes lihtalt motivatsioonikriisi tõttu asja pooleli jättis, teistel olid füüsilised hädad. Üsna kaua sai seda bussi seal oodata, vaatasime kella, Mari ütles, et ta peaks varsti finishis olema, minul oli ideaalse plaani korral veel pool tundi aega. Vahepeal mõtlesin, et ma oleks lõdvestuseks võinud siiski pigem linna jalutada, aga usinad med-töötajad poleks vist väga tahtnud lubada. Tuttavaga koos oli seal seista ja oodata muidugi kergem, see ei tähenda loomulikult seda, et mul tuttava ebaõnnest hea meel olnuks. Ehk oli Maril minu seltskonnast ka natuke parem olla.


Finishialasse jõudsin üsna täpselt 12:30 seega läbi huumoriprisma ma ju täitsin oma eesmärgi ära kah. Üle kaarsilla kõndides nägin inimestel kaelas medaleid, see oli samasugune kui eelmisel korral, ütlesin Marile ja ühele teisele vigastatule, et sellest vähemalt pole kahju, see medal on mul olemas.


Katkestamisotsus oli kõigest hoolimata raske, tuju kõikus päeva jooksul korduvalt, kuigi ma sain aru, et see oli ainuõige. Nutu ma nutsin õnneks küll seal metsavahel omaette ära, Kadriga rääkides tulid ka korra pisarad silma, aga see läks kohe üle. Võimalik, et kogu ebaõnnestumine oligi mul peas kinni, et ma olin niipalju mõelnud hooaja jooksul, et ma ei taha maanteel joosta, et nüüd enam ei saanudki. Ühesõnaga näis, et veidi olin ma katkestamisotsuse juba enne võistlust vastu võtnud. Sel jooksul polnud lõpetamine paraku eesmärk, mille nimel pingutada, see on läbitud etapp. Positiivne on see, et jooks oli nii lühike, et mingit taastumispausi pole vaja teha ja saab rahulikult treenimist jätkata.


Lähiaja plaanidesse mahub nüüd veel Viljandi linnajooks, seal linnavahel jooksmine mind ei sega – ta on lühike ja seotud toredate mälestustega. Siis novembri algul XT Bingorogain koos Kadriga ja näis, kas vahele kuhugi veel mõni tore lühem küla- või metsajooks.



Linnamaratonidele sai seega joon alla, parimaks tulemuseks jäi 3:43. Keskendun nüüd metsale ja mägedele. Eesmärgiks saavad rogainid, maastiku- ja loodetavasti ka mõned mägijooksud. Ei välista ka maastiku-ultraid.

1. Pühajärve maraton. 7.9.2014

Kuna mul Pühajärve jooks jäi sel aastal vahele otsustasin joosta 1. Pühajärve maratoni. Saab kohe mõned järgmised aastad ka ette tehtud. Maraton toimus 7. septembril seega oli lootust, et traditsioonilise Pühajärve ilmaga rinda pista ei tule, aga lootus pidigi ju lollide lohutus olema :D Ühesõnaga traditsioonidel püsib maailm ning ilm oli kohe üsna traditsiooniline ehk siis kuum ja päikseline. Õnneks oli start piisavalt varajane ja ööd juba niipalju jahedamad, et veerandi jagu sai üsna head jooksuilma ikka ka.


Jooksu korralduslikust poolest rääkides oli tegemist treeningvõistlusega, maksimaalselt 49 osavõtjat, kuid lõpptulemus 30 alla. Registreerimistasu oli kõikidel distantsidel sama ning lubatud oli jooksu ajal distantsi muuta, ehk siis kui olid 10,7le kirja pannud võisid ikkagi joosta ka 42,8... ja vastupidi. Distantsid olidki 10,7, 21,4 ja 42,8.  "Klassikalised" jooksud veidi tavapärasest pikemad. Kuigi väidetavalt on gepsuga mõõtes Pühaka ring 10,6 või 10,65, siis 4 ringi läbimisel näitasid kellad ikkagi 42,8. Ring oli järvejooksule vastupidises suunas, võibolla nii on mõnevõrra lihtsam, ei tea, teistpidi pole ma maratoni joosta proovinud. Tõusumeetreid lubati alguses maratonile 1000 ringis, hiljem selgus taas gepsude järgi 1300. Joogipunkte oli piisavalt – neli ringi peale.


Alustasin rahulikus tempos, mõtlesin, et ülemäära ma ennast lõhkuma ei hakka, aga 4 tunni kanti võiks ära joosta. Kui seda tõusumeetrite arvu kuulsin, hakkasin ka neljas tunnis tugevalt kahtlema. Maratoni oli ette võtnud neli jooksjat, esimese ringi kolmandaks kilomeetriks olid kolm esimest ilusti pundis – mina ja kaks meesterahvast. Väga mõnus oli joosta, tutvusime, lobisesime lakkamatult. Kui mind tugevamalt pingutades hakkab maratonidel lobisemine häirima, siis praegune intensiivsus võimaldas jutustamist.


Ringi esimene pool oli kindlasti raskem, kui teine. Kõik, kes Pühajärvel on jooksnud peaks peale 8. kilomeetri lühikest järsku tõusu mäletama serpentiinis pikka laskumist. Nüüd pöörake ring vastupidi... Tegelikult algas tõus vaikselt juba rannahoone juurest ja kulmineerus serpentiiniga. Esimesel ringil polnud probleemi. Üleval sai juua ja alla jooksmine läks mõnusas vabas langemises. Fantaseerisime siiski teemal, et mis siin viimasel ringil toimuma hakkab, nii tõusu, kui laskumise osas. Juba teisel ringil ei kippunud selle tõusu lõpus enam keegi lobisema. Teine karmim laskumine oli umbes poolteist kilomeetrit enne ringi lõppu see tekitas ka teatavat elevust.


Esimene ring möödus peaaegu märkamatult – kilomeetrite ajad viis ja natuke peale, ringi aeg 57 minutit. Teisele ringile minnes ka veel mingeid muresid polnud, meiega oli ka üks saarlasest pooliku jooksja, väga muhe seltskond koos. Jooksu korraldaja, kes samuti maratoni jooksis rääkis oma mõtetest jooksu ja jooksutuuri osas, oli huvitav. Minu joogipunkti taktika oli juua käigu pealt ja mõnda aega veidi aeglasemalt sörkida, mehed jõid seistes, aga mõnisada meetrit peale TPsid olime ikka grupis. 


Ilm kippus väga soojaks minema, aga see väga ei seganudki. Ma ei tea, kas suve jooksul sai palavaga ära harjutud või mõjus rahulik tempo. Teise ringi lõpupoole hakkasin tundma, et reielihas pole enam teabmis värske. Tõenäoliselt hakkas kogunenud tõus mõju avaldama. Püsisin pundis, kuid tundsin, et nüüd on valiku koht – kas minna välja võistlemise või hea enesetunde peale. Kuna võistelda saab kuu aja pärast Tartus otsustasin ensetunde kasuks. Ehk siis hambad ristis gruppi püsimajäämist ei pidanud vajalikuks. Kuigi mehed olid enne arutlenud teemadel "maratoni esikolmiku fotofinish" ning "üldvõitjast naine". Kella vaadates tundus, et aeg läheb ka pigem üle nelja tunni, seega polnud otseselt midagi, mille nimel ennast poolsurnuks pingutada. Eriti kui kogu aeg oli juttu treeningvõistlusest. Ning peamine, mida minul oli vaja teada saada – kas ma Sketchersitega talun ära täispika.


