Möödalasukolmiku Libahunt. 22.10.16.

Peale TA OKi otsustasime, et võiks vist ühe rogaini veel teha sel aastal. Kuna xtBingo kattub Hannese sünnipäevaga, siis sinna minna ma ei saa, seega jäi valikusse Libahundi Jälg Kallaveres. Kes ei tea, kus asub Kallavere, siis "tõlkes" on see Maardu. Kogu oma põneva tööstusmaastiku ja fosforiidikaevanduste ja sadamatega.


Plaan oli umbes nagu TAOKil – rahulikult ja täpselt. Kuna minu tervislik seisud seekord jooksmist üldse ei lubanud, siis saimegi kasutada ainult oma kiiret kõndi. Kadri vahepeal natuke sörkis ja ootas mind järgi. Kuna Libahunt on seiklusrogain, siis on seal ka lisaülesanded. Seekord koos stardiülesandega kuus. Me otsustasime, et kohapeal vaatame – kui on midagi, mis tundub meile hirmus, siis nui neljaks ei tee. Plaan tuli meil võrdlemisi tagasihoidlik, sest ma ei osanud päriselt ka oma kõnnitempot arvestada ja tegime pigem rahuliku kava. Otsustasime, et kuna me kiiresti nagunii ei liigu, siis lähme pigem kohtadesse, mis tunduvad ägedad. Seega sai sisse planeeritud vägeva mikroreljeefiga fosforiidikaevandus.


Stardiülesandes tuli piiratud alalt leida fotode järgi 8 objekti, igaüks andis ühe punkti. Me leidsime seitse, viimase otsimisele ei näinud põhjust aega kuutada. Seega esimesse punkti suundudes oli meil juba 7p nagu maast leitud.


34-33-24-29-48


Kõik olid teede kõrvalt võtmise punktid Maardu linna servas. 24 minekuks tuli orienteeruda majade järgi, mis asusid järsakul, meie liikusime järsaku all. Seal tekkis hetkeks väike segadus, kontrollisime ka varasema orvandi ära. Tuleb tunnistada, et kui see poolmahajäetud tööstusmaastik kaardi edelanurgas välja arvata, oli prügi isegi oodatust vähem ning Maardu linn nägi täitsa kena välja.


81-57-66


48st välja minnes tuli ületada esimene tõsisem kraav. Õnneks olid seal koprad tööd teinud. Taavi, kes oma tiimiga antud piirkonnas rohkem seikles, ütles, et neid tamme oli seal hulgem olnud. Meie sattusime vist algaja arhidekti omale. Või näitas see ebakorrapära tammi püstituses, et tegemist oli loomingulisema mõttemaailmaga ehitajaga. Tamm kandis küll, aga jalad said siiski põlveni märjaks.
Üle tühermaa liikumiseks saime suuna hästi hoitud ja 81-le minnes teeotsale kenasti pihta. 81 lisaülesanne oli selline, kus tiimiliikmete selgade vahele tuli panna tennispall ja siis palli mahapillamata tuli läbida ring maastikul, ebatasasel pinnasel. Võtsime küünarnukkseongusse, Kadri luges sammudele takti ja koostöö toimis ilusti. Segavõistkonnad lähenesid mõned asjale ka nii, et mees lihtsalt võttis naise küünarnukkseongus selga ja jooksis raja läbi :D 57 minekul aitas mahajäetud raudtee ning lageda peal oli palju abi väiksest kasetukast. 66 minekul läbisime tööstusmaastikku, mis oli nii kole, et oli juba ilus. Punkt ise oli kaksiktornide (ma ei kujuta ette, mis tornid need olid, maal peaks seda kuivatiks või silotorniks) all. Kadri intuitsioon ütles, kohe, et tuleb minna tornidesse sisse. Uksi-aknaid neil ees polnud. Torni põrand oli seest paksult kaetud vanade rehvide, klassikildude ja (tsemendi?)tolmuga. See oli üks ekstreemturismimaid hetki rogaini jooksul.


30-61-50-42


30sse minekul magasime esimese teeotsa maha, aga teisest minnes ei tulnud suurt ringi. Olime graafikust tunniga ees, aga otsustasime, et jätame selle tunni esialgu sinna fosforiidialale, jumal teab kaua meil seal aega kuluma hakkab. Punkt oli lihtne, kivine ala tee läheduses. Ühed rattaklassi võistlejad tulid vastu, ronides üle nende kivilahmakate rattakingade klobinal. Mõtleisn, et see vist väga mõnus tegevus ei ole. Punktist välja minekul otsustasime minna üle heinamaa metsateele välja. Lõpuks kaldusime natuke, aga teevalik tuli sellest vist isegi parem, lõikasime suurema nurga maha. Suundusime fosforiidialasse. 61 peale minekul võtsin teel kasutusele luubi, et saada aru, milline tipp see siis täpsemalt võiks olla. Reljeef kaardil antud mõõtkavas oli loetamatu. Läksime küll enda arust natuke vara sisse, aga esimese valli tipus olles nägime teise valli otsas punkti otse meie trajektooril. Need olid nüüd esimesed sellised tõusud ja laskumised, kus tõusul võtsin appi nelikveo ja laskumisel pepu, sest tundsin ennast nii kindlamalt. Selliseid kohti tuli meil veel nii mõnigi ette. Punktist välja tulles hakkasime juba teepoolsest vallist tagasi üles ronima, kui Kadri taipas, et meil pole mõtet seda teha, liigume pigem kahe valli vahelt teele välja. Teekesele jõudes sattusime väga uhke vaatega kohta – kaevandamisega seoses on sinna omal ajal tekkinud laiad süvendid, mis nüüd moodustavad huvitavaid veekogude süsteeme. 50sse minnes tekkis mul korra küsimus, miks me keerame teelt maha seal, kus me keerame (ja kus mina vist poleks veel keeranud), aga lõppkokkuvõttes saime kenasti punktile peale. Olles võtnud ka 42 oli selge, et see fosforiidiala meilt aega ei röövinud ja tuli plaani suurendama hakata. Tegime mingid lisad ära ja otsustasime kogu aeg vajadusel jooksvalt ümber hinnata.


32-52-60-41


32 oli kerge, mööda teid ja metsas suunaga lohku. 52 oli taaskord väga ägedate veekogude vahel. 60 tundus lihtne, tuleb metsa minna sellest kohast, kus järve kaldal kulgev rada teeb konkreetse saki põhjasuunda, aga see rada sakitas seal rohkem. Ma taipasin vaadata teist kallast, sest see oli ainus koht, kuhu oli metsatüübi muutus peale kantud ja see oli meie kaldalt päris arusaadav. Lisaks nägin ära kaardile kantud kivi. Saime varsti korraliku suure loha jalge alla. 41 oli väga ilusas metsas. Natuke hõredam kui tavaline kaasik ja veidi tihedam kui puisniit. Selline kaseriisika mets.


83-23-82-31


Järjekordne lisaülesanne nägi välja selline, et puude vahele 5-6m kõrgusele oli tõmmatud slackline, üks võistkonnaliige sai külge rakmed ja kiivri, teine kätte lati. Köiega julgestas instruktor. Köiel kõndija pidi läbima kahe puu vahe, tohtides kinni hoida latist, millega liikus maapinnal kaasa võistkonna toetav liige, aga ei tohtinud kinni võtta julgestusköiest. Kadri läks üles, mina jäin alla. Instruktor seletas ära, kuidas on kõige parem latiga toetada ja asusime ülesannet sooritama. Meil tuli tiimitöö maruhästi välja, mina olin ette vaadanud ära oma teekonna maapinnal, sest see polnud päris tasane. Vastavalt sellele, kas astusin lohku või lohust välja, püüdisn lati kõrgust korrigeerida. Kadri juhendas ülevalt kogu aeg, kas ta tahab latti madalamale või kõrgemale, kaugemale või lähemale. Kõik kulges ladusalt. kui Kadri oli punkti ära võtnud ning alla tulnud ütles instruktor: "See, mis ma nüüd ütlen on ilma igasuguse liialduseta – absoluutselt päeva parim võistkond. Väga rahulik ja kindel tegutsemine.". Lisaks kiirele kõnnile on meie võistkonna tugevus vist tõepoolest selles, et suudame keerulistes/ootamatutes olukordades säilitada rahu.


23 minek oli läbi daatšade rajooni. Vene suvilaarhidektuur kogu oma hiilguses. Hoolimata teatavast räämas välimusest kuidagi armas. 23 tuli ronida mööda kiviklibust järsku nõlva, liikuda mööda harja punkti ning siis teiselt poolt alla. Ristisime selle "mini-Islandiks", oli äratundmisrõõmu hetk – me oleme sellises kohas olnud, lihstalt Islandil on puid vähem ja kukkumine kõrgem. 82 – minek mööda asfalti, lisaülesandeks autorehvi järsust nõlvast ülesvedamine, teisest nõlvast alla lükkamine ja siis sinna järgi minek, kuhu ta veereb. Mõlemad liikmed pidid üles ronima, aga Kadri tiris rehvi üksi, sest ta arvas, et sedasi on lihtsam. Kadri toetas vahepeal rehvile, mina kasutasin seal kiviklibus ja liivas üles saamiseks jälle käte abi. Veeretamine tuli väga hästi välja, rehv jäi pidama täpselt rajal, kust me alla läksime. 31 oli mööda teid daatšade vahel. Muud raskust polnud kui teeotsade lugemine. Lugesime mõlemad ja läks hästi.


26-67-36


Suvilate vahelt välja ja veekogu äärde. 26 oli nina, kaardi järgi arvasime, et ta on pigem kaldanõlva all. Üks teine tiim läks ülevalt ja hõikasid ka meid punkti leides sinna. 67 peale minnes läksime meeltesegaduses põhjapoolsele teele kuigi plaan oli läheneda lõunast. Ega ma saa kodus kaarti vaadates ka täpselt aru kumb otsem on, seega veaks seda tegevust otseselt lugeda ei saa. Lõuna poolt minnes on üks "kamm" ka ees, kes teab kuidas sealt ronima oleks pidanud. 36 oli paese järsaku all. See oli kõige ebameeldivam punkt minu jaoks. Paas oli kaetud mullaga, millest jalale ja käele mingit tuge polnud. Õnneks olid sellesse mulda kinnitunud üllatavalt tugevalt mingid väänkasvud, kasutasin neid köiena ja vedasin enda üles.


85-25-64-46-F


Siin tekkis arutelu, kas jõuaks võtta veel midagi. Seda, et viimast lisaülesannet, 84, ei jõua, olime juba varem otsustanud. Küsimus oli 45. Otsustasime peale lisaülesannet vaadata, kuidas ajaga on. Antud lisaülesandes oli maapinnale köitega maha märgitud ala, milles oli kolm auku, kuhu tuli nööri abil ajada kolm palli. Üks liige ühel, teine teisel pool ala, nööriots kummalgi käes. Käed võisid olla piirist seespool, põlved mitte. Mulle tundus, et me sooritasime selle ülesande ka väga ladusalt. Kadri uuris, kas võtame 45, mina ütlesin kindla ei. Meil oli veel koju saamiseks vaja läbida pikk liinialune sirge ja seda ma ausaltöeldes kartsin. Ma pole veel oma elus näindu väga hea läbitavusega liinialust. Eeldasime, et kuna me pole siin veel väga halba läbitavust kohanud, ju on see ka ok. Võtsime 25 mööda teid oja kaldalt ära ja saime aru, et valesti eeldasime. Liinialune oli metsaveo masinatega üles küntud ning mitte ühtlasesse konkreetsesse roopasse vaid mingisse sigrimigrisse. See on asi, mille kohta o-üritustel minumeelest öeldakse porno. Kuna seal oli lisaks mõõdukalt võsa ning tublisti alustaimestikku ei olnud igal sammul ka sugugi näha, kuhu jala paned, ning tasakaalu säilitamisele läks omajagu energiat. Loomulikult oli kogu see üritus seal vett täis. Asja tegi mugavamaks ainult see, et oli külmetanud ja meie kaaluga inimesi see külmanud muda paiguti kandis. Käisime 64 võtmiseks korra metsas ja siis sellele mõnusale teele tagasi. Jõudsime veel mingi konkreetse kraavistikuni, mis oli sügavam kui muu, Kadri oli eespool, küsisin istruktaaži kustpoolt asjale läheneda. Sain vast põlveni märjaks, mitte rohkem. Labajalad olid juba kogu sellest eelnevast jamast täitsa tuimad. Üks minu ees liikuv naine, kelle meessoost kaaslane oli ka eespool karjatas seal kraavil viha ja nutuga läbisegi: "Mina ei saa siit üle!". Ütleisn talle väga selgelt ja konkreetselt: "Saad küll, sul pole enam valikuid".


Ilmselge oli see, et üle pole meil aega enam raasugi, pigem jääb puudu. Hõikasin Kadrile, et kiiremini ma ei saa täna kui saan ja ma pigem jään hiljaks kui teen endale liiga. Kadri kordas ees liikudes kogu aeg mulle, et "väga hästi, tule rahulikult". Viimasesse punkti minnes jäi jalg kiviaia taha kinni ja vajusin sinna pepuli, seljatagant tulev noormees tõstis mu jala üle aia, see oli nii tore žest. Ma siiski sörkisin viimased umbes 500m. Tundus, et nüüd kui saan kohe puhkama, on see okei. Jäime hiljaks 59 sekundit, ehk siis ühe sekundiga pääsesime kahest miinuspunktist.