Poolmaratoni aeg tuli midagi kahe tunni alla, täpselt ei tea. Kolmandale ringile läksin veel kahe maratoonariga koos, kuid lubasin endal vajadusel pikemaid/järsemaid tõuse kõnniga võtta. Ringi alguse pika tõusu lõpus jäingi meestest maha, kuigi kilomeetri aeg ei olnud minul aeglasem, kui eelmistel ringidel, nemad tõstsid tempot ja kaasa minna ma ei tahtnud. Tegelikult oli üksi ka päris tore joosta, sai omi mõtteid mõelda. Ja neid mul tuli ikka üksjagu. Peamine mõte oli maatsiku ja maantejooksu erinevuse teemadel. Mulle hakkas tunduma, et need on ikka kaks täitsa erinevat spordiala ja äkki ma peaks nüüd valima kumba ma tahan, kas viia maratoni aeg mingi kindla tulemuseni ja selle nimel treenidagi või joosta palju metsas, rogainida, hakata seiklussportima ja võibolla mägedes jooksma... Millegipärast ma arvan, et kahte korraga ikka hästi ei saa. Tegelikult mõtlesin ma seda mõtet esimest korda Vändra maanteemaratonil, siis Viljandi poolikul, nüüd Pühajärvel jälle... Vooremäe 1000del või Rogaini EMil ma pole mõelnud, et asfaldil ja linnavahel oleks ikka ägedam. Pühajärvel muidugi see imeline loodus ümberringi tegi selle veidi vähem maanteejooksuks.


Kolmandal ringil olid pikkade tõusudega kilomeetrid küll aeglaemad, kuid teised peaaegu nagu eelmistelgi, seega lõpetasin ringi ajaga 3:02 ning uuele minnes ergutati alla nelja tunni jooksma. Teadsin, et alla nelja ma ei lähe, pigem arvestasin 4:12 oma lõpuajaks. Esimese pika tõusu lõpust kõndisin väikse jupi, joogipunktides veetsin eelnevast rohkem aega, ajasin paar sõna juttu. Väga kenad joogipunkti-inimesed olid!


Nagu ikka on mul kõige raskemad kilomeetrid vahemikus 25-32, mina ei tea midagi sellest, et maraton algab 37. kilomeetrist, mul on siis juba üsna lihtne. Reied olid kangevõitu ja vasak säärelihas veidi krambis. Olgem nüüd ausad ega ma ju mingit ettevalmistust selleks maratoniks ei teinud, polnud plaaniski. Jah, puhkasin niipalju, et 8 trenni asemel tegin nädala jooksul 5, millest neljapäevane oli o-päevaku esimene rada ajaga 1:43... ehk siis kahetunnine metsafartlek (jah, just seda need päevakud on – jooksuharjutustega fartlek) kolm päeva enne maratoni. Isiklikku ju Pühaka rajale jooksma ei lähe nagunii, seega võtsin seda kui meenutust, kuidas see maratoni jooksmine käiski ning viimase korraliku pika jooksuna enne Tartu linnakat. Seda sain ka teada, et sketchersiga on väike riski peale minek, aga üsna kindlalt läbin Tartu linnamaratoni nendega.


Ringi teises pooles, Kääriku tee ääres kergliiklusteel proovisin mõningaid tõuse kõndida, aga ausaltöeldes oli aeglane sörk mugavam. Mõned kõnnijupid siiski tegin, ka joogipunktide eel ja järel. No ja nagu ikka – lõpp läks kuidagi ootamatult. Juba oligi silt 40,8 ja siis 41,8 ja finish. Lõpuajaks sain 4:08:05. Päris klassikalise maratoni aeg seega umbes 4:05. No 1300 tõusumeetri juures on oma rekordile 22minutiline kaotus täitsa ok, annab lootust, et Tartus peaks parandus reaalne olema.



Pühajärve maraton meeldis mulle väga ja ma olen ainus naine maailmas, kes selle läbinud on. Lisaks pole ma elu sees maratonivõitjale nii vähe kaotanud! Kuigi tundub, et mind kisub tõsiselt rohkem metsa, siis Tartu linnakas on menüüs ka sellel aastal ja pole võimatu, et see jääb sinna ka edaspidiseks, aga võimalik, et ilma väga konkreetse ajalise eesmärgita. No ja seda, et suureks saades tahan ma skyrunneriks saada olen ma ka juba paar korda mõelnud...

Lasva jooks, 16.08.14

Möödunud nädala Vastseliina jooksu järel tundus, et võiks neid Võru sarja jookse veelgi proovida. Lasva jõe ja järve jooks sobis kalendrisse päris hästi. Müüsin idee ka Kadrile maha ja nii oli "oma inimesi" stardis rohkemgi.


Plaanis oli sel jooksul pingutada, kuigi jooksupäeva hommikul näis, et plaan päriselt realiseeruda ei pruugi. Neljapäevasest rattaga Elvas päevakul käigust ja ligi kahetunnisest "metsas" müttamisest, pluss ülejäänud küllalt tihedast nädalast polnud päris taastunud tunnet. Olemine oli füüsiliselt ja vaimselt tuim.


Distants oli üsna huvitav – esialgu oli juttu 7 kilomeetrist, siis 11 ja veidi enne starti selgus, et 12,1. Seitset oleks plaanis olnud väga intensiivse pingutusega joosta, aga 12 oli selle jaoks antud seisust pikavõitu. Otsustasin, et päris sörgi peale ka ei lähe. Kella ma taas ei kasutanud, jooksin enesetunde järgi.


Stardis oli parasjagu trügimist. Vähemalt pool kilomeetrit läks, et ennast puntrast lahti harutada ja teine pool, et oma rütm kätte saada. Sõpradega koos joosta ma ei saanud, Taavi lippas kuskil ees ja Kadri ja Lauri tagapool. Samas tundsin, et mingit väikest gruppi võiks mul vaja minna, mis aitaks tempot hoida. Need, mis kätte sain olid proovides aeglasevõitu ja nii ma seal gruppide vahel ja neist möödudes valdavalt üksi jooksingi. Aga vist aitas nende püüdminegi tempot hoida.


Jooksu algus kulges pikalt kergliiklusteel. Ma polnud seekord isegi maastikusussi pannud, sest eelinfo järgi oli maastiku osa vähe. Jooksin Sketchersitega. Riietus sai veidi valesti valitud – eeldasin, et ilm tuleb jahe ja märg, seega panin vahelduseks musta värvi Vanemuise särgi. Ilm tuli soe ja päikeseline.