Väga tore rogain oli – huvitav maastik, vigu me ei teinud, liikusime küll veidi aegalsemalt kui TAOKil, aga siiski suutsime tempot säilitada. Kuigi see pole vist mingi üllatus võib vahel ka mitteüllatavaid asju kirja panna – võistkonnasisene õhkkond väga hea! Päev peale rogaini võin öelda, et liiga ma endale ei teinud.


Tulemus: 126 punkti, 33 naiskonna hulgast 6. koht.

Möödalasukolmik XVII TA OK rogainil

Tegelikult ei olnud see meil üle pika aja esimene rogain Kadriga, käisime mõned nädalad tagasi ka Seiklushundi Otepää rogainil. Aga pikemaid rogaine pole me mõnda aega koos tõesti teinud.


Plaan nägi ette pigem rahulikku tempot ja vähe eksimist. Olime valmis selleks, et kõnnime need 8h. Seda oleme viimasel ajal tublisti harjutanud ka. Sõitsime Tartust välja hommikul 7:45, kümme minutit enne materjalide jagamist olime võistluskeskuses, mina asusin kaardisappa. Meile sobiv järjekord oli õnneks kõige lühem. Ilm oli korralikult sügisene, üle 5min ma seal väga polekski seista tahtnud.


Kaarti vaadates sai üsna kiiresti selgeks, et lõunaosa võib meist vabalt puutumata jääda. Kuigi olen Välgil korduvalt päevakul käinud ja tean, et seal on hea läbitavusega mets, tuli sealt väiksem summa kui kirdenurgast ja punktid olid kole harali ka. Kaguservas oli hea summaga pesa, aga jällegi suurte vahedega, punktid teedest küllalt kaugel, sigrimigri-mikroreljeef pealekauba. Ühte oleme me oma rogainimistest õppinud – teedel oleme me kiiremad, enamasti täpsemad ka. Seega jäi põhjapoolne kaart, paari suure punktiga Nõva jätsime ka välja. Planeeritud summa tuli 69, jäi nii juurde võtmise kui ära jätmise võimalusi.


Ausaltöeldes kuidagi hõre tunne oli starti minnes. Ei teagi miks. Ilma ma ei kartnud, noh vesine ja tuuline, aga eks seda ole ennegi kogetud (rogainides küll mitte), mul oli kaasas kaks õhukest kilejakki, kui peaks hakkama paduvihma sadama. Üks endale, üks Kadrile. Süüa oli piisavalt, juua ka. "Veri ninast väljas" plaani polnud. Ei teagi, miks see ärevus ja ebakindlus ligi tikkus.


Stardis juhtus nii, et enamvähem kõik 300+ võistkonda võtsid suuna mööda sihti põhja. Kes 22 , kes 24 peale. Meie plaan oli 22. See rahvamatk seal alguses oli kõige stressitekitavam osa rogainist. Ma lihtsalt ei ole massi-inimene. Õnneks poole kilomeetri pärast toimus hargnemine.


22-35 tulid ladusalt, 22st tulime sihti mööda tagasi teele, sest oli näha, et oste minek pakub võimaluse sumada rinnuni heinas. 35st edasi tahtsime minna 56, aga otsustasime viimasel hetkel ümber ja võtsime 36 enne. 56le minnes läbisime esimese kraavi, noh umbes poole reieni. Mind üllatas, et pärast ei olnud üldse külm. Ma natuke neid vees solistamisi pelgasin, Läti ööpäevasel 7h väldanud külmetamine jääb ikka eluks ajaks meelde...


44 oltsustasime ikka minna kraavidelt otse, sest mööda teid tundus väga suur ring. Üldiselt oli see soine maastik täitsa kuiv, aga kraavid laiad. Esimese ületuse tegime mööda kaardil märgitud kraavide vahekohta, teise mööda märkimata vahekohta, aga kolmanda puhul enam sellist võimalust ei pakutud. Kraav oli pealt üleni roheliste lemmeldega kaetud, näha oli koht, kus meie ees liikunud meeste võistkond oli üle läinud. Sooja oli 5 kraadi, tibas vihma, tuult omajagu, aga tuli minna. Kadri läks ees, ütles, et põhi on küll, aga tuleb ettevaatlikult tulla, et väga sügavale ei vajuks. Kadril õnnestus tagumikuni märjaks saada. Ma siis tulin hästi ettevaatlikult, leidsin kaldast taimetuti, mis kandis, astusin põlveni kraavi ja kui teise jala kraavi tõstsin, siis vajusin vööni sisse. Sumasin ennast kaldale, olin sellest akrobaatikast seal rinnuni märg, aga polnudki külm. Neljanda kraavi jaoks leidsime purde.


Kuigi enda seisukorral peale ujumisetappi polnud viga, avastasin, et ma olin kogemata võtnud kaasa paberkaardi, millele see kraaviskäimine väga meeltmööda polnud. Tekkis frustratsioon ja mure – rajal oli vaja veel olla 6,5h, ilm vihmane... Järgnevad poolteist tundi tegelesin valdavalt mäluorienteerumisega. Vaatasin jupi teekonda ära ja torkasin kaardi kileka hõlma alla varju. Kuni ühel hetkel meenus, et ma olin ju võtnud kaasa ühed kommid läbipaistva kilekotiga ja saan omale kaardikile teha.


52-29-30-25 olid kõik kenad teede-etapid. Korra hakkasime 52te minnes liikuma valel teejupil, aga ma avastasin üsna kohe, et meie tee ei tohi elektriliiniga kattuda ja lõikasime läbi metsa õigele rajale tagasi. Teedel lugesime kaarti nii, et kui ühel oli vaja midagi teha (süüa, riideid vahetada jm.), siis palus ta teisel orienteeruda. Kogu aeg andsime teada kui parajasti mingitel põhjustel kogu tähelepanu kaardil ei olnud. Punktipiirkondades orienteerusime mõlemad. Varem olime läbi arutanud ka selle, et muud juttu me rogainil ei aja. Kui täie tähelepanuga asja juures pole kipub tulema lolle vigu ja siis pole pärast hea tunne. Suutsime sellest päris hästi kinni pidada. 25st tulles vahetasin ära jope. Panin jooksujaki asemel selga kuiva, tuule- ja veekindla pikema kileka, sest pepu külmetas. Kadri sidus omale vöö ümber minu teise kileka niiet mõlema kaasavõtmine läks asjaette.


Meil oli vaja hakata vaatama, kas oleks häid variante midagi juurde võtta, sest edestasime graafikut juba üsna pikalt. Sellega tegeles Kadri, sest mina oma räbaldunud kaarti kokku ja lahti lapata ei julenud, seni oli ta veel kasutatav ja volditud nii, et enamus olulisi kohti näha. Mõned kaardilt kadunud kohad olid, siis hoiatasin, et olen "siit-sinnani" kaarditu. 25-43-23 õnnestusid igatahes ladusalt. Juurde võtsime selle osa, mida algses plaanis kaalusime, aga kartsime, et ei jõua. Punktid 31-42-40-58. Kuna teedevõrgustik oli hea, oli meie kõnnitempo teedel kiire, ning kohati ikka sörkisime ka, rogaini teises pooles tundus sörkimisne isegi juba mõnevõrra mugavam tegevus.


40sse läksime põhja poolt suure ringiga mööda teid, aga ikka selle põhimõttega, et teedel me suudame kiiremini liikuda, eriti kuna seal kaunist selget männimetsa ei paistnud olevat ka. Korra tekksi punkti läheduses väike segadus, aga siis sain aru, et me oleme väiksema sookese peal ja peame hoidma läänepoole. Punktist teele minnes kaotasin oma ainsa allesjäänud kinda, teine jäi juba kuhugi 44 kanti. Õnneks olid nad mul puuvillased, mis on üsna biolagunevad. Käed külmetasid, aga Kadri andis mulle oma kindad. 58 oli lagunenud talukohas, läbi pika rohu viisid korralikud lohad, muidu pidanuks olema väga ettevaatlik, et mitte kaevu sadada. Ilm hakkas minema veel tuulisemaks ja sajusemaks.


Samas andis 58 motivatsioonisüsti, sest see oli meie kaugeim punkt ja edasi läks tee "kodu" suunas. Pikk minek 39sse õnnestus kenasti kuni hetkeni, mil ma pidasin kaardil paralleelselt jooksvaid liine asfalteeks ja seda oodates panin õigest sihist mööda. Õnneks me sellega ei kaotand muud kui tegime väikse ringi, tahaks enda õigustuseks öelda, et isegi kergemalt läbitaval maastikul mööda teid, aga tegelikult oli see liinialune siht ka puhas. 39st välja minnes tekkis ka väike kommunikatsioonihäire, ma arvasin, et me läheme 50sse ja 32 ei võta, seega ütlesin, et läheme ikka põlluserva välja, mida 32 minekuks tegelikult vaja polnuks. Aga siin võis see olla küll isegi parem valik, sest suurt ringi ei tulnud ja põlluserv oli kindlasti parema läbitavusega kui mets seal. Üle põllu minek oli vihmane ja tuuline, tunne oli, et kohe hakkab lund ka sadama. Tee 50sse korralik mülgas, aga kaarti vaadates arvasin, et ilmselt viimane selline mudaravi täna. 34 suundudes leidsime langilt tee, mida kaardil polnud. Päris libedaks oli läinud, laskumistel käis korralik tasakaalu hoidmine ja mõnel järsemal tõusunukil tuli käed abiks võtta. 34le lähenesime langi lääneservast kuigi teiselt poolt oleks vist mugavam olnud. 55 minekuks pidanuks ületama laia kraavi, aga kuna meil suplemisest oli tänaseks küll läksime alguses läänesuunda, kus oli kaardile märgitud kraavi katkemise koht, siis mööda teid edasi. Etapp 55-20-49-59 möödus vahejuhtumiteta. 49-59 loobusime isegi teelt minekust ja panime otse läbi soise metsa, mis väga soine polnudki. 59-sse oli rogaini suurim tõus.


Nüüd tuli suunduda mööda asfalti "koju" ja noppida teelt kaks kahest punkti. Nagu rogainide lõpus ikka, nii vasardas ka siin mul peas mõte, et äkki ikka ei jõua. Olime juba eelnevalt kokku leppinud, et asfaldiosa lõpus tuleb sörkida. Vaatasin kella, küsisn Kadrilt, kes oli enne tegelenud mõõtmisega mitu kilomeetrit jäänud on. Tundus, et need kahesed jõuame küll ilusti ära võetud. Aga selle ajapaanikaga rogainide lõpus ma pean midagi ette võtma :D Lasime asfaldil vaheldumisi kerget sörki ja kiiret kõndi ja siis võtsime vastu selle rogaini kõiga halvema otsuse – läheneda 28le põhjapoolt mööda sihti. Ilmselt sain ma mingist langist valesti aru ja natuke aitas kaasa massipsühhoos, sest meie ees liikunud meeskond keeras samast kohast metsa. Uitasime seal, varsti juba kolme võistkonnaga, seljatagant tulnud mehed jõudsid ka järgi. Püüdsime aru saada, kus me täpsemalt oleme, kellegi sabas jooksma ei hakanud ja lõpuks ei tulnud targemat ideed kui minna asfaldile välja ja tulla sealt uuesti. Olime juba teel asfaldile kui esimese ekipaaži mehed meile vastu juhtusid ja meid punkti suunasid. 24 tuli lihtsalt, võtsime koos teise meestiimiga. Kuigi kiiret polnud, jooksime lõpus. Hea oli olla, energiat oli piisavalt ja siis pole ju põhjust jalutada.


Kõige raskem osa rogainist oli pärast riiete vahetamine. Ausõna, särki selga kiskudes tahtis nutt peale tulla, niiskele kehale autos külmast kangete kätega sooja pesu peale venitada pole kõige toredam tegevus. Külm hakkaski alles peale rogaini. Selga läksid kõik kuivad riided, päeva päästis villane jakk, mille ma paar päeva tagasi Kadri juurde unustasin ja nüüd kätte sain.



Planeeritud 69 punkti asemel võtsime 85. Tulemusi me ootama ei jäänud, sest oli vaja Tartusse tagasi sõita. Ei osanud oma punktisummast seni midagi arvata kui sattusin õhtul rääkima mõne osalejaga ja lugema mõne muljeid, kellest keegi suurt üle 70 ei võtnud. Siis tundus, et lisaks sellele, et endale jäi hea tunne kordaläinud rogainist, oli tulemus vist ka päris hea. Järgmisel päeval avastada, et me naiste arvestuses 2. koha saime, oli muidugi mõnevõrra üllatavgi.

Läti 24h rogaini MV. 4.-5.6.2016. "Seiklusjutte võsast ja võsast"

Jutt tuleb pikk, sissejuhatust ja eellugu ei hakka ma seega kirjutama. Läksime Kairega Lätti rogainile. Rogain toimus Kosas, Amata piirkonnas.


Nööri tegin meile 80 llkm peale. Tundideks jagada oli lihtsam 3,5cm kaupa, seega lõpuks tuli 84. Kuna midagi sellist oleme me Tsehhis ja Oraval läbinud, siis ei näinud põhjust ennast alahinnata. Oraval alahindasime ja ainult tänu heale õnnele tekkis teel juurdevõtmiskohti.


Kaarti kätte saades ja nööri sellele paigutama asudes selgus, et selle nööriga saab võtta suurema osa punkte. Huvitaval kombel ei tekitanud see minus mõtet, et järelikult on läbitavusega mingi jama vaid tekitas mõtte, et äkki lätlased on teinud lihtsa rogaini. Et võitjad tulevad tõenäoliselt 20h pealt täispagasiga finišisse. Kolm plaani tegime, arvestades kenasti, kus me tahaks öösel olla ja kuhu punkti võiks olla kustpoolt parem läheneda. Kolmanda planeeringuga saime kokku 328. Jäime selle juurde, sest aeg kippus otsa saama.


Stardialas oodates kohtusin Sulev Kuiviga, kes edastas lätlastelt saadud info – hirmus võsa. Kuna ma pole varem Lätis rogaininud ei osanud ma ikkagi eriti karta. Mõtlesin, et meil oli ka sees selliseid punkte, mida siit-sealt saab vajadusel ära jätta.


S-37-21-22.  

Mida varem see esimene viga ära teha, seda parem – raputab mõistuse tööle ja saab suuremast inim-massist lahti. Meie esimene viga tuli esimesse punkti minnes. Plaan nägi ette 21, me keerasime üks tee liiga vara ja läksime 37 peale. Aru saime sel hetkel, kui tagasi joosta polnud enam mõtet. No mis seals ikka, 3p nagu maast leitud ja 21 jõudes poole tunniga graafikust maas, mis tundus tühitähi. 21 oli ilus maha jäetud kirik, aga meil fotokat polnud kaasas. Ma oleks ju võinud oma möllukamera taskusse panna... 21-22 mööda teed kagusse järvekese äärde, lihtne.


83-90-50.

Minekut alustasime teekeselt, metsas läksime päris kenasti suunaga kuni sattusime langile, mida kaardilt ei leidnud. Jupp teed, mis kaardile kantud, oli tegelikult olemas, aga me enam ei uskunud, et me tõesti seal oleme. Langiga künka alt jooksis tee, liiksuime mööda seda põhjasuunda, et aru saada, kus me oleme. Kui majad vastu tulid, oli selge, et see saab olla ainult seesama tee, mis kaardil ära lõppeb ja päriselus mitte. Teelt tagasi liikudes tuli meile vastu läti naisveternide tiim, kes olid ka üsna nõutus olukorras. Seletasime neile, kus me meie arust asume ja läksime koos punkti otsima. Veidi liiga vara ronisime künkast üles, aga siis tekkis juba lootus, et ju me oleme ikka õigel seljandikul, tuleb lihtsalt rohkem läänesuunda hoida. Meist jooksis mööda meestetiim, kellel 83 oli käes. Kui mööda reljeefijoont liikudes künka lõpuni jõudsime, pöörasin otsa ringi ja veidi koba peale saime oma 83 kätte. Etapp 55min. Hõikasime tädid ka sinna ja hakkasime koos 90 peale liikuma. Püüdsime hoida suunda, aga see läks ikka ühel hetkel kaotsi. Leidsime suure kurrulise reljeefi, mis sel hetkel ei tundundu klappivat, kodus kaarti vaadates suutsime Kairega konsensusele jõuda, et see reljeef on seal ikkagi olemas (kuigi alguses kahtlustasime erinevaid kohti). Lõbustasime seal ennast mööda reljeefi ronimisega ja kui meile tekkis sinna ka kolmas ringi uitav tiim tegime (või tegin ainult mina, ma pole Kaire käest küsinud, miks me täpselt läksime sinna, kuhu läksime) lubamatu otsuse ja võtsime suuna nende kannule. Sel hetkel, kui aru saime, et me oleme vales kohas, ei saanud me enam suurt midagi aru. Nagu kaks ülejäänud võistkondagi. Otsustasime siiski niipalju, et me nende kamraadide teenetest edaspidi loobume ja üldsegi elame oma elu (kui rammusad lohad välja arvata, sest nende eiramine oleks üsna tobe). Ainus mõistlik otsus, mida me suutsime vastu võtta oli, et me läheme nüüd otse lõunasse seni kui mingi konkreetse orientiiri otsa komistme. Kõndisime mõnda aega kuni leidsime nii uhke loha, et oli selge – see peab kuhugi viima. Alguses jätkasime lõuna suunas, aga seal jäi loha väiksemaks, keerasime otsa ümber ning saime koba peale kätte oma planeeritud 90. etapp 1h 12min
Edasi hakkasime minema 69 peale. Ühest metsas kargasid välja meile juba tuttav läti naistiim, kes küsis, kuidas meil 90ga seis on. Näitasime neile suuna kätte, tahtsime öelda, et mingi mööda loha, aga ei tea vene keeles sellist sõna. Käte-jalgade abiga vist suutsime ennast arusaadavaks teha. Jõudisme jõekeseni, mina käisin enne veel kopral urus külas, õnneks ainult ühte jalga pidi. Tundus, et oleme täitsa õiges kohas, arvasime, et kaardile märgitus ületus ongi see kopratamm, mida mööda me üle tulime, reljeef oli ka nagu enamvähem. Lank päris enamvähem polnud, aga see juba hakkas selgeks saama, et nend värvidega on nii ja naa – mummuline kollane võis tähendada nii kahe puuga lagedat kui pisut teist tüüpi võsa. Kammisime jõge ühtpidi ja teistpidi, nii tädid kui segatiim, kellega 90sse minnes hävisime, kammisid samas piirkonnas. Kõigil sama jutt, asi klapib, punkti pole. Lõpuks loobusime ja hakkasime ära tulema. Jõudsime välja varedeni, kust olnuks võimalik ennast paika panna ja punkt ikkagi võtta, aga mina ütlesin, et minumeelest on siit juba targem 50 võtta. Kodus kaarti vaadates on tundub loll otsus, aga kui sa juba oled tund aega kakerdanud piirkonnas punkti leidmata, siis sa enam ei usu, et sa selle punkti tõesti võiks leida, sest enne ju tundus ka, et ma saan üsna hästi aru, kus oleme. 50 ma suurt ei mälet, aga ju sellega mingeid teravaid emotsioone ei kaasnenud. Etapp 1h 19min.


62-92-80

Esimene minek oli lihtne – mööda teid järve äärde, punkt suure puu juures. Edasi läksime mitte päris otse läbi soo vaid väikse ringiga mööda lanke. 92 oli ka orienteerumise mõttes ok, liikumiskiirus langes viimased 300m enne punkti tuulemurrus jälle väga tagasihoidlikuks. 80sse tundus eelnevalt vaadates, et tasuks minan mööda teid ringiga ent 92st väljudes tundus, et see on ikka liiga pikk ring. Otsustasime, et proovime veel korra otse minekut. Soodeni läks täitsa hästi – esimene neist tundus leebem, aga välja nägi päris hirmuäratav, õnneks oli seal üks ületuskoht, ei saanudki aru, kas inimtekkeline või kobraste kujundatud. Teisest soost tahtsime mööda teed ümber minna, aga selle tee me kaotasime jalge alt. Leidsime hoopis vist esimese sihi rogaini jooksul, arvasime selle olevat kaardile märgitud kollase triibu. See arvamine tekitas segaduse, et mis sood need siis ikka olid. Natuke otsisime oma teed taga, siis ei tulnud targemat plaani, kui loodetavasti õiges suunas minema hakkama. Leidsime uue soolaadse asja, mis kaardi järgi võinuks olla väga kole, aga reaalsuses oli nii kinni kasvanud, et seal isegi ei kõikunud. Päris kindel polnud, et me asjadest õigetsi aru oleme saanud. Peagi sattusime elektriliini alla, oli juba tahtmine kiruda, et ei või nad siis seda liini peale panna kaardile. Taamal paistis maja, siis plahvatas, et see kollane triip kaardil on ju hoopis liin. Sukeldusime liinilt metsa ja kolmest pätsikesest sattusime esimese hooga küll vale peale, aga kuna pätsid olid siiski selgelt nähtavad polnud kõigi kolme läbi vaatamine eriline vaev.


64-99-77

64 oli mööda teid minek mäeni, vist oli lihtne, sest ma ei mäleta suurt midagi. Väga ilus lage küngas oli. 99 tundus ka lihtne, jaluta mööda teed enamvähem punktini, mis see lõpu 300m üle langi siis ikka on. No ei olnud päris nii. See, mida meie siin Eestis oleme harjunud langiks pidama, seal ei kehti. Ma juba selle mummulise kohta enne avaldasin arvamust ka. Kaldusime itta, jõudisme kraavideni. Vähemalt sellest saime aru, et olemegi nendel kraavidel, mis kaardil. Siis hakasime suunaga minema, jõudsime langile, tekkis juba tunne, et ega see ju nagunii see lank ole, mida meil vaja. Kaire ronis kännu otsa, et paremini näha. Selline toominga-vaarika lank oli, üsna nähtavusevaba. Minule tundus, et kui see nüüd on õige lank, siis ma vist umbes saaks aru, kus see punkt on. Esimene katse kohe ei õnnestunud, teisel saime kätte. See oli küllaltki frustratsioonirohke etapp. Peamiselt seetõttu, et me olime kaarti vaadates ette kujutanud, et ta on lihtne. Punktist välja minnes saime teeotsale pihta ka, poleks seda mingil hetkel kaotanud, olekski ta lihtne olnud. 77 läksime ringiga mööda teid, polnud hullu. See oli vist see koht, kus möödusime majast ja seal oli avatud gurmee-laud, pakuti vett, praeleiba ja kärjemett! Super! Punkt ise oli puu otsas :)


91-74-79-96

91 läks mööda teid ja üsna kergelt punkti. Juba oli hirm, et kindlasti kaob see kaduv rada meil ka käest, aga seekord läks õnneks. 74 oli ka kerge, suunag minek, aga õnnestus mitte kalduda. Kõigepelt joogipunkt ja siis 74. järgmisel etapil saime vist ka kõik teed ja langid kätte, igatahes selle 79ga mulle suuremt jama ei meenu. Graafikust olime kõige eelnevaga maas üle 4h, juba ammu oli selge, et oma plaaniga pole meil midagi teha ja tuli hakata vaatama, kuidas öösel ellu jääda, sest meie hoole ja armastusega öösse planeeritud kerge osa teedega jäi meil alles hommikusse. 96 oli suuremate eksimusteta, muidu noh nagu ikka... võsa, raske läbitavusega langid, veel natuke võsa ja nii edasi. Lankidel oli üks positiive asi ka – noored kuused ja kuusevõrsed. Gurmeerogain! Ostsustasime Kairega hommikul, et selle orienteerumisega läks nagu läks, aga gurmee tuli meil väga hästi välja.


82-60-32

Hakkas tugevalt hämarduma. Plaan nägi ette punkti 29, kuhu tahtsime minna kraavidelt. Kui põhjapool olid kraavid vaevu aimatavad nired kui sedagi, siis selles nurgas laiad ja ületamatud. Sooja ilmaga päevasel ajal vette ju võinuks minnagi, aga sellised laiad sogakraavid on reeglina ilma põhjata. Liikusime mööda suure kraavi kallast lääne suunas kuni jõudsime risti, millest üle ei saanud. Keerasime ristist põhja, ületasim väiksema kraavi, jätkaisme loodesse ja leidsime üle kraavi langetatud... noh, jämedama oksa. Õnneks ta kandis ja ma pean tunnistama, et minu tasakaal üllatas mind juba mitmendat korda. Jõudisme välja langile ja tegime sellise mineku, mis mind kodus ikka tõsiselt kukalt kratsima pani. Lank, 600m pikk ja 50m lai, langi põhjaservas küll kraav, aga teispool kraavi lage. Mid meie tegime? Kas me läksime vaatama, et ehk saab üle kraavi lagedale? Või et ehk on kraavi servas kergem kõndida? Või et kui kohe ei saa üle, äkki millalgi saab? Ei, me murdsime kangelaslikult mööda seda rõvedat läbimatut lanki. Läbimatu mitte võsa vaid igasuguste juurikate ja mahalangenud okste, pehkinud puurisu ja kändude tõttu. No kes on vastikul langil kõndinud, see suudab ette kujutada. Umbes poole langi peal ma lihtsalt röögatasin: "aaaahhh! See ei saa MITTE KUNAGI läbi!". Kairel olid vist umbes sarnased emotsioonid. Kui ta siis lõpuks ikkagi sai läbi, ületasime kraavi, mis oli lai, aga osalt kinni kasvanud – natuke otsimist, nuputamist, väga lahedalt kõikuvat soiset pinnast, üks märg jalg ja tehtud ta oligi. 29 jaoks oli plaan võtta kraavikaldalt tee, aga olime kaldunud diagonaalkraavile, kraavi suunda millegipärast ka ei vaadanud ja teed polnud (ei saanudki olla), ilma teeta polnud mingil juhul nõus 29 võtma. Kui õigele kraavile ja teele jõudsime näis igatahes targem tegu minna 82 peale. Siin tuli veel ületada üks lai kraav, mis tegelikult osutus Amata jõeks. Märgitud koolmekoht polnud kuiv, aga peale kraavikäänakut olid üle kraavi visatud mõned oksad. Kui me eemalt nägime üht meestetiimi seda ületamas, tundus ta ebakindel, aga tegelikult polnud hullu. Enne 82 panime pähe lambid ja selga soojemad riided. 82 saime väikse ekslemise järel suht normaalselt kätte, aga oli selge, et sellises võsas pimedas küll midagi ei näe, ega aru saa, ühesõnaga tuli oma plaan teha ümber vastavalt lagedtele ja teedele. Etteruttavalt võin öelda, et ega see ümbertegemine ülemäära hästi õnnestunud, Kaire leidis järgmisel päeval variandi, mis olnuks ööks tunduvalt parem.