Vaimselt oli raskevõitu. Iseenesest ju jaksasin joosta küll, aga peas kummitas mõte, et äkki ikka ei jaksa. Ühesõnaga mõistus töötas enda vastu. Pärast mõtlesin, et need ülipikad ja/või raske profiiliga jooksud on mu ära rikkunud – kiirusvastupidavust ei ole. Isegi kui füüsiliselt midagi on, siis pole julgust.


Natuke enne poolt maad anti juua ja siis TP järgse tõusu lõpus pakkus üks majapidamine omaalgatuslikult ka. Väga tore! Juua ma väga ei tahtnudki, aga pähe kallata oli mõnus. Võistluseelne toitumine tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, taas oli kõht liiga täis. Vahepeal hakkas korraks pistma, aga sellest ma ei tee suurt numbrit, suudan üle olla. Tean umbes seda piiri kuhu maani valu läheb ja kannatan ära. Tempo käis poole peal maha küll, aga mitte pistmise pärast. Lihtsalt raske oli ennast pingutama sundida. Mõtlesin, et kas tõesti ongi nii, et mul õnnestuvad paremini need jooksud, kus pole eesmärki?


Huvitaval kombel läks kõiges hoolimata jällegi nii, et pigem jooksin mina teistest mööda, kui joosti minust. Veidi peale poolt maad tulid mulle järgi üks naine ja noor tüdruk. Näis, et nad lähevad mööda, aga haakisin ennast nende temposse ja see sobis. Tüdruk tõstis 3 km enne lõppu tempot, veidi hiljem jäi naisterahvas maha. Naine hõikas veel tüdrukule, et "mine nüüd, saad aja alla tunni". See oli mulle üllatus, aga arvasin, et ju selleks peab oluliselt kiirendama. Ei tea, kas mu tempo tõusis, aga tüdrukule sain ma peagi uuesti sappa ja siis juba mööda ka. Natuke oli piinlik ennast lapsel nõndaviisi vedada lasta, aga möödudes vähemasti ergutasin teda.


Viimasel kilomeetril püüdsin veel tempot tõsta, ega palju ei õnnestunud. Kuid kui arvestada, et 500m enne lõppu kulges jooksurada mööda kõrrepõldu, siis on saavutus seegi, et kiirus päris maha ei käinud. See kõrre osa oli raske  – muhlklik ja jalad libisesid iga sammuga veidi tagasi. Õnneks päris viimane ots oli muru peal, aga suuremaks lõpuspurdiks mul jaksu ja tahtmist polnud.


Korda läks see, et ma ikkagi pingutasin – pildituks mitte, aga pingutus oli suurem, kui eelmisel nädalal. Päris punases ei jooksnud. Tulemusega võib ka rahul olla, olin viimane alla tunni jooksja. Positiivse poole pealt veel see, et finishis oli taastumine kiire. Negatiivsem on, et vist ei oska sellist distantsi joosta ja ühtlast tempot hoida ning et vahepeal ei taha pea jalgadega koostööd teha.


Aeg: 59:56
Koht: 73. (153 lõpetanut)
N30: 4. (25 lõpetanut)



Kolmanda kohaga vahe 3 minutit, seega kripeldama ei jää :) 

Linnasprint "öö". 13.08.2014

Elu esimesele Linnasprindi ööetapile startisin koos Kadriga. Öise orienteerumisega olen kokku puutunud ainult 24h rogainidel, aga ega Linnasprindil minul orienteerumisega suurt pistmist olnudki. Kadriga ei teki tööjaotuse jagamisel küsimusi – tema loeb ja mina lidun. Vorm tundus mul olevat täitsa ok, Kadri polnud küll palju jooksutrenni teinud, kuid oli see-eest piisavalt puhata saanud ning orienteeruv tiimiliige saab ka sprindi sees väikseid hingetõmbehetki. Igaks juhuks tegime hommikul Toomel tõusutrenni, et ikka kindlasti õhtul tugevad olla ;)


Poole üheteistkümne paiku jõudsime EMÜ spordihoone parklasse ning asusime stardimaterjalide järjekorda. Natuke häiris tümakas ja pidev loba mikrofonidest. Mind ei tõmba sellepärast näiteks enam "kommertsjooksudele" (ööjooks, Tallinna Maraton – need on ekstreemsemad näited). Saime oma numbrid kätte ning sörkjooksu tegime lärmist võimalikult kaugel. Minul oli hea tunne, Kadri rääkis midagi mitte lainel olekust, aga ma teadsin, et kui antakse kaart ja start on Kadri nii lainel, et püsi ainult kannul. Mõtleisme, et pigem sörgime veidi pikemalt, sest stardijärjekorras pole ka mõtet seista. Olgu öeldud, et öö oli küllaltki jahe, midagi uut viimase pooleteise kuu jooksul.


Startisime umbes kell 23. Kadri haaras kaardi ning mina võtsin suuna sinnapoole, kuhu ka teised naised olid jooksnud. Kadri seletas punkti, et veesilma juures... Ma ei saanud esimese hooga aru, siin on ju mitu veesilma. Kui laskumisest alla sain, hakkasin taipama, kus täpsemalt. Kuna punktidel olid reflektorid, vilksatas see puude keskel ja vastupidiselt teisest küljest lähenenud tiimidele saime selle kohe kätte.


Teine punkt ovaalil. Natuke tuleks meil veel kommunikatsiooni lihvida, Kadri rääkis alul midagi sprindiringist ja siis ovaali kaugeimast nurgast. Jooksin läbi heina ja mõtlesin, et heaküll, kui ovaalil aru ei saa, täpsustame. Kui kostis sõna "jõulinnak" sain aru, et punkt on kiikede juures. Kadri jäi maha, mina spurtisin mööda ovaali punktini ja tagasi. See oli koht, kus mul pika mahajäämise tõttu oli veidi raske järgi joosta, aga ei pidanud vajalikuks Kadrit pidurdada.


Kolmas punkt üle kraavi kruusateele ja siis asfaldi ja kruusaka ristis. Kraavist läksime veidi halvast kohast üle, Kadri kukkus nõgestesse kõhuli, mina tagant-tulijana oskasin ettevaatlikum olla. Kahtlustasin järgmist kruusateed (alleed), aga punkt oli kohe siinsamas, paremat kätt.


Neljandasse punkti liikusime mööda asfalti kuni suusarada pööras alla dendroparki. Siin sain ideaalselt aru, kuhu Kadri mind juhtis, suusaraja alla pööramine on meile mõlemale tuttav teema. Edasi kästi joosta kogu aeg otse. Valisin mööda teed mineku, üsna teadlikult, sest eeldasin, et oleme seal kiiremad, kui otse heinast minnes. Kaarti nägemata on küll teedevalikuid hea teha, aga küll Kadri mu vale valiku korral tagasi oleks hõiganud. Kadri seletas, et punkt on liini alt läbi ja siis teises põõsapuhmas. Reflektor paistis taas kaugele.