O-mõttes polnud 60 viga, mööda teid ja üle lageda, kust läks ka rammus loha, lagedal polnud isegi lampi vaja, kuigi kell oli südaöö ligi. Ütlesin Kairele, et oli see enne, mis ta oli, aga nüüd alles õige lõbu algab, eelnev oli kõik väike sissejuhatus öistele etappidele. Ja mul hakkas kohutavalt külm. Ma polnud arvestanud, et öösel võiks nii külmaks minna. Mul olid seljas ISCi 3/4 o-püksid, säärised, t-särk, jooksujakk, kilekas, buff, müts, kindad. Liikudes oli juba nii külm, et hambad plagisesid, rääkimata sellest, kui oli vaja mõttepausiks seisma jääda. 32 ei mäleta, eks ta mingi võsa oli.


46-53-27

32st tulime ilusti põhjasuunas kraavile välja, 44 võtmiseks täista õigesse kohta, aga... sinna minekuks oleks tulnud ületada kraav ilma purdeta. Kuigi lambigagi oli näha, et tal on kõva põhi, siis vette minek ei tulnud antud olukorras kõne alla. Mul olid seljas kõikvõimalikud riided, ma värisesin ja esimest korda elus tundsin, et mul läheb külamst süda pahaks. Võtsime suuna itta, asula peale, et saada 81. Hakkasime liikuma mööda mäekülge ja see oli selline võsa, et see ei ajanud enam närvi, see ajas naerma. Liikumistempo oli "aktiivne paigalseismine", arvatavasti alla 0,5 km/h, võsa ainus pluss oli see, et seal on soojem kui lagedal. Lagedad olid enamasti ka üle põlve heinased, seega ka kastemärjad, võiboll see kraav polekski väga palju hullem olnud. Jõudsime lõpuks siiski asulasse, esmalt sürrealistlike laudavaredeni ja siis teedele. Otsustsin esimest korda elus võtt kasutusele ellujäämiskile. Alguses keerasin selle endale ümber nagu seeliku, sest kõige hullemini külmetasid reied. 81-le planeerisime algselt lähededa maja tagant, ent kraavi kartes otsustsime (vist rohkem otsustasin mina) teha ringi mööda teid ja võtta ta üle soise lageda. Arvestades, et kaardi lõunaosas olid sood vaevu aimatavad lootsin, et ehk on siin sama. Loomulikult ei olnud. Soine lage tähendas siin vööni pokusid, vulisevaid kraave, lahtist vett... Iseenesest oli ta ületatav, aga minek oli nii vaevaline. Tudnus, et aitäh, aga meie rohem selle SPA teenuseid kasutada ei soovi ja pöörasime tagasi. Kodus kaarti vaadates leidsin parema mineku läbi metsa. Läksime mööda teid 46 peale. Etapp 32-46 2 tundi ja 31 minutit, võimas! Sellised hetked on koolitus teemal "oska hinnata seda, mis sul on" – fantaseerisime teemadel oma kodu, oma voodi, oma tekk... Soojast teest ja vannist poleks ka ära öelnud.


53 oli "veeussi" keskel, otstest kuskil kuiva jalaga sisse ei saanud, tuli mööda mättaid nikerdada. Ütlesin Kairele, et kui ma sisse käin on meil edasi ainult üks variant – võistluskeskusesse magamiskotti. Tagasi tulles hüppasin üle märja osa põlvega mahalangenud puusse. Silme eest läks mustaks ja süda pahaks ja üldse ei saanud enam aru, et külm on. Ja hakkas minema valgeks! Kell oli natuke 3 läbi, seega soojaks minemist veel loota ei saanud, aga valge andis siiski juba lootust. 53-27 mööda teid, jõe ääres väike otsimine, aga suht kerge punkt.


85-47-55-25

Esimene etapp oli jeebo. Jõeni jõudisme, aga ei saanud aru, mis kääru, kammisime seal ja püüdsime aru saada. Kaire püüdis rohkem kui mina, mul oli külm ja aju kippus ennast välja lülitama. Ellujäämiskile olin juba tükk aega tagasi võtnud ümber õlgade, aga ikkagi oli üle mõistuse külm. Edasi tuli see osa, mille me olime planeerinud ööks – teede kõrvalt noppimised. Kui külm välja arvata, siis muidu oli enesetunne uskumatult hea, jalad olid korras, erilist väsimust polnud.


88-51-48-72


Poole kaheks paiku, punktide 88 ja 51 vahel pakkisin ellujäämsikile kotti, ligi 8 tundi külmetamist oli läbi. Olime mõlemad täitsa reipad, hakkasime siin-seal teedel sörki laskma, fotograafile tegin 20. tunnil teel kitsehüppeid. Esimene rogain, kus teise päeva hommikuks on sellised energiaülejäägid. Ju see esimese päeva aeglane tempo võsades selles osas säästis. Nendest teedelt võetud punktidest pole midagi kirjutada, 48 läks veidi viltu, olin valel langil kui arvasin, et tuleks metsa keerata, kammisime vales metsas, tulime välja, kohtusime Made ja Mariga, neil oli vist ka korraks tahtmine sama metsa kammima hakata. Uuesti kaarti vaadates sain aru, et me oleme üks lage liiga vara sisse keeranud. 72 minnes leidsime langilt teekese, mis kergendas liikumist, kaldusime pisut lõunasse, aga suurt jama ei tulnud. Tagasi sama teekesega. Kruusakal laskumisi sörkisime, tõuse kõndisime kiiresti.


89-66-52

Kalkuleerisime, peale igat punkti, mis edasi teha, kui palju veel jõuab, mida oleks hea võtta ja kust hea edasi minna. 89 oli lihtne punkt mööda teid vare juurde. Viimaste punktidega ei teinud me vigu enam kuskil (ainult päris viimasega). Aga kuna ma aega ja liikumiskiirust lõputundidel arvestada ei oska ja eksimatuses kunagi kindel pole, siis lähevad need lõpud ikka veidi stressirohkeks. 1,5h enne lõppu tundsin ma mõningast väsimust ning jalad nõudsid puhtaid ja kuivi sokke. Otsustasin, et tasub see 5min sokivahetuseks ohverdada mitte jalad puruks joosta. Villid võivad tekkida minutitega ja tõmmata tempo kõvasti aeglasemaks. Näis, et ehk jõuab mööda teid veel 54 ka, aga see oleks eeldanud pidevat jooksmist, jätsime ära.


43-20-F

43 oli tegelikult lihtne, mul oli lihtsalt väike ajahirm. Korra vist natuke ekslesime, aga saime suuremate kadudeta. Lohad muidugi läksid ka, aga kogu eelnev kogemus (mitte ainult sellelt rogainilt) näitas seda, et loha võib teha mida iganes: võib su viia otse punkti, aga võib ka suvalisel hetkel kaduda või hargneda. 20 tundus imelihtne, aga mingitel põhjustel me seda kohe ei saanud. Mul tekkis juba väike ahastusehetk, siis saabus Eesti toetusmeeskond Villu ja Matise näol ning nendega koos saime punkti ka ning liikusime finishi suunas. Tavaliselt on need hommikud liikumise osas vaevalised, aga nii Kadri kui Kairega rogainides on tavaks see, et viimane jupp joostakse, olenemta sellest kui vaevaline ta on. Seekord polnud jooks finishisse mingi katsumus ega piin. Slallinõlvast finishisse oleks tõenäolislet suurema hooga alla lidunud, aga rong oli ees ja mööda joosta näis ka tobe.


Mis ma oskan selle rogaini kohta kokkuvõtteks öelda... Tulemus oli nagu ta oli. Täitsime umbes kolmandiku plaanist, saime 202 punkti ja olime 20 naiskonna arvestuses 10. Mingil hetkel oli emotsioon, et kõik läheb kogu aeg pekki, aga päris nii ta vist ikka ei olnud. Arvutasin huvipärast välja protsendid võrdluses Orava rogainiga. Oraval, kus tundus, et kõik läheb kogu aeg suurepäraselt saime üldvõitjate punktisummast 48%, Lätis, kus tundus, et kõik läheb pekki 43%. Kummagi rogaini võitjad polnud minumeelest erakordselt erineva kaliibriga tiimid. Rogaini juures on üks huvitv asi, isegi kui läheb pekki on lõppkokkuvõttes ikka tore. Seda me Kairega arutasime ka, et on kuis on, aga 24h metsas olla on ju igal juhul äge. Ja midagi selles 24-tunnises liikumises on, ma ei oska kirjeldada, mis täpselt, aga millegipärast see mind võlub.


Aitäh Kaire, Sa oled super-tiimikaaslane! Sinu positiivsust ja vastupidavust ei suuda vist keegi ületada :)

Saku Trailrun, 8.5.16

Sel kevadel olen hakanud tundma, et võiks jälle mõnest jooksust osa võtta (eelmine hooaeg jäi selles osas suhteliselt vahele). Kuna suured rahvamassid praegu ei tõmba leidsin endale 8. maiks Saku Trailruni. Eriti hästi klappis arvestades seda, et ma tahtnsin nagunii 7. mail Tallinnasse "Rigolettot" vaatama minna. Ühesõnaga, tehtud-mõeldud nagu tavaliselt. Tundsin, et enne eksamite-arvestuste-klassikontserdi möllu on vaja nädalavahetust, kus mul õpilaste peale mõtlemiseks aega ei jää.


Laupäeva õhtupoolikul sõitsin Tallinnasse ja see oli väga tore õhtu – käisin Sigridiga kohvikus ja ooperis ning pärast läksin öömajale Eva-Liisa juurde. 8. hommikul oli mul mõtteid, et ma enam ei oska seda jooksuks valmistumise asja. Nagu ma kunagi varemgi olen kirjutanud, siis on mul natukene raske kui on palju emotsioone üksteise otsas, see tekitab tunde, et ma mõnd asja enam ei taha teha või ei tule kõigega toime. Nii ka seekord – äärmiselt tore ooperiõhtu ja head sõbrad laupäeval, õpilase lõpueksam esmaspäeval... Pühapäevane Sakku jooksma sõitmine tundus selle tausal õudselt keeruline. Siiski otsusatsin, et päris kohe hommikul alla ei anna ja minemata ei jäta.


Eks ma pean täitsa ausalt tunnistama, et alates rongipeale minekust kuni stardiala leidmiseni olid emotsioonid sellised, et "ah, on kuidas on", kui jõuan õigel ajal õigesse kohta siis jõuan, ei jõua – äkki on paremgi. Samas otsest vastumeelsust jooksmise osas ka polnud. Ilm oli ilus, mõtlesin, et tore oleks niisama seal Saku metsas sörkida. Kui ma juba õiges kohas olin, siis asi muutus. Tuli tunne, et võib ka teistega koos ja number küljes joosta.


Piidlesin kaasvõistlejaid (8 ja 16km startisid kõik koos), tundusid kuidagi hirmus keskendunud ja täis võitlustahet. Panin ennast mõttes valmis olukorraks, kus ma lõpetan pikalt viimasena. Kuna tundus, et kellegagi tahaks koos joosta, lootsin, et ehk on mõni mulle sobiva tempoga inimene ka. Esimest korda kasutasin võistlusel GPSiga kella, ehk siis olin oma tempost teadlik. Päris tore oli. Trennide põhjal ja rajainfot lugedes (rabametsa singlid) arvestasin, et lõpuaeg tuleb vast sinna 1:50 kanti, alustaks 6:30km ja äkki ei jõua sedagi lõpuni hoida.


Esimesed paarsada meetrit stardist läksid siiski 4:50ga, aga siis tempo rahunes, sest singlitele jõudes polnud väga kuskilt mööda minna. Ma võtsin ühe punases särgis naisterahva sappa, sammu järgi vaadates tundus, et ta võiks umbes minu masti jooksja olla. Enesetunne ütles, et võiks ka kiiremini, tempo oli vahemikus 6:10-6:20, aga ma ei usaldanud praegu enesetunnet ja pealegi oleks sellest hanereast möödumine küllalt "kulukaks" osutunud.


Ega nüüd olegi tükk aega kirjutada muust, kui ilm oli mõnusalt soe, mets ilus, singlid üsna tehnilised (küllaltki slaalomjooks, kerge üles-alla lainetusega) ja see punase särgiga naine läks eest ära. Õnneks sain ma kohe ühe teise naistetandemi omale. Mul oli raske kah, 3.-6. kilomeetri vahel mõtlesin üsna tõsiselt ühe ringi jooskmise peale, et ega ei PEA ju 16 jooksma... Samas tempo vaikselt tõusis, olles 6 +/- 5 sekundit. Väike kruusatee lõik (paarsada meetrit) oli tüütu, aga varsti peale seda sai juua. Joogipunktis jäid jällegi need naisterahvad minust maha, sest hoolimata sellest, et ma panema ei läinud, ma eriline joogipunktis uimerdaja pole. Lasin korraks sörgitempo alla, jõin paar lonksu ja edasi.


Kuuendal kilomeetril sain punases särgis naisterahva taas kätte. Küsisin, kas tal on 16 või 8 kilomeetrit. Oli ka 16. Ajasime natuke juttu, selge oli see, et meil kummalgi polnud väga kerge, sest hirmus palav oli, aga tempo tõusis temaga stabiilse 5:55 peale ja mul hakkas parem. Rääkisime, et veri ninast väljas pole mõtet panna, ma veel tegin nalja, et poodium on nagunii läinud ka. Saime veel ühel ees jooksvale naisel kätte. Uuele ringile minnes võtsin mina jooksu ainsa teravama tõusu sörgiga, kaaslased käies ning kuna mul taaskord joogipunktis aega ei kulunud jäid teised minust maha. Korra mõtlesin, et äkki ootaks järgi, koos joosta oli hea, aga tundisn, et ma olin nagu just enamvähem rütmi paika saanud ja ei tahaks seda kaotada. Nii ma üksi jätkasingi.