Viienda punkti võtmiseks pidime alguses liini alla tagasi jooksma. Kadri pööras sinna juba varem, punktist välja tulles ma teda ei näinud. Hõikasin ja sain sõbra jälle kätte. Punkt ise oli suusatamisest tuttaval tõusul.


Kuues punkt, EMÜ maja "kolmas tasku". See siin on nüüd õppimise koht. Mõtlesin, et mida ma sellest olukorrast õppima peaks. Olukord ise oli selline, et kolmandas taskus, kuhu punkt oli märgitud, seda polnud. Me kulutasime otsimisele minu hinnangul poolteist, Kadri arvates kaks minutit. Õppida võiks seda, et kui punkt asub objekti kõrval (antud juhul maja seina ääres) ja seda märgitud paigas ei ole, võiks ühel hetkel objektile ringi peale teha, mitte minutite viisi edasi tagasi joosta ja loota, et punkt sulle soovitud kohas ikkagi välja ilmub. Oleks me majale teiselt poolt lähenenud, oleks punkt meile oodatust varem kätte juhtunud, aga kuna maja nurk tegi seal veel pöörde ka ja ma ei näinudki, et sein edasi läheb, ei taibanud sinna otsima minna. Olime loobumas ja lihtsalt edasi minemas ja siis selle punkti saimegi.


Seitsmes punkt oli künkake stardiala lähistel, see paistis juba järjekorras seistes. Kui Kadri meid sinnapoole tüüris jooksin liigsete küsimusteta kohe selle peale. Kaheksas teede ehituse juures. Natuke sai üle nööride hüpelda. See oli meile Viljari trennidest tuttav tõusunukk. Üheksas rulapargist natuke lauluka pool üle tee, siia tulles tegime väikse ringi, olekski võinud otse sellest "Viljari tõusust" üles joosta. Kümnes EMÜ juures väikeste jalkaväljakute tagumine nurk.


Olime mõlemad nõus, et väga tore oli. Täit rahulolu ei olnud tänu sellele 6. punktile. Sinnamaani ja peale seda sujus ju kõik ideaalselt – orienteerumisprobleeme polnud ning jooksutempo oli hea. Üsna suure tõenäosusega kaotasime 6. punkti tõttu kolmanda koha, sest vahe oli minut, aga me ekslesime seal kindlasti tugevalt üle minuti. Samuti olime mõlemad nõus, et kommunikatsiooni osa tahab sprindil veel lihvimist saada, aga küll me õpime. Enne oktoobri etappi on plaanis harjutada :)



Sauna ei läinud, aga kanalis käisin keskööl ujumas küll!

Vastseliina linnusejooks, 9.8.14

August on selline kummaline kuu, et ega mul suuri plaane polegi tehtud, kus joosta. Otsustan käigu pealt. Niimoodi tekkis kalendrisse ka Vastseliina linnusejooks. Selgus, et Taavi läheb, miks siis mitte ühineda. Kuna nädal oli olnud raske (E: hommikul intensiivne trenn ja õhtul lõdvestav sörk, T: 1:15 sörki ja ujumine, K: hommikul 30km sörki ajaga 3:15 ja õhtul 8km ratast pluss suplus, N: orienteerumine, distants umbes 7km, aeg 1:05, R: 45min rulluisku), otsustasin võtta jooksu intensiivse maastikutrennina. Ühesõnaga mõõdukas pingutus, aga nii, et enesetunne oleks ikkagi veel hea.


Jõudsime kohale piisavalt vara, et teha vajalikud ettevalmistused, vaadata linnust ja tutvuda raja algusega. Kell 12 anti start. Rada kulges Piusa jõe kallastel, peamiselt metsas ja metsa ääres heinamaal. Etteruttavalt ütlen, et rada oli vaheldusrikas ja ilus. Ilus just Piusa jõe tõttu. Olid ka mõned kruusa- ning asfalttee lõigud (viimast küll vaid üks ja seegi alla kilomeetri), kuid piisavalt vähe, et säiliks maastikujooksu tunne. Profiililt "pigem lauge", tähendab tõusu ja laskumist muidugi oli, aga 150 tõusumeetrit 12,1 kilomeetri peale pole just palju. Voorekas vist rikkus mu ära ka, mulle tundub sel hooajal kõik edaspidine "pigem lauge". 


Enne starti mõtlesin, et eks näis, kuidas mul see rahulikult jooks välja tuleb, kui number küljes. Tuleb tunnistada, et start õnnestus, alustasin ikka tõeliselt rahulikult ja mõnusalt. Esimese kilomeetri järel tuli järsem laskumine ja selliseid polnud mul plaanis aeglaselt joosta. Raja pealt mööda ei mahtunud, oli hanerivi koht, hüppasin siis kõrvale. Inimesed vist pelgavad laskumisi joosta, et seal ennast nii suure pidurdamisega kurnatakse. Mulle vähemalt tundub, et laskumistel tasub gravitatsioon enda kasuks tööle panna. Nii ma siis seal järsus paremkurvis enne laskumist rajalt välja hüppasingi. Rohu seest paistsid sammaldunud kivid, püüdisn neile mitte otsa joosta ning hüplesin mäest alla üle kivide, tore oli :) Järgnevat üsna lauget tõusu lubas mu enesetunne ka küllalt heas tempos minna nii et selle alla-üles jupikesega olin möödunud enam kui 10st jooksjast.


Jõudsime kruusateedele, tundub, et mu algus oli ikka olnud väga rahulik, sest ka siin lauge peal möödusin veel päris paljudest, enesetunne jätkuvalt hea, hingamine üle 4 sammu, mis minu jaoks on tavapärane trenni hingamissagedus. Siin-seal kõrval hingeldamist kuuldes tabasin ennast mõttelt, et nii tore, et ma saan rahulikult hingata. Tõusudel ja mõnes kohas, kus "jahiinstinkt" tööle rakendus hingasin muidugi kiiremini ka, kohati üle kahe sammu ja see on juba tavapärane rütm võistluste jaoks.


Heitsin pöördes pilgu seljataha ja näis, et need kellest ma möödunud olen ongi veel ainsad, kes maha on jäänud, edasi paistis tühi maa. No kui nii siis nii, võib ka viimaste hulgas olla. Ilm oli mõnus – pilves ja 20 kraadi ringis. Rada keeras taas metsa jõe kallastele – ilus! Niipalju oli küll asja juures võistluselementi, et kasutasin oma n.ö. võistlusmaastikutossu – salomon s-lab´e. Tegelikult kasutan ma neid igal kiiremal maastikujooksul, ei hoia eriliste sündmuste jaoks, sest mu jalg lihtsalt naudib seda sussi! Speedcrossid, mis ka mulle jätkuvalt väga meeldivad on küll maastikutossu kohta enamvähem ok kaaluga, aga s-lab´idega võrreldes ikkagi rasked ning on mul nüüd orienteerumisjalatsiteks.