Teine ring oli iseenesest kergem, alguse jooksin kiiremini kui esimesel ringil, mõned singliosad veidi aeglasemalt. Poole ringi peal otsustasin, et ma keskmist kiirust, mis oli selleks hetkeks 6:06 enam allapoole ei lase, kannatan lõpuni ära küll. Mis siis, et ilm on palav ja pole harjunud jooksma ja rada on raske ja muud sada häda. Peale joogipunkti 12,5 kilomeetril hakkasin vaikselt tempot tõstma. Tundsin, et kannatan välja küll, vabalt kannatan. Lihtsamad rajaosad läbisin juba 5:30, ise mõtleisn, et ma olen ju maratoni läbinud keskmisega 5:20, aga noh, teised olud, teine rada, teine treenitus. Viimane kilomeeter oli jälle natuke raske ja kippus venima, aga seal ma ei andnud tempos enam põhimõtteliselt järgi. Mäe võtsin ikka sörgiga ja mäest alla, finishisirgele joostes hõikas teadustaja, et "Tulemas on järjekordne lõpetaja ja kas meil on tegemist...", ma mõtlesin, et ta otsib mu nime protokollist, aga siis: "jah, tegemist on kolmanda naisega!". :D Säh sulle poodium läinud! Ma kellalt polnud aega näindu, ainult keskmist ja arvutada ma isegi ei üritanud seega aeg, 1:34:57 oli mulle üllatuseks.


Ringiajad: 1. 47:33, 2. 47:20. Üks väheseid negative splite seni :)



Ühesõnaga täitsa tore oli, jooksen teinekordki! Positiivne laine jätkus ka esmaspäevasel lõpueksamil. Ja nüüd ma ootan juba Läti Rogaini meistrikaid, aga sellest tuleb loodetavasti üks teine jutt.

Tartu Linnarogain, 3h. 2.4.16

Mõtlesin, et kirjutaks üle pika aja ühe blogi. Ega varem polegi suurt millestki olnud kirjutada, olen sügisel ja talvel omajagu liikunud, aga mitte süsteemselt treeninud ning võistlused on minust puutumata jäänud.


Rogainist. Kalle Jaarman mind tiimi kutsus ja olin nõus. Ei taha alustada "nutu och halaga", aga ma vist peaks põhjendama, miks ma planeerisin meile kolmeks tunniks ainult 19km (ll ca 15). Rogainieelselt olin ma umbes kuu aega olnud erinevate hädadega enamvähem selili – õlaopp, põskkoopapõletik, sellest tulenev väsimus. Nädal enne rogaini sain enamvähem juba liikuma. Aga see kõik nüüd selleks.


Esimese vea ma tegin ära nagu juba tavaks kipub saama enne rogaini – unustasin koju voodi peale hoole ja armastusega välja mõõdetud niidi. Kuna silmamõõtu pole mulle lisavarustusega kaasa tulnud, siis ilma ma ei oska. Ainus kohapealne lahendus oli harutada lahti kompassi nöör, mõõta sellest kompassi servaga 75cm ja see pastakaga ära märgistada.


Suur plaan oli mul kodus juba valmis tehtud, sest eelinfos oli kirjas, et punktid jäävad mõlemale poole jõge ja seda luhta ma ka enamvähem tunnen. Otsustasin, et üle jõe me väga suure tõenäosusega ei lähe, sildade ületamine tundus liiga energia- ja kanuuga minek liiga ajamahukas. Samuti tundus hea mõte jätta luht, millel on raske ja märg liikuda lõppu kui jalad võibolla nagunii enam kiiremaid liigutusi teha ei soovi.


Pool tundi enne starti, 11.30, saime kaardi. Erilisi üllatusi polnud, punktid olid jagunenud umbes nii nagu ma eeldasin, seega algne kava jäi paika – üle jõe ei lähe ja luha jätame lõppu. Üks "viiene" (punktid olid 2-5) oli ka nagu just lõpupunktiks jäetud, vähemasti mulle kangastus kohe, et see peab jääma selleks "ehk jõuame" punktiks. Jõudsime teha päris mitu plaani, parimaks osutus esimene, mille lõpuks veidi ümber tegime, väärtusega 70.

24-20- 35.


Kanaliäärsed punktid. Kõigi asukohad olid kohe kaardile vaadates selged, seega polnud muud kui valida otseim tee ja joosta. Lühikeste rogainide algus kipub käest ära, tundub, et peab hullu hooga panema, et esimeses punktis järjekorras ei peaks seisma. Nii ma siis panin, väiksema kanali kaguotsast mööda, teadsin, et sealt läheb tee. Kalle pärast ütles, et alguse tempo oli päris ehmatav. Jah, mulle endalegi. 24 – raudsillake üle kraavi "minu jooksu-kõnni rajale". 20 üle koertejalutusväljaku, silla alt läbi jõe ääres puu küljes. 35 talisuplejate maja trepil. Püüdsin rajalt kergliiklusteele lõikamiseks leida kõige kitsama koha, et künklikul rohul võimalikult vähe kulutada. Tempo rahunes ka maha.


57-36-32


Kalle punktid. Tema lapsepõlvekodu ümbrus. Ma eriti kaarti vaatama ei vaevunud, sest Kalle teadis täpselt kust kuhu otse saab. Esimesse punkti, Forseliuse Gümnaasiumi juures saime küll kõige otsemat teed. Aga 36ga läks untsu. Ma ei jaganud kohe välja, et see on seesama kuiv tiik Elise maja lähedal. Sest kaartidele märgitakse ta järjekindlalt veekoguna (talvel oli sama). Pidasime mõlema üht teist ovaali TÜ staadioniks ja kui ma ühel hetkel aru sain, et see ei ole TÜ staadion ja mul on kaart niimoodi murtud, et õige TÜ staadion jäi serva alla, olime juba Narva maante ristmikul (Konsumi juures). Täitsa vales suunas ja umbes 5min veaga. Kui Jaama tänavalt treppidest üles jooksime jõudis mulle lõpuks kohale, et see on ju SEESAMA tiik. Sealt Hiinalinna punkti 32 minek polnud õnneks raske.


44-21-30


Veel kaks Kalle punkti – lapsepõlvekodu ja kool. Kui välja arvata, et 44 oleks kogemata peaaegu vahele jäänud ja me alguses hakkasime suunduma otse Descartesi poole, siis muid vigu siin polnud. Ajalist kadu sellest ei tulnud, sest algus oli sama. Tegelikult oli meil algselt plaanis ka punkt 53, kaardi põhjapoolseim, Raadi lennujaamal (needsamad "muksud" vist kust alla tulles me eelmisel aastal Kadriga oleks heinte seest otse nina alt lendu läinud pardi pärast rabanduse saanud), aga see eeldanuks edasi-tagasi otsa kogupikkusega ligi 2km, vist 3h rogainil ka 5se eest liiga kõrge hind. 30 oli Annelinna majade vahel ja seal aitas hästi kaasa paarinädala tagune Seiklushundi päevak.


40-54-49


40sse võimaldasid hoovid joosta enamvähem otse suunaga itta nagu vaja, kui Prisma silt paisma hakkas võtsime suuna juba selle järgi. Punkt mänguväljakul, päris lõpus tuli väike viga, jooksime valelt poolt maja. 54 minekul oli ka kõige targem tegu minna suunaga lõunasse. Punkt oli mingis võsas, aga teelt sai teederisti järgi väga hästi suuna võtta ja kõndisime otse punktile peale. 49st ei saanud kohe aru, et lagendik kaardil on Ihaste mänguväljak, aga metsateekesed klappisid ilusti


43-29-47


49st välja joostes tuli poolkogemata parim võimalik tee. Edasi oli ainult Ihaste vahel tänavaid lugeda. 43 asukoht "lohus" oli mul enamvähem selge, olen selles lohus ennegi punktil käinud. Siit nägi nüüd plaan ette minna 50sse, aga ma küsisin Kallelt kella ja selgus, et meil on veel 1:45 alles. Otsustasime võtta neli lõuna poole jäävat punkti ja siis vaadata, kuidas edasi kujuneb. 29sse saime jälle vist parimat võimalikku teed pidi. Oli mingi mittemidagiütlev aed keset Ihastet. 47 – tallid. Mul sel hetkel kohe nende tallide asukoht nii selge polnud, et tunde järgi minna, tuli kaarti jälgida.


26-31-50


26 ma natuke kahtlesin, kas tasub seda kahest võtma minna. Aga jõudsime kokkuleppele, et tasub üritada. Tagantjärele mõtlen, et ju ta vist ei tasunud, selle asemel oleks lõpust viiese saanud. Samas vööni kraavi kukkuda oli ju ka omaette tore. Ehk siis luhalt üleminek oli seotud märgade elamustega. Punkt silla keerdtrepi keskel. 31 – tekkis kerge segadus, et "peame ikka silla alt minema jah", ajud lülitusid välja korraks, aga Kalle oli õnneks järjepeal. 50 – telk kraavi ääres. Sanitaarkaitsealani sain ma aru küll, edasi oleks olnud võsast suunaga, aga see oli teele nii lähedal ja võsa nii raagus ja teisi minejaid nii palju. Edasi-tagasi, kolm põlveni, aga kõva põhjaga kraavi per suund, 6 korda jalad märjad. Sealt väja tulles oli natuke selline tunne nagu Islandil peale jõeületamisi. Aga see läks ruttu üle.


51-41-27


Arutasime Ihaste vahelt minnes,  kas tasub 51 võtta, aga ma otsustasin, et võtame nüüd ikkagi kõik teele jäävad neljad-viied ja siis lõpus vaatab, tundus, et oleme niipalju graafikus, et jõuab ka lõpu tegemiseks jäänud 56. Kohe ma ei saanud aru, misasi see 51 "soodiots" on, aga siis plahvatas, et see ongi ju sel minu rajal. Ütlesin Kallele, et need kolm punkti saame võtta ilma kaardita, tean täpselt, kus need on. 27le minnes ronisin küll millegipärast teele, kuigi punkt jäi teelt lõuna suunas luhal olevale põõsasse. Minimaalne viga.


59-42-F


59 tundus iseenesest lihtne. Teekeselt üle suure tee kraavile ja siis piki kraavi mööda luhta ja seal ta ongi. Lihtsalt... seda kraavi väga ei olnud, oli üks üsna üleüldine veteväli. Aga mitte sügavam kui põlveni. Paaris kohas Kalle aitas minu ja ka ühed naistetiimi daamid kättpidi üle koledamate kraavide. 59 piirkonnas sai ka natuke mõistus otsa, kohe ei leidnud ja tekkis minnalaskmismeeleolu. Kui Kalle juba täitsa vales suunas minema hakkas võtsin ennast kokku. Murdsime ennast üle kraaviderägastiku suurele teele välja. Praegu kaarti vaadates tundub loogilisem loobuda 42st ja võtta üsna lihtne 56, aga mulle siis vist näis veel, et me jõuame mõlemad. 42 ei tulnud kergelt, luhalt minek oli aeglane, kohe ei leidnud ja lõpuks lähenesime ringiga ümber lombi. Üks meestetiim oli seal enne meid, kuulsin, et 6min finishini. Tekkis tunne, et e jääme hiljaks. Mõtleisn, et minut pole väga hullu, aga siis olime juba kergliilusteel, aega 2,5min. Ma tegin isegi väikse kiirkõnnisutsu veel. Kalle soovis lõpetada "jooksuimmiga", ma olin selle mõtte poolt. Meil jäi 58 sekundit üle. Nüüd ma vaatan, et oleks võinud 56ga riskida vist. Sealt, kus oleks pidanud 56 peale keerama oli meil aega umbes 1,5min, 56 oli edasi-tagasi 400m pluss siis veel umbes 50m finishisse. Juhul kui me oleks 56le otse peale läinud, oleks me hilinenud vast 3min, seega kahega oleks plussis olnud.


Aitäh Kalle, tore rogain oli. Sörkida jaksasin endale üllatuseks ka 3. tunnil, asfaldil olid kilomeetriajad vahepeal 5:30 kandis. Aga see oli mulle ikka korralik pingutus praeguses olukorras. Kilometraaz tuli 24, punkte 80.

http://www.kape.ee/gadget/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=587. Rajajoonistus. võistkond 32, Rialma.



Kell 22:30 startisin Tartust Lääne-Virumaale OPEROGi otsingule, mis lõppes parima võimaliku tulemusega – elusalt leitud eksinuga. Magama sain lõpuks kell 3 hommikul. Nägin liblikat ja virmalisi, oli sisutihe päev.

Rogainidest üldisemalt ja pisut konkreetsemalt Nõva 8h-st 3.10.2015.

On inimesi, kes küsivad, kas ma enam ei spordigi – blogisse midagi ei kirjuta, jooksudel ei osale. Blogisse tõesti pole ammu midagi tekkinud, polnud vahepeal blogimotti. Olen keskendunud (valdavalt) rahulikkudele (valdavalt) pikkadele (valdavalt) metsas liikumistele – rogainid, päevakud, matkad, kõnni-jooksu tiirud erinevates kohtades. 

Rogainihooaeg algas Tallinna linnakaga (3h), kus käisin Taaviga. Nägin Tallinna seda osa, kuhu muidu ei satu, võibolla ei tahagi sattuda, aga rogainiolukorras on huvitav. Järgnes Tartu linnakas (3h) Kadriga, ka Tartust õnnestus näha "eksklusiivsemaid" piirkondi – Raadi lennuväli, Hiinalinna aiandus (ja vist ka elamise) piirkond... Hoolimata rahulikust liikumisest (välja arvatud lõpp, kui läks kiireks), olime NN 4. Siis tuli vahele 3 nädalat Islandi loodust ja kohe Eestisse jõudes XT suverogain Hatikul (6h) koos Hannesega. Selle järel otsustasime proovida koos  üht veidi pikemat milleks oli Orioni Kaberneeme (8h). Nii Hatikul kui Kaberneemes tegime eelneval päeval väikse matka ja telkisime imeilusates kohtades (Saesaare ja Kaberneeme rand). Suve lõppu jäi Ihaste päev koos 2km jooksu ja Ihaste rogainiga (1h). Mõlemal üritusel osalesime samuti Hannesega, läks hästi, jooksus Hannes meestest 3. ja mina naistest 3., rogaini võitsime. Taaviga käisime veel Elva linnakal (3h), mina ei jaksanud, sest 5 päeva enne olin küll pingevabalt, aga siiski läbinud Tallinna maratoni, sealjuures suvel jooksutrenni tegemata, seega võtsime vabalt ja mõnusalt.


Nüüd siis lubatud pikem jutuke TAOK Nõva 8h kohta.


Mingil hetkel hakkas tunduma, et ma ei saa endale Nõva jaoks tiimi, tugevalt segas Tartu linnamaraton ja paljudel olid juba tiimid moodustatud. Lõpuks tegin "pakkumise, millest ei saa keelduda" Miinale, kes minu suureks rõõmuks ja mõnevõrra üllatuseks sellest ka kinni haaras. Miina sportliku poole kohta polnud mul muud infot kui et ta matkab omajagu palju ja tõenäoliselt minuga rappa ja võssa ronida ei pelga. Vastupidavuse ja liikumiskiiruse osas oli asi nii minu kui Miina enda jaoks must maa. Ehk siis asusin 8h rogaini rõõme tutvustama inimesele, kes polnud kunagi(?) süstemaatilist vastupidavustrenni teinud, kunagi nii pikalt järjest liikunud, kunagi varem kaardiga metsas käinud ja kompassi hoidis käes esimest korda. Igal juhul tundus see kõik oluliselt ägedam variant, kui rogainile mitte minna ehkki vastutusekoorem oli suur – orienteerumine ainult minu peal, korralduslik osa samuti, liikumiskiiruse valik, planeerimine... ega ma teisele tempo või muuga kuidagi liiga tee? Kas ma oskan nõu ja jõuga piisavalt toeks ja abiks olla? Mõnevõrra on need küsimused õhus siiani. Kui ma planeerimise ja orienteerumise osas üllatasin ennast positiivselt, siis tiimikaaslasena tundus endale, et pigem vastupidi. Liiga palju liikusin vist liiga pikalt ees, kuigi sel hetkel näis, et sellega meie liikumiskiirus veidi suureneb, aga ma olin ju algusest peale rääkinud, kuidas tempo pole ÜLDSE oluline ja me läheme lihtsalt loodust nautima... Paraku kui endal satub olema see mitte väga väsinud (loe: hea) päev ja sel päeval antakse sulle kätte kaart, kompass ja üsna joostav mets kaob enesekontroll kergesti.


Plaani olin ma teinud selle mõttega, et suurema osa kõnnime, aga arvestasin enda kõnnitempoga. Llkm/h 4,5. Seega läks nii, et plaan tuli meil ilus – 96 punkti. Kes lõpuni lugeda ei viitsi, siis sellest realiseerisime 2/3, 64. Tundsin ennast planeerides väga hästi. Väga hästi jooksis kõik, üsna ilmselge tundus kuhu minna ja mis välja jätta. Võibolla oli hea  kaart, võibolla olen ma arenenud, võibolla nii ühte kui teist. Variante tuli päris mitu, lõpuks kohendasin ühte 93st varianti nii, et lihtsamate minekutega sain 3p juurde ja nii ta jäi. Nööri jäi veel natuke ülegi, tundus täitsa tehtav.


Stardist läksime vooluga kaasa ja päris kiires tempos.Esimesed kahesed punktid tulid sujuvalt. Olid mõned toredad kraaviületused mööda erinevatses stiilides purdeid. 53 tundus keeruline punkt, aga õnnestus väga hästi, olin endaga rahul, samas teadsin, et seda ei saa endale rogaini esimesel tunnil lubada. Kuigi ma olin tunnid kaardile märkida unustanud, tundus, et esimesega oleme graafikus ja asi sujub hästi.


Kaardi idaosas olid väga selged, aga liivased sihid, mis kipuvad olema kurnavad. Lisaks olid etapid pikad. 48 saime hästi, aga 54st panin mööda (kuuldatavasti polnud ainus). Järgmiselt sihilt tagasi tulles tundus, et kuna punkt on teest 40m kaugusel tasub kõndida metsas ja parallelselt väikse vahega (nagu ahelikus maastikuotsing). Nõnda Miina selle punkti leidiski. Edasi mõni üsna kerge viiekas, joogipunkt ja imeilus raba.


Umbes seal 2-3tunni vahepeal hakkasin tunnetama, et minu tiimikaaslane on väsinud. Graafikust olime eeldatavasti maas juba 54 otsimisega, nüüd hakkasin vaatama, kuhu üldse selles kaardi osas veel tasub minna. Liikusin suurema osa ajast mõõduka (aga võibolla liiga suure) vahega eespool, mõtlesin, kalkuleerisin, planeerisin ümber, utsitasin aegajalt meid kergele sörgile (mul omal kippus põlv valutama ning nendel liivastel sihtidel oli sörk kergem variant). 56st väljudes oli selge, et pooleteistkilomeetrine minek mööda märga rabasihti 58sse ei ole hetkel valikutes. Liikusime 36 peale (ka mööda raba, aga sealt edasi tuli juba mets), korra tekkis tunne, et ma päris täpselt ei saa oma asukohast aru, aga kiiresti õnnestus paika saada. Kogemata komistasin vajalikule kaduvale rajale ka otsa. Miina arvas üsna kindlalt, et enam raba ei taha. Olin päri, et liigume keskuse ja sealt kaardi lääneosa poole.


Edasi tulid üsna hästi läbitavad metsasihid, kuigi paar neist läksid soiseks ja suutsin ühel isegi astuda lompi, millel ühe jalaga põhja ei tundudki ja vajusin külili vette. Ma ei hakanud esitama küsimust, kas oleks vaja katkestada. Mõtlesin selle peale korra, aga otstasin, et ise seda ettepanekut ei tee. Teedel ikka innustasin meid ka veidi sörkima, peas oli tekkinud uus plaan, aga näis, et ainult jalutamisega seda ei realiseeri. Miina sörgitempo mulle enamuse ajast suurt alla ei jäänudki. Vahed tekkisid kõnniosadel. Ju see maastikul ja üldse kiiresti kõndimine vajab ka trenni. Teedel olen ma sel suvel näiteks kõndinud 15km keskmisega 7,5km/h, aga ma olen selle kiire kõndimisega sel aastal ikka palju tegelenud (sest joosta pigem ei taha ;) ).


39 punkt oli kõige suurem viga. Ju ma keerasin valelt sihilt läände. Punkt pidi olema soo kirdenurk. Mingi märjema metsa leidsin, istutasin Miina kännule ja kammisin arvatavat sood, punkti pole. Siis avastasin, et lagedad peavad ju ka olema. Suundusime läbi metsa põhja, leidisn langi, leidsin soo, aga paraku mitte punkti. Ka kodus ei ole veel suutnud välja mõelda, kus me siis tegelikult olime. Sain aru, et selles võssis murdmine on kolmese punkti jaoks liiga energiamahukas ja loobusin.


Ilm oli imeline, loodus ilus, tiksusime vaikselt lõpu suunas. Rändrahnud keset metsa näisid esmapilgul raske punktina, aga osutusid tänu mugavale suunahoidmisele (karjamaal asuvalt rahnult otse põhja) ja märkimisväärsele lohale kergeks. Leidisme veel ühe huvitava järvekese ja siis oli kolm sihtidelt mineku punkti. Tundus, et jõuab küll. Minekud olid küll mööda rabasihte, aga Miina pidas vapralt vastu. 57 oli kõige ägedam punkt – kaardil oli lomp, legendis oli lomp ja punkt oligi konkreetselt lombis. Ehk siis keset väikest sood õõtsikul, mis õõtsus ikka korralikult ja kuhu vajus põlveni sisse. Sealt edasi ületasime taaskord ühe toreda palgi (tasakaal üllatas mind ka seekord psoitiivselt, kust see areng tulnud on?), Miina ületas jõe, mis oli poole sääreni ja kõva põhjaga, ma puhtalt väljakutse mõttes läksin üle palgi. Sealt edasi oli ainult vormistada. Pealegi liikus ees omajagu koju suunduvaid "ronge". Jõudsime väikse varuga finishisse.



Miina pidas vapralt ja tublilt vastu, kannatas ära väsimuse (vist juba esimese poole lõpust), valutavad jalad, millega ta ju pole harjunud, minu mõningase surumise liikumiskiiruse osas, pidas suurema osa ajast kaardil kenasti järge, ei virisenud kordagi. Aitäh, et sa minuga rogainisid Miina, loodan, et emotsioon jäi positiivne! Ilm ja loodus olid üle igasuguste ootuste, peaks sinna rappa kunagi matkama minema.

Haanja suusa100. 28.2.15

Minu jaoks sellel korral küll Haanja70. Mõtlesin nädalake enne, et kas tõesti suusaga õnnestub mul kohe esimesel plaani võetud korral Haanjas ära käia. Jooksuga olen ma seda üritanud kolmel aastal ja pole veel õnnestunud. Esimesel korral tulin ma vahetult enne seda Gröönimaa maratonilt. Teisel korral oli suve algusesse jäänud Laulasmaa ultra oma 168 kilomeetriga ning suve lõppu 24h rogain. Nipet-näpet maratone lisaks ning põlved ütlesid oktoobri algul, et aitab. Sel aastal oli mingi tööga seotud error pluss tugevad väsimuse ilmingud. Suusa100 tekkis plaani täiesti ootamatult Taaviga Kuutsekale sõites ja kurtes, et "näe, oli Suusahunt plaanis, aga ega seda küll ei toimu" ja siis Taavi arvas, et mine parem Haanjasse. Kodus haakus mõttega Hannes ja Elisele rääkides tema ka, nii et "omad joped" olid koos :) Ja oh seda imet, näis, et ega ühtki takistust polegi. Tervisega läks küll lappama enne maratoni (loe eelmist juttu), aga sellest paranesin ära.


Juhtus küll nii, et Haanja sattus keskendumise mõttes täitsa valesse aega. Kui ikka 5 päeva hiljem toimub õpilaste konkurss, siis kahjuks mina kahele suurele asjale koonduda ei saa, ehk siis Haanja osas olin ma üsna laiali. Konkursilaste viimane ettevalmistus, saaliproovide ajad, esinemiste ajad, kuidas kombineerida nii, et kontsertmeister ka minu proovide pärast kõikidest oma tundidest loobuma ei pea, kuhu paigutada need õpilased, kes konkursile minejate pärast tunde ei saa, aga kellel on järgmisel nädalal esinemine... No ei jätkunud Haanja peale mõtlemiseks enam aega. Mingile tulemusele ma ei rõhunud, isegi seda, et ma 100 täis võiks sõita ei võtnud eesmärgiks. Tundus pealegi, et sel rajal klassikat sõites kontrollaega mahtuda nõuab minult ikka omajagu pingutust. Alguses mõtlesin, et sõidan rahulikult 10 tundi (kontrollaeg) ja vaatan, palju tuleb. Siis tegin plaani ümber, et sõidan seni, kuni on tore. No 45 kilomeetrit, mis on esimene, millega protokolli saab on ikka tore.


Hommikul kell seitse sõitsime Tartust minema. Mina, Hannes, Elise ja üks tema sõber. Tartus oli kaunis kevadilm kerge vihmasaju ja läbinähtamatu uduga. Võiks öelda, et ei olnud inspireeriv. Minul oli kaasas üks paar suuski, karestatud. Prognoosi järgi (+/- 0, vana lumi) näis see mõistlik. Suusad tegi mulle Hannes. Kohapeal katsetades selgus, et lipe on väga hea, aga pidamise osas on olukord nutune. Eriti, kui arvestada asjaolusid, et suuskadel on inimene, kelle tehnika pole just õpikunäide, kelle käed on millegipärast suusatades jalgadest palju tugevamad ning rada on tunduvalt rohkem vahelduva kui paaristõukerada. Lidusin auto juurde ja alla läks kliister. Esimese hooga päris korralik kiht. Noh, pidas ju küll, edasi ei liikunud. Või liikus, aga isegi siledal maal pidin ninali käima. Mul on kliistri jaoks liiga pehme suusk, aga lõpuks leidis Hannes lippe ja pidamise vahel vastuvõetava kompromissi.