Kella mul ei olnud, enne starti mõtlesin, et noh, vist raske rada ja tahaks rahulikult võtta, et 1:20 – 1:30 tuleb aeg. Teistkordsel Piusa jõe ületusel oli ehitatud ajutine purre, kuigi ma enne starti lubasin seikluse mõttes minna läbi jõe, siis sild oli nii kena, et lausa kutsus jooksma. Tegelikult paistis läbiminek libedavõitu ka.


Metssigade songermaa polnud nii hull, kui hoiatatud. Künklik, aga joostav. Siin, umbes poole maa peal algas pikem tõus, mis lõppes järsema nukiga ja ma tegin isegi paar kõnnisammu. Ees ka kõik kõndisid, lasin ennast mõjutada :D Edasi sai jälle allamäge "lennata", kuigi pinnas oli ebatasane. Võibolla mind aitab kerge ja hea haakuvusega toss, võibolla ka kogemustega tekkinud julgus, aga mulle laskumistel meeldib. Kui korralikult jalgu tõsta ei koperda ja kuku ju.


Ma arvan, et see võis olla üks mu väheseid "negative splitiga" jookse. Kellast ei tea ma midagi, aga igatahes möödusin ma pidevalt kellestki ja minust möödus keset rada vaid üks mees pluss viimasel mõnesajal meetril kaks meest ja kaks naist.


Lõpp tuli kuidagi ootamatult, kilomeetritähised tulid üha rutem kätte ja siis paistiski lõpukaar. Ain-Ivar küsis finishis, et kas läksin läbi jõe, vastasin et ei, sild oli liiga ilusti tehtud.


Tore oli, suur osa jooksu kulges tuttava tähistusega matkateel. Siia jäi imeilusaid vaateid (näiteks üks järsak ja selle all paistev rippsild), mõtlesin, et peab siiakanti ka matkale tulema. Olen Võru jooksusarja tähistuste ja ekslemiste kohta igasugu jutte kuulnud, seekordne tähistus oli küll igati tasemel!


Ajad ja kohad sellised, et...


.... 1:05:01


Üldkoht 149 lõpetanu seas 79
N koht 61 lõpetanu seas 17
ning vanuseklassi (N30) kahekümnest jooksjast 6.


Võimalik, et järgmisel nädalavahetusel Lasva 7km jõe ja järvejooks, tõotab olla samuti ilusa rajaga.

Vooremäe 1000+, 19. juuli 2014

Vooremäe 1000+ on selle aasta debüütüritus, mis tekkis Vooremäe 3000+ rattasõidu kõrvale. Lisaks sellele, et jooks toimub mulle nii armsal Vooremäel korraldavab seda mu väga toreda õpilase väga tore pere, seega polnud mul mineku osas suurt mõtlemist. Küll oli mõtlemist Hannesel, kes alles päev enne jooksu otsustas kaasa teha.


Lühidalt võib jooksu kohta öelda, et tegemist on Eesti raskeima profiiliga jooksuga. Kõik, kes Voorekal mingigi spordiga tegelenud teavad, et ka 8 kilomeetrine "tavarada" pole kergete killast, kuid 1000+ 16-kilomeetrine ring toimub metsas singlitel, läbides ka downhill rattaraja tõuse ja langusi. Mina tundsin, et paar o-päevakut ning mõned suusaimmi ning offroadjooksu trennid samadel radadel olid väga suureks abiks.


Mingit ajalist eesmärki ma endale ei seadnud. Kasutades Maia sõnavara on minu jaoks tegemist absoluutse gurmeejooksuga ja mul polnud plaanis seda rikkuda tundega, et süda on paha ja silme eest must. Kaks viimast jooksu on paraku sinnakanti läinud ka. Esimese ringi keskpaigas mõtlesin, et kui jooksen oma tavamaratoni rekordist kiiremini, siis võib ju päevaga kohe eriliselt rahule jääda. Peamine eesmärk oli siiski nautida Vooremäe ilusat metsa ja mõnusat rada.


Läksime Hannesega bussiga ja jõudisme kohale kell 10, kaks tundi enne starti. Olime ettenägelikult kaasa võtnud piknikuteki. Keerasime ennast põõsa alla vilusse külili, nautisime ilma ning korraldajate jooksueelset sagimist. Leho ärgitas küll esimest tõusu proovima, aga me arvasime, et küll me saame neid 32 km jooksul proovida omajagu. Hannes vist lõpuks korra läks ja proovis ka. Mind ahvatlesid maasikad, aga Hannese ettevaatlikus nende tarbimise suhtes (võimalike kõhuhädade pärast) nakkas ka mulle ja nii ma neid väga palju ei söönudki.


Sooja ei teinud – ilm oli kuum ja rada soojaks saamiseks piisavalt pikk. Olgu, no natuke võimlesin ikka, aga sörkimas ei käinud. Minul oli kindel taktika – tõusud kõnniga, laskumised "vaba langemises" ja lausikud (kui neid peaks olema) kerge sörgiga. Peale starti jooksime kohe pikka langust ja see läks grupi tempos, ehk siis pidin ma languse teises pooles heinasel osal pigem veidi pidurdama. Siinkohal ütlen aitäh oma Salomon Lab tossudele, kindlasti andsid nad sel rajal teatava eelise, need on (minu jaoks) ideaalsed maastikutossud – kerged, stabiilsed, hea haakuvusega. Esimest tõusu liikusin veidi kiiremini, kui plaanitud, ehk siis suurema osa jooksin, jällegi grupiga kaasa minnes. Sain aru, et nii järske tõuse ma joosta ei või, kui ma tahan täita oma hea enesetunde eesmärki. Laugemaid nukke oli sörgiga isegi mõnusam võtta, kui kõndides. Naistest olin neljandal positisoonil, pikalt ees Krista Jalajas ning Merike Vanjuk, silmsides veel Helle Hallik. Kedagi ma püüdma ei läinud, eriti kuna Merikese ja Helle puhul olin kindel, et nad on minust üle. Jooksin oma jooksu.


Esimesel kolmel kilomeetril andis veidi kiire algus pisut tunda, otseselt raske ei olnud, oleks nii jätkanud, võinuks raskeks minna. Korrigeerisin tempot. Mõtlesin Kadri peale, et nii tore, kui tema ka siin oleks ja me koos jookseks. Ehk järgmisel aastal. Avastasin, et ma olen saanud selgeks allamäge jooksmise, see tundus olevat minu tugev külg. Osalt olen seda õppinud Kadrilt ja osalt on orienteerumisüritused õpetanud julgelt mööda juurikasi laskumisi liikuma. Igatahes sain ma laskumistel paljudest mööda, tõusul jäin jällegi maha. Püüdisn nii, et väga kellegagi kokku ei jääks ja oma jooksu jooksmine takistatud ei saaks. Kui üks allamäge lõik välja arvata, siis õnnestus.


Esimese ringi lõpus jõudsin järgi naiste liidrina alustanud Krista Jalajasele, kes oli ennast vist kiire algusega ära küpsetanud. Mehi sain ka 3-4 kätte, ise tulin selg ees vastu vaid ühele jooksjale (arvestamata esimest paari kilomeetrit, kus käib nagunii üks edasi-tagasi pendeldamine).