Stardis jäin taharitta, polnud kuhugi kiiret. Meenus vist Eensaare-vendade jutt stiilis, et pole vahet kas ööpäevane või kolmeööpäevane võistlus, stardist pannakse ikka minema nagu oleks tegu 10 kilomeetri jooksuga. Esimesest künkast sain igatahes päris ilusti üles ning esimesest suuremast laskumisest üsna hästi alla ka, tundisn, et kliister võtab natuke kinni, aga mõtlesin, et siin on vähemalt üks kurv, enne mida ma plaanin sahka sõita, küll see kliister vähenb. Ringi esimene pool meeldis mulle rohkem, eks ikka nende kiirete laskumiste pärast, kuigi nende järel tuli kohe üsna pikk tõus, aga õnneks lauge. Teine pool tundub raskem. Ega mul väga midagi nende esimeste ringide kohta rääkida pole, kõik oligi väga mõnus. Rada olusid arvestades uskumatult hea, lund korralikult, esimesed kaks ringi tulid emotsiooni pealt teistest kiiremad ka – 23 ja 24 minutit.


Õnneks ringiga saajaid maha ei võetud – esimeste "vabameeste"käest, sain ma üsna teise ringi alguses, esimeselt naiselt 3. või 4. ringil. Vist 4. ringi lõpus oli raja ääres Mihkel, kes minuga lõpuks 6 ringi kaasa sõitis, hädaabi jooki andis, kui ma TPs piisavalt juua ei viitsinud, mulle ühe mu beebipüreedest kätte tõi ja üldse toredat seltskonda pakkus.


Kogu distantsi peale õnnestus teha üks, aga päris effektne kukkumine. Proovisin 6. ringil esimesel kiiremal laskumisel jäljest väljas sõita, aga kliistrit oli veel piisavalt all ja jäin nii hästi "kännu taha" kinni, et ma isegi ei jõudnud mingile tasakaalu hoidmisele mõelda. Tegin sõna otseses mõttes kukerpalli, rohkem küll üle õla, kui pea, püsti sain ruttu, sest olin peale kukkumist näoga õiges suunas. See oli tegelikult pärs tore lend, äkki nad seal Risbergil ikka kukuvadki kukkumise lustist?


Umbes sel 6. ringil hakkasin ka mõtlema, et kui kaua ma sõidan. Otseselt mingit häda veel ei olnud aga seda oli muidugi tunda, et mida ei treeni seda sul ei ole – vahelduvtõuge. Esimesed ilmingud olid, et see läheb varem või hiljem raskeks. Plaanisin esialgu pool ning siis hakkan iga ringi järel vaatama, kuidas tunne on.


Kaheksandal ringil sõitis mööda Ivar Tupp, kes küsis, et palju ma sõidan ja ütles, et pean üle 50 sõitma, et tema sõidab 50 ja tahab viimane olla. Purustasin tema lootused, sest üks naine, kellega ma vahepeal koos sõitsin, ütles, et tema sõidab 45. No igatahes korraldaja käsis mul üle 50 sõita, mis seal ikka, sõidame. Tegelikult oli mul selleks ajaks juba mõte, et üle maratoni ma teen igatahes, et siis 65. Lipe läks vahepeal veelgi paremaks, seega väga varakult olnuks kahju lõpetada.


Vahepeal sadas veidi mingit lumelaadset asja, libisemine muutus pisut kehvemaks. Rada oli kohati paras pudru. Seda eriti just sel "trahviringil" lasketiiru ja parkla vahel ning kahel kurviga laskumisel. 65 sai sõidetud, otsustasin veel ühe ringi teha. Kuigi poole peal oli mõte, et teeks ikka 75, siis saab kolmveerand kokku või äkki isegi teeks 8 tundi – nagu Suusahunt - otsusatsin ringi lõpus, et aitab. Finishis küsiti, et millal raskeks läks. Ütlesin, et järgmisel ringil, sellepärast ma toda enam ei sõidagi.


Tulemuseks jäi seekord 70 kilomeetrit, aeg 6:56. Vasak õlg pidas enda kohta üsna ideaalselt vastu. Päris ülihead enesetunnet ja energiat ka polnud, arvan, et võibolla haigena maratoni sõitmine kaks nädalat tagasi võttis organismil varudest üsna suure portsu ja ma pole suutnud neid veel taastada. Kõige suuremaks probleemiks kujunes parema jala hallux valgus (suure varba "kont"), umbes poole maa peal hakkas ta valutama. Selle pärast küll midagi tegemata ei jäänud, aga kuna ma õlaga pean jätkuvalt spetsialistide jutul käima, siis nüüd võtaks selle varba ka käsile.


See oli üks pikk ja tore suusapäev. Ilma vaadates tundub, et suusatamisega on selleks aastaks ühel pool. Olengi TM järgselt rohkem jooksnud ja väga mõnus on olnud. Rulluisud kraamiks ka välja, kui veidi kuivemaks läheb.

Tartu Maraton. 15.02.15

Tartu Maratoniga juhtus sel aastal nii, et tõeks sai minu varasemate aastate üks suurimaid hirme – stardieelne haigestumine. Kuid huvitaval kombel polnudki see nii jube, kui arvasin olevat. Eks aastatega hakkad elu rahulikumalt võtma. Pealegi olin ma juba mitu kuud jõudnud leppida mõttega, et sel aastal head sõitu nagunii ei tee, sest umbes poolteist aastat vaevanud kerge õlahäda ägenes sügiseks niipalju, et otsisin lõpuks abi spetsialistidelt ning selgus, et mul on vasakus õlas kõõluses kaltsifikaat. Ehk umbes ruutsentimeetri suurune tükk lupja, mida seal olema ei peaks. See purustati küll novembri alguses ära, kuid õlg pole täielikult paranenud ning eeldasin, et päris valuvaba sõitu ei tule. Muretsejatele – suusatamine ei ole mulle absoluutselt keelatud, pigem vägagi soovitatud, sest õlg vajab tugevdamist. Kahtlesin maratonile regamisega viimase hetkeni (minu jaoks on viimane hetk teise regamisvooru lõpp), sest talv oli ka selline nagu ta oli, kuid panin enda siiski kirja. Nädal enne näis, et tingimused tulevad head, võib hakata mõtlema isegi ajalisele eesmärgile, isegi haige õlaga. Ning siis ärkasin reede hommikul köhaga. Agressiivsest ravimisest oli niipalju abi, et kui laupäeva hommikul tundus, et äkki peaks veel üritama kellelegi numbri maha müüa, siis laupäeva õhtu oli niipalju lubav, et näis, et mäng ei käigi enam selle peale mitmenda TPni ma välja vean. Osaliselt kindlasti mõjus ka enda ära rääkimine stiilis, et "polegi ju tegelikult nii nõrk enesetunne". Kuna pulss käitus enamvähem normaalselt ning palavikku ei tundunud olevat otsusatsin startida.


Pühapäeva hommikul väsisin ma igatahes juba bussipeale kõndimisega ära (poolteist kilomeerit), aga veensin ennast sellega, et küllap stardis on adrenaliinist abi ja suusatades hakkab kindlasti parem. Otepääl suuski proovides oli küll ausaltöelda mõte, et mis ma sinna lähen, ma ei jaksa ju. Tundub, et adrekast oli tõesti abi ja stardis oli päris hea enesetunne. Start oli muidu nagu start ikka, rahvast oli tavapärasest vähem, seega kui grupid kokku lasti sain juba kurvist ettepoole ning päris stardipaugu sirge pealt ja stardikanga alt läbi enne, kui hümn lõppes. Rada oli jääs ja esimesed külakuhjad tekkisid 500m peale staadionit, kus nagu laskumist veel polegi. Ansomäe tõusu eel sai järjekorras seista. Muretsesin natuke oma uute keppide pärast – rex tiger junior, 90% carbon. Pidasid vastu, kuigi tõusul nende otsas tallumist oli.


Siis järgens kohe see "meie oma Risberg" ehk Ansomäe laskumine. Ma arvan, et ma olin seal umbes kohal 3000. Puntraid ja kukkumisi oli ees omajagu. Kuna laskumise alguses enam jälge polnud, sõitsin kolmadiku jagu sahka, siis natuke maad veel ühe jalaga sahas. Oli täitsa kontrollitav ma ütleks. Päris nina all õnneks keegi külili ei visanud ka, all pikali olijatest sain mööda. Selles kuulsas videos, mida kõik vast juba näinud on lähen läbi 7:48 paiku. Sinakasroheline jakk ja seljapeal väike must vöökott. Videot vaadata oli lõbus, olnuks ka siis, kui oleksin ise kukkunud. Loodetavasti keegi tõsiselt viga ei saanud, eks sellised asjad kuuluvad massisõidu juurde.


Tegelikult tegin ma ju paar kilomeetrit hiljem selle oma kukkumise ka ära. Umbes 4. kilomeetril põlluvahel. Ees kukkus ja minu mõistus sai sel hetkel otsa mis teha, kukkusin siis ka. Vähemasti sain ennast kohe radade vahele ja selja peale, suusad taevapoole, seega minu otsa keegi enam ei kukkunud. Pikutasin seal ja mõtleisn, et mis siis nüüd oma eluga peale hakata? Olengi seni selili, kuni need 1000+ sõitjat kõik mäest alla on saanud? Kuidagi õnnestus ennast püsti saada, aga seljaga sõidusuunda. Muud moodi pööramiseks polnud ruumi, tuli sooritada hüpe. Läks õnneks.


Esimene pikem tõus oli ränk. Kuigi tempos polnud küsimust, sest ummikus lihtsalt polnud kuhugi minna, aga isegi jalutada oli ränk. Tundsin, kuidas jaksu üldse pole. Buffi sättisin näo ette, et hingamisteid kaitsta, külma õhku oli valus hingata. Samas hakkas nii jällegi niiske ja palav. Õnneks on mu jakil hea kraega kapuuts, see oli sel sõidul just vajalik aksessuaar. Poslavitsa laskumisel polud viga, esimese nuki pidi vaaludes sahkama, aga siis kui juba jälge sai, läks ladusalt, kiirus kasvas ja tundisn, et õnneks laskumistel taastun ma üsna hästi. Kukkujaid mina seal palju ei näinud, kuigi arvasin, et seal tuleb järgmine sarnane kägar.


Kui Kekkose raja kanti hakkasin jõudma, käis peast läbi mõte, et äkki oleks ikkagi tark tegu esimeses TPs maha tulla. Tõusud olid rasked. Aga ilm oli nii ilus ja suusk lippas ja tore oli suusatada ning siis oli veel täpselt õiges kohas raja ääres Kadri, kes sõitis minuga tõusu kaasa ja ütles, et jaksad ikka lõpuni ja sõida rahulikult. Otsustasin, et sõidan jah lõpuni. Või matkan pigem. Need tõusud, millest paaristõugetega üles ei saanud lihtsalt jalutasin kääri, just jalutasin, ei jooksnud. Suusal oli pidamine all küll, aga mul polnud jaksu, et vahelduvas natukenegi aktiisemat sammu teha ja suuska pidama saada. Õnneks paaristõuge oli positiivne üllatus, arvan, et umbes 75% sõitsin paaris. Kogu loogika vastaselt on mul suusatades käed jalgadest tugevamad.


Pealegi polnud mul nii paha olla, et rahulikus tempos poleks sõita saanud. Lihtsalt pingutamine ei olnud võimalik. Positiivne oli see, et halba emotsiooni ei tekkinud. Kahjutunnet, et ei saa sõita nii nagu tahaks. Rohkem mul nii raskeid hetki ei tulnud ka, kui seal 10. kilomeetri kandis. Eks ma andsin tempos veel järele. TPdes sõin ja jõin korralikult. Ikka kisselli ja spordijooki ja kurki ja kuklit... ma pole ühelgi spordiüritusel vist nii palju söönud.


Harimäele tõus oli raske, aga laskumine korvas selle taas. Seal sai õnneks juba täiesti vabalt mäest alla. Umbes Peebu kandis hakkas enesetunne isegi natuke paremaks minema. Hingata polnud enam nii raske ja pea polnud nii vatti täis, kui enne. Enne Palu oli väga mõnus paaristõukelõik. Palul läks spordijook kuhugi valesse kohta ja sealt umbes 12 kilomeetrit oli korralikku kannatamist, maos oli väga paha, aga midagi ette võtta ei osanud. Vahelduva sõitmiseks olin liiga väsinud, paaristõuked ajasid südame pahaks. Siis oli korra tunne et see finish on niiiiiiiiiiiiiiii kaugel. Hellenurmest sõitsin joomata läbi ja veidi enne Kohvipunkti hakkas parem. Elva metsavahe oli loodetust veidi vähem jääs. Viimasel kilomeetril kippus vägisi nutt peale – õnnepisarad. Ma ei teadnudki, et Tartu Maratonil lihtsalt lõpetamine minu jaoks nii tähtis on.


Ma olen rahul, et ma läksin. Päev peale maratoni tundub, et suusatasin tervise võibolla isegi veidi paremaks. Hullemaks kindlasti mitte. Pealegi ma ei mäletagi sel aastal nii ilusa ilmaga suusasõitu. Sel hooajal oli see mul 3. kord TM rada läbi sõita ning see oli siiski kõige kiirem :D


Aeg tuli 5:55:13. Eelmise korraga võrreldes kaotust pool tundi.



Nüüd natuke ravimist ja taastumist ning juba vähem, kui kahe nädala pärast ootab Haanja100. Jooksuga olen ma teda planeerinud aastaid ja siiani pole klappinud, kas tõesti juhtub, et suusaga kalpib esimesel korral?

XT Bingo 1.11.2014 - möödalasukolmik.

Kõik algas sellest, et orienteerumishooaeg sai kuidagi ootamatult kähku läbi ja ma hakkasin kohe otsima võimalusi selle pikendamiseks. Lisaks polnud ma ammu Kadriga pikemat orienteerumist koos teinud. Mul oli väga hea meel, kui Kadri kohe, kui ma talle (üsna varakult) teatasin nõustus Bingole tulema. Meil mõlemal oli mõte, et teeks sellise naudinguürituse, võistlemise peale välja ei lähe. Kui kaaslane tahnuks, võinuksin mina ka võistelda, aga mulle sobis igatahes ka nii.


Bingorogain kujutab endast seda, et kui tavarogainis võidab see, kes kontrollaja piires kõige suurema punktisumma kogub, siis Bingos antakse võistlusklassidele nõutud summa ette, millest rohkem punkte saada ei tohi. Naistel oli see sel korral 99 punkti. Punktid olid maastikul väärtusega 2-9, planeerimiseks aega 5min, ehk siis suurem planeerimine toimus käigu pealt.


Ürituse juures kõige raskemaks osutus loomulikult tiimile nime valimine. Millegipärast on juhtunud nii, et meil Kadriga pole nime välja kujunenud. Alguses jäi see mul regamisel üldse kahe silma vahele, mõtlesin, et ju me siis olemegi nimetud. Paar päeva enne võistlust kirjutas mulle korraldaja ja palus tiiminime. Kadri pakkus, et oleme siis "usume Viljarit" nagu Laulasmaal, ma esimese hooga ütlesin, et oleme, aga hakkasin pärast mõtlema, et võibolla siiski midagi muud. Seega otsustasin Kadri tagaselja leppida tõsiasjaga, et oleme need, kes oleme ning andsin korraldajatele tiimi nimeks "viiuldajad". Mõni aeg hiljem vaatasin Kreisiraadio sümfooniaorkestrit ning sain sealt meile tulevikuks püsiva nime – "möödalasukolmik". Eriti hästi toimib kahekesi startides.

Orgunnis tuli kohe teine viga otsa – jätsin Kadrile mainimata, et seelikuga startides saab lisapunkti. Tühja sest punktist, aga Kadri oleks niisama tahtnud ilus välja näha. Aga õnneks polnud viga, Kadri tegi kohapeal alussärgist seeliku ning kvalifitseerus sellega nii ilu-, kui lisapunktikategooriasse. Õnneks olime me kohe ka viigis, sest Kadri mainis alles Võsul, et pärast võiks Rakvere spasse minna :)


Juhendi lugemisega ma ennast liigselt ei vaevanud ning lasin selle endale suuremas osas Kairel ja Madel autos lahti jutustada. Küsitavaks jäi kohustuslike lisaülesande punktide arv, aga see tundus nii teisejärguline probleem, kui see enne ei selgu, siis kaardil ikka. Jätan nüüd kogu kohalejõudmise ja ettevalmistuse loba vahele ning jätkan stardist.


Juba enne starti paistis ere päike nii et ma ei pidanud liigselt muretsema oma enam üldse mitte stabiliseeruva kompassi pärast. Ma ei tea, kas kompass on aastatega hullemaks läinud või mina kiiremaks (tõenäoliselt mõlemat), aga sellega pole nüüd küll enam midagi teha. Tegime mingi kondikava ära, kuna lisaülesannete punktid olid nagunii lahtised pidi metsas nii ehk naa ümber arvestama.

Alustuseks võtsime punkti 24. Algus oli mul mõtlemise poolest rabe nagu ikka, pöörasime mõlema initsiatiivil veidi vara jõe äärde. Polnud suur viga ja saime edasi liikuda omaette. Leppisime veelkord kokku, et teeme nii, et oleks tore, mitte võistluslikult. Edasi punkti 30, mööda teid, suvilarajoonis. Sealt 31-te minekul tundus hea mõte "otse". Ununes meil üsna hästi töötav reegel, et rogainil oleme me mööda teed osavamad (kui jutt pole kilomeetristest ringidest). Metsatüüpi pole ju kaardile kantud, tegime otsuse (peamiselt tegin mina) sisetundelt "ju ta on ok". Tegelikult oli parasjagu räga, lisaks kaldusime lõunasse ning jõudsime alumisele teele välja. Väike arutelu, kummale poole jääb punkt, seekord oli minu otsus õige.

Edasi liikusime 90sse mööda suurt teed. Joosta oli väga mõnus. Päike paistis, loodus oli ilus ja üldse oli tore olla. Punkt tuli lihtsalt. 73 läksime põlluservast, siis liini alt ja teele välja. Mul tekkis küsimus, et väike liin oli peal ja kõrgepinget mitte, aga noh, rogaini kaart. 43 teede ja sihtide pealt, polnud viga. 42St panime alguses mööda, süüdi selles puhas jooksurõõm, sest oli nii mõnus mets ja tee ja enesetunne. Ma küll vaatasin kaarti ja hakkasin küll enamvähem õigel ajal paremalt punkti otsima, kuid kui nüüd norida, siis minumeelest on kaardil eksitav info. Otsisin punkti mäekülje alt soo servast, seega künkakese otsa üldse ei vaadanud. Ühel hetkel olime juba majadele selgelt liiga lähedal ja pöörasime otsa ümber. Sellest suunast lähenedes oli punkt selgelt näha, mingisuguse väikse surnuaia ääres.

Järgmisesse punkti (50) minekuks tegime tagasijooksu. Siht algas ägedate kivihunnikutega, punkt ise rabas suure kivi küljes, oleks võinud otsas olla.

Nüüd suundusime lisaülesannet lahendama. Metsas läksid sihid natuke käest, sattusime kapitaalsesse tuulemurdu, aga lõpuks saime reljeefi abiga end paika ja õigele sihile. Juba eemalt nägime, et lisaüleanne on karkudel kõndimine. Kadri ütles kohe, et tema teeb, sest ta on seda lapsena palju teinud. Oli valida kolme tähise vahel, mille ümber kõndida: A-3 punkti, B-4 punkti, C-5 punkti. Kadri läks maksimumile välja – kõik õnnestus hästi kuni tabasipöördeni, mis oli kallaku peal ning libe. Kuigi tiimikaaslane võis toetada, arvas Kadri, et sellest pole abi, tal kas on tasakaal või ei. Meiega koos alustanud meestetiim suutis 5 punkti kätte saada, Kadri alustas otsast. Teisel korral seisin tal igaks juhuks lähemal, aga püüda mul teda siiski ei õnnestunud. Kolmandal korral soovitasin võtta punkti B. Kohtunik kommenteeris: "visa hing" ning Kadri tõi meie tiimile 4 punkti juurde.

Minul oli seismise ja filmimisega hakanud jahe, otsustasin süüa. Sain kotist kätte martsipanibatooni, juua oleks ka tahtnud, aga ei viitsinud pudelit välja võtta, peale sihilt kergelt saadud 34 oli järgmine nagunii joogipunkt ja uus lisaülesanne.

 Stardis anti teada, et juua saab käbide eest: kange jook – kuusekäbi, lahja jook – männikäbi, vesi – okkad. Ma olin varakult valuuta kaasa korjanud, ikka kangete jookide tarbeks. Veidi enne punkti tuli meile vastu äärmiselt lõbusatujuline meestetiim, kes hõikas: "ärge sinna minge, seal joodetakse teid täis!". Kuna punkt oli kohustuslik, polnud pääsu. Jõudsime punkti, esmalt suunati "moepolitsei" jaoks pildile. Saime Kadri "seeliku" eest punkti. Siis astusime leti äärde – valikuid oli. Käbisid ei tahetud. Võtsime pitsikese ning asusime lisaülesannet sooritama, milleks tuli leida noorendikust 5 kompostriga vaia. Kadri ütles, et nagu lapsi otsiks metsast taga. Otsustasime teha päripäeva ringi, et leiame palju leiame. Kolm saime kergelt kahe ülejäänuga olin mina juba loobumas, läksime veel korraks kaugemasse nurka, ütlesin, et kui seal pole, siis suundume "koju", kui jäävad teel ette on hästi. Sa saad kõik, millest sa loobud, ehk siis koperdasime oma vaiadele tagasiteel otsa.

Võtsime veel lonksukese külmarohtu, veidi tekkis isegi svipsis tunne. Eks pingutuse pealt ja pole ju harjunud ka. Loba ja naeru oli rohkem, kui rogainides tavaliselt, aga see võis ka olla seotud muidu pingevaba olekuga. Tegime 80sse minnes karjääri ääres veidi kahtlase teevaliku, aga pärast selgus, et Kaire ja Made tegid täpselt sama valiku ka ilma svipsita. Karjääri äärde minekut oleks saanud üleüldse vältida, aga me olime kindlad, et see on vältimiseks liiga ilus koht. Nii ka oli.

Kadri rääkis, et ta oli just hiljuti kuulanud loengut miks õlu ei sobi spordijoogiks, aga me jõudsime kohe kokkuleppele, et meil on sellega kõik hästi – me ei joonud õlut ega tee hetkel sporti. Ja matkale sobib väike külmarohi küll. Loba läks üha elavamaks ja lõbusamaks (tiiminimi ja muu...) ning ühel hetkel avastasime, et teed ei jälgi me kumbki. Õnneks oli üsna jälgimist mittevajav lõik ja saime aru küll, kus me oleme. 80 oli pandud sellisesse kohta, mis Kadri arvates peale alkoholipunkti võib isegi ohtlik olla – järsakust alla mingi sillakese või tammi peale.

81te minnes kaotasime vahepeal jällegi sihi käest ära, aga otsustasime usaldada persetunnet ning see toimis küllalt hästi. Punktisumma üle arvutamisega me väga palju polnud vaeva näinud, Kadri ütles, et kui ka ei tule õiged punktid välja, siis annab see ka elule värvi. Igatahes oli meie (siiski õigete) arvutuste kohaselt vaja võtta veel 71, 60, 72, 22 ja 70. Kõik vähemal või rohkemal määral koduteel.


71ga tekkis küsimus, et kummal pool jõge, aga legend ütles selle kohta jõetamm järelikult oli lootust, et sealt saab üle. Mis siis, et kaardile tammi märgitud polnud. Läksime alguses mööda teed veidi kaugele ning jõe äärde keerates ütlesin seda vaadates kohe, et me oleme möödas. Kadri avaldas kahtlust, et kuidas see nii saab olla, aga tee käänas võibolla tõesti oodatust veidi teistmoodi. Igaljuhul ütlesin ma Kadrile, et kuna jõgi on juba lai, siis oleme me kindlasti möödas. Pöörasime otsa ringi ning saime tammi kohe kätte, kaugele me polnud tulnud.

No ja nüüd siis see punkt, mis ikka peab "nii" minema. Kui ma nüüd kodus kaarti vaatan, siis tundub, et lähenesime ka kõige halvemast võimalikust küljest. Suurele teele jõudmine oli iseenesest lihtne, metsatee seal ära ei lõppenud. Ma usun, et me panime õigest sihist lihtsalt üle ja keerasime metsa järgmise pealt. Sihid olid nagunii suuremas osas aimatavad ning kadusid ja ilmusid nagu jumal juhatas. Samas piirkonnas olime me ka enne esimest lisaülesannet veidi nõutus olukorras. Üks segavõistkond otsis meiega samast piirkonnast, nemad panid edasi, meile oli nüüd selge, et me oleme juba nagunii liiga kaugel, aga kuna kaardil olid vaid need olematud sihid, sooviirutus ja väga vähesel määral reljeefi oli enda paika saamine keeruline ülesanne. Rõõmustav on see, et ühte oleme me õppinud – rogainikaardil on kõik suhteline (seekord ei pidanud Kadri mulle seda enam väga meenutama). Sooviirutus ei tähenda mitte midagi, see võib tähendada sootaimestikku, et kuskil kasvab natuke kailu või hundinuia. Seega sooserva järgi ei saa midagi määrata. Sihid ja teed ei tähenda mitte midagi, sihid nagu juba mainitud võivad vahel olla heal juhul aimatavad, teed ei lõppe peaaegu kunagi seal, kus kaart näitab. Aga no kõigest sellest teadmistepagasist oli meile antud olukorras vähe abi. Paari meestetiimi juhendustega saime lõpuks enamvähem oma asukoha teada, üht sihti ei õnnestunudki leida, järgmisele komistasime kuidagi koba peale otsa, paremat ideed, kui "võtame selle" polnud. Õnneks oli see nüüd lõpuks õige. Punkt ise ei olnud sihtide ristis vaid veidi läänes. Viga 30 minutit. Positiivse poole pealt – minu alkoholiga mitteharjunud organismist kadus hoobilt see paar lonksu külmarohtu.


Enne seda rabamatka arvestasin ma, et me lõpetame 4 tunniga, aga nüüd olime nii metsas viibimse aega, kui kilometraazi pikendanud. Kadri ütles, et väga hea, saamegi 30km täis. 72, 22 ja 70 olid mööda teid ja segadusi ei tekkinud. Mõtlesime, et kuigi meil lisaülesande punkte vaja pole, siis kui on tore ülesanne teeme ikka, lihtsalt punkte ei võta. Oli mingi lehmade lugemine, mis huvi ei pakkunud.
Lõpetasime ajaga 4:34, kohta ei oska öelda. Oli taaskord üks äärmiselt tore päev sõprade ning looduse seltsis. Nii hea, et on inimesi, kellega seda kõike koos teha, aitäh teile!

Ja päeva moraal - võistlus ei lähe pekki, võistlus tuleb pekist.