Nautisin kõike – loodust, inimesi ümberringi, allamäge "kihutamisi" ja puhkust tõusudel. Isegi see parklatagune "maailma kõige nürim lõik" meeldis mulle. Kuigi teine ring oli ajaliselt 8 minutit esimesest aeglasem, läks see nii kiiresti, et lõpus hakkas kahju. Mul oli läbinisti hea jooks, enesetundelt ning ega tulemuselgi viga olnud. Kordagi ei olnud raske, mis ei tähenda seda, et ma poleks pingutanud, pingutasin, kuid see oli hea pingutus.


Tulemus oli selline, et ajaga 3:55:02 sain naistest III koha. Kaotasin Merike Vanjukile ja Helle Hallikule, naistele kellele kohe kindlasti pole häbi kaotada :)

Hannes oli II, nii et ka temal kordaläinud päev.



Nii tore, et korraldatakse selliseid jookse, võibolla ma näen asja oma huviorbiidist lähtuvalt, aga minumeelest on Eesti jooksumaastik tugevalt tänava ja maanteejooksude poole kaldu. Väga ootaks veel mõne põneva maastikujooksu lisandumist!

Jooksumatk 12.-14. juuli. Kiidjärve-Paidra-Piusa-Värska

Jooksumatka korraldamise idee tuli Kadrilt ja mulle meeldis see kohe. Väikse nikerdamsie järel saime kuupäevad klappima ning 12. juuli hommikul startisime rongiga Kiidjärvele. Pooleteiseks päevaks ühines meiega ka Hannes. Kolme päevaga 100 oli meile paari aasta tagant juba tuttav, kuid siis tegime seda Tartu lähiümbruses, jooksime ilma varustuseta. Seekord otsustasime kaasa võtta minimaalse ööbimisvarustuse ning magada metsas. Toitu võtsime kaasa nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik ning täiendasime varusid teel. Plaan oli läbida 150km RMK matkateel Aegviidu-Ähijärve, algusega Kiidjärvelt. Arvan, et mu kott kaalus umbes 6 kilo ja sellega sai joosta küll. Varustusse kuulus üks komplekt jooksuriideid, õhtuks pikad tavariided, veekindel jakk, magamiskott, ellujäämiskile, bivikott, 2 paari sokke, nuga, kruus, lusikas, hambahari ja pasta, matkarätik, päikesekreem ning esmaabikott sidemete, plaastrite ja valuvaigistitega. Lisaks 2l joogisüsteem ja mõned snäkid ning järgmise 1-2 toidukorra söök. Kilometraazi kirjutasin kahe numbriga seetõttu, et Kadri kell träkkis iga 10 sekudni tagant ning seega nurgad sirgeks. Viimasel päeval tuli meil viitade ja kella vahe 6 km, umbes nii võiks siis ka esimesed päevad arvestada.

1. päev. Kiidjärve-Taevaskoja-Põlva-Paidra. 44/50km
   

Kaarti meil matka alguses polnud, aga lootsime selle Taevaskojast saada, sest Kiidjärve teabepunkt oli kinni. Taevaskojani polnud kaardita minek probleem, leidsime Kiidjärvelt kenasti koha, kus metsa keerata ning kulgesime järve kallast pidi Taevaskotta. Ükskõik kui palju seal taevaskoja kandis ka käia, ikka on need vaated ja metsad seal absoluutselt imelised. Süsteem oli selline, et allamäge jooksime, lausikute peal ka veidi ja tõusud kõndisime.

Taevaskojast me loomulikult kaarti ei saanud. RMK teabepunktis oli küll Soomaa ja Lahemaa ja isegi Oandu-Ikla kaart, aga Taevaskoja piirkonna oma mitte. Huvitav, kas selle oleks Oandust saanud? Oandu-Ikla ostis Kadri igatahes kindluse mõttes ära, sest see on ka plaanis. Egas midagi võtsime endale kaks rebitavat Räpina-Värska puhkeala kaarti mõõtkavas 140 000 ja ilma meile vajaliku matkatee märgistuseta, aga noh, midagigi. Lootsime rohkem rajatähistuse peale.

Mammaste suusakeskuseni oli rajatähistusega kõik ok, sealt Põlva peale minek tekitas segaduse. Lõpuks otsustasime, et kuna Põlva linnas nagunii tähistust pole, läheme suvaliselt Põlvasse, käime poes, teeme lõunasöögi ja siis mõtleme edasi. Variandid olid helistada kellelegi, et infot saada, leida Põlvast turismipunkt, püüda mälujärgi (nii mina, kui Kadri olime eelnevalt vähemalt netis vajalikku kaarti vaadanud) rajale pihta saada. Söönud Põlva linnaservas korraliku lõunasöögi ja telefoni teel mitte kedagi kätte saanuna jätkasime koba peale ehk persetundega kesklinna suunas. Muide, persetunne töötas sel matkal üldiselt väga hästi. Ootamatult saabus meile appi Eesti Politsei, kes meid järve ääres vales kohas tee ületamise pärast "maha võttis", aga ma keerasin jutu kohe sellele, et äkki nad saavad meid aidata ja õigele teele suunata ja asi lahenes probleemideta.

Igaljuhul saime me väikse ekslemisega Põlvast välja, sain teistele näidata ka maja, mille ees Kaire auto rogaini ajal seisis. Üldiselt meile maanteedel väga ei meeldinud ja Rosma kandis keeraski rada ennast metsa, kahjuks mitte kauaks ja üsna pikk lõik tuli meil liikuda mööda asfalti ja kruusateid. Peril nägime külaelu oma eheduses – kortermajade parklas istusid külamehed lauakese ümber, lauakesel "pool hunti", hapukurgid, kala... Elu oma täies ilus.

Ilm oli lausa ideaalne – soe ja tuuline. Vesi hakkas otsa saama ja kuna meil tee peale oja ei sattunud, käis Hannes ühes talus seda küsimas. Anti sõbralikult, küsiti ega lahtisi koeri olnud, et sealkandis pidavat olema. Meie ei kohanud.


Igas kruusatee käänakus lootsime, et ehk nüüd juhib rada meid metsa. Ega nendel kruusakatel ju ka viga polnud, aga mets on ikka mets. Tundus, et 50km läbimiseks peame liikuma kauem, kui kella 22ni. Leppisime kokku, et liigume maksimaalselt 22ni ja kui siis jääb kilometraaz alla 50, jäägu.


Lõpuks ometi saime metsa ja veel millisesse! Mustikaid ja metsmaasikaid oli arututes kogustes ja see aeglustas meie tempot kõvasti. Käisime rabajärves ujumas, saatmas mõte, et elus enam midagi paremat olla ei saagi – kallite inimestega looduses, mida sa hing veel ihkad? Koolma juures läks rada põhimõttelsielt läbi taluhoovi ja üle väga toreda silla. Ainult kutsa tundus meist veidi heitundu olevat.

Poole kümne paiku jõudsime Paidrasse ja lugesime oma päeva lõpetatuks. Paidras on äärmsielt ilus järv ja mets, seega ööbimiseks ideaalne koht. Leidsime kena väikse "liivaranna" ning jäime sinna, et ujuda ja süüa. Magama otsustasime kolida üle tee künka otsa, lootuses, et seal on vähem sääski. Istusime Kadriga peale ujumist jalgupidi järves ja rääkisime, et see ongi õnn. Rääkisin selle videosse ka, aga kahjuks ei jäänud peale.

Öine magamine oli hea ettevalmistus seiklusspordi võistlusteks, sest magada eriti ei saanud. 3 tundi umbes. Segasid kuumus ja sääsed. Vabalt oleks võinud metsas alasti magada, aga siis oleks elusalt nahka pandud. Magasin pikkades riietes magamiskoti peal, nii oli enamvähem. näo ette panin lõpuks jooksusärgi. Sääsevõrk on järgmiseks matkaks "must have" – seega õppisime taas midagi.

2. päev. Paidra-Liipsaare-Meenikunno-Orava-Piusa. 39/44km
   

Hommikune ärkamine oli uimasevõitu, sest öö oli väga vähese unega, kuid peale mõningast kohmitsemist ning järve kaldal hommikusöögi valmistamist ja järves ujumist saime me 10 paiku siiski liikvele.

Mina juba väga ootasin Meenikunnose jõudmist, kuigi tean, et meie rogainipiirkonnast me päris läbi ei lähe. Kadri arvas, et rogaini kaardi oleks võinud kaasa võtta, ka mul käis see mõte kodus peast läbi, aga millegipärast jätsin ta ikka maha. Liipsaare onni juures tegime väikse peatuse, sõime mustikaid ja jätkasime mööda Meenikunno laudteed. Teadsin kuulu järgi, et laudtee on katki, kuid esimese järveni oli ta täitsa korras. Siit otsustas Hannes meist lahkuda, et kindlasti Orava rongile jõuda nagu plaanis oli. Meie jäime järve ujuma. Hannes sai kaardi ning läks jooksuga Oravale. Järve nime ma ei mäleta ja kaardil seda pole, Valgjärvest umbes poolteist km läänes, kui kedagi huvitab.

Ilm oli kohutavalt kuum, Paidras olime täitnud kotid järveveega, mis maitses sellise ilmaga lausa oivaliselt. Ma arvan, et muidu maitseks ka, tõenäoliselt on see puhtam, kui mõni kraanivesi.


Rada viis meid Kadriga kuklaserajale ja see ei meeldinud meile kummalegi. Esiteks kadusid märgid mingil hetkel ära ja meil oli kahtlus, et me oleme valel teel, eriti kuna liikusime tagasi Liipsaare suunas. Teiseks tulid kuklased meile kogu aeg kallale. Pöörasime otsa ringi ning otsustasime mööda suuremaid teid Oravale minna. Eriti kuna meie toit oli otsakorral – järel oli vaid 5 väikest pakki kiirkaerahelbeid ning veidi kummikomme. Valgjärve äärde jõudes keetsime 3 pakki putru ära ning sõime lisaks mõned kommid ja püüdsime erinevatest kanalitest saada infot, kuidas edasi liikuda ja kust me saame süüa. Kuna oli pühapäev oli meil kahtlus, et Oraval võib pood selleks ajaks, kui me sinna jõuame olla kinni. Lõpuks saime Liinalt info matkaraja kohta ning Laurilt ja minu emalt poe lahtiolekuajad. Pood oli lahti 20ni! See oli päeva parim uudis.

Otsustasime, et Oravalt läheme me otse Piusale. Rada läinuks sinna küll läbi Värska, aga meil oli selleks korraks ekslemisest kõrini ja Piusa tundus olevat öö veetmiseks kena koht. Tee Oravale oli raske, magamatus ja kuumus tegid liiga. Minna oli umbes 13 kilomeetrit. Peatuste ajal püüdsime leida istumiseks võimalikult niiske pinna. Unistasime teepeal sellest, et öösel läheb külmaks ja kuidas me Oraval õlut ja jäätist tarbime. Jõudisme Oravale umbes kell 18. Esimese asjana ostsime poest õlut, leiba, juustu ja vorsti. Pugisime endid poe kõrval kohalike külajotade naabruses täis, siis käisime jäätiseringil ning lõpuks veel õhtu- ja hommikusööki ning vett varumas.

Piusale jäi Oravalt 6km. Olime kurantud, õlu tegi ka oma töö. Liikumiskiirus langes 4,5 kilomeetrile tunnis. Vaikselt tatsusime siiski oma teekonna ära. Kohalikus segadikupõllus sõime herneid. Piusal oleks tahtnud ujuda, aga lähim veekogu oli Obinitsa järv 2 kilomeetri kaugusel, mis normaalolukorras poleks ju olnud mingi märkimisväärne kaugus, aga selleks õhtuks me enam väga normaalolekus polnud. Kõht oli ka Oraval söödud toidust veel täis, süüa ei teinud. Magama kolisime otse Piusa külastuskeskuse vastu üle raudtee lootuses, et ehk selles metsas, kus vett lähedal pole on vähem sääski. Tegime pesad valmis, sättisime ennast magama, mina lugesin veidi raamatut ette (väike Svalbardi brozüür oli kaasas), aga poole tunni jooksul oli selge, et siin tuleb samasugune magamata öö. Ütleisn Kadrile, et mina olen nüüd nõus kasvõi seal katuse all kitsal pingil magama. Õnneks oli ka parem variant. Piusa külastuskeskuse katusel on terrass, Kadri pakkus juba enne, et lähme sinna, aga mina arvasin, et äkki ikka proovime metsas. Nüüd olin kohe valmis katusele kolima. Kuskil polnud kirjas, et ei tohi. See oli igatahes täiesti supervariant. Hoolimata, et magasin ilma penota puitpõrandal. Bivikoti võrkvutlarist tegin koostöös õhukese jaki kapuutsiga sääsevõrgu ja magasin nagu miska. Lisaks liikus katusel tuul ja sääski oli märkimisväärselt vähe.

3. päev. Piusa-Koidula-Värska 36/40km
   

Peale öösel magatud 8-9 tundi tundsin ennast hommikul nagu uus inimene. Kadri oli ka äärmiselt rahulolev. Sõime hommikust, külastuskeskuse koristaja lubas meil tualetist vett tankida ning asusime Värska suunas teele. Kõik oli taaskord hästi. Natuke tuli päris rogaini tunne, sest meil oli plaan jõuda Värskas 18.30 bussile, ehk siis kontrollaeg oli ka olemas. Arvestasime, et liimuam peame 5km tunnis, pikemaid mustikapeatusi endale palju lubada ei saa ja lõuna tuleb umbes pooletunnine. Eilse päeva lõpuks oli mul päka alla tekkinud väike villialge, aga plaasterdasin selle kinni ja see ei seganud.

Jooksime päris pikki lõike. Maastik oli taas imeline. Ühest kohast leidsime metsast sodilao, mis tekitas palju huvitavaid ideid.

Ilm oli jällegi väga kuum, kuid peale normaalselt magatud ööd polnud selle talumine nii raske. Kuigi ma joostes siiski vahepeal tundsin, et palavus teeb liiga. Peagi keeras kena metsatee vanale raudteetammile, mis oli täidetud killustikuga ja millel liikumine oli äärmiselt ebameeldiv. Ebastabiilne pind, lisaks olid kivid läbi tossutalla tunda, mul eriti parema päka all. See oli siis selle päeva raske hetk. Kuna meil polnud kaarti, polnud meil aimugi, millal see jama läbi saab. Vahepeal ronisin korra tammilt üles, et vaadata ega sellega paralleelselt teed ei liigu. Kahjuks mitte. Otsisin pidevalt kohta, kus oleks rohkem taimi killustikust läbi kasvanud. Kadri arvas, et ju see tamm oleks oluliselt paremini talutav olnud, kui meil olnuks kaart ning teadmine, kui kaua see kestab. Lõpuks hakkas maantee paistma, 4km raudteetammi oli läbi.

Alguses keerasime Matsuri poole, mis oli vale. Sörkisime mäest alla tagasi Koidula suunas. Sealt kust meie tee taas metsa keeras oli Koidula piiripunkti alla kilomeetri, otsustasin coca-cola jahile minna. Jätsin Kadri soovitusel koti maha ning sörkisin piiripunkti. Oi kui kerge oli ilma kotita joosta. Coca-colat kahjuks ei saanud, kohvik avati kell üks, aga pool tundi passimist ei sobinud meie plaanidesse.

Olime veidi aega liikunud kruusateedel, kui meist mööduv piirivalve auto meist veidi eespool seisma jäi. Mõtlesime, et mis nüüd siis? Olnuks politsei, poleks neile meeldinud meie paremal pool teed käimine, aga seal oli vari. Samas piirivalve vaevalt sellise asjaga tegeleb. Piirivalvur tuli autost välja, tutvustas ennast ning küsis, kas me matkame, arvas, et see on ju väga tore, aga kuhu me suundume ja kas me oleme teadlikud, et viibime piiritsoonis. Ütlesin, et Värskasse ja piiritsoonist oleme teadlikud küll. Kuuldes, et meie marsruut läheb mööda matkarada metsa ning maanteed mööda me "Saatse saapasse" jõuda ei plaani soovis piirivalvur meile head matka ning sõitis edasi.

Meie keerasime metsateedele Lõunalaagri juurde ning jõudsime peagi rattarajale, mis oli isegi kaardil ning kust näitas viit Värska 26km. Seega päev kokku 40km. Vaatasime kella, et peaks bussile jõudma küll, aga jorutada ka ksukil ei saa. Teele sattus paar mustaveelist järvekest, kuhu kutsus ujuma küll, aga kahjuks tundus, et selleks pole aega. Ühe kaldal tegime süüa ja siis kastsime ka juukseid ning mütsi. Kuna tundus, et joogikotist saab juua ainult jaopärast, siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja jõin sellest suurema lombi mõõtu tiigist. Tean, et seisvast veest ei tohiks, aga see näis väga puhtana ja maitses ka nii. Toidupaus oli seekord kella järgi, 14 minutit. Tegime allesolevad kiirpudrud, sest kiirmakaronid tundusid liiga soolane valik. Lisaks leib ja shokolaad. 14 minutist läks vaid paar minutit kauem.


Veidi hiljem jäi teele Poogandi järv, kus taas kastsime päid ja jälle oleks ujuda tahtnud. Jooksulõikude ajal tundsin, et kuumus on liiast – kohati kergelt pilt virvendas, kuid kõnni ajal oli kõik hästi ning peale kõnnipausi jaksasin taas joosta ka. Kadril oli joosta mugavam, kui kõndida, ma arvan, et me leidsime mõlemale enamvähem sobiva jooksu-kõnni vahekorra. Viimasel päevasl jooksime vist rohkem, kui kahel esimesel.


Kogu see rattatee kulges läbi imekauni männimetsa. Korra tegime tossude tühjendamise ja mustikapeatuse. Ootasin väga värska oja ääärde jõudmist lootuses, et seal saan juua niipalju, kui tahan. Paraku see oja väga joodav ei tundunud. Kadri küll maitses ja arvas, et tegelikult on ok, aga me siiski otsustasime mitte riskida. Vesi oli üsna seisev ja nägi must välja, tee ja autode parkimise koht ka lähedal. Pudelisse pähe kallamiseks võtsime küll.


Verhulitsa suusarajad üllatasid ka oma iluga, siin näis ka, et me oleme graafikust ees. Kadri küsis, et mis punktid lisaks võtame? Ma arvasin, et alustuseks coca ja jäätisepunkti ja siis vaatab, kas Värska järve ka. Ootamatult kiiresti saabunud Värska tekitas väikse nostalgiahetke – ei ole küll tunnet, et ajast, mil ma seal elasin ja töötasin on juba 7 aastat... Veidi enne vallamaja sai keha aru, et nüüd on lõpp ja võib ära väsida, seega sel lõigul olin nii süsi ja mõtetega cocas kinni, et isegi ei vaadanud, kas mõnda tuttavat nägu näen. Samas ega mu endised õpilased mind nii ehk naa ära tunneks. Gloria venda nägin küll, aga no tema ei tunne mind ammugi :) Bussini oli poolteist tundi, nautisime poe ees vilus cocat, pähkleid, saiakest ja jäätist. Järv tundus püüdmatus kauguses.


Kokkuvõte

Videos teeb Kadri suurema osa tööst ära. Lisan niipalju, et varustus üldiselt toimis, seda, et nii kuum on ei oska ette näha. Täiesti üleliia oli ainult veekindel jopp ja päikesekreemi ma ka kordagi ei kasutanud, kuigi seda ju võinuks. Ära ma ei põlenud. Puudu oli sääsevõrk. Esimesel päeval polnud ühtegi rasket hetke, teise päeva teine pool oli peaaegu tervikuna raske, kolmandast päevast oli raske vaid see raudteetamm. Tunnen, et olen valmis ka nädalapikkuseks ürituseks. Varustust ei pea üldse palju olema. Usun, et ilma telgita saab minu olemasoleva magamiskoti, ellujäämiskile ja biviga hakkama kuni miinuskraadideni, võibolla isegi kerge miinusega. Hoolimata rasketest hetkedest oli kogu üritus nii tore, et tahaks kohe uuesti metsa! Aitäh sulle Kadri suurepärase mõtte eest, lähme varsti jälle :)

Pildid ja videod on tehtud Fantec Beastvision kaameraga.

Kadri jutt: http://motlepositiivselt.blogspot.com/2014/07/jooksumatk-kiidjarve-meenikunno-piusa.